Sellest on nüüd nüüd nüüd ligi paarkümmend aastat, kui Andrei Volkonski ilmus Moskva konservatooriumi mingipärast, hakkasid temast otsekohe igasugused jutud ringi liikuma. Ta äratas üldist huvi. Osalt soodustas seda muidugi tema kirjanduslik nimi. Üks naljahammas olla koguni läinud Volkonski juurde ja palunud luba teda käega katsuda tahtnud veenduda selles, et ei ole tegemist sõja ja rahu õilsa kangelase vaimuga. Nimi nimeks, aga ega sedagi juhtu lausa iga päev, et on võimalik oma silmaga uurida sellist meie oludes ehtsat muuseumi kuju. Nagu vana Kiievi vürstide elab järeltulija. Pealegi lõppenud Andrei Volkonski esiisade kuulsus ana Kiieviga. Kui hiljuti pühitseti Lomonossovi juubelit sisistus presiidiumis ka Andrei Volkonski, kui selle kuulsa mehe elav järeltulija oli selles pikas ja hiilgas suguvõsas ka niisugune mees nagu Jaroslav muutrei, kes peale Jaroslavli linna olla rajanud veel Katar, too. Ja kui nüüd jutt juba Eestimaa peale on läinud, olgu siis veel lisatud, et Andrei Volkonski isale sai Eestimaa juhuslikult sünnimaaks. Aga jätame esivanemad rahule. Andrei Volkonski äratas siiski esmajoones tähelepanu enda isikuga. Seda mitte ainult erakordse muusikuande, vaid ka muude omaduste tõttu. Ta oli siis vaid seitsmeteistaastane, kui ta tundis hästi nii muusikat kui ka kirjandust ja kujutavat kunsti ning näis, et ta on üldse võimeline vabalt vestlema millisel tahes teemal. Tal olid igas asjas oma seisukohad, mis nii mõnigi kord näisid lausa väljakutsuvalt sõltumatutena. Peab ütlema, et oskus ümbrust šokeerida oli Volkonskil juba siis kaugele arenenud. Aga tollal selleks tõtt-öelda palju vaja ei olnudki, et umbusaldust äratada või võõrastavaid pilke välja kutsuda. Tarvitses vaid öelda, et näiteks korki tänava maja Tõnis jõledat ja hävitavat isu arhitektuuri õppida. Kuid Volkonskile vaadati umbusaldusega isegi siis, kui ta vaimustusega rääkis prantsuse kommunistidest. Neid oli ta poisikesena aidanud lendlehtede levitamisel. Volkonskil oli ka seisukohti, mis tol ajal näisid lausa uskumatutena. Ta leidis, et Tšaikovski ei olnud õigust sümfooniaid kirjutada. Selliseid üldise halvakspanu osaks saanud formelistaga nagu hindemeid, Stravinski, Prokofjevi Šostakovitši pidastas suurteks heliloojateks ning kuulas ahnelt nende muusikat. Kui talle öeldi tants Snoop, siis vastas ta süga tõsiselt ja ma olen snoob. Kui tema klaveritrio arutelul loomingulises ringis üks õppejõud talle ütles, et ta peab veel palju õppima siis vastas Volkonski. Selleks me siin olemegi. Ta kurtis avalikult kalt nõutavat, et ta hakkaks kirjutama halba muusikat, jätkas aga rahulikult niisuguse muusika loomist, mis oli sarnasem ülalnimetatud formelistide kui üldtunnustatud eeskujude Rahmaninovi Jaak leeri muusikale. Mis seal siis imestada, kui Andrei Volkonskile kiiresti kleepus külge paadunud formalisti kuulsus, kahjuks tema konservatooriumi aegsest loomingust säilinud ühtegi võtet, pealegi lube Volkonski nüüd neid teoseid enam mängida ja lindistada. Kuulame siiski ühe osa tema klaverikvintett eest, mis on alustatud õppeaastail ja valmis. 1955. aastal. Esitavad autor ja kommitas-nimeline kvartett. Kirjutas Volkonski õppeaastal palju oli võib-olla isegi kõige produktiivsem kompositsiooniõpilane nimetagem kas või ainult suuremaid teoseid. Kaks ulatusliku kantaati Venemaa Gogoli surnud hingede lõpptekstile ning pool Eluaari luulega rahukuju siis klaverit, Riia klaverikontsert ja klaverisonaat. Eriline tähelepanu klaverile oli suurelt osalt tingitud sellest, et klaverimäng oli Volkonskile teiseks erialaks, millega ta alustas juba viieaastaselt. Näib, et juba üldse enne minu sündi otsustasid mu vanemad, et minust peab saama muusik. See oli nii ette nähtud. Arvatavasti sellepärast, et mu isa oli ise muusik, oli laulja. Mind pandi väga trampima ja pianistina. Ma sain ülirange kasvatuse. Vahepeal ma isegi hakkasin klaverit vihkama, kuid miskipärast läks viha siiski kiiresti üle. Kas teil lapsepõlvest on säilinud ka meeldivaid mälestusi seoses muusikaga? Mäletan, et ma siis muusikat kuulates alati püüdsin terrigeerida nii raadio ees kui ka näiteks aiakontserdil. See pakkus mulle suurt lõbu juba kahe-kolmeaastaselt. Tugevat meeldivat muljet, muusikast pärinevaid, aga veidi hilisemast ajast. Peab ütlema, et ma kasvasin eelisolukorras. Minu lapsepõlv möödus