Kroonika leheküljed viivad meid läbi suvise suurpäeva 25 aastat tagasi. Rahva ajalooraamatu 21. juuni peatükis on üks episood mille edasikandjateks oleme meie. See meie on Eesti Raadio, kelle igapäevased heade vead meie kuulajatele kindlasti tuttavad on. Kuid ka raadio tänapäeval on oma ajalugu. Nõukoguderinghäälingu sünnilugu. Tollel sündmuste tihedal reedel läks kõik teisiti, kui senini tehtud oli. Taastame selle sünniloo mälestuste põhjal. Jätkame kontserti puhkpillidele, vii vii tähti Vantaksofonile. Ilmateade täna keskpäeval oli Tallinnas pluss 21 kraadid sensuse järgi. Soe ja kuiv ilm, püsib ka homme. Sademeid ei ole oodata. Siin Tallinn, Tartu ja Türi. Kell on 20 ja 40 minutit. Algab päevauudistesaade. Täna, 21.. Siin peame katkestama oma helireproduktsiooni kuna tolle esimese suur teate tekst ei ole säilunud. Teade läks eetrisse otse. Kell oli 20 ja 40 minutit. Raadiolained kandsid üle maa töörahva võiduteate. Täna, 21. juunil. Kõik varasemad sündmused raadios olid tolle teate eelmänguks. Ringhäälingu seisukohast muidugi võib seda nimetada eelmänguks uuele suunale uuele vaimule ringhäälingu saadetes, sest kell 20 40 anti edasi esimene teade toimunud revolutsioonist sündmustest. No selle päeva kohta on juba nüüd üsna rohkesti mälestusi avaldatud. Mina lõin selle päeva sündmustele nii aktiivselt kaasa, nagu öeldakse. Vestleb Nõukogude Eesti ringhäälingu esimene ja kauaaegne juhataja, praegu vabariigi kultuuriministri asetäitja Paul Uusman. Mul olid antud revolutsioonilise juhtimiskeskuse poolt ka mõned konkreetsed ülesanded, nimelt tuli hommikul muretseda paar veomasinat, et neid kasutada nii järgnevates sündmustes ja üksnes masinatest oligi, mille pealt peeti võidu väljakul toimunud miitingu kõned. Ja teine masin liikus jällegi korrapidajate grupiga, kelle hulgas olin ka mina demonstratsiooni eesotsas, mis suundus hiljem Kadrioru lossi juurde, kõik tundsid, et toimub midagi väga ja väga erakorralist tuli mul seal nii lähemalt koos töötada Eriks kadakaga, kes volitati nõudmisi esitama presidendile. President lükkas need nõudmised tagasi. No siis oli seal meeleolu õige revolutsiooniline, kogu see asi Kadrioru lossi juures lõppes siis kadakakõnega ja oli veel seal ülesastumisi ja siirdus siis rongkäik sealt edasi. Sellel ajal teie ei olnud veel kuidagi seotud Eesti raadioga ega ringhäälinguga, te olite üks meeleavalduse korrapidajaid, aga ometi ringhääling siin astus juba oma esimesed sammud. Seda mäletab näiteks meie praegune peainsener seltsimees Sillakest. Tol ajal oli helitehnik Mäletan see oli hommiku, ma tulin tööle, see on vist natuke aega tööl olnud, ma töötasin nimelt helisalvestuse osas ja varsti ilmusid kolm meest punase käesidemetega raadiomajja ja palusid, et neutraalne Vabaduse väljakul, kuidas tasid, nimetati miiting, jäätmevarustaks, valjuhääldajad, aga neid ma täpselt ei tea, kuidas kõnelus seal kõik toimus. Aga varsti tuli mulle korraldused salvestada ka Vabaduse väljakult üle kantaat, miitingut. Nimelt hõbehall sõitnud sinna ja see pani valjuhääldajad ülesse. Ja ühtlasi kasutas reportaaž autud võimendusseadmena. Ja sealt muidugi siis väljumine anti raadiomajja liinide kaudu ja salvestamisel terve selle miitingu siis rongikäik läks Kadriorgu selle jaoks presidendilossi ette. Seal oli miiting, kas see sai salvestatud seal miitingul Kadriorus kutsuti välja presidendi, esitate temale nõudmiseldmisel ja president tuligi välja. Ma mäletan, tähendab seda teksti väga äsjane