Kutsar vilistab, on kuuldud palad Pealkiri. Küllap see on juhuslikult nii, et üks kutsar kuskil Inglismaal kunagi 16. seitsmeteistkümnenda sajandivahetusel vilistas viisi, mis on nii sarnane Eesti ringmängulaulule. Plokiratas tammepuust plika poisi küljeluust. Jätsis kuulus inglise helilooja William pöördsellest vileviisist tegi nii head vöötšenneli pala, et seda kõlbad veel mängid ja kuulata ligi 400 aastat hiljem. Et seda paraned esitas just Andrei Volkonski. See küll ei ole juhuslik interpreedi nõnda laialdaselt tuntud ja tunnustatud just gooti, renessansi ja varase barokkmuusika propageeriana. Klavessiini orelit õppis Volkonski valitsema omal jõul. Oreliga tegi ta muide algust ühel suvel, aastat 15 tagasi Tallinnas Kaarli kirikus. Klavessiini orelimängijana kuulus ta mõnda aega Rudortashai kammerorkestri koosseisu. Siis aga, 50.-te aastate lõpul asutas Volkonski uue, ainulaadse vanamuusika ansambli Maatrigali. Möödunud talvel esines kollektiiv ka Eestis ning kuuldavasti onlatrikkalik kontserdid meie filharmoonia plaanis käesoleval hooajal. Volkonski Barrie tunnistuste seas on muide ilusa idee korraldada kunagi kevadel või suvel tsükkel Nakrikali kontserte Pirita kloostri varemeis. Kamadriga on Volkonski loodud kunstiteos, mis küll võib-olla eales valmis ei saa. Kui ka mõnda veneaegseid pilli mängima, ise muretsenud kani raskelt kättesaadavad renessansiaegsed, pillid ja noodimaterjali ise töötleb seda oma ansamblile, juhatab matrikkali ja esineb pealegi ka selle koosseisus klavessiini. Orelimängijana. Peab ütlema, et Volkonski töövõime on suur. Aega jätkub tal paljuks ka näiteks reisimiseks kuid mitte turistina, vaid nagu öeldakse metsikult kasvõi näiteks hea ratsu turjal. Et võiks soovi korral mõnes huvitavas paigas pikemalt peatuda, sisse elada, võõras olustiku kultuuri, uurida kõrvaga kohalikku rahvamuusikat. Renessansimuusikale on nüüd Volkonski ellu tulnud võistleja india klassikaline muusika millega ta viimasel ajal on palju tegelenud, tundes erilist huvi selle muusika ainulaadsete laadide vastu. Aega leidub ka keeltekollektsiooni täiendamiseks. Hiljuti õppis ära pärsia keele huvist selle maa vana luule vastu, mida ta nüüd algkeeles meeleldi deklameerib. Kõrvalharrastuste hulka liigitab ta ise ka oma filmimuusika, mis tal aastaid on olnud peamiseks elatusvahendiks. Volkonski mitte rakenduslik muusika, see peamine on pärast Strykti muusikat tundmatuseni muutunud. See on nüüd muusika ääretu nõudlikkusega viimistletud materjalist selle salati omapäraselt avaldunud rahvuslikud jooned, Slavilik pehmus ja tung laulva meloodika poole. Värvide puhtus esinevad neid range enda piiramise teravdatud kontrastide tingimustes. Meloodia on muutunud intensiivsemaks, teised elemendid, eriti rütmi tämber, balantseerivad kuskil tunde peenuse, järafineeritusse piiril. Midagi on kõigele sellele muidugi ka ohvriks toodud. Võib-olla peaks seda midagit nimetama lihtsalt vahendituseks. Viimaste aastate kõige silmapaistvamad teosed on peeglite, siit ja šasa itk. Kas seal Lorca samanimelisest luuletsüklist on peeglite süüdis kasutatud üheksat luuletust. Olemasolevas võttes on soolopartii ettekanne kahjuks maneer liik ja kipub veidi lämmatama muusika enda ilu. Kuid kujutluse teosest peaks siiski saama. Me kuuleme seda tsüklit alates neljanda Üks hind üksi laulab oma laulutuul, laulud mitmeks kuuleme peeglite kaudu. See aednik, kes lõikab pisara lilli pillidel pole silmapiire. Meeksime neisse kud põlismetsa igaveses sinna jäämise lossi pääseb mööda teed, mis vikerkestvalt algab. Viimasel ajal on palju räägitud seeriasüsteemi Kriisist, millega teie arvates seletatav ja milles te näete väljapääs? Muusikud on nähtavasti suhtunud seeriasse kui süsteemi, mis on üheaegselt nii morfoloogiline kui ka süntaktiline. Kuid Schönbergi loomingu peamine vastuolu selles võib-olla ongi, et loonud uue morfoloogia ei loonud tõutsentakse. Sellepärast kui ta hakkas seda uut morfoloogiat kasutama, pöördus ta tagasi vanade vormide juurde. See on suur vastuolu. Minu sügava veendumuse kohaselt on kaasaegse muusika põhiprobleem suure vormi probleem. On vaja seeria süsteemist endast tuletada uued vormid. Praegu domineerivad lühiteosed, millel tavaliselt puudub kindel vormi kujundus. See on nii sellepärast et ei osata ületada vastuolu seeriasüsteemi ja vanade vormide vahel. Lihtsalt ei osata luua uut suurvormi. Uued vormid ei saa olla sellised universaalsed skeemid, nagu on need vormid, mis on tekkinud tonaalse muusika pinnal. Kuna seeriasüsteem on igas teoses ainulaadne, siis pead ilmselt ka sellest tuletatavad vormid olema sellised, et nad võiksid igas uues teoses omandada singulaarsuse kuju. Kuid kas uudse muusika tajumise seisukohalt ei peaks kaasaegsete teoste lühidust pidama just nende vooruseks? Suure vormi otsimine on loomulik arengukulg. Ikka areneb muusika alul puht morfoloogiliste raamides, mille järel ilmuvad juba suurvormid. Kui soovite, siis sama toimub ka näiteks bioloogias. Üherakulised organismid ühinevad, tekivad üha keerulisemad vormid. See on igasuguse evolutsiooni loomulik käik. Volkonski enda viimane teos kestab terve tunni, aga seal on ka enam-vähem kõik, mis sellest teosest praegu teada on ja nii on võimatu otsustada, on see hea või halb, et Volkonski oma uudisteose nipikaks venitas kuulakem nüüd tema eelviimast, kaks aastat tagasi valminud teost šasa itku eesti oludes oranž saatust raske mõista. Eriti veel sellepärast, et kõik, mis temaga toimus, kuulub ka 20.-sse sajandisse. Külas, kus tütarlaps elas, püsis visalt vana metsik komme loopida vallasena kividega surnuks. Nii kujunes emaks saamine Chasale, kelle ta armsam oli hüljanud kangelaste oks. Sääsa põgenes kodukülast. Liikudes ringi mööda maad, hakkas ta itku laulikuna endale ja lapsele elatist hankima. Temasse sellel alal tunnustatud rahvalaulik. Täpsu võttis ta kõikjale kaasa, hoidis teda enda kõrval ka esinemise ajal. Siis ühel õhtul, kui Chaza maiku laulu esitas, juhtus midagi kohutavat. Üks mees kuulajaskonnast tulistas Chansalast. Laps suri, Chaza ise kaotas mõistuse. Volkonski teoses Chaza jutustab oma loo tekstina on kasutatud šasa enda itku luulet.