Genfis ja kuna Šveits sõja-aastail oli erapooletu maa, siis oli seal palju põgenikke, kelle seas oli rohkesti esmaklassilisi muusikuid. Eriti saksa antifašiste. Šveitsi muusikaelu oli neil aastail erakordselt kõrge tasemega. Ma kuulasin näiteks back-house'i esituses kontserditsüklit, mis haaras kõiki Beethoveni sonaate. Näib, et see oli minu lapsepõlve kõige tugevamaks muusika muljeks olin siis umbes kümne-üheteistkümne aastane, veel varem, aga umbes seitsmeaastaselt sain ma kuulda Wagneri Tristan ja Isolde saksa artistide võrratult heas esituses. Hästi mäletan ka Fort vängleri kontserte. Sellised asjad jätsid muidugi sügava jälje ja küllap on nad üldse mõjutanud minu muusiku saatust. Võimalik, et just need lapsepõlve muljed õpetasid mind eriti tõsiselt suhtuma Taksa muusikasse. Olete te siis ise juba midagi loonud? Lapsepõlves ma lõin palju, kuid ka need ei olnud teosed, vaid pigem improvisatsiooni, mis siiski üles kirjutati. Heliloomingu alal mul juhendajat või õpetajat ei olnud. Teadmikudes küll kirjutatakse miskipärast, nagu oleksin ma Pariisis õppinud Nadja Bulanšee juures, kuid see on eksitus. Kompositsiooni õppima ma hakkasin alles Moskvas. Üldiselt tänna end sel alal iseõppija üks. Siiski oli konservatooriumi aastail üks inimene, kes mind suunas professionaalsete oskuste, selle niinimetatud käsitöö täiustamisel. See oli Jevgeni passipovitš Messner Ta oli väga tagasihoidlik muusik ja muusikale ülimalt andunud inimene. Kui ma midagi kirjutasin, siis temale näitasin seda alati ja temalt ma sain ikka asjalikke tuuma tabavaid nõuandeid. Üldiselt olin ma väga halb üliõpilane, hilinesin loengutele ja puutusin neilt sageli. Erandiks olid vaid range stiili polüfooniatunnid. Seda ainet andis Semjon Semjonovit Togaturjov. Ka tema oli väga tagasihoidlik ja väga aus muusik. Mul on temast tõeliselt helged mälestused. Ta oli veidi kummaline inimene ja teda ei armastatud Peeti kuivaks ja pedantseks. Tegelikult see nii ei olnud. Pealegi, kui pedantistkümnen viidud äärmuseni, siis ta võib muutuda huumoriks. Ta määras mulle tunni kell 14 17 ja mulle meeldis väga seista tema ukse taga kell käes ning kui kell oli täpselt 17 minutit kolme peal ma helistasin. See oli omapärane punktuaalsuse mäng ja peab ütlema, et Semjon Semjonovit Kogatrjov osutus väga kergeusklikuks. Ta oli ka fakulteedi dekaan ja kui teised õppejõud tulid talle kaebama, et Volkonski puudub ja hilineb siis ta ei uskunud ja ütles. Volkonski on minu kõige korralikum üliõpilane. Nähtavasti ei olnud ainult täpne tundi tulema kaid Semjon Semjonovit. Bucatärjoff oli rahul ka teie tööga. Suhtumine sellesse ainesse oleks mõnevõrra erandlik. Tavaliselt üliõpilased seda vihkavad, kuid mulle meeldis väga range stiili polüfoonia, ehtne Akadeemilisus, loogika ja matemaatilisus. Nähtavasti on see minu muusikalise individuaalsuse eriomadus. Küllap ei ole see juhus, et ma hiljem hakkasin loomaseeria muusikat. Range stiili polüfoonia seeria muusikal on ju olulisi kokkupuutepunkte. Tõdecafooniat hakkas Volkonski uurima, 50.-te aastate keskel aga kuulakem nüüd tema aldis sonaati teost, mis kujunes omamoodi sillaks Volkonskiga näärse jätodega foonilise perioodi vahel. Aldis esitavad Rudolf Parshai ja autor. Teine. Räägitakse, et sügavad kriisid on helilooja ande tõeliseks proovikiviks. Kaasajal tähendab taoline kriis tavaliselt modulatsiooni tonaalses süsteemist. Seeria süsteemi. Volkonski oli kauatodekafoonia vastane. 50.-te aastate keskel aga hakkas seeria süsteem teda ikka rohkem köitma. Ta tundis, et ei oska enam ega taha kirjutada. Endiselt näis, nagu oleks kõik öeldud ja on jäänud vaid võimalust lõputult end või teisi korrata. Paar aastat ei loonud ta ühtegi uut teost. Siis aga ühel õhtul mängis Volkonski oma uusi klaveripalu veel lõpetamata tsüklit, mis hiljem sai pealkirjaks Strykti muusika. Range täpsuse muusika, keegi tema kuulajaist, sisseeria muusikat veel lähemalt ei tundnud olivaid juhuslikke muljeid ja oli eelarvamuslik kujutlus, et see peab tingimata olema midagi väga kuivalt mõistuse pärast kuulanud Volkonski esimesi töödega fonilisid palu ütleski keegi. Andrei, sinust ei saa iialgi tõdecofonisti, sa oled liiga emotsionaalne. Ikka ollakse valmis teooria või lihtsalt eelarvamuse nimel eitama praktikat, mitte vastupidi. Stryksi muusika esitab Aleksei Liu piimov.