Juhan Sütiste oli selleks ajaks, mil mul avanesid võimalused temaga isiklikeks kokkupuuteks kujunenud üheks populaarsemaks eesti poeediks. Ja seda eriti tolleaegse noorsoo hulgas. Vaevalt oli poissi või tüdrukut, kes poleks vaimustunud tema reipast ja traagilisest rublikust. Ja nii siis juhtuski, et tolleaegses draamastuudio noorsooteatris kaasa mängides võisin ühel päeval teatri koridoris näha ihusilmaga Juhansütistet kes oli asunud teatri dramaturgiks praeguse mõiste järgi kirjandusala juhatajaks. Enne teda oli sellel ametikohal olnud Henrik Visnapuu ja tema järel lühikest aega Albert Kivikas. Nende kirjanikega piirdus meiesuguste tolleaegsete teatri noorte vahekordades kombekohase teretutvusega. Kuid Juhan Sütiste ka tekkis ka selles valdkonnas teatav muutus. Ta hakkas osa võtma proovidest ja suhtles sedavõrd tihedasti näitlejas perega et leidis aega ja mahti mõne sõna vahetamiseks isegi vähetuntud ja nimetu teatri noorusega. Neist päevist on meelde jäänud Juhan Sütiste rühikas ja hoogne kuju. Tema atleetlik välimus ja herra kurtselt ilmekad ja ilusad silmad. Mäletan, et temaga vestlemine tekitas sageli kõheda tunde kuna ja tal oli harjumuseks rääkida väga tõsise näo ja tuunika asjadest, mille puhul oli raske aru saada, kas tuleb tema juttu võtta või naljana. Jah, huumor ja vaimukused olid Sütistele iseloomulikud ja küllap sellepärast oligi ta teatriinimeste hulgas oma inimeseks ja lugupeetud kolleegiks, keda kunstiküsimustes peeti autoriteediks suunajaks. Kindlasti oli Juhan Sütiste suuri teeneid selles, et viimastel sõjaeelsetel aastatel kujunes Eesti Draamateatri kollektiiv kunstiliselt nii tugevaks. Tihtipeale võib vanadelt kolleegidelt kuulda selle ajajärgu meenutamist ja Johan Suitistele viitamist kelles olid õnnelikult ühendatud suur kirjanduslik eruditsioon. Tõelise ja sügava teatriarmastusega. Teatrile hädavajalikud ja tahaks loota, et Juhan Sütiste ei ole jäänud viimaseks võimekaks eesti kirjanikuks, kelle süda kuulub ka teatrile. Viimane kokkupuutumine selle huvitava inimesega oli mul üsna veidi aega enne tema ootamatut surma võtsime osa Eesti teatriühingu asutamiskoosolekust. Muide, võib-olla seda teavad vähesed, et Juhan Sütiste kuulus aktiivi hulka kelle initsiatiivil loodi eesti teatriühing ja et üheks selle asutajaks liikmeks oli ka Sütiste. Kuna elasime temaga lähestikku, siis oli meil ühine kodutee, mille kestel sain temaga mõtteid vahetada nii kirjanduse kui ka tolleaegse karmi ja tõsise ajajärgu üle. Meeldiv on meenutada tema puhul seda, et Sütiste looming vastas täielikult tema veendumustele ja et nii ühes kui teises puudus sõnade tegemine ja meeldida tahtmine. Ja võib-olla ongi see omadus koos suure teatri armastusega peamiseks põhjuseks, miks meie näitlejad ja deklamaatorid armastame Juhansüüdistet ja peame teda üheks suuremaks ja hinge minevamaks eesti poeediks. Sest sellise kujundirikkuse ja mõttetihedusega luuletusi nagu on tema poolt loodu, on kirjanduses vähe. Lihtsalt suri mu isa väga lihtsalt viimse tunnini saagis ja viilis. Kui surm juba kannul hiilis ja korraga raputas pihta siis enese korreda käega. Ta võitis määrdunud põlle lõplikust teest ja järgi jäänud väega sängi, sirutas põlved ning Töömehed kõverdunturja. Nii läks tema kõikide teed. Ema nuuksudes häbistas surma. Väljaõega viisime voodi tuba kõledaks tühjaks, jäi kirst koju, kui toodi. Kell seinal oli maha käinud. Oma õnne ta mitmeti otsis. Ent õhku kasvasid juured. Tema järgi jäänud rahakotist, mis ikka olid kulunud ning kõhn. Ema leidis ühe Eesti vabariigi krooni. Ja selle juures olid tubaka lõhn. Nii lihtsalt ja kergelt ta kooris. Polnud kunagi rõivatal uued. Liiga ruttu libises mööda, mul palju oli küsida temalt, mida vaikides kogu hunta tööga oma pikali. Nüüd vastust võib kõigele andavaide ema. Ning endast rääkida palju. Isa puhkab küünalde varjus. Väljas märtsikuu keerutab tuisku nagu vaikust Me kambris vihkaks. Lund endiselt aknale puistub lihtsalt väga lihtsalt.