Seltsimehed kui 50 aastat tagasi äkki teadelevis, et Tolstoi on surnud siis mõjus see küll väga paljudele otse vapustavalt. Seda ei tahetud hästi, nagu uskudagi. Nii sügavale oli see kirjanik oma eluajal inimeste teadvusse tunginud ja need seal nii suureks kasvanud, et tema kuju tundus peaaegu legendaarse na. Ja tema surma vastu oleks tahetud nagu kuidagi protesteerida. Igatahes surm raputas inimesed üles mingist tardumusest, millesse nad olid vajunud 1905. aasta revolutsioonile järgnenud reaktsiooni aastail. Nagu iseenesest muutusid leinamiitingut tol ajal protestimiitingut, eks tsaarivalitsuse vastu. Veelgi enam. Leinakoosolekuruumidest mindi välja tänavale punaste lippudega ja ise valitsuse vastaste loosungitega. Peamiselt olid need üliõpilased, kest demonstratsioone algatasid esmakordselt pärast oma valitseme siia vägivalla aastaid ilmusid pealinna tänavaile manifest Andid, aga kohe oli ka politsei jalul. Järgnesid vangistamised ja väljasaatmised. Aga rahutut meeleolud ei raugenud. Jätkusid demonstratsioonid, protestikoosolekud, streigid oli ärgatud uueks võitluseks. Protestilainetus ulatus teestlase linnadesse, massid hakkasid uuesti, peatas ta. Tolstoi surm sai sellise virgumise tõbi jõuks sellepärast et temas ei nähtud üksnes suurt ilukirjanikku vaid ta võitlejat õigluse eest. Ise valitsuse vastast, kes oma kirjutistega oli aidanud kõigutada trooni ja kirikut paljastada võimutsejaid. Kuigi ta ei osanud kätte näidata õiget teed valitseva ülekohtu kõrvaldamiseks. Õpetas toidu kurjale mitte vastu vanema ja pidas ainsaks kurja võitmise teeks enese täiustust. Kuid mitte ta õpetused pole teinud teda ajalooliseks suurkujuks. Aita tunnuste ta kirgede Suurus, tal elementaarne hingeline jõud, mis avaldus ühelt poolt takk kirjanduslike kujude sügavuses ja teiselt poolt ta süüdistustes ja paljastustes see ongi, mis ta teosed alati värskeks, haaravaks ja eluliseks on teinud. Ei saa siin mainimata jätta Tolstoid ka kui eelkäijad. Meie suures võitluses rahu eest astus ta ju tuliselt välja kõigi sõdade vastu relvastamise vastu, mis paratamatult sõda teni viib. Riikide vastu, kes oma agressiivsust varjasid kaitse vajaduse ettekäändega. Vene-Jaapani sõja ajal pöördus ta nõndanimetatud petetud poole üleskutsega et need puruks rebiksid oma sõjapooldajate poolt sisendatud väärkujutlused. Samuti ei saa siin unustada seda, et Tolstoi-le olid südamelähedased rõhutud inimesed ja rõhutud rahvad kogu maailmas. Olgu need neegrid või hiinlased, puurid või tsaarivalitsuse ikke all kannatavad Venemaa rahvad. Täna oleme tulnud siia sõja ja rahu, Anna Karenina ülestõusmise ja teiste surematute teoste autori mälestust pühitsema selle geniaalse kirjaniku mälestust kes haruldase läbi nägemisjõuga lihtsalt loomulikult ja eluliselt on oma teostas kujutanud inimest kõigide vooruste ja puudustega. Kes humanistina on õhutanud leppimatust igakujulise ülekohtu ja vägivalla vastu ja kelle suuruse külge vaevalt kunagi ajamas hakkab. Sõna ettekandeks Tolstoi elust ja loomingust on kirjanik Juhan Smuuli. Isa limpi oli suur, lugemise armastaja, luges palju ja ilma valikuta autorite nimede vastu, aga tundis arvauubis. Raamatutega varustas teda pettani akadeemia üli üliõpilane Smirnov. Ning just enne seda ööd oli see toonud talle kena jutustuses sellest, kuidas soldatid, kasakad ja tšetšeenid Kaukaasias elasid, kuidas nad 11 tapsid veini, jõid ja abiellusid ja loomi Kitisid. See lugemine ajas ärevile, ülem Diaakkolistiifilise hinge. Ta luges jutustuse kolm korda järjest läbi ning nuttis ja naeris sageli lugemise ajal vaimustusest hiljem kirikus. Ta ei saanud millegipärast oma