On radu, mis ei rohtu, nii on ka selle teega, mis viib Pirita Kasel särgava allee number kaks asuvasse majja. Veel 10 aastat tagasi oli see rahvakirjanik Ernst Särgava koduks. Kui vanameister veel elas, käisid siin tihti tema õpilased. Eriti palju kogunes neid siia kevadel. Kirjaniku sünnipäeva ajal tuldi ka mikrofoniga, tänu millele lugupeetud hääl meie kõrvus ka tänapäeval kõlab. Küsimusele, mis äratas teid kirjandusele, vastas ta. Kui aga ei nähta, et käed on nägu vääritud, kõrva täis kontsa, siis on tarvis seda veedab, ta ei nähta ja ei kuula siis on süüdi see, kes kuuldes ei kuule ega näe ega nähes ei näe. Nii ütles särgava oma 90. sünnipäeva künnisel mida ta ise enam ei saanud tähistada. Aga me loeme ikka vanameistriraamatuid, tuleme ikka ta koduväravasse. Hoiame ju meie, eestlased samuti oma kirjanikke kodukohti, nagu teame seda tegevat teisi rahvaidki. Kuulakem täna, kuidas kirjeldas oma maja ümbrust, ent särgavaise? Ei olnud siin puudega põõsest ei vitsa raagugi. Kõik oli heinamaa ja kohati veesiseid lohke, et tuli panna lauad peale, kui tahtsid minna üle. Isegi kapsaid, sai kevadel istutada saelauad jalge alla. Muidu vajusid põhja. Ainult majade katuseid paistab suurte puie latvade vahelt veel välja ja tee kõrvale istutatud kuused loovad ilusama ja pikema lee. Ja see üldse Tallinna ümbruses on olemas otse nõiduva oma kahelt poolt ümbritseva mustjasrohekas sügelusega. Lillede meri juba varakevadel meelitavad silma lumikellukesed, eesikud, meelespead ja teised. Aga suvel ja sügisel on neid nii palju ja rohkesti, et ei suuda lugedagi. Näib, nagu püüaks iga maja trumbata teist üle oma lilledega. Niisama suurepärane on aedade õitseaeg, mil kogu kalda alune üsna nõretav valges roosakas õuna kirsi ja ploomipuud õites. Rohkearvuline puies tekkiv põõsastik on meelitanud sajad linnukesed siia pesitsema ja kassipidamise keeld kindlustab õhu elanikudele. Majapidamise. Kuldnokad lepalinnud kivideksud, vindid pajulinnud ja ööbikud on nüüd siinse koha endale valinud elupaigaks. Kogu kevade laksutab ööbik akna all. Ja tulevad ikka üha uued põlvkonnad siia vaiksesse tänavasse, mida nüüd nimetatakse särgava Alliks. Uksi avavad külalislahkelt kirjaniku tütar ja poeg Juta ja Paul. Särgava Nad juhatavad teid. Kirjaniku töötuppa viivad aeda, mille teed on hoole ja armastusega korras hoitud ja kus praegu Valendavad lumikellukest vaibad. Suve tulekuga aga puhkevõisi üha enam ja enam. Taolisi jutuajamisi nagu järgnevalt kuulete, toimub siin sageli. Tulevad ja küsivad nii kooliõpilased kui ka kirjandusloolased. Tullakse nagu kaasaegne inimene, ikka fotoaparaat ühes ja mikrofon teises käes. Miks just siia sai see kodu asutatud? No vaadake, see on palju tingitud, ütleme, läinud olukorrast kaugemast minevikust. See oli siis, kui ütleme, olukord oli sarnane, et suurem jagu ütleme linnavalitsust ja paremat kihti oli kõik, ütleme sakslased, baltisakslased sinna ligi ei pääsenud, aga siis avanes võimalus saada krunte, kuid mitte Tallinas, Sven, väljaspool Tallinnat see oli või Iru vald. Ja siin oli juba siis antud tähendab Väo mõisast eraldatud krundid ja siis võisid siin ütlema hakata elama ka siis eestlased. Nii et see osaliselt tekkis ka võib-olla vastukaaluks selle suure sakslasele, mis omal ajal linna peal valitses, siin tegelikult olid mõned üksikud kidurat pajupõõsad, ilus, lilleline heinamaa ja üks kaheharuline kask, mis ei kraavikaldad ette needseeveeritatud omal ajal natuke maad kõrvale, seal nad praegu kasvavad. Muidugi lennud aastasin, torm pingutas tugevalt ära, on pooleldi viltu, aga siiski alles. Minu isa väga armastas seda paika ja seda aeda ja ainult siin ta leidis, et ütle oma tööst rahu. Siis ta nagu näiteks võtame, ta oli rääkinud alati koolis oma õpilastele. Et kui tema Russalkast mööda saab, siis tal on alati väga hea ja kerge tuju, kõik mured on selja taha jäänud ja nagu uuesti sündinud. Ja sellepärast tahtsid ka tema õpilased randa pärast kuni Russalkani oma õlgadele, et siis pärast seda on nende vana habe rahul ja puhkab elusti, mis aastasse sai teie koduks 1912.-st aastast, saime need krundid siin ei hakka, jagati välja, aga mulle tundub, et see maja pärineb küll hilisemast ajast, kus me praegu oleme ehitatud pärast teist maailmasõda. Sest see esimene põles maha, meil siin sõja ajal põles maja maha. Nii et, aga siiski on ka see maja siis seotud kirjanik Ernst Särgava mõningate viimaste teostega ja see Lähme linna kirjutama oma elu kergendama, lõpetatud siin selles majas. Samuti ta viske redigeeris varasemaid teoseid. Teate varasemate teostega muidugi, need, mis nüüd trükis olid, need olid käsikirjad, põlesid kõik maha siin selles majas, mis meil ennem oli siin 1914 ehits. Ega siin kirjalikult, mis on kirjutatud, aga majaga vist päris oma kätega pärast sügaveliarhitas, et te sellest, meil on veel mõned fotokesedki järele, kus ta siis aitab meid siin muidugi, ta oli siis juba vanavanem inimene ja mitte enam nii jõuline, kui ta kogu oma eluaeg on olnud. Aga käruga on ta vedanud siit seda vana maja prahti ja ära, mis oli meil tähendab põlenud seal muuseas sellesama vundamendi peale ehitatud, kus endine maja oli ja siin olid suured tuhahunnikud ja netoHovnikuid on ta oma käega siit ära vedanud käru peale Laatnud ära viinud, et jälle uut maja ehitusele koha peale. Et ikka väga suur töömees alati olnud. Ta ütles, vanad peasku ära kõndida ei saanud. Parem on ikkagi, väiksest nokitsemise eest on suurem kasu, kui suurest seisust pärast teist ilmasõda käis, siin mitte, tähendab niisugune omnibuss, nagu meil meil nüüd praegu käib. Aga see oli niisugune veoka peale tehtud balda Hinniga sõiduk ja see käis kaks või kolm korda päevas. Nii et selle sõidukiga mehiseid linna seitse nädalat tagasi ka jala käimist jala käimist on veel väga palju siin olnud jala käimist on olnud meil isegi tsaariajal, kui me siia asusime, siis me käisime kogu aeg jala, siis ei olnud siin peale omnibuss Snap hobuomnibussi. Kahe hobusega niisugune pinkvanker kahel pool. Ja siis juht oli veel Jüri ja Jüri, siis sõitis välja ja andis signaali, pasun, aga ükskord kaskot kolm, kord kolmanda korraldas, hakkas sõitma. Aga see seal kaks korda päevas. Hommikuseits väljast tagasi ja kõik muud käigud tulid teha jalgsi. Siis aga koolis käinud ja meie käisime, olime siis koolilapsed. Siis oma aega olime, meie. Käisime jalgsi seda teed hommikul kella kuuest läksime kooli, õhtul tulime tagasi. Ei tea, kas praegu võiks veel ütelda, et missugust oma teost kirjanik kõige rohkem armastas? Igatahes, nii palju kui meil siin kodujutt oli, ütles tema alati seda, et et see viimane teos on see kõige parem. Viimane ettevõtete viimane, see, mis praegu on tüki küljes, Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama. Millal ta seda hakkas kirjutama? Hoidis istunud väga kaua aega tagasi, seda võib-olla on väga raske ütelda. Aga kirja hakkas teda panema umbes 39. 40.-te aastate paiku. Ja kirjutas kuni surmani. Aga kui küsida, et millist tema teost teie ise kõige rohkem armastate? Seda on väga raske ütelda. Väga raske ütelda, sellepärast et peaaegu igaühes on midagi sarnast öeldud mis on väga eluline ja mittevananev. Mina pean kõige rohkem lugu tema viimasest teosest Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama. Praegu on niux maanteeküsimus, mida esitatakse kirjanik, kellel kuidas te suhtute kriitikasse, mis te arvate, kuidas teie isa oleks vastanud? Minu isa oleks oma mõistuse sellele vastanud, seda et see on täiesti ükstaskõik, mis kirjutatakse tema tööde kohta. Aga oma südamepõhjas kantis ta siiski väikest viha kõikide nende vastu, kes olid tema mõtetest valesti aru saanud ja ta mõtted olid valesti maha teinud. Minu isa nägemine, mõistus, arusaamine oli kuni surmani tunnini esmajärguline ja tema luges kuni surmatunnini kõike filosoofilisi toitja ilukirjanduslikke töid, nii pole tal üldse, oli võimalus lugeda teda tekitama kogu oma viimase minutini ja temal näiteks uuemast eesti Nõukogude kirjandusest ka rohkem meeldisid. Noh, ma pean ütlema, et võib-olla Jakobson, aga kui teie kasvasite, missuguseid raamatuid ta teid suunas lugeva kätte, mina olin nii suur lugeja, et Minni saanudki suunatame sind, sain ainult takistada. Kas ka teie kohta käivad samad sõnad? Ei minu kohta. Mina olin väga, väga valija inimene, lugesin ainult mõnda üksikut asju, mis mind huvitas aga otsekohe kahjuks pean ütlema seda, et Monski tehniker magan tehnikates rohkem. Aga raamatuid te kindlasti mäletate oma ümbert, sündimisest saadik. Raamatuid oli meil väga, suurkogu oli, meil oli üle 4000 raamatu, aga need põlesid ära kõik ja seal oli muidugi väga häid eksemplari oli koletisega eesti keeli andnud puuduta siis olid seal peaaegu kõik esmaväljaanded. Meie vanadest kirjanikutest olid seal sees. Tulekahju oli ikka väga suur õnnetus, kui teie isa elas, kes siin käisid kõige rohkem? Minu isa külastasid kõige rohkem tema õpilased, tema endised õpilased ja isegi need õpilased, kes tema ajal ei olnud, ehkki veel selles koolis elamoni sisustatud vana eesti talutarre stiilis igati mööbel, kaasa arvatud. Kas see oli kõik rahvakirjaniku oma tahtmine niimoodi? Eks me oleme ju tegelikult alati ühes, kus kõik asjad arutanud, üheskoos elanud, kõik asjad on kuust tehtud. Nii et siin ei saa ütelda kellelegi, kes oleks ütleme eriti eelistatud olnud midagi. Aga, et see on meie ühine soov olnud alati midagi luua. Nii on välja kukkunud. Kas siin on teie oma kätega tehtud mööblit ka? Mis siin praegu näha on, kõik omatehtud välja arvatud vanakapis olemas? Ja muidugi see vana Kersatsioon pärand päritud Vändrast muidugi mitte meie suguvõsast, selle restaureeris uuesti. Ja on ka siin mälestuseks, siin ma näen, portree on seinal, seal, see on, kadunud Hermanni Härma ja see skulptuur, skulptuur, anname oma. Sandavasin omal ajal modelleeris ja üks kipsi valangi liikmelisuseks. Palun, kas see oli siis see tuba, kus kirjanik särgava töötas? Jah, sinder Meros sind uurisin, tema suri. Kas need raamatud on? Mõned, on ka veel tema käega pandud. Tegelikult on tema kõik nii nagu tema jättis kirjutuslaud raamatut, kõik, niisamuti kõik endise kohtade, iga ese, iga sulepea, muidugi, tolm on koristatud ja see on kõik. Aga isegi prillid on seda omal ajal jättis siin midagi muutunud ei ole. Ja need viiulid kõik täpselt seal magusad sentigi olid. Muidugi eriti kunstnik ta ei olnud, aga oma lõbuks Munitseb musitseeris alati. Siin laua peal on neil viimased käsikirjad, kas need on jah, käsikirjad, tema viimasest läheme linnast ja mõned muud asjad, need jäid siia, sammas jäid ja neid on sind puutumata, ainult saab puhastatud, siin seisavad, seal on täpselt niisama nagu 10 aastat tagasi. Siin on kirjaniku omatehtud asju, näiteks need kepid, millega ta käis, need on tema omatehtud. Need on tema omatehtud mõlemad samuti näiteks see on tema omatehtud kirja pressirja press seal tema tehtud seepärast, et talle see kingitud kirjev kirja resse meeldinud sellele väike väike nupp ja väga raske ja talle meelde seal kergem, suurema nupuga ja siis on seda tehtud näts ja samuti on see paberinuga tema omatehtud. Nii et niisuguste väikeste nikerdustega ei ole, selle peale oli tal küll suur armastus. Ma kord varem juhtusin käima siis ka kirjaniku surimask oli nagu siin. Ja surimask on praegu skulptor Roosi käes. Tema tahtis teha minu isast ühe püsti. Ta ütleb niimoodi, tema on kaotanud varakult oma vanemad ja temal on kaks isa olnd Ants laikmaa ja tema kooli eesti keele kooliõpetajalt särgava. Ja tema tahab nendest mõlematest teha nüüd oma omale portree. Ja see sai tema kätte, et selle järele ta saab ta teha.