Mullu suvel kirjandusloolise ekspeditsiooni koosseisus Viljandi ümbruskonnas viibides sattusin ma heale jutujärjele Johannes Vares-Barbaruse sünnitalu kauaaegse elaniku Liisa viirakuga, kes kas nii mõndagi huvitavat tulevase arsti ja luuletaja noorusest ning kujunemisaastatest tolle mõnusa mulgi murdele Jese vestluse vältel meenus Liisa viirakule muuhulgas ka mälestuskild sellest kuidas üks teine tulevane kirjamees Mart Raudnimelt oli kõrgusteni kauguste vallutamise tuhinas roninud oma kodumaja katusele et säält ilma ja inimesi Nata tolle meenutuse tõepärasuses kahelda polnud mingit põhjust, sest vareste Kiisa talu link Vanavusse taluserval asunud annus rauakülapood on tõepoolest üle aedses naabruses. Tookord üllatas mind aga märksa enam samas pähe turgatanud paralleel Mart Raua lauluga kaugustest tema viimases värsikogus. Kuldne sügis. On ju selles toredas luuletuses sama motiivi päris otsesõnu kasutatud. Ma ei tea, kas Liisa viirak tundis nimetatud luuletust. Sel korral kulges meie vestlus edasi mööda Barbaruse lapsepõlveradu ning ma ei söandanud eakad jutustajad oma vahele pärimistega katkestada. Hiljem, kui ma mõnede Liisa viirakult kuuldut koordina vaatide järgi püüdsin kõnealust seik ajaliselt piiritleda, selgus, et isegi Mart Raua luuletuses antud väikese kauguste otsija vanus kolm aastat ja üheksa kuud on üsna ligilähedaselt täpne. Näis ilmne, et too tänapäeva ja kaugelt lapsepõlve nii mõnusalt sidu laul kaugustest on sündinud aastakümneid mälus talletatud noorus mälestuse ajal mille värskelt elustas mingi paralleel tänapäevast. Kui ma oma Aletusele kinnituse saamiseks pöördusin vanameistri enda poole siis osutusid luuletuse ja tegelikkuse seosed tõepoolest sellisteks, nagu need värssides kirja on pandud. Meie jutuajamisel viitas Mart Raudsellele et praegusel tehnika ja teaduse ajastul on füüsilise nägemise võimalused tult mitmekordistunud, olgu siis suurte teleskoopide prisma binoklite, televisiooni, videotelefoni või muu näol. Ent füüsilise ja kunstilise nägemise kino, televisioon määratult avardunud ulatuse ja mõõtmete juures Pole poeetiline, nii-öelda sisemine nägemine tehnikalt paraku sedavõrd abi saanud. Need välise ja sisemise nägemise suhted meenusid luuletajale eriti selgelt ühe konkreetse vaatepildi tõttu, millega laul kaugustest algab. Mart Raua töötoa aknast paistavad uute majade kõrged fassaadid. Kui ta nüüd ühel kargel sügishommikul trepile astudes nägi vastse maja katusel televisiooniantenni Monteerivat noormeest libises mõttelõng kaugesse lapsepõlve. Luuletuse idee oli sündinud. Nagu autor ja valda raud kinnitasid, sündis kõnealune luuletus kiiresti ühe hooga ning valutumalt kui mõnedki teised poolelt real kirjakeelelt murdele siirduv värss annab orgaanilise seose aine ja ajaga, muutes selle väga omaseks ja sukestiivseks. Luuletuses esinev ümbrus ja maastik on igati konkreetne, nii nagu on tegelikkusest pärit Kiisa talu linaleo lohud ja luuletaja, sünnimajast läände jääv Aablane talu milles luuletusest räägitakse koguse katusele ronimisest, seen, lapse hirm ja ärevus, ootus näha rohkemat, mida usse eest ära ja siis näeb nagu ka pettumus sellest, et madala külapoeharjalt haaratud vaateväli oli vähem kui loodet. Et suurt ilma, mis otsidioodet Kagorstnemand kinni SA on lugejani toodud üllatavalt kaasakiskuva poeetilise mõjukusega. Eks ole sellesse lapsepõlve ja tänapäeva liigutavasse sünteesi kätketud toosama lapse hinge südamed, und, mis viis Tammsaare karjapoissi uhku kiriku torni ning tõi liivi kukulinna villu suhu sõnad, kui seda metsa ees ei oleks. Ent piirduge kommentaaridega nagunii ei suuda need hea luule imelist võimu ja võlu edasi anda, see jõuab lugejale ikkagi vaid otsest teed mööda. Kolin kodust välja minemas mõtteid mõlgutama, õhku saama, läbi linna katva suitsulaama. Päike paistis taevas sinetes. Nii. Ja juba oma trepiastmelt nägin ma, mis iga päev ei näe. Kadus kõmas saapa sammastel keset taevast olid tõusnud käed. Miks nii kärsituks? Pilku tegi? Kõrgel maja harjal kõnnib mees. Lahti, on kõik kaugused, ta ees naeratust ja nukrust läbi isegi tõmbasse kui mitmest lõngast sõlme hüpates mu pakilt palavalt juuste härma katva kaabu alt lapsepõlve. Ma olin. Või õigem mina olli kolm aastat ja üheksa kuud pikk Arsin ja kats, kolm tollilaadse liikmeksed. Ladze luud, aga ENG. Aga see jäämegi, rinnan. Ümberringi oli madal maataat, ütte puhku käis linnan. Aga mina mitte kuskil SA. ENG jah, oma himu ees jätta. Misi, kääbus iga päev. Mina tahtsin ka midagi, näete, mida uus eest ära ei näe. Paist, põlde ja hoonete harju muu, elusa imelik jäi mõtteliste ja võsade varju, mina käin kogu pimesik. Üts päevaga mänguma jätsi, redel, räästanaalol, pank, suurt maailma vaatmama, lätsi kodus uisutse korstnema. Laastronides, toessol, pihul, laas toessoli varbale, hirmu, judine, Juuseevee ihul, sühe, rabelgu, varblane, käe jalakseriimule, raatsit ma katuseharjale sai. Ja säält ma siis ringi vaatsi, suu Silmeks pärani, ai. Jama näigi Saltraažike rohkem. 16 silma jäi näi Kiisadel linaleo, lokke ja aa plaane objesid näi. See oli vähem kui loodet ikk tuttav, seesamane maa suurt ilma, mis otsitia oodet korstnemand kinni s. Et katustel käive antenni Telebutliku taevatsel teel seda voolu kis Oleciscellik sellest undki ees näed ta viil. Veel ma seisin oma trepiastmel vaadates, mis iga päev ei näe. Kõrge katus kamas saab astel keset taevast olid tõusnud käed. Noormees, palja pärija valges viitris tegi rahus oma tegemist. Traatia põimistaja Varboliitis tõmbas tuppa kauget nägemist.