mõtteid kuidagi lahti kiskuda. Jutustustest, mida ta möödunud ööl oli lugenud ja ta mällu kerkisid alatasa ebatavalise selgusega. Lihtsad, kaunid ja lõpmata veetlevad kujud. Teenistus kestab ja ülemgi, Haakon oli juba lõpetamas, kui tema juurde kantslis ronis salmilaulja lühikese sedeliga isa ülempreestrilt. Ülipühitsetud ülempiiskopi korraldusel pannakse kirikuvande alla bojaar Leo Tolstoi. Ning korraga tungis solimpi, et juuksed tema peas on igas suunas tuur poiss ning läinud raskeks kõvaks. Justkui oleksid nad terastraadist. Mui jumal, keda ma siis nean, mõtles Diaakolirmuga. Kas tõesti teda? Ma nutsin kogu öö almust eldimusest ja ellusest. Ülem Diaakkoli mälus kihutavad pildid öösel loetust, kuid samaaegselt kuulekana tuhandeaastasele harjumusele pillas ta hirmsaid vapustavaid. Need, mis on. Nüüd oli ta näost punane ja üleni higine. Ülemdiakon katkestas äkki lugemise ja lõi vanatalitus raamatu Laksatades kinni. Ülem Diaakuni nägu läks siniseks, peaaegu mustaks, sõrmed haarasid kramplikult kinni kantsli rinnutisest. Ühe hetke vältel näis talle, et ta minestab, kuid ta toibus ning pingutades oma hiigla vägeva hääle. Kogu võimsust alustas ta pidulikult meie maapealse rõõmule elu ehtellija õimele Leole. Ja siis täitusid ülem Diaakkoli silmad pisaratega ja lõid äkki punetama ning tema nägu muutus hetkeks nii kauniks nagu saab olla inimese nägu. Ülima vaimustuse puhul. Ta köhis veel kord hääle puhtaks proovis mõttes üleminekut kahe pooltooni ulatuses ning mürama vaata säki täitis oma üleloomuliku häälega hiiglasuured kiriku. Palju aastaid. Asjata sisistas nüüd koorijuht oma poisikeste peale, tagus neile helihargiga vastu pead ja surus neil suud kinni. Rõõmsalt nagu peainglite pasulate hõbedased helid, hüüdsid nad üle kogu kiriku palju-palju-palju aastaid. Seltsimehed, ma vabandan, et alustasin ettekannet nii pikkade tsitaatidega tsitaatidega, kopriini jutustusest olgu neetud. Tegin seda esimeseks sellepärast, et kopriini jutustus on vapustav jutustus. Teiseks sellepärast, et Tolympi suhtumises väljendub miljonite ja miljonite suhtumine oma suurde kirjanikku, tema raevuka protesti toetamine nende poolt ise valitsuse ja kiriku vastu. Kolmandaks sellepärast, et see jutustus paneb meid uuesti lugema kaid Tolstoi ühte kõige heledamat, ilusamat inimlikumalt varasema loominguperioodi teostes, mida igaüks, kes armastab inimest, loodust, suurt ja kordumatut kirjanduses loeb ja muutub õnnelikumaks ja rikkamaks. Ja neljandaks, sellepärast, et kogu kopriini jutustusest kumab läbi, moodustades samaaegselt selle taga fooni ja esiplaani Tolstoi habemik, võimsate kulmu puhmastega tarkade silmadega luu ja, ja mõtleja nägu krahvi nägu, kes tõi vene kirjandusse Talumehe Tolstoi kuju, kelle surm 50 aastat tagasi 20. novembril tööks 110 vapustas ja pani lainetama kogu mõtleva maailma. Tolstoi teoste täielik kogu moodustab 90 köidet ja raske on lühikeses ettekandes rääkida kasvõi kõige olulisemast kõige tähtsamast, mida need 90 köidet sisaldavad. Rääkida Tolstoi, see tähendab rääkida ookeanist, tema muutlikkuse sügavusest, erilaiuste erinevast pildist, tuulevaikuses, tuultest ja tormidest. Tema loomingu põhjalik valgustamine moodustab paljude ja paljude uurijate elutöö. See kestis ja kestab. Kuid ammu, juba aastakümneid on Tolstoi looming muutunud suurel maailmakirjanduse lahutamatuks osaks. Üheks selle nurgakividest ületanud riikide ja keelte piirid ning kogu maailmas oli ja on lugematu arv lugejaid, kes keelele nahavärvus selle maailmavaatele ja usutunnistusele vaatamata nimetavad sõja ja rahu Anna Karenina ülestõusmise autorit meie Tolstoiks. Just nende tõttu. Ja nendele tähistatakse täna kogu maailmas ülemaailmse rahunõukogu initsiatiivil geniaalse vene kirjaniku viiekümnendat surmapäeva tähistatakse sellepärast, et praegu on Tolstoi looming sama noor haarav, mõtlemapanev kui 50 aastat tagasi, et Tolstoi on elab elavatega. Ta oli nii suur talent, suur enda distsipliin, kujutlus sellest, mida ta tahtis, tahtis kätte saada vääramatu südametunnistus, sügav juurdlev mõistus omakasupüüdmatus ja pikkida. Ning tänu kõigele sellele muutus ta 19. sajandi viimastel aastakümnetel vene ja maailmakirjanduse kõige suuremaks nimeks kelle loomingu mõju lugejatele, kuid samuti kirjanikele nii siis kui ka hiljem on võimatu üle hinnata. Meie eesti lugejale on Tolstoi juba aastakümneid meie Tolstoi ja kui uuesti läbi lehitseda eesti keeles ilmunud Tolstoi 14 köidet, peatudes ö teose juures, lühemalt teisel pikemalt. Leiame, et me teadsime Tolstoi loomingut juba enne, kui tema nime. Tulevad meelde Tolstoi uue aabitsalood, kuidas kaks rotti muna leidsid, kuidas taat õunapuid istutas, kuidas varga peas müts põleb juttu kolmest karust ja palju teisi valme ja lugusid. Nii uuest aabitsast kui lugemisraamatust, mida me lugesime lastena. Me lugesime Tolstoi jutustust, ons inimesel palju maad vaja ja suutmata veel täpselt mõista, mida kirjanik tahtis öelda saime lihtsustatult kui õigis, kuid õigesti aru, kui hirmus asi on ahnus kes seda korda lugenud on, ei unusta kunagi pilti, kuidas Bachoom, kes tuli pas kiirdelt maad saama ja võttis nii suure tüki, mille ümber ta päevaga jõuab ringi teha läheneb loojuva päikesevalgusel künkale, kus pass kiirelt teda ootavad. Kuid jõudes enne päikeseloojangut kohale, on liigses ahnuses kulutanud kogu oma jõu. Meid täitis hämara hirmuga tema Ivan siis surm ja alles palju hiljem me hakkasime mõistma selle jutustuse kogu traagilist sügavust, samuti nagu vastuolusid Tolstoi loominguks. Tuletame meelde Tolstoi Sevastoopoli jutustusi, vapustavaid jutustusi, patriootlike inimlikke ja lihtsaid ja seoses Sevastoopoli jutustuste, seega oleks õige meelde tuletada Tolstoi sõnu track taadist, mis on kunst, mis õige küll on kirjutatud palju hiljem 1000 898. aastal, aga Tolstoi suhtumist kunstis, mida ka meil on kasulik teada. Tolstoi kirjutab. Niipea kui kõrgemate klasside kunst ainult eraldus üldrahvalikust kunstist, tekkis veendumus, et kunst võib olla kunst ja samaaegselt arusaamatu massidele. Aga niipea kui tunnustati seda seisukohta, tuli paratamatult tunnustada kas seda, et kunst võib-olla arusaadav ainult kõige väiksemale arvule väljavalitu yle ja lõpuks ainult kahele või ühele oma parimale sõbrale iseendale. Ja nii praegused kunstnikud lausa räägivadki Malun ja mõistan iseennast. Ja kui keegi ei mõista mind, siis seda halvem temale. Edasi väide, et kunst võib olla hea kunst ja samaaegselt olla suurele hulgale inimestele arusaamatu on niivõrd ebaõiglane tema tagajärjed sedavõrd hukatusliku kunstile ja ühtaegu nii levinenud niivõrd sööbinud ette kujutusesse, et võimatu on seletada kogu selle absurdsusest. Ei ole midagi tavalisemat kui see, et näilikke kunstiteose kohta võib kuulda, et nad on väga head, kuid neist on raske aru saada. Öelda, et kunstiteos on hea, kuid arusaamatu on sama hea kui öelda mingit toidu kohta, et see on väga hea, aga inimesed ei või seda siia. Rikutud kunst võib inimesele arusaamatu olla, kuigi hea kunst on kõigile arusaadav. Kunst võib suurtele rahvahulkadele arusaamad dolla ainult sellepärast, et see kunst on väga halb. Võib-olla üleüldse kunst rääkida, et inimesed ei liiguta minu kui sellepärast, et inimene on veel loll, mis on väga üleolev ja jäme, tähendab osa ära vahetada ja oma süü teiste kaela ajada. Nii kirjutas Leo Tolstoi, kirjanik, kes tundis saladust, kuidas jõuda iga inimeseni ja kes kõige olulisemas osas oma loomingus oskas anda lihtsa, karmi halastamatu tõe ja ilusünteesi. Ja kas mitte just selle väga olulise unustamine ei põhjustanud läänes kümnete kaupa tekkinud ja tekkivate kirjandusliku mol voolukeste kiire surma ja unustusse vajumine. Jaga ja kas ka meil tihti ei esine kirjanduses nähtusi ja tendentse, mis oma liigse keerutamise udususega jõuavad ainult kõige kitsama ringini ja mille puhul me olime harjunud end lohutama, et lugeja pole veel kasvanud kirjanduse mõistmiseni. Ometi on jutt kõige nõudlikumast kõigi arusaamast lugejast maailmas Nõukogude lugejast, kes mõistab ja armastab keerukate inimtunnete analüüsijat tseeruv Valtesseiks piiri mõistab Leo Tolstoi. Ja kui ta oma kaasaegsete autor ei mõista, tekib paratamatult küsimus, kes on süüdi? Kui teostes Lapsepõlv, poisiga noorus teostest, mis tõid Tolstoilt teenitud tunnustuse, valitsesid veel Arist aristokraatlikus põhimõtted, valitses Tolstoi aristokraatia ellusuhtumine, siis just Sevastoopoli jutustusest ilmneb kui nii võib öelda uus kvaliteet, sügav huvi rahva vastu lihtsa soldati vastu. Tolstoi, kes võttis osa Sevastoopoli kaitsmisest 1000 854855 veendus Vene rahvas suures moraalses jõus suurest jõust, mis hiljem kogu oma ilus ja avarusest voolab sõja ja rahulehekülgedel. Ta nägi, et Sevastoopoli kaitse tõelisteks kangelasteks polnud mitte need, kes kelkisid oma patriootliste tunnetega vaid lihtsad, tagasihoidlikud vene inimesed, kes ohverdasid oma elu võideldes võõramaiste vallutajatega. Sevastoopoli jutustustes, avast, Tolstoi vene inimese iseloomu omapära, tema lihtsus ja tagasihoidlikkuse, temast sitkust ja kartmatuse hädaohu ees. Tolstoi hindab madruste ja soldatite kangelaslikkust ja eelkõige nende kohta käivate sõnad kirjast vennale. Vanad Kreeka ajast saadik pole olnud nii palju kangelaslik. Samal ajal aga paljastab ta halastamatult väikesi ja suuri julmuronid ohvitsere, aristokraat. Minu jutustuse kangelane, keda ma armastan kogu oma hingejõududega kogu tema kauniduses ja kes alati oli, on ja jääb kauniks. Tõde lõpetab Tolstoi jutustuse Sevastopol mais. Ja kui me loeme viimaseid ridu Sevastoopoli augustis 1855, kui väed jätavad Sevastoopoli maha, kui peaaegu iga soldat, kes teisele poole silda jõudis, võttis mütsi peast ja lõi risti ette. Kuid selle varjus oli teine vaske südant vaevam, sügavam tunne. See oli justkui kahetsusele häbile ja vihale sarnanev tunne. Peaaegu iga soldat, kes põhjapoolelt heitis pilgu mahajäetud Sevastoopolis ohkas kirjeldamatu kibedus südames ja ähvardas vaenlast. Kui me loeme neid ridu, millega lõppevad Sevastoopoli jutustused, elame läbi sama ajutise kaotusekibedust, mida tundis iga lahkuv soldat. Seisame, mindi ämminguga kirjandusliku hiiglase eest, kes nii lihtsalt ja nii suure kunstilise jõuga avas meie ees võitlejate kelkimiseta patriotismi Sevastoopoli kaitsmise, visa, kangelaslik, kui see rahva hinge, keda ta armastas. Mitte asjata ei kirjutanud Nekrassovis Sevastoopoli jutustuste puhul Tolstoi-le. See on just see, mida nüüd Vene ühiskond vajab tõde, tõde, mida koogulis surma järel nii vähe vene kirjanduses on jäänud. Teil on õigus oma ande juures hinnata eelkõige seda külge. See tõde niisugusena nagu teie seda meie kirjanduses, et uute on midagi täiesti uut meile. Ning lõpuks, suure isamaasõja ajal Sevastoopoli kangelasliku kaitsmise päevadel vaimustasid vana Sevastoopoli kaitsja Leo Tolstoi jutustused Nõukogude armee võitlejaid. Ta käis nende kõrval oma patriotismi, ka usuga rahva võitmatusse ja surematusse ja oma halli habemega. Libiseme üle kaheksa aastasest ajavahemikust, mis seisab Tolstoi treimist tagasituleku ja 1000 863. aasta vahel. Märgime ainult, et 1857 58 kirjutas oma jutustuse Alber. 1857 teostab oma esimese välisreisi, külastab Prantsusmaad, Šveitsi, Itaaliat, Saksamaad naudib algul seda näilist sotsiaalset vabadust, milles ta hiljem nii sügavalt pettub. Ja novellis Lutzerm 1857 paljastab Tolstoi juba kodanliku demokraatia valelikust Šveitsi reisimärkmetes annata kodandusele järgmise iseloomustuse. See on alatu teest Clev juhmilt, prantslasi, mati šveid, šveitslaste töölisklassi põlgab ja võikalt kasuahne väiklane inimtõug. 1958 kirjutab ta kolm surma tolle ajajärgu kõige teravama sotsiaalse jutustuse, kus ta ühelt poolt paljastab valitsevate klasside moraalset mandumist ja valelikust. Ning teiselt poolt juhib lugeja kõrvale suurtest sotsiaalsestest probleemidest usulise eetilistesse mõtisklustes surmale. Tema romaan perekonna õnn ebaõnnestus, mis jättis Tolstoi teadvusesse sügava jälje. 1860 61 sooritab ta uue välisreisi, kirjutab rea jutustusi, millest väljapaistvamad on poliitkuuska kasakad. Muuseas kasakates tõstab ta esmakordselt üles oma klassist lahkuda kumise probleemi. Suhete katkestamise probleemi aadellik aristokraatlikus keskkonnaga. Kuigi need lahkumise teed talle endalegi veel selged ei olnud. Nii teostes, talurahva elus ja kasakates ilmneb kujukalt reisi küpsemine kirjaniku ideoloogias. Üha kindlamaks muutub mõte, et riigi saatuses mängib otsustavat osa rahvas materiaalsete Jakult, kultuuriliste väärtuste looja. Ja üks kangelane Deckab ristide valmis kirjutatud peatükkidest. Sel deka Pristli peatükkidest, mis viisid Tolstoi sõja ja rahu juurde, ütleb, väljendades pigemini Tolstoi kui oma isiklikke vaateid. Ma pean ütlema, et mind huvitab ja on kõige rohkem huvitanud rahvas. Olen selle sellel arvamusel, et Venemaa jõud ei seisne mitte meis, vaid rahvas. Me oleme harjunud rääkima kirjanikuande ulatusest, võid piiratusest, temast sügavusest või pinna pealsusest, tema loomingust, seintest ja loomingulisest laest. Kui kasutada võib-olla mitte täpset terminit loominguline lagi, siis saavutas selle Tolstoi aastail 1000 863877. Nimelt alustas ta 1000 863 sõja ja rahu loomist. Ma ütlen sihilikult loomist, mitte kirjutamist, sest kirjutamine on säärase teose kohta lame ja nõrk sõna. Ja 1000 877. aastal lõpetas Anna Karenina. See oli ajavahemik, millal kasutades Komissarovi sõnu temast seon krahvist on saanud tõeline vene kirjandusel lõbis. Just neil aastail muutus Tolstoi selleks hiiglaseks kellema, kellena me teda tunneme ja armastame olla raamatuid, mida me loeme ja unustame. On raamatuid, mida me meeles peame ja mille juurde me veel kord tagasi pöördume. Ja On raamatuid hiiglasi, mis saadavad meid noorukieast kuni vanaduseni. Need viimased raamatut hiiglased on nagu allikad, alati värsked, alati uued ja neid pole võimalik tühjaks ammutada. Aga nad jätavad meisse kestva janu kutsuvad tagasi enda juurde. Sellised on Tolstoi sõda ja rahu ja Anna Karenina. Kui lugeda ükskõik kumba neist teatavate ajavahemikud järgi, tekib veider tunne, kõik on tuttav ja kõik on ometi väga uus. Iga eluiga, iga kogemuste aste, iga meeleolu meis leiab siin üles varem tundmatu varjatud keele ja paneb inimesi sündmusi ja saatusi nägema. Uues valguses, avab uued horisondid, muudab meid ikka ja uuesti sisemiselt rikkamaks. Ma olin kindel, et erinevad inimesed, kes hakkavad meenutama sõda ja rahu näevad selles toas erinevaid lõike, meenutavad erinevaid südamelähedasi pilte ja vastavalt nende eale. Need pildid muutuvad. