Pealkirja järele tuli sõita Moskva. Muidugi täpselt nii see olnud. Moskva sõitsin selleks, et koguda intervjuusid, heliloojaid, keda Eestis ei tunta või tuntakse heal juhul vaid nime poolest. Raadiomajast anti mulle kaasa väikereporter, magnetofon, linte, kiri Moskva heliloojate mäe, helikabineti juhatajale, uutel helilintide hankimiseks ja muidugi häid soove. Nii täies varustuses. Maandusin märtsi alul Moskva heliloojate majas. Plaan oli tagasihoidlik. Teadsin, et Eestis peaaegu üldse ei tunta Sonia Kubai tuuline ja Andrei Volkonski loomingut. Kuid elu avardas mu plaani päris ootamatult. Kõigepealt avastasin, et elektronmuusika eksperimentaalstuudia on lõppeks täies hoos, tööle hakanud ja ehitab praegu iseennast üles. Selle juures töötab väike rühm entusiast eksperimenteerivaid, nende seas ka Andrei Volkonski ja aasta tagasi Moskva elama saanud Ungari helilooja ja folklorist Shandark hallaž. Oodatakse sinna muide pikisilmi ka eesti heliloojaid vähemalt stuudio võimalustega tutvuma. Kuna lindid stuudiost ei ole veel kohale jõudnud, siis saadet stuudiotööst kuuleta alles sügisel. Ühel õhtul sattusid juhuslikult kaasaegse kammermuusika kontserdile kõnesseni nimelise instituudi väikses saalis. Miks just väikses, seda on raske mõista. Igatahes oli seal niivõrd publikut täis, et suur osa kuulajaid sinna seisma kee mahtunud. Nad okupeerisid koridori, tekitades liiklusummistusi. Lähedal asuvas klassis oli parajasti laulutund ja nii kõlas kaasaegne kammermuusika klingaariate treeningu saatel juba tuntud nimede stock. Holseni pudu. Tartuši Denissovi kõrval kuulsin sellel kontserdil esmakordselt Alexander Rabinovich ši ja Vjatšeslav Pärtsioon movi nime. Mõlemad kuuluvad Moskva heliloojate sellesse veri uude rahutusse põlvkonda, mille esindajad, kes alles õpivad või on äsja lõpetanud konservatooriumi. Hiljem tutvusin veel Juri puts kuuga. Kõikidest nendest ja veel paljudest teistest vähem tuntud heliloojatest kuulet saadete sarjas, mille pealkirjaks on ühe võõrastetoa intervjuud, sellepärast et kõik intervjuud on tõepoolest tehtud Moskva heliloojate maja ühes võõrastetoas. Tänan mikrofoni ees, Alfredhnitke. Kuulsite lõiku tema õpilasaegsest viiulikontserdist. Snike jõudis Moskva õige keerulist teed pidi. Ta sündis 1934. aastal kunagises Volga-äärses pealinnas Engelsis. 12 aastat hiljem kolis ta koos vanematega viini seal algasid süsteemi kindlad muusikaõpingud. Järjes Viinist asuti 1948. aastal elama Moskva. Siin õppis nyyd Käärikul muusikakoolis koorijuhtimist, hiljem konservatooriumis aga pühendas ta end täielikult heliloomingule. Praegu on Alfred šnitki ise Moskva konservatooriumi õppejõud. Vestlust temaga alustasin nende teoste kuulamisega, mis siis oli Eestisse ei olnud jõudnud. Nende seas oli ka keelpillikvartett, mis on loodud 1966. aastal. Kuidas Tõnisted teostesse praegu ise ajadistantsi suhtute? Olen nendega vähem rahul kui mõne muu teosega mõtlen kontserdi viiulile ja kammerorkestrile ja keelpillikvartett. Neis on mõned liigselt konstruktiivsed episoodid, mida kuulates mulle piinlikkuse tunne. Mis aga puudutab variatsioone ühele akordile, siis see teos on peaaegu tarbelise tähtsusega. Ma kirjutasin selle oma naise jaoks, kellel instituudi lõpetamisel oli vaja mängida midagi kaasaegsest klaverimuusikast. Mingisuguseid suuri ülesandeid ma selles teoses endale ei seadnud. Kirjutasin ühe 12 tonni akordi, asetasin need helid erinevatesse oktaaridesse, alustades kontra oktavi toost ja lõpetades kolmanda oktavi Fadjeesiga. Variatsioonid kirjutasin vabalt, arvestades vaid tingimust, et akordi iga heli korduks just selles Oktovis, kus ta esmakordselt esines. Nii tahtsin ma saavutada lihtsalt omavahelist seost teose kontrastsed episoodide vahel, rahulikumad episoodid vahelduvat dünaamilisematega. Ja viimane variatsioon sulatab kogu läbitud näljaolu ringi. Ma tahaksin teile nüüd tutvustada teost, mille kohta kuidagi ei saa öelda, nagu oleksin taotletud sügavamaid sisulisi eesmärke. George niitke diplomitöö oratoorium Nagasaki kirjutatud on see niisiis 10 aastat tagasi. Kuulsin seda teost esmakordselt 1960. aasta jaanuari pleenumil. Koos räätsa kosmelisega olin aga saaki seal kriitika ägeda rünnaku objektiks. Kosmilist, mis nüüd eksisteerib lihtsalt sümfooniana number neli ei peetud küllalt tõsiseks teoseks. Nagasaki taga süüdistati liigses tõsidusest liigses sünguses autorivõimetuses näha valguskiirt meie ajastu traagilistest sündmustest. Nüüd on aga saki viimaseks osaks kirgastunud rahupäev, kuid teose kõige nõrgem osa ja näib isegi liigsena. Küllap tookordsetes süüdistustes kõlasid veel tolle aja järelkajad, kui ühest tehasest otsiti kõik. Ja nii ei saanud ükski teos olla lõpuni kurb või lõpuni rõõmus. Täna jätab Nagasaki võib olla vastupidise mulje. Neile, kes on kuulnud, ütlen Penderetski tee siired, mis on pühendatud Auschwitzi ohvrite mälestusele võib Nagasaki katastroofi tragöödia väljendus tunduda isegi tagasihoidlik, kuna kuid mõjuv, on ta siiski. See on oratooriumi kolmas osa pealkirjaga sellel raskel päeval. Esimene osa, meenutus Nagasaki kurbuse linn teisega, mille pealkirjaks on hommik. Algab tegevus väljendusrikkamaid osi oratooriumi son neljas tuhazenell. Rusudeks muutanud linnas otsib ema omalast, kuulete oratooriumi keskmist kolme ossa. Kuulajate muljed on enamasti ootamatult, mõnikord langeb mulje nähtavasti ühte kavatsetuga, sageli aga mitte. Seejuures võib tähendada, et see sõltu loomisviisist. Milline teie loomisviis on see muutuv või püsiv? Juhtub, et teose aluseks on väga selge konstruktiivne idee. Mul oli nii kontserdiga klaveril ja kammerorkestrile, mille ma kirjutasin 1964. aastal. Plaan oli selline. Kõiki kolme osaleb intonatsiooniline liin, mis kujuneb 12 tsooni reaa moodustustest. Sellel informatsioonilisel põhiliinil on oma kõrvalharud oksad, kus 12 toone rida ei esine tervikuna. Ja lõpuks on ka lehestik rütmilt rangelt organiseerimata kõla. Moodustised, mida peamised esitab klaver. Kuulete seda kontserti Arbo vald Mae ja Eesti Raadio kammerorkestri esituses dirigeerib Eri Klas. Aga kuidas on lood muusika sisuga, kui teose aluseks olnud puht konstruktiivne idee? See on saatuslik küsimus, millele vastust anda on võimatu. Ma arvan, et muusikas ei ole sisu ja vormi üksteisest eraldatavad. Igatahes ei tohiks helilooja sisust liiga palju rääkida, sest sisuga on lugu lausa paradoksaalne. Mida enam sa teadlikult sisukas püüad olla, seda sisukamaks muusika muutub. Palju enam on vaja muretseda teose tehnilise külje pärast. Sisu mõiste on midagi väga ebamäärast, kui seda seostatakse muusikaga. Minu meelest võib visuaal mõista ka programmi kuid see tähendab kõige primitiivsemate aru saama. Võid mõelda ka sõnadega märatletavaid meeleolusid. Kuid muusikal on ka selline sisu, mida sõnadega väljendada on võimatu. Selles on seni olnudki muusika jõud. Muusika esteetiliste ja teoreetiliste probleemide ringi. Võib-olla sellepärast, et šnitki on neid väheseid noori heliloojaid, kes selliste küsimuste üle tõepoolest ise viitsivad pead murda viitsivad juurelda, uurida isegi võtta osa igasugustest teoreetilistest konverentsidest, pidada loenguid, lahata kaasaegset muusikat ja sellega seotud küsimuste sõlme. Neljandal aprillil oli mul võimalus kuuletas Niitketka lektorina. Sel õhtul tutvuti elektronmuusikastuudios Stockaoseni elektronmuusikaga. Alfred Schmidt käänalüüsis esitatav teoseid tutvustas kuulaja Stocouseni elu loomingu esteetiliste tõekspidamistega. Ja ta oskas seda teha lühidalt ja huvitavalt. Aga te mängida suhtumine muusika kaasaegsetesse avaldus vormidesse. Elektronmuusika konkreetne muusika, areatoorika kahtlemata rikastavad muusikat, kõike seda on vaja omandada. Kuid situatsiooni probleemi nad ei lahenda. Minu meelest on olukord muusika arengus praegu analoogiline olukorrale 18. sajandil enne keerukate homo fooniliste vormide väljakujunemist. Paralleele ma näen polüfoonia Todecafoonia vahel samuti suhtumises muusikasse. Ka siis oli see suur huvi muusika konstruktiivse külje vastu. Ka siis püüti luua esmajoones teoseid, millel ühe osa raames puuduvad suurte pindade kontrastid ja valitsevad kontrastid väikeste struktuuride vahel. On veel palju muidki paralleeljooni ja nagu siis on ka nüüd kätte jõudnud niisugune moment, kus ei ole enam võimalik edasi areneda. Samal teel on vaja huvi ümberlülitamist. 18. sajandil viis täiesti uute vormide tekkimiseni sonaadivormi avastamiseni. Kuhu jõutakse meie sajandil, seda on raske ennustada. Kus on täna need uued vormid? Need tuleb alles leida. Praegu on selline olukord, et ka kõige uuemad voolud ei anna täiesti uut kõlalist resultaati. Helilooja ise teab, teos on uutmoodi loodud, interpreedid teavad seda. Aga kuulajale näib teos oma kõlati jämedates joontes endisena. Ma mõtlen seda, et puhtkõlaliselt ei ole väga olulist vahet näiteks totaka foonilise ja mitte totaka foonilise teose vahel. Ma ütleksin, et psüühilised mõõtmed on samad. Kas te leiate, et inimese enda psüühilised mõõtmed on oluliselt muutunud? Muutuvad pidevalt kaks faktorit. Esiteks inimene tunnetab iseennast üha sügavamalt. Teiseks komplitseerub tegelikkus ja tema mõju inimesele niisuguses intensiivselt uuenevas ümbruses, nagu seda on kaasaegne tegelikkus, elab inimene pidevalt uue tajumise õhkkonnas. Sellel uuel ajul on tuhandeid eri varjundeid. See ei ole ainult intellektuaalne protsess, vaid isegi ideoloogiline. Muide ka see kõik see tuhandetes varjundites ilmne uue taju kuulub muusika sisusse. Siit võiks muidugi hargneda vaidlusi õige mitmes suunas kuid lõpetame tänaseks kuulatašnitke dialoogid tšellole ja seitsmele instrumendile. Mõte on tehtud Varssavi sügisel.