sündmus, need on madalsageduse magnetofoni taga võetud, nende kahin on võrdlemisi suur, tehniliselt ei ole, aga arusaadav oli kõik nende nende nisukesed esinemised võis kuulda, võis kuulda ja hoidsid, võis aru saada, täitsa kohe tunda, äraletaks. Seal nende esines Lauristini. Kahjuks me peame tunnistama, et need helidokumendid ei ela alles. Neid kas ei suudetud sõjakeerises küllalt hästi hoida. Aga võib olla ka, et tal hetkel meil salvestus tehti. Ei mõistetud VEEL toimuva ajaloolist suurust. Aga sündmustikuga raadiomajas edasi. Millal teil isiklikult, seltsimees Uusman oli esimene kontaktringhäälinguga? No minul nii otsesed või pidevaid sidemeid ringhäälinguga varem ei olnud kui mitte nimetada vast seda, et ma tõlkisin ühe kuuldemängu väikese näidendi prantsuse keelest eesti keelde ja saatsin talle häälingusse, kus seda kasutati kuuldemänguna. See oli nii-öelda ainus kontakt varem. Aga kuidas nüüd see juhtus, et just mina ringhäälingusse läksin, see tuli sellest, et no töötasin mina ameti ühinglasena olin nii ametiühinguringkondades teatud määral seal on ka kirjamehena ja ajakirjanikuna õieti öelda, mida Ani kõrval harrastusena nendel aastatel tegin. Ja siis oli niisugune mõtlejad, minul tuleks minna kuskile ajalehe juurde, samal päeval õieti öelda otsustati ringhäälingu kasuks ja nii tulles tagasi Kadriorust Tõnismäele, juhtimisse keskusse, antigi mulle koos seltsimees Veimeriga, ülesanne siirduda ringhäälingusse ja võtta ringhääling üle. Vaat nüüd oleks huvitav kuulda detaile. No oli juba moodustatud niisugune võitlusgrupp veel enne, kui mina sinna jõudsin, seal oli umbes kümmekond meest, enamasti Tallinna noortöölised varustatud püstolitega, siis mina ja siis võime koos selle grupiga. Sõitsime taksoautodes, sel ajal võtsime lihtsalt takse autod seal samast kino Kungla juurest, kus see seisukoht neil oli. Sõitsime ringhäälingus. Oli umbes samal kohal, kus praegu kino Kosmos natuke natuke siin linna poole ja sõitsime siis ringhäälingusse. Te peate ka seda ütlema, sest ringhääling ei olnud siis praegusele. Ja Ringhääling asus siis Estonia teatrimajas ja sissekäik oli seal kahe tyybone vahelises osas nii kontsertsaali poolt küljest läbi nõndanimetatud suveaia peab ütlema, et kuna ringhääling olid üks tähtsamaid nii propagandakeskusi olles tolleaegse kurikuulsa pool fašistliku propagandatalituse sisulisel juhtimisel siis oli ringhäälingu kaitseks võetud kodanliku valitsuse poolt ette ka mõningad abinõud ja saadetud sinna väljavahtkond, mis koosnes niisamuti umbes kümmekonna mehest üksjagu. Sel ajal nimetati jagu 10 meest ja see oli varustatud vintpüssidega. Ometi paistis, et nendel nendel meestel võitlustahet ei ole, seda ühelt poolt ja peale selle jäi mulje, et kodanlik valitsus või ringhäälingu tolleaegsed juhid, kellest olenes ei olnud andnud kuigi konkreetseid ülesandeid meestele, selle pärast isegi sissekäik oli valve alla võtmata, nii et me päris nii üllatasime neid, nemad istusid lihtsalt ringhäälingu ooteruumis, mängisid isegi veel kaarte, püssid olid nurgas ja kuidagi ootamatult astusime meie selle oma rühmaga sinna sinna sisse tõesti mõningase veenmise järele šveimeri ja, ja minu poolt, kus nende olukorda sai selgitatud, läksid nemad siis minema ringhäälingust ja niiviisi toimuski ringhäälingu ülevõtmine ilma inimohvriteta. Kuigi mõlemad pooled olid ka ette valmistatud võitluseks, no siis oli muidugi esimene ülesanne saada väikene ülevaade ringhäälinguruumidest ja organisatsioonist ja