Meenutage palun oma esimesi kokkupuuteid ringhäälinguga. Raadiod üldse kuulsin esmakordselt 1925. aasta juunis ja nimelt saadet Moskvast vastuvõtjaks oliiv kolossaalset dimensioonide detektor, aparaat, rusikasuuruse, kristalliga ja kõrvaklappidega. 1934. aastal esinesin džässlaulukvartett Namalola koosseisus ise esmakordselt raadioringhäälingus Tallinnas. 1936. aasta sügishooajast alates aga muutus kokkupuude raadioga väga tihedaks. Asusin tööle Eesti draamastuudio teatris, hiljem ümber nimetatud eesti draamateatriks. Ühel päeval, mis kuul see just oli, ei mäleta enam. Kutsus Felix Moor mind osa võtma ühe lastesaate ettevalmistamisest, andis rolli ja käskis tulla proovile. Raadio Ringhääling asus siis Estonia teatrimajas neljandal korrusel sissekäik valge saali poolt. Stuudiod paiknesid vastuturgu, praegu on seal haljasala 1905. aasta ohvrite monumendi ka. Turu ja linnamürad likvideeriti mitmekordsete aknaklaasidega. Üks stuudiod oli sumbutatud välisõhuefekti saavutamiseks, seinad ja lagi oli seal kaetud mäekristalli vatiga ja üle löödud, siis riidega põrandale ääretu paks karvavaip. Seega oli saavutatud täielik ruumilise akustika kadu. Isegi oma häält ei kuulnud väliskõrva kaudu. Sellist efekti ei ole siiani meie raadio stuudios veel saavutatud. Seal aga andis see täieliku välisõhu mulje. Mikrofonide tüüp, Telefonken, kondensaatorid mitmesuguseid karaktaristikaga ning kõnekapsel neer kaheksa ringi ja nii edasi. Sellest esimesest esinemisest raadiokuuldemängus nähtavasti meeldis Felix moorile, muu individuaalsus algas minul tihe esinemiste seeria riigi ringhäälingus, mis kestis 1941. aasta sõja puhkemise. Mikrofoni ette sattusite niisiis kolmekümnendatel aastatel. Nüüd olete juba pikemat aega Eesti Raadio pearežissöör. Ometigi polete nende enam kui 30 aasta kestel pidevalt raadioga seotud olnud. Ajaliselt 1936. aasta sügisest kuni 1941. aasta juulini tegin kaasa honorari alusel, kusjuures sõja puhkemisest kuni neljanda juulini 1941 tegin ka diktoritööd. 1942. aasta detsembris esinesin Moskvas raadios eestikeelses saates edasi antud kuuldemänguseades duell. 1944. aasta veebruarist, kuni ma ei tea, mis augustikuupäevani. Igatahes oli augustikuu lõpupäevad Nõukogude Eesti Raadio, asukohaga Leningrad režissöör, kunstiline juht. 1944. aastal pärast Eesti territooriumi osalist vabastamist, kui Nõukogude Eesti Raadio asukohaks oli ajutine pealinn Võru esinesin honorari alusel ka seal. Samuti ajavahemikus 1944.-st aasta oktoobrist kuni 1952. aasta lõpuni. Augustist 1952 lavastasin August Jakobsoni Kaitseingel Nebraskast mitte koosseisulise Jakobsoni 50. aasta sünnipäeva puhul. 1953. aastal asusin Eesti raadiosse tööle režissöörina, kust mind viidi 1955. aastal juulikuus üle äsja loodud televisiooni režissööriks, kus olin esimese ja ainsa režissöörina kuni 1956. aasta veebruarini. 1158. aastal toodi uuesti üle Eesti Raadio koosseisu režissöörina ja märtsist 1958 kinnitati pearežissööriks, millisel ametikohal olen tänaseni. Kes olid need inimesed, kes enne sõda kuuldemänge tegid ja teha aitasid? Tuleb mainida näiti juhti Felix moori andekat näitlejat, tugevat keelemeest, pedagoogi ja lavastajat. Ka hiilgavad oraatorid särava mõttelennu ja värvika kujutlusvõimega reporterit, sealjuures suurepärast inimest ja sõpra. Tema käe all tema juhendamisel sündisid kuuldemängud millede tase oli küllaltki kõrge. Moriga koostöös andsid autorid huvitavaid originaale näiteks Kert heldene, Tõnis praks, Aleks, Kaskneem, Laitser ja teised. Ja tehti ka rida häid instrineeringuid. Nii kuuldemängulisi seadeid. Albert üksik pilt, Paul Viidingut Corsonitelt ja teised. Tehniline viimistlus oli eeskujulik. Kuna magnetofon ei olnud esimene, toodi Eestisse. 1939. aastal. Anti taustad ja muusikaline kujundus heliplaatidelt. Siin oli Feliks Mori eriline vaist ja väljakujunenud hea maitse. Tema lavastused olid kantud heast realismist kaldumata Natralismi olid sageli lüürilise alatooniga. Ta oli väga nõudlik, armastas töötada, eriti noortega. Istutas professionaalsed armastust raadio töö vastu. Eks minagi ole teataval määral tema produkt. Peale Felix moori oli kodanluse aja lõpuperioodil teiseks netijuhiks Karl söödor, kes töötas varem teatris Ugala näitleja näitejuhina. Tema lavastusi ei mäleta küll. Tehnika eest hoolitses Eino pillikse Polütehnilise Instituudi tolleaegne tudeng. Helitehnikuna taustad ja muusika eest vastutas Holm. Teisi kahjuks ei mäleta. Toimetuse koosseis oli peatoimetaja kesa toimetajad Viiding, Korzenid ja hiljem ka Linda. Tuim on. Riigi ringhäälingul oma näitlejate koosseisulised kaadrit ei olnud. Felix Moor värbas neid põhiliselt kahest teatrist, Estonial, draamatrupist ja Eesti draamateatrist. Vastavalt näitlejate individuaalsele ja andekusele tähendab osade sobivusele näitlejale lavastatavas kuuldemängus. Estonia näitlejatega puutusin kui Draamateatriinimene kuuldemängude lavastustes harvem kokku. Mäletan siiski aga ka koos tehtud, see tähendab koos mängitud lavastusi. Minul olevatel andmetel aastatest 1000 1936 kuni 1941 kasutati riigi ringhäälingus draamateatri näitlejatest õige sageli salme riiki Woldemar alevit. Ainult talviti oli Ungveret Arno Suurorgu, Oskar Põllat, Aleksander mäge, Franz Malmsteni, Leo Martinit ja teisi. Mida võib illustreerida hooaeg 1000 939 40 Felix muurid tol ajal saadud statistika põhjal. Nii kasutati kuuldemängudes nimetatud hooajal Martini 243 salme riiki 242, Woldemar alevit 240. Ainult talvid 240 oli Ungveret, 238, Oskar Põllad 238-l korral. Mis oli teie esimene lavastus raadioteatris? Oma esimese iseseisva raadiolavastusega tulin toime Leningradis märtsist 1944. Ja nimelt Koževnikovi lühijuttude instseneeringu ka, mis on ilmunud pealkirja all märts-aprill. Varem olin Assisteerinud jaabistanud Felix moori. Esimene iseseisev lavastus aga oli siiski Leningradis. Millal te kindla palgalisena raadios tööle hakkasite? Minu töö raadios kindla palgal sinna algas isamaasõja tingimustes Leningradis 1944. aasta märtsist ja kestis sama aasta augustikuu lõpu päevini mil mind saadeti äsja vabastatud Võrru hoopis uusi ülesandeid täitma organiseerima teater, kannel, tööd, parooli ju siis ENSV ajutine pealinn. Siis tekkis aastatepikkune vaheaeg töödiaatrites isetegevuses jätkus see 1953. aastal juba Eesti raadios. Võib-olla on teil sõjaeelsest ajast raadioteatriga seoses mõni eredam hetk või sündmus meelde jäänud. Mäletan mõningaid momente pingelises tööst, raadioteates nimelt öiseid mikrofoni proove marja, viiuli ja mõningate teiste lavastuste eetrisse laskmise eel. Töö oli ülipingeline vabad näitlejad puhkasid sumbutatud stuudio paksu vaibaga kaetud pehmel põrandal ja siis uuesti mikrofoni ette. Raadioonu oli väga nõudlik pressis näitlejatelt väljas selle, mida ta liblaanitsenud stseenis ja rollis. Saated läksid ju otse-eetrisse ja selle tõttu pidi kõik klappima absoluutselt. Nii tehnika kui ka näitlejate mäng pidi kokku istuma. Selle tõttu tuli keerukamaid stseene korrata, kuni see välja tuli. Felix Moor armastas vahetevahel napsutada, aga proovidel oli ta alati vormis. Juhtus küll haruharva, et ta ei olnud vormis. Ja et see oli üheks juhuks, kus ka mina sain proovida näitejuhi puldi võlusid. Omamoodi elamuseks oli mulle Selma Lagerlöfi Nils Holger soni lavastus. Ja selles kaasa tegemine. Nimiosa usaldas moor minule. Ja see roll nõudis ülipingsat ettevalmistamist, et saavutada seda, mida tahtis. Felix Moor. Teatavasti ei katkenud eesti kuuldemängutraditsioon ka teise maailmasõja päevil Nõukogude Liidu tagalas. Ja kavand tagalas tehti kuuldemänge. Esimeste seas, mis minul teada on, oli Paul Rummo koostatud dialoog Paul Pinna ja Ants Lauteri vahele. Saksa okupandid nimelt teatasid, et pinna ja Lauter on evakueerimisel uppunud ja nende eriti pinna laipa on nähtud Kadrioru rannas ja Tornimäel lahkamiskambris. Just sellele võltspropagandale vastulöögiks kirjutas Rummo pamfleti, mida esitati esmakordselt Kuiboshevis raadios Eesti jaoks antavast saates. Üksikute esinemistega saadi toimega Moskva raadios. Nii esitati kuuendal ja seitsmendal detsembril 1942. aastal Moskva raadio stuudiost. Wingsterni duell, kus osades esinesid Paul Pinna, Ilmar Tammur, Kaarin Ruus, Lembit rajala, Olev Tinn, Alfred Rebane, Leo Martin ja teised. Ants Lauteri lavastuses oli see Mil määral teie selle tööga seotud olite? Pidevam töö algas kuuldes stseenide piltide ja nii edasi eetrisse andmisega vabastatud Leningradis Nõukogude Eesti raadios. Mind tõmmati sellesse töösse kaasa Paul Uusman algatusel 1944. aasta veebruaris ja usaldati mulle režissööri kunstilise juhi ametikoht. Alates esimesest märtsist 1144. asusin sellele tööpostile palgalisele. Peale minu sel ajal režissööri raadiol polnud, olin ainuke, polnud ka repertuaari, kõik eetrisse antav tuli endale hankida või teha. Nii tegin ma kokku 69 käsikirja, milledest originaale oli 28. Varem mainitud Koževnikovi märts aprilli järel tuli eetrisse Arnold tulika jüriöö temaatilise novellileegid Radio foniseering ilmunud sõjasarves. Lastele seiklused metsas, sirelid, jäälahing, stseene, tasu eest ja muud. Kõikide lavastuste sisu kandis võitlus saksa anastajate vastu. Kõik eestikeelsed saated algasid hüüdlausega surm saksa okupantidele. Ja see viha fašistlike anastajate vastu kandus edasi ka teostes, mida eetrisse anti. Saadete koostaja yks olid tagalasse koondunud Nõukogude Eesti kirjanikud, publitsistid, partei ja valitsuse töötajad, poliittöölised ja nii edasi. Leningradis tegutsenud Nõukogude Eesti raadiopalgalisest koosseisus olid Paul Uusman, Olev madivere keerasid jäägina Otto Samma, Linda Mölder, nüüd läbin Rosalie Cross nitoom. Hilja Lätti. IRA altin. Töötajana Leo Martin ja Silvia krunt, nüüd kalpus diktorina. Kõik toimetuse töö tegijad täitsid ühtlasi ka diktori kohustusi. Mida lähemale jõudis kodupinna vabanemine, seda suuremaks läks koosseis. Moskvast. Eesti raadioosakonnast tuli juurde Linda Lee tuiman. Eesti riiklike kunstiansamblite sümfooniaorkester liideti raadio juurde koos dirigent Roman Matsuriga toodi peainsenerikoht, millele asus asper. Samuti komplekteeriti ka tehnikuid. Mägi. Kuuldemänguliste saadete teostamine osutus võimalikuks ja edukaks seetõttu, et Eesti riiklike kunstiansamblite draamatrupibaasiks sai Leningrad. Põhimiste. Esinejate hulka kuulusid Eduard Tinn, Olev Tinn, Ants Lauter, ter, Alfred Rebane, Ilmar Tammur, alis buss Tamm, Kaarin Ruus, Epp Kaidu Ird, Lembit rajala, Kaarel Toom, Valdeko Ratasepp, Elsa Ratasepp, Terje Kukk ja teised. Ka Paul Pinna lõi mõningaselt kaasa. Niisugune koosseis võimaldas juba oma kandepinnalt sõnalis kunstilisi saateid eetrisse anda. Muidugi, nende seas ka kuuldemängulised saated. Kuna käsikirjad on kadunud isegi saatepeade saatus on udune on raske detailselt analüüsida ja meenutada isegi seda, kes missugust osa mingisuguses lavastuses või saates esitas. Mällu on jäänud vaid selgelt Eduard timmi Taavi osatäitmine tulik Martin liikides samuti Paul Pinna hirmu silmades. Mäletan vaid seda kindlalt, et iga roll ja osatäitmine üldse esinemine raadius oli kantud suurest entusiasmist, suurest töötahtest ja püüdlusest anda materjale kunstiküpselt, nii palju, kui see oli võimalik Leningradi raadio tolleaegsetes tingimustes. Saated toimusid otse küll mõned esitatavad lühipalad õnnestus fikseerida vahaplaadile kuid selle iga oli lühike. Seda vahele kirjutatud pala ei saanud eetrisse anda rohkem kui kolm korda ning säilitada kahjuks seda ei saanud puhttehnilistel põhjustel. Ja millegipärast ei peetud sõna- kunstilisi palasid vajalikuks filmilindile võtta. Siiski meeskoori ja orkestri ning mõningaid laulusoliste lindistati. Ei saa mainimata jätta sealjuures Leningradi raadiotöötajate suurt külalislahkust ja abivalmidust kaasa aitamist saadete teostamisel küll tehnika osas, küll muusikalise kujunduse otsimisel. Kuidas arenesid suhted raadioteatriga pärast sõda? Aastatel 1945 kuni 1952 olid kokkupuuted raadioga õige vähesed. Kuigi neid oli, olid nad aga juhuslikku laadi. Mõned üksikesinemised ja kuuldemängus kaasa tegemised. 1952. aasta suvel töötasin siis trükikojas. Kommunist otsis mind üles toimetaja Lydia Mölder ja tegi ettepaneku lavastada August Jakobsoni ajakirjas Looming äsja ilmunud näidendit Kaitseingel Nebraskas. Selle lavastusega taheti tähistada Jakobsoni viiekümnendat sünnipäeva. Mõtlesin asja üle järele, kaalusin oma siseressursse, olin ju seitse aastat otsesest raadiotööst eemal olnud ja andsin siis pikka-pikka siseehituse järele nõusoleku proovida, lavastada nimetatud teose montaaž. Teater ei olnud siis veel lavastanud seda näidendit. Teos näis mulle küllaltki raskena, ka ettevalmistusaeg tundus napila. Aga kuna olin antud nõusoleku, püüdsin tungida teose sisusse ja asusin oma trükkali põhitöö kõrval näitlejatega proove tegema. Pikkamisi töö laabus ja teos tuli tähtajaks välja. Peaasi, aga omal ajal Felix moori poolt idanema pandud seeme, mis esimesi võrseid ja lehekese kandis Leningradi perioodi kajastus tules tekitas uut arvet tasuda raadio kuuldemängude liinitööle ja nii sai minust uuesti kuuldemängude toimetuse režissöör. KUI Paul Uusman nõustus mind partust, kes 1944. aasta sügisel läks teatri tööle 1952. aastal loodud režissööri kohale, kinnitama 1000 953. aasta jaanuaris. Vist 10. läks eetrisse Nagyybini piip, mis oli minu raadiosse naasmisel esimeseks lavastuseks. Millised suunad on valitsenud teie arvates raadioteatri sõjajärgses loomingus? Etappe ja suundi on olnud õige mitmeid. Eelkõige oli siin määrav toimetajate kvalifikatsioon ja nende isikupära, nende maitse, arusaamine peamisest raadiokunstis. Originaalteoseid oli vähe üksikud peamiselt elatinstsineeringutel ja teatrilavalt üle peetavatest teostest. Kaprivilegeerisid Moskva materjalid mis aga sageli ja õige sageli olid ööpäeva kaugusel originaalkuuldemängu mõistest mis oli olnud ja on praegugi minu töö ideaaliks. Ma kõnelen siin heast kunstiküpsest dramaturgiliselt kõrgetasemelist kuuldemängust. Raadioteater põdes nii nagu kõik teatrivormid, samasugust repertuaari, kriisi instian eriti dramatiseeriti, kõikvõimalikud teosed. Tehti montaaž teatri lavastustest, mis sageli ei andnud kuulajale õiget ettekujutust lavastusest ja jäid seetõttu vastuvõtte, aparaadi tagaistujale, võõraks ja kaugeks, sageli isegi aru saamatuteks. Eriti, mis puutub komöödia žanrilistesse üle kannetesse, teatrist, teatri lavastustest. Mõned neist mingil määral õnnestusid. Paljud aga siiski ebaõnnestusid juba seepärast, et ei saa teatrist võtta see tähendab üle kanda raadio kaudu kõike seda, mis teatrisaalisistuja laval näeb. Vaid seda tuleb ümber töödelda raadio spetsiifikale, arvestusega, et kuulaja ei näe, vaid ainult kuuled edasiantavat. Ja see nõuab juba erisugust lähenemist, eetrisse antavasse materjali. Ka oli alul materjali analüüs suhteliselt puudulik. Minu arvates oli see põhiline viga. Selles mõttes samme edasi kulid mõtelda. Sellele etapile oli etapiline Tšehhovi kajakalavastus 1954. aastal raadioteatriks. Siin oli tehtud põhjalik analüüs töötatud näitlejatega küllaldaselt. Ja see andis tulemusi. Sellele järgnevad teosed kandsid juba uut ilmet, olid sügavamad, enam avatumad ja nii edasi. Originaalkuuldemängude loomisega, mille otsa tegi lahti Ardi Liives oma sammudega algas raadioteatris uue kvaliteedi sünd, mis jätkub nüüdki ja areneri edasi. Mida teie olete kuuldemängudes peamiseks pidanud? Mida olen pidanud peamiseks eelkõige kuuldemängu dramaturgidele?