See mees, kes ei oska vana olla, on Tartu riikliku ülikooli Lääne-Euroopa kirjanduse ja klassikalise filoloogia kateedri juhataja filoloogiadoktor professor Villem Alt. Homme saab ta 70 aastaseks, vanus, mida juubilar lihtsalt ignoreerib. Ja see on hea. Sest sellisena saavad temast osa Eesti üliõpilane ja Eesti teadus. Mida kauem, seda tulusam mõlemale, sest nad vajavad teda. Alttoa on eesti kirjandusteadlasest tähis, mis ei ole asendatav. Alto on üliõpilastele nimi, mis ei ole kaksipidi hinnatav. Aga Alto on ka mees, kes ei vaja juubelikõnesid sest käidud teest tunnistab tehtud töö ja enese seest räägib täis. Kui te loengut alustate ja silmad kinni panete, mida te siis näete? Silmad kinni näeb väga vähe, see ei ole mitte selleks, et, et näha midagi vaid hoopis selle vastu mitte näha. Sest olen kahjuks selline väga kergesti hajutad tavatähelepanuga, inimene, jääd kontsentreeruda selleks Maniitla lülitan enda välja. Aga kas tähelepanu niisugust asja tähele, see on inimestele üsna igiomane juba väikestele lastele. Et kui nad panevad silmad kinni, siis nad näevad mõttepilt. See muidugi võivad tekkida assotsiatsioonid. Olen vastikult nii assotsiatiivne mõtlemisviisiga inimene ja seepärast tõepoolest võib-olla sa kuulad ka küllalt tähele pannud, et ma mõnikord tulemise vahel isegi originaalse mingise mõtte peale, mida mul üldse ei olnud mõttes kõnelda sel puhul ja kas ei või siis tekkida niisugune praegu raadiomehele väga meelepärane assotsiatsioon et pannud silmad kinni, näete näiteks hoopis oma lapsepõlvekodu seda mereranda, kust te pärit olete? See idee on pisut keerukam ka või ei lähe nii otsemini, et seda on tõepoolest tekkinud või tekib vahel, eriti, kui mul tuleb kõne alla kirjanik, keda ma olen lapsena lugenud või noorelt lugenud. No näiteks kas või Oskar Vaildi. Ma lugesin ta liiga vara. Ma lugesin Augus trenbergi, kui ma veel mitte midagi sellest aru ei saanud ja siis, kui ma vahel selliseid asju loen, siis mul paratamata meenukas ei miljöö, kus ma lugesin neid asju, kui vanalitega lugema hakkasite, sama testi ei tea ütelda, see võis olla nii umbes nelja-aastaselt. Aga mul on väga hästi meeles minu esimene lugemine, mu ema õpetas ta kudus kangast ja siis tema käis mõisas õieti ütelda, kõrval elava mõisniku, saksa juures pesu pesemas. Temale iga aasta kingiti ristirahvakalender ja seal on üks niisugune lause, kiriku ja kroonupühad. Millal koolide kohtut kinni on? Mabinsa lugema malevat, sa nii lugenud nagu emapuusärgi juures öeldi, mulle niiviisi nutnud. Aga minu ema ei olnud mingi didaktika mingi pedagoogi olnud, aga ta oskas haruldaselt hea teksti välja valida, sest kui see ära mulle loetud skaa täht, oli mul selge. Kui te olete väikene poiss, kelleks te siis tahtsite saada või õieti kelleks rannapoiss oskabki tahta, muudkui see on teada, kelleks paistab, saadavana paistab ta meremeheks ja minu isaga noores eas oli kalur olnud, aga minu meelest seda käis niisuguse väikese tuhvli jalaga, nagu seda nimetati Soome vahet, siis tuhvli seilamas. Meie keeles seal ja muidugi igaüks tahab, et tema lapsiga kaugemale jõuab ja siis oli ikka alati jutt sellest, et minust saab ikke kapten sest laevu oli väga palju näha selle all Kundas. Tsemendivabrikus valmistati tsementi siis välismaal jaoks ja seda veidi purjekate ka, nii et need käisid väga ranna lähedalt läbi ja istusin minagi seal tundide viisi vaest rannas ja vaatasin neid laevu ja igatsesin milla maitset sinna pääle. Pääseksin. Kui te alustate loengut ja silmad kinni panete, Te, mõtlete oma pedagoogitööle, kas ei või siis assotsiatsiooni printsiibil, mis teile nagu kuulsime, küllaltki oman, on meenuda koolmeistri töö, esimesed päevad ja aastad ja ma natuke mäletan, neid, ma ei kavatsenud hakata kolmes Rex teatavasti ütlesin minu kavatsus oli meremeheks saada, aga tuli esimene maailmasõda peale ja tõmbas kriipsu läbi ja väga kõvad kriipsud minulegi tõmbas peale. Ja nii sattusin ma tõepoolest väga noore poisina, vaevalt 16 aastasena sattusin ma siis õpetajaks oli kuhugi Rannu küla aseri lähedal, seal, mida õpetasite, no kõiki asju, õpetusi, mida selle alale vallakoolis õpetatakse, muide kui soovite 12 tundi usuõpetust nädalas. Ja, ja see oli nii, ma usun, maa tunne veel praegugi piiblisalme päris hästi, kuradi. No siis oli eesti keelt, õpetasin siis mis meid õpetama, see oli vene keeles ajalugu mis oli muidugi täiesti üle jõu, mida olete tahtnud peale konkreetse õppeaine oma õpilastele anda. Minu arvates õppetöö juures on väga oluline see formaalne moment. Ma mõtlesin mingeid formalism ja hoidku selle eest, vaid ma mõtlen seda, et peale selle puhtaine puht faktide osa selle omandamise on veel mingisugune osa igal teosel, näiteks kirjandusliku teose laga, minuga kui soovitava loo peatükil või komaadi otse peatükil, mis mõjutab kuidagimoodi meie eetikat ja meie huve ja nii edasi. Ja kuivõrd seda suudab anda õpetaja, minu arvates on vägagi oluline. Mul on mälestusi oma õpetades, mitte nii palju, kuid siiski need on olnud väga vähe, sest ma olen tegelikult ainult kuus talve koolis käinud ja nende hulgas oli paar niisugust, kes nii oskasid midagi veel peale selle nii huvi äratada ja õpilase nii iseseisvad huvi kuhugi suunata. Ja ma arvan, et ka väga väike kese poisi või tüdruku juures võib teatud niisugune huvipiirkond kida. Ja küll on hea, kui õpetaja sa taipa mõnedki küll surutakse maha sibul asja juurde teha seda, mis raamatus on, aga kuivõrd ma seda kunagi olen suutnud teha ükskõik millisel astmel maalne, õpetanud alates valla koolist, kui nüüd ülikoolini välja, kes kolka selle vahel muidugi, siis ma ei ütle, et ma alati teadlikud on läinud, aga hiljem küll. Kui ma juba nii nii küpseks õpetajaks sain, siis ma küll püüdsin seda lisaannust kuidagimoodi ka õpilastele anda, kuivõrd edukalt, muidugi seda teavad need tuhanded minu kunagised õpilased või üliõpilased, kes on mu tunde või loenguid kuulanud, palju teie külas lapsi oli Karepal. Ja ega ma ei lugenud neid. Ma tõesti ei tea mitte, neid oli vähe meie perekonnas, neil oli siis kolm last oli ja neist oli üks õde, oli vanem tunduvatesse, sest üks laps vahepeal oli surnud ja me olime õega, kasvasime üles. Noh, nii lapse, iga minust paar aastat vanem õde oli, palju teie külast on, sest ta ei tulnud meie külas, sel ajal, kui mina olin noor, nii koolilaps, siis oli seal ainult kaks peret, kus lapsed peale vallakooli edasi pääsid. Üks oli üks poiss, kes pääses keskkooli, ta vend oli kapten ja abistas isa, tema isa, teistel oli kaunis hea koht oli neil ka, kes pääses nii õppima ka lõpuks välismaale arhitektuuri ja peale selle oliks vabanikud. Pere, kus oli kolm last ja kus, kes kõik pääsid siiski valla, koolist kaugemale. See oli see vadi põllu vabaniku koht, kust mina pärit olen. Kaks vanemat õde, need said lõpetada kihelkonna kooli ja minu aitas isa kunni linna koljut, jätamiseni. Õpetajad meie külast, minu teada ei ole senini ühtki tulnud. Kas on teada, et sealtkandist on professorid pärit? Minu teada lähim professor on sealt 21 kilomeetrit eemal olnud, see oli Julius Mark. Väga silmapaistev teadlane, nyyd surnud küll juba Haljalas ta pärit oli ja siis tema vend ka minu teada vist oli professor umbes üle 20 kilomeetri, aga siiski ma eksin, Kundast pärineb professor ööbik, kes oma 75 aastast juubelit peab kusagil seal läänes, nii et sinna on meil umbes üks kümmekond kilomeetrit. Nii et me oleme ikka natuke ka andnud, mis meil oli suutnud. Millega seda seletada, kett rannakülade küllalt rasketest majanduslikest tingimustest. Poisid suutsid trügida ennast suurkoolini välja. Need ei olnud rannakülapoisid, need olid hästi sittureeritud perekondadest pärit ööbikuiga mark. Rannaküla poistest ma juba ütlesin, et sealt meie külast üks poiss pääsis nominaal, teine, kes ülikooli pääses ja peale selle võib-olla nüüd hiljem, kodanlikul ajal, siis võib-olla pääses edasi. No näiteks kunstnik saakrits minu naabripoiss nii ja aga sealt ei pääse nii kergesti. Oli ehk isal-emal teil siis midagi erilist deemoonaks kaasa anda eluteele mis seal anda oli? Vabanic koht. Käige mõisas tööl, käisin mina seal, käid nemadki seal. Aga nii palju ikkagi näpistati kõhu kõrvalt. 10 küünega see kõlab võib-olla pärast seda võib. Uno Laht sellest kirjutas sihukese iroonilise asja. Aga sealt siiski näpistati sealt kõrvalt nii palju, kaks aastat ma sain linna koolis käia ja no ega ka need ministeeriumikoolis käisin paremini ja kevlar koolis ka seal olid väikesed kulusid, aga meil ei olnud midagi anda, aga meile pisikene maatükikene, see oli midagi umbes üks alla veerand hektari põllumaad ja seal tuli selle eest tuli mõisaga. Jah, ja peamine asi, mis elasemise on isale emale oli selge, et nemad pid kohutavat tööd trügima, kohutavalt vaeva nägema ja siis, et lapsel lastel natukene kergem oleks selle tantsinud kõik ära, mis neil anda oli. Kui te oma loengut alustate ja silmad kinni panete, kas te siis näete enda poole tulevat kirjanik või nende loodud tegelasi ja kes on teil õieti tähtsam, kas kirjaniku isik või, või tema looming? Nähtavasti see minu silmade kinni pigistamine on populaarseks saanud, sest ma tõepoolest seda teen ja, ja hiljem mu kunagist lõpetad alates, mil tuletavad, keda ma näen ja mida ma näen siis õieti Misson kõigeni olulisem selle silmade kinnipidamise juure, ütelge siis välja, see on see, et ma kontsentreerunud tähendab, kui on tegemist probleemidega mulle, mulle, nii selguvad siis probleemid, eks ole, probleeme, need kannavad tegelased. Ja nii siis mull sellest nii-ütelda teosest võetud tegelane kuidagimoodi just selleni kontsentreerumise tõttu irdub nonist tavalistes asendite situatsioonides liigud need situatsioonid ja su, et ja millest nad ei oleks, nii et omandavad need probleemid, kvaliteedid nüüd kirjaniku osa, kirjaniku osa võidab ühesugune olla, on need autorid, keda väga näha on teoses ja kus tõepoolest nii-ütelda inimene ise, tähendab, ma mõtlen, saad kirjaniku, see tegelikult õieti räägib ta seni on nagu, nagu nukkudega mängib, seal on teisi, kes üldse kaovad ära, keda üldse ei näe. Ja sel puhul muidugi ei saa kirjanikke tekkida kuidagimoodi nii. Üheks teguriks seal loengu kujundamisel või lugemisel näiteks fraasi luges mulle jälle sama tunne. Tunned, fraas on minu ja selle vahel, mis seal toimub, aga on autoreid, no minu arust, kui baldaks, huvitav, kas või näiteks, kui tuua juba vanu nimesid, siis tema ei asetumite minuga ja selle vahele, vaid tema tõepoolest tõstab mulle neid pilte ja mina näen, tema ise on seal kuidagi seal kulisside taga täiesti fraasi ole ta Franz, istuksime vahel. Aga mis on teie jaoks kirjandus? Kirjandus on nauding, kui teda lugeda selleks ajaks nii, ütleme nagu aega tahad midagi saada? Kirjandus on minu jaoks leib, kui soovite, siis kui ma valmistan loengule, kirjandus on minu jaoks ajaviide ja siis kui ma ootan, et millal tuleks Tapa ja millal oleks siis Tallinn. Nii et kirjanduse minu arvates on väga palju funktsioonini minule, ma ei sa kunagi ütelda, ma igasse teose suhtun võrdselt. Missugune on olnud kirjandus, Osoteie, kui inimese kujunes, mis seal kui ma väike poiss olin, siis ma tundsin, no kõige parem vene kirjandust, eesti kirjandus, hakkasin ma tundma, nii, tõesti hakkasin tundma siis, kui Tallinna kooli lõpetanud 14. aasta suvel, siis ma lugesin esimesi asju seal tuulasest näiteks ja mõned teised, ma olen küll lugenud tõepoolest ja tema jumala saanud küll väikese poisina teist talvekoolis käia aga siis lugesin ma kursusesse kuulus ainult vene kirjanduse, siis üks autor, kes väga paljusid noori on meil, mõjutan seal lärmata näiteks ja ma vahelikumile satub meie aja kangelane käte, loen ma seda mitte muidugi enam selleni kui kujundava asjana või sellena. Niisiis romantilised kujud, mõjutas mind, no kui soovite, eesti kirjandus, tasuja näiteks lugesin vist samuti pisaraid neelates, nagu seda väga palju teinud. Ma ei oska praegu nii järsku ütelda, aga umbes nii umbes kuni kasvõi nii 20. 25. eluaastani, siis kirjandus võiks mind mõõta väga tugevasti. Kirjandus kujundavalt võib inimesele mõjuda tõepoolest. No ütleme, no kuidas keegi on, ütleme nii esimese veerandsajandi vältel, pärast seda on raskem muidugi ta kujundaks, aga pärast saab, kujuneb nii, et on neid autoreid, kes tahavad lugeda, kes sulle annavad palju ja aga see ei tähenda sugugi, et ümberkujundav mulle võib jääda, mõni niisugune tõde meelde saab, nagu näiteks, kui ma lugesin, Hemingway, vanamees ja meri, siis mulle jäiselt väga uhke lause meelde, see on see, et inimesed võib hävitada, ka mitte võita. Aga ma ei saa ütelda, et see teoseks kuidagimoodi mind nii kujundavalt veel mõjutanud minu eas intervjueerijatele olevat öelnud, et ta koor on teile üheks lemmikautoriks olnud jaja, küllap ta on olnud, siin on mitu põhjust sellele küsitlejale, ma vastan, et see sellepärast, et mul oli nii isiklikke elamusi, on olnud yhe raamatuga, see raamat on nii merepõhjas ligunenuna säilinud, ma leidsin ta üles hiljem ja ta on minuni raamatute hulgas üks minu kallimaid varandusi, kui soovite. Kuigi need isiklikud motiivid sealt ja tunded seal ümber on kadunud, seal aga Tagooret ja üldiselt ma tunnen väga halvasti muide idamaise kirjandusi. Mind veetleb see suhtumine ellu. See niisugune vaatlemine, mitte alati tegutsemine, mitte rabelemine. Ja ma kadestan tõepoolest, ja ma tahaksin jõuda ükskord selleni ka, et mul oleks võimalus aeg, et ma tõesti nii-ütelda vaatleksin elu nüüd, aga ma olen kah peal kabilisele sees. Mul on ülesanded ja vaatamata oma eale ma ei saa kuidagimoodi endale seda lubada, mitte kontrast, kodune poolus, Kitzberg, kellest olete kirjutanud oma sure, uurimuse Kitzbergi on ka mõningaid jooni, mida, et mis mulle meeldivad, on neid muidugi ka, mis ei sobi, hästi mitte, aga no halvasti maksa rääkida Kitzbergi juures minule meeldib see, see niisugune huumor, vahetab, muutub naiivseks. No see on kahju, aga ta oskab nii päikesepaistelised asju näha, muidu me võime talle ette heita, et tema nihkusid, õelust mahendak ja kõik see. Ega see minule see ei tähenda midagi, sest ega mina ausalt õelust ilusama kujuta, kui ta on, aga mind see niisugune vanaisalik või onulik või heatahtlik pilgemisse leidub seal ja no ütleme nii, meie Dickens oma voodi. Ja see on üks asi, mis Kitzberg, mind huvitab muidugi ka Kitzbergi. Kuidas karakteristikute küsimus, sest tema oskab suurepäraseid, väga reljeefsed kujusid luua Kavka, millest vaimustust peetakse nagu heaks tooniks. Ja ma kahjuks ei kuulu sinna ja tooni inimeste hulka, aga ma lugenud kahvat ja mitte halvasti, hinda teda, ta on huvitav lugeda mulle, aga ta ei ole minu inimene, katkalon, piina ja seda niisugust rabelemist mingisuguses teadmatusest, need inimesed kogu aeg vaevlevad ja ma ei taha koos nendega vaevelda. Ma võin neile kaasa tunda, kui see on, aga mina hindan siiski rohkem nii positiivseid kujusid, tähendab inimesi, kes endast jagu saavad kes mitte ainult ei rabele teadmatult ja otsides küsimusi aastas, mis, mille keegi vasta ja nad on asjad küsimuste ees, mida keegi ei suuda anda. Ma ei usukski, et maailm nii nii puntrasse läinud. Kuid oma loengut alustate ja silmad kinni panete, kas ei või olla väsimatu? Ma olen väsinud hiljem küll ma harilikult ei lähe väsinud loengule, mul on loenguid vähe, suhteliselt ta, nii et ma olen tõesti Novi kord, mõnikord võib, juhtuvad unetu öö on olnud mitte mingisugune nii kergemeelne, vaid lihtsalt naer saanud magada. Lihtsalt unepuudus ja nii edasi. Mis kell te tõusete hommikul oma ärkan, nii kui olulion argani kuu ja pool seitsme vahel umbes ehk no ütleme enne seitset ütleme nagu, kas te peate nii vara tõus? Vahel pean küll sellepärast et ma tahan kohvi juua, kui ma ärkan ja siis ma pean seal ise valmistus Maida tervet peret sellepärast üles ajada. Keegi igaüks on valmis tegema küll, aga siis mul ei olnud üldse ebameeldiv olema, kui minu kohvi pärast teised üles töötavad, nii et mina tavaliselt joon oma kohvi juba enne ära, enne kui teised inimesed üldse liikuma hakkavad. Mida te teete siis, kui te loengud ei peast? Nendeks ettevalmistamine? Ma kujutan ette pärast 25 aastast staaži enam väga palju aega. Siin on, et neid asju, mida tuleb teha, see on palju, ma ei mõtle, et mul nii majapidamisväga palju teha. Ma olen natuke kirjutanud ikkagi, ma ei julge ütelda, kui palju lehekülgi aastas tuleb. Ja siis vahel ma fantaseerin niisama, ilma et ma neid kirja paneksin. Siis on mul mõni käsikiri pooleli. Vahel praegu ma näiteks valmistan renessansi Antaloogiad, selle koostaja ma olen ja seal tuleb mulle midagi juurde kirjutada ka ühte teist. See edeneb. Täiesti ja siis mul on kavatsus ikka, võib-olla veel ma eita mingit pealkirja, aga ma peaksin ikka kunagi veel ühe niisuguse ulatuslikuma iseseisva uurimusliku töö kirjutama. See oleks nagu väikene kohustus, ma ütleksin oma ameti ja siis Tartu Ülikooli vastu. Kuidas saadakse professoriks? Väga lihtsalt, tuleb õiendada vastavat eksamit, see siis edasi omandada, algul kandidaadi, siis doktorikraad ja siis, kui oled juba nii arvestatavalt palju teaduslikku tööd teinud, siis ehitaksid, professor kinnitatakse selleks. Ja käik on hirmus liht. Nüüd aga ma arvan sedasi nivoole, see kõlab natukene Snowistlikult, aga see ei ole nii, et saada professoriks on kergem, kui olla professor vahel, minul, iga isikut on see küll tundunud vahel. Nii. Ma ei ole alati mitte selge, kasvõi ütleme eile ma pidasin loengut, kas see oli professori tasemel või olnud, kas see oli parem siis komann, dotsent olin, kas ma nüüd praegu seda kuidagimoodi kõrgemal tasemel teen või mitte ja üldse töö, mida ma siin käin, kas see on mingisugune nii-ütelda see maksimaalne, mis võib ülikoolis teha, või on see siiski, eks ole niisugune noh programmi täitmine, teadmiste vahendamine, see uss närib mind mõnikord. Aga miks siiski nii vähesed inimesed teadlaseks kujunevad? Siin on muidugi mitu põhjust, mida meil nii otsemat teed, nii jooksu pealt ei oska ütelda. Üks asi on see, et mitte kõik, et inimesed ei ole kuidas ütelda, nii? Teadlaseks sündinud võib-olla said eeldusi nii palju, ta on teatud mõttes vist nähtavasti niisugune mõtlemisviis mõtlemisvõime nii edasi. See on üks asi, nii et kaugeltki mitte kõik, kui tuleb sinna 50 ülihüppas istub su ees, siis sa võid, arvestavad selle hulgast paremal juhul vaid sealt ütleme viis inimest, no neli, kaheksa inimest, kaheksandaks, palju võiksid pääseda. Aga kui paljud andekad inimesed, noored anded, need lähevad, kas teist teed kas takistuste tõttu või ei ole küllalt seda kassi visadust, mis võib-olla mõnikord ka vaja on, sest saada teadlased seda tohutult palju ikkagi ohverdada siis mind isiklikult on, ma ei ütle, et ma mingis teatud nii kuigi tasemele on jõudnud, aga mind vähele naka kiusanud otsesemalt, et mispärast pean mina nyyd ennast pingul pidanud ja tasemel pidama? Vormis sportlase keeles, kui teine inimene saab nina lõdvalt edasi elada ja vahel mõtled ka, et vaat nüüd peaks sihuksed lõpetama, las läheb, iga on küllalt suur juba selleks, et ei oleks vist keegi ette, heidaks mulle seda. Kui te loengut alustate ja silmad kinni panete, kas siis ei või olla nii, et te näete nagu oma eluteed ja kui te nüüd kõrvalseisjana püüaksid seda hinnata on see korda läinud teeolud, mis selja taga on. Iga asi võiks olla parem. See on kindel, ta võiks halvem olla ka, ega ma ei ole Kitzberg jälle, kes ütles, et siis tema on teinud, et seda võiks rätikusse panna ära viia. Muidugi, kuulajad tunnevad seal nii alati, kus kandmist, väga halvad ja kui ma laps olin, siis tõepoolest kandma ninarätiku sees igasugused, nii kompsukesi, seal olis, kas aiad, kui tuldi kirikust või, või oli seal siis mõni võõras leib või mõned muud asja seal, nii et nii et kus kandis oli väga väike Gene Quantum, ma tahaks ütelda, et ma just nii vähe oleksin seda teinud ja lisaks veel minul on üks raske niisugune kriteerium, mis mind nii paneb endas kahtlema mõnikord ja mis mulle algul, kui ma ülikooli tulin, lihtsalt piina valmistas. See oli see, et ma olen Gustav Suitsu õpilane. Ja kui ma üldse ülikoolis olen siis tänu sellele mehele temalt ma olen ma kohutavalt palju seal on tohutult palju saanud. Ja paratamatult tekib mul võrdlus. Ja ma tunnen, et ma olen tema kahvatu vari paremal juhul. Ja kui ma esimestel aastatel mitte üks, vaid mitu aastat, ma tõesti olin nii-ütelda piltlikult varvasteni piinlikkusest punane, et ma läksin samasse kateedris kuste valudes. Nii et mul ei kuidagi ei ole saanud tekkida, ma kuidagimoodi mingisuguse niisuguse küllalt kõrge tasemeni oleks jõudnud, kui teil elus on Raskanud, mis on teid siis aidanud? See maksiin, mille ma olen omaks võtnud juba nii kümnendeid, miks peab minul alati hästi minema. Te, olete pika tee läbi käinud ja õppinud mõndagi halba elus nägema, mida vihkate kõige rohkem? Ma vihkan alati kõige rohkem, olen vihand. Lapsest saadik võib olla vägivalda mare, saanud see vägivalda tunda, majutikas mad, kannatanud alatist meelasema, olen vabaniku poeg, meie elasime seal väga mõistlik, kuni tujude ja me tundsime kogu aeg mõistlikku survet. Endal, meie elasime väga rasketes tingimustes ja see, meil õndsuse vägivalda, otsemat teed näiteks meie kodus ei vannutud või räägitud niisugusi vandesõnu kuigi palju, aga ma mäletan, kui kui mõisat rääkis, tekkis niisugune niisugune kõige ütlus mõisa Augsi neetud mõisa au. Selles on rohkem meeldib, kui sa praeguse aja inimene võib olla, sõnadest aru saab. Ja lisaks ma näen maailmas mujal ka vägivalda mitte üksi, minu isiklikud kogemused ja mulle alati vägivald, nii vastikuna tuntud, ma ei ole ka väikese poisina tulnud kaasa mitte sellele võitjale, kui poisid kaklesid omavahel, vaid alati olen tahtnud noor nõrgema poole peal seista. Mis on need jooned, mis inimesi väärtuslikuks teevad? Ma ei oskaks nii kiiresti ütelda, ma ei ole mõtelnud, valmis midagi ja nii-ütelda, mis teeb inimese väärtused, ma arvan no niisugused asjad nagu, mis mõnikord kipuvad logisema, see on nagu ütleme kohusetunne, siis mingid eetilised alused siis altruism, suhtumine teistesse teiste inimeste arvestamine. No, ma ütleksin veel nagu optimism, ma ütleksin siin armastus teiste inimeste vastu, inimese hindamine küllap vist sinna, seal läks tika väga tugev eetika kõige laiemas mõttes, kes siis edasi teatud avarus nii vaimsetes võimetes ja siis tunde tugevus ka. Ma arvan, et külm inimene, kui ta ka eetiline on see ei ole väärtuslik inimene ja siis veel üks asi, mis mina, vähemalt nii enda juures, vabandage ma iseenda juures ka, mida mõndaarseni hindagi. See on siis nii vastupidavus, kui sa oled väga rasketes olukordades näitleja, seal, nagu ma olen, vahel ütlevad laineharjal vaid laine orus oled ja seal siis, kes vastu peab seal paneel inimsiin, ta on ka väga kõrgelt. Mida tähendab ja kust on pärit ütlemine, grand Õudmed, mani järsku ei oska ütelda. Küllap sa, inglased tarvitavad. Mälu on vasakseda ütelda kolm kolme päeva pärast võib-olla oleme kolme tunni pärast, siis ma ütleksin ära, aga ma praegu ei oska ütelda, seal on tarvitad kirjanduses. Kirjandus, tarvitad kas eksamite uitmanni kohta puitmani kohta on öeldud seda ja mõne teise kohta, aga kust see pärit tähendab, siin peaks küll dotsent Tonyga rääkima, tema tema tähendus on. No tähendab, ma saan aru, nii palju mängisid oskan. See on suur vanamees, mitte vanamees, veel suur vanamees, eks ole, nii inimene, kes on vanaks saanud ja kes selle juures on suureks saanud või suureks jäänud. Või suureks kujunenud maakonna umbes niis. Professor Alto, teie olete meie Eesti kultuuri vana suur mees. Lubage teie juubeli puhul teile palju õnne soovida.