Jaan Rääts on meie noorte heliloojate plejaadi is üks õnnelikumaid kombinatsioone andekusest, töökusest ja tarkusest. Veelgi enam. Ta on otseselt või kaudselt nii noorte kolleegide kui ka tarbijate muusikalisi kontseptsioone tugevasti mõjutanud. Näiteks kas oleksid Pärdi viimased sümfoonilised teosed saanud nii silmapaistva menu osaliseks või kas see oleks üldse sellistena kirjutatud, kui oleks neile eelnenud Tambergi Concerto krossot eriti aga Räätsa nelja sümfooniat. Jaan Rääts on veel üsna noor helilooja, sündinud on ta 1932. aastal. Taan professor Heino Elleri õpilane. Räätsa oma pale vaatamata Šostakovitši ja Tubina mõjudele vaatab meile vastu juba 1957. aastal valminud konservatooriumi diplomitöös esimesest sümfooniast järgnevates sümfooniates. Need mõjutused taanduvad räätsa enda esteetiliste vaadete tema muusikalise kreedo kasvu ees, mis viita iseseisvale väljendusvahendite otsingule, nende loomisele või taasloomisele. See on vanade klassikute printsiipidele lähenemisele. Rääts dramaturgina Eitreiega kruvib pinget vaid lööb vasaraga lüürikuna iidkega hala vaid on ka Mukrana mehine ja filosofeeriv. Ta saavutab emotsionaalse mõju tervikuga. Jaan Rääts on kirjutanud peamiselt suurvorme sümfoonilise ja kammermuusika valdkonnas. Sealjuures on tema kammermuusika eranditult instrumentaalne arukad väikevormid ja tsirka 20 suur vormiteost. Lisaks filmimuusika loovad rätsust pildi kui ütlemisrohkest ja realiseerimisjõulisest isiksusest. 1965. aasta kroonistada vääriliselt viiulikontserti kar Marsile pühendatud deklamatooriumi ning kontserdi eest kammerorkestrile on helilooja esitatud Nõukogude Eesti preemia kandidaadiks. Deklamatooriumist on meil kavas saade homme kell 19 30 ultralühilainel kontserti kammerorkestrile kuulsite eetris viimati alles üheksandal mail käesoleval aastal. Kontsert kammerorkestrile on üks Jaan Räätsa mängitava mat teoseid. Ta on kõlanud Rudolf Parshai orkestri esituses terves reas Ameerika Ühendriikide suuremates keskustes alates New Yorgist ja lõpetastetroidiga Londonis, Pariisis, Grenooblis. Ta on kõlanud Bukarestis ja Budapestis, kõnelemata Nõukogude Liidu kultuurikeskustest Taga-Kaukaasias karjalani. Seda teostunud plaadistatud mitmel korral mänginud on seda kümmekond kollektiivi kümneil kordadel. Viiulikontserti kuulame täna, kuid enne ajame mõni sõna juttu Jaan Rääts, aga muide Eesti Raadio toon meistrina on tal suuri teeneid nii kõigi teiste kandidaatide loomingut teieni toomises kui ka üldse Eesti algupärase muusika heli salvestamises. Mis aastal sa kirjutasid oma viiulikontserdi? Kui ma ei eksi, siis 63. aastal ja kui kaua sa materjalikogusid ja kui kaua sul töö kestis, sellega seda ma täpselt ei mäleta. Materjali ma kogun tavaliselt teostajaks kogu aeg, sest igal hetkel peaaegu mõte on seotud mingisuguse uue teosega. Nii et raske on öelda, kas ma just kogusin selleks üheks või teiseks teoseks. Kas pead võimalikuks kõigi kolme teose ühise nimetaja alla viimist? Endal on seda ühist nimetajat küll raske leida. Kui, siis vast see, et mõlemad teosed, nii nagu kõik minu teosed kammerorkestrile Al kantud mõningal määral vana klassikalise muusikamõjudest ja nad esindavad niinimetatud neoklassikalist stiili, see tähendab vana klassika elemendid, mis on seotud kaasaegse muusika vahenditega. Muidugi, igas žanris on oma nõuded muusika kirjutamisel, stiili valimisel, deklamatooriumis näiteks ma püüdsin kirjutada väga lihtsalt arusaadavalt hetkel arusaadavat muusikat kammerteostest. Tavaliselt ma olen läinud natukese teist teed kammermuusikateoseid, lõppeks võib ka