olukorrast üldse. No ringhäälingu tähtsus oli muidugi sel ajal tublisti vähem kui praegu, sellepärast et kuulajate arv oli vähem, aga ometigi kuulajate arv oli küllalt kõrge tolleaegsest Soludes ja huuletasusid üle maa. Ja ta oli selles mõttes väga suur tähtsus, oli tal informatsiooni vahendina, kuna uuel tekkival võimul ei olnud vastavaid kaadreid. Muidugi olid ju ametiühingutel väga tihedad sidemed, näiteks käitistega paljude asutustega. Niisamuti parteiorganisatsioonidel olid oma sidemed olemas, aga ringhäälinguga, nii palju kui mina tean, mingeid sidemeid ei olnud, sellepärast ringhääling oligi komplekteeritud nii kodanikule korrale, ustavatest inimestest ja seal asus nii mõnigi isegi no võib-olla veelgi rohkem paremal pool kui tolleaegne kodanlikud Pätsi valitsus võib-olla olid mõned ka fašistliku kallakuga inimesed, võiks nimetada agu kaske, kes tol ajal töötas päeva uudistetoimetuses ja püüdis ennast teha hästi punaseks okupatsiooni ajal Eestis, ta töötas siin Essess kirjasaatjana ja vot sellest vaatevinklist tulekski nüüd seda Agu Kasetegevust hinnata. No ja siis oligi niisugune mõte, et võib-olla Ringhäälingu saatekava mitte alustada sel õhtul. Me saabusime ringhäälingusse küllalt aegsasti, saatekava algas midagi, kui ma õieti mäletan midagi kell 18 või. Ja meil on juhuslikult alles saatekava 21.-ks juuniks, nii nagu ta pidi minema. Selle järgi oleks pidanud õhtune vaheaeg lõppema kell 17 45. Teadetega reklaamiga ja siis kell kaheksateistpidi algama. Esimene suur saate tabas olnud kontsert. Olite kohal. Meie olime juba aegsasti kohal, nii et meie minu mäletamise järel nii umbes tund-poolteist või kaks olime varem olime kohal ja siis andis muidugi kõiki neid asju seada ja vaadata ei olnud selle saatega nii järsku kohe midagi peale hakata, sest materjali mingit ettevalmistatud ei olnud. Aga nähes nüüd ringhäälingu töötajate, ma ütleksin võrdlemisi korrektset käitumist, eriti pärast seda kooli tutvutud ruumidega ning tähtsamad sõlmpunktid nii valve alla võetud, me muutsime selle otsuse ka osa ringhäälingutöötajaid andis nõu siiski raadiosaatekava jätkata ja see oligi täitsa õige, kuigi siin võib-olla mõnele tolleaegsed, et töötajad oli võib-olla omad mingisugust huvi selleks, et saatekava alustada, jätkata, aga mina lähtusin jälle revolutsiooni huvidest ja need samuti nõudsid, et kõik üle võeti tud asutused ja organisatsioonid jätkaksid oma tööd, seda enam, et ta saatekava ärajätmine tõesti oleks tekitanud mõningaid, võib-olla isegi segadusi ja väärarvamisi mitte ainult vabariigis, vaid ka välismaal ja sellepärast otsustasin. Ringhääling alustab oma saatekava. Ma mäletan, et vastu tuli seltsimees Jaan Rummo, tuntud pedagoog ja Eesti kooliraadio noorteraadiolooja tema suhtlus algusest peale nii suure empaatiaga uuele võimule ja ta andiski mulle kõige esimesed nii-öelda juhtnöörid, kuidas saatejuhi puldiga ümber käia, kus asus võti, millest katkestada kogu saatekava ja tutvustas Ringhäälingu ruume, niisamuti terve rida teisi töötajaid lõid nii silmanähtavalt suure sümpaatiaga kaasad. No kui esimesed korraldused olid tehtud, siis Arnold lõimel suundus edasi oma järgmise revolutsioonis ülesande juurde ja minul tuli siis jääda ringhäälingusse alguses saatekava läks omaette nähtud käiku mööda algas täitsa normaalselt raadiokuulajad, kellel oli suuline informatsioon olemas, et linnas ja vabariigiski on toimunud suured sündmused. Need võib-olla olid isegi esimestes taktides pettunud, kuidagiviisi lootsid kohe midagi kuulda. Aga meie arvestasime sellega, et kõige tähtsam saade, mida kõige rohkem kuulatakse, on päevauudised ja need olid ette nähtud kell 20 40. Ja siis otsustatigi, nii et päevauudistes anda esimesed teated toimunud suurtest sündmustest. No ringhäälingu tolleaegset päeva uudistetoimetajad koostasid siis ühe teate seal umbes pool lehekülge väga lakoonilise ja väga väheütlevad, nägin, et see teade on nii teatud tendentsiga, et tõeliselt siirdusid presidendilossi juure. President tuli välja, pidas neile rahustava kõne ja peale selle läksid kõik koju. No aga see muidugi ei vastanud tõele. Ei jäänudki muud üle, tuli endal siis kiiresti laua taha istuda ja koostada esimene niisugune natuke ulatuslikum teade toimunud suurtest sündmustest. Tema muidugi oma toonilt ja koostamised erines täiesti tavalisest senisest kodanliku raadiotoonist ja tema avaldamine mõjus nagu pomm. Riigikogu liige Aablen, kes oli sel ajal Rootsis maapaos näiteks kuulis Eesti raadiost neid teateid ja kuidas üldse välismaal mõjus. Saaben mõisteti kodanliku valitsuse poolt vangi ja et seda vältida, siis ta põgenes mootorpaadiga Rootsi ja oli Rootsis maapaos ja oli isiklikult justel õhtul jälginud raadiosaatekava oli istunud kuskil üsna mugavalt kuskil tugitoolis, Raadio oli lahti olnud ja harilik kavali läinud ja korraga selline teade talisteks ise üles hüpanud ja see on Aabeni kohta väga suur asi, sest ta on väga rahuliku iseloomuga inimene, muidu oli ta seal siis öelnud naabritele naabrid olid siis kõik kokku jooksnud. Ühesõnaga oli mõjunud see teade väga, nii ootamatult ja suurem. Sellele teatele lisandusid kavaski teised teadlased, sellepärast et peab ütlema, et tolleaegsel ringhäälingul oli võrdlemisi korralik kirjasaatjate võrk üle vabariigi osataks sellesse saatesse, osa avaldasime hiljem. Nii et see oli nii, et omamoodi nii sisuliselt. Uue ringhäälingu algus kell 20 40 21. juunil 1000 940-ga. Säästaks nii, aga sellega ei olnud too päev veel lõppenud. Inimesed mäletavad väga hästi, et otsustava tähtsusega sündmuste arengus oli uue valitsuse juhi Johannes Vares-Barbaruse raadiokõne õhtutunnil. Kas teil on meeles, kuidas see esinemine sai teoks? On küll väljaspool tolleaegsed päeva uudistesaadet avaldati veel erakorraline teade. Esimestel õhtutel sain ma pühenduda seltsimees Lauristiniga, kes oli tolleaegse propagandatalituse juhataja asetäitja. Lauristiniga läbi rääkides otsustati raadios avaldada kell 22 10 erakorraline teadaanne valitsuse koosseisukohta, sest päevauudiste toimumise ajaks veel ei olnud teada valitsuse koosseis täpselt. Ja pärast teda õhtul oligi doktor varese esinemine. No sellise varesega mul oli ennem ka ühendust telefoni teel, tema nõustus hea meelega, aga muidugi tal kõiki selle väga suure pingelise päeva järgi ja kõigi nende sündmuste tõttu ei olnud aega olnud mingit teksti valmis kirjutada, sellepärast vaigistada täiesti peast ja väga lühidalt ja väga rahulikult ja väga selgelt. Mulle tundus, minul jäi küll suurepärane mulje sellest esinemiste, ma mõtlen, et see, see aitas väga palju selgitada ja kindlustada edasisest revolutsiooni käiku, aga ühtlasi kindlustada ka niisugust rahulikku ja kindlat suhtumist juba uuele võimule uuele valitsusele. Johannes Varese raadiokõne läks eetrisse kell 22 10. Nii lõppes esimene päev rahva poolt üle võetud ringhäälingus. Nii algas uus ajalugu Eesti raadios. Ja igal päeval, ütleme teile siin Tallinn. Jätkates kroonikat, mida kirjutab rahvas.