mitu korda kuulata ja nad võivad olla ka natukese raskemini mõistetavad. Sa nimetasid sõnast stiil ja on üldiselt juba käibel mõiste räätsalik stiil. Mida ise sellest arvad? Ma arvan, et nii väikese loomingulise staaži juures, nagu see minul on, ei saa vast päris kindlalt nüüd rääkida. Räätsastiilist stiili määramine on tavaliselt Khanis juhuslike tinglik. Ja sageli võib öelda, kui nii ruttu hakatakse rääkima stiilis, siis on võib-olla tegemist loominguliste väljendusvahendite mõningase piiratusega ja tuleb hakata tõsiselt mõtlema edaspidise loomingu üle. Sinu muusikas on paljundus, matoorsust, motoorset liikumist, kas nimetaksid seda siis piiratuseks? See on väga tüüpiline sulle. Osalt tuleneb muidugi minu karakterist. Teiseks võib-olla selle muusika mõjust, mida ma armastan väga kuulata, mis mul lähedal on, ütleme Bachi looming, kus samuti matoorika mängib suurt osa, siis ütleme, džässmuusika, mida ma väga armastan kuulata kus ka rütmika on suur tähtsus ja lõppeks võib-olla ka teatud kaalutlustest, sest ka muusika loomisel tuleb arvestada mõningaid psühholoogia reeglid, olemas mitmesuguseid psühholoogial liike, näiteks hulkade psühholoogia, reklaamipsühholoogia ja siis on olemas ka muidugi teatripsühholoogia ja kunsti, sealhulgas muusikapsühholoogia. Ja seda ma olen ka mõnevõrra uurinud, muidugi mõningatki minu käekirja jooned või minuga harrastatavad elemendid on ka väljamõeldud. Ja mõned manist eemaldan aja jooksul. Mõned on andnud häid tulemusi, neid kasutan rohkem sinu tsüklistest teostes osade sisest kontrasti väga harva leida. Tavaliselt kontrosteerivad erinevad osad tervikutena. Minu meelest selline kirjutamisviis võimaldab saavutada suuremat kontsentreerituse. Mulle üldiselt ei meeldi kirju vorm. Vabane teoses oleks terviklik ülesehitus ja kuidagi range ülesehitus. Ja sellepärast on mul niisugune vorm kuidagi lähedasem. Kuid mul sageli ei kontrasteeru üksteisele järgnevad teosed omavahel, ma sageli jätkan järgmises teoses neid otsinguid, mida ma eelmises ei suutnud täielikult lahendada. Huvitav on sul plaanis tikklematooriumi veel edasi viimistleda? Kindlasti niipea kui tuleb järgmine ettekanne, püüan sealt kõrvaldada mõnedki olulised puudused. Näiteks ma püüan kooripartii teha väljendusrikkamaks natukese keerulisemaks, sest ma alguses kavatsesin seda teha isetegevus lastele. Hiljem mõtlesin siiski ümber. Orkester on niivõrd keerulise konstruktsiooniga, et ükski ise teguslik orkestri tööd ei suuda siiski kanda. Ja seepärast ei ole mõtet ka arvestada isetegevusliku kooriga. Mul on kombeks ikka teoseid pidevalt revideerida, kui vähegi võimalusi selleks on. Et omal ajal, kui sul valmisid sümfooniat ja klaverikontsert Tiina esimene kvartett, samuti klaverisonaadi siis heideti sulet näolisest vähestama sonaalsus liigset intektuaalsust muusikas, millist kunstiliik peetakse üldiselt hästi romantiliseks oma põhiolemuses. Mis sa ise sellest arvad? Emotsionaalne ei pea muidugi olema ainult. Ma usun, et iga helilooja, kes kirjutab muusikat tunnetab seda loodavat muusikat täiesti emotsionaalselt, mina ka loomulikult. Kuid emotsionaalsest peab olema ka kuulajates. Ja mis kõige tähtsam kuula peab, oleme harjunud nende väljenduslike võtetega, mida autor kasutab. Ja kui ta on harjunud, siis tasa hakkasid emotsionaalselt võtta vastasel Karl mitte, tähendab antud juhul siis on emotsionaalsed skaalad lihtsalt erinev, lihtsalt erinevad ja see on ka arusaadav, sest sellal kui ma alustasin oma loomingulist teed, siis uuema muusika elemente kasutasid veel suhteliselt vähesed. Meie heliloojad ja samuti kaasaegset muusikat mängiti üldse vähe. Kaasajal muidugi väga paljud kirjutad moodsat muusikat on kaugelt ületanud selle, millest mina omalajal pahandada sain. Ja kuulajad on sellega harjunud, Janargend ka muidugi kriitikud selle pärast enam ei räägita, võib-olla vähesest emotsionaalsest. Pealegi needsamad teosed on nüüd veel nii publiku kui kriitikute poolt täitsa uue hinnangu osaliseks saanud. Muidugi see ei tähenda, et nendes ei olnud vigu, neid oli kahtlemata. Niisiis on sul endal ka plaanis uusi üllatusi hakata välja mõtlema? Kahtlemata kogu aeg peab otsima mõtlem. Keda sa teistest noortest kolleegidest kõige kõrgemalt kindad ja miks? Nagu kõik, kõik teavad, on meie noorte heliloojate kollektiiv tugev ja saanud väga suure tunnustuse osaliseks igal pool. Seepärast on mul ka raske kedagi eriti nimetada, väga paljud otsivad ja igalühel on huvitavaid saavutusi kuid eelkõige muidugi tuleb esile tõsta selliseid nimesid nagu Arvo Pärt ja Kuldar Sink. Samuti Anti Marguste, kelle otsingud mulle väga meeldivad. Džässmuusika valdkonnas on minu lemmikuks Uno Naissoo kõigepealt nimetatud Arvo Pärdi nime just sellepärast, et tema esmakordselt mitte ainult võib-olla eesti muusikas üldse Nõukogude muusikas elava loominguga suure populaarsuse võitnud loominguga kummutas mitmedki dogmaatilised tõekspidamised, eriti neid, mis puudutavad uuemaid loomingulisi võtteid, ütleme seeria muusikat ja paljusid teisi võtteid. Pärt näitas, et need on oskusliku kasutamise juures täiesti kasutamiskõlblikud meetodid. Ja neist pole seejuures midagi paha. Eriti siis, kui need ei ole mitte eesmärgid. See on lihtsalt tehniline vahend, tehniline vahend. Võrdlemisi tun oma suure produktiivsuse poolest. Ei ütleks seda võib-olla, sest minu teada on ka küllalt lühikesed ja ega ma väga kiiresti sky kirjuta. Võib-olla varem kirjutasin natukese kiiremini, praegu isegi võrdlemisi aeglaselt. Teatud kiirus kirjutamisel peab olema, sest vastasel juhul teos kaotab mõningal määral oma elamusest ja elujõust. Mulle tundub nii. Tänase jutuses mainisid ühe oma lemmikheliloojana, Bachi keda sa veel mainisid oma lemmikutele ja milline muusika sulle kõige enam üldse meeldib. Ma ei tahaks kedagi lemmikuks nimetada, sest mul on palju teoseid, mis mulle meeldivad. Ja pealegi lemmikud, sageli ka vaheldunud. Oma ameti tõttu pean väga palju kuulama muusikat ja selle tõttu ma olen väga paljustki muidugi jooksul tüdinenud. Üks asi on, keda ma hindan, teine asi võib olla, kelle vastu suuremat huvi tunnen. Loomulikult hindan ma suuri kaasa heliloojaid, Stakovitsid, Prokofjevi, Stravinski, et aga huvi näiteks tunneb viimase ajaski kõige rohkem võib-olla nende vastu, keda ma varem vähe tundsin või üldse ei tundnud minule sügavat muljet avaldanud Anton veebruarini looming, siis on mulle väga lähedased paljud Noono teosed ja veel küllaltki paljud teised kaasaegsed heliloojad, nende looming. Tänapäeva elutempo on kiirenenud ja vastavalt sellele on ka esteetika muutunud. Kui omal ajal muusikat võis kirjutada ühes stiilis ja seda peeti isegi loomulikuks oli kuidagi niisugune teist laadi suhtumine muusikasse, siis tänapäeval on võib-olla ka romantilise ajastu mõjul, kus nõuti igal tellile omapärast nägu, lähenemist kunstile, kas seal mõjul või mingil muul põhjusel, muidugi tänapäeval on veelgi intensiivsemaks muutunud otsingud. Ja muidugi oma mõju avaldavad ka ideoloogilised vastuolud, ühiskondlikud vastuolud, kuid siiski oleks vale arvata, nagu oleks. Muusikas toimuvad tänapäeval mingi langus, väga paljud arvavad, et oli klassikaline muusika õitseaeg ja tänapäeval ei ole midagi sellist kõrvale seada. Minu meelest tänapäeval luuakse väga tugevaid muusikateoseid niisugusi, mis kahtlemata ei alla klassikalisele loomingule. Tuleb vaid arvestada, et Classical looming on aja jooksul jäänud püsima. Selektsioon on toimunud toimunud selektsioon ja see saab toimuma ka kaasaegse muusika osas ja võib-olla ka tulevikku. Kuulajale näib kaasaegne muusika palju ühtsem stiililt kui ta praegu meile ja näib seejuures tulekavast arvata, et klassikaline looming on täies ulatuses väga kõrgeväärtuslik. Väga paljutki muusik, kas üldse kunstist hinnatakse harjumuse mõjul, lihtsalt nimetatakse klassikaks ja selle tõttu tehakse hinnaalandust? Ma arvan, et klassikas on ka osa teoseid, on väga tugevad, osal nõrgemaid ja osa sageli võib-olla isegi küllalt populaarsed teosed ei olegi võib-olla väga kõrge kunstiväärtusega seal kindlasti kõikidel ajastutel niimoodi. Kunstiseadused on muidugi osalt ühiselt kõikidele aegadele. Kui lutsinuna Tallinnat külastas, siis oli tal kaasas ka enda elektronmuusikanäited, mis nendest arvavad üldse elektromuusikast? Nonal oli kaasas täiesti elektromuusika näide varasematest katsetustest alal vist isegi esimene katsetus ja see muidugi ei olnud nii huvitav kui tema, tema muu looming, mida ta näitas elektronmuusika kohta. Mul puudub isiklik seisukoht, sellepärast et seisukohad tekivad siis, kui see tegeleks selle asjaga, kuid endal tegelemiseks puuduvad. Kõigepealt juba tehnilised võimalused steadvast elektromuusika nõuab väga suurt tehnilist baasi. Vastavalt laboratooriumi. Meil sellist ei ole praegu olemas. Teiseks On tarvis muidugi leida ka siis temale rakendus, see võiks olla kõigepealt. Meil võib olla kinomuusikas. Siiani olen kinomuusikas püüdnud rakendada näiteks küll konkreetset muusikat ja seal annab häid tagajärgi, seda on ka teised meie noored heliloojad teinud. Mida sa nüüd lõpuks ütleksid oma tulevikuplaanide kohta? Tulevikuplaane ma üldiselt kui ka teen, siis vähemalt ei taha hästi avaldada. Mul on alati niisugune tunne, et kui ma olen mingit teost lubanud kirjutada siis ma pean ta kuidagi lõpuni kirjutama. Ja sageli läheb isegi kirjutamise tuju ära, sest ei ole enam võimalust nagu taganeda. Aga nii sageli juhtub, et poole teose pealt tundub asi niivõrd lootusetuna, tuleb teos kõrvale jätta. Kuid sageli muidugi ka saab teos valmis kirjutatud ja siis kõrvale jäetud. Lihtsalt millegipärast meeldi enam järsku. Looming on niukene, tujukas asi. Üldse on muidugi kõige meeldivam salaja teos valmis kirjutada või siis kirjutamata jätta. Ja Texusele siiski valmis kirjutamiseks aitäh. Nüüd aga mõni sõna viiulikontserdist kirjutatud on ta 1963. aastal mõeldud pigem orkestri kontsertmeistri kui solisti kontserdina, sellest ka mõõdet ja tehnilise külje tagasihoidlikus. See on nagu etüüd suuremale kontserdile. Klaveripartii on mõneti nagu Alejatooriline improvisatsiooniline pianistid on jäetud suured vabadused ning senini on Kuldar Sink neid vabadusi teostanud suure eduga. Klaveripartiist on juttu sellepärast, et see on oma terava kõlalisusega suureks kontrastiks. Teose üldisele lihtsa kohelisusele. Kontsert on neljaosaline esimene osa allegro On teostatud Bachi maneeris energilises liikumises. Tan lühike. Teine osa andante on rajatud ühtsele rütmile, kus liigub ühtne orkestri foon, mille taustal mängib viiul. Nii on see kuni kulminatsioonini. Kolmas osa on läbi viidud mõneti rahvuslikus plaanis stan Scertsulik nooruslik viimases osas allegro ess domineerib aga jälle energiaküllane, pulss, elu, rammus hoog. Kuulamegi nüüd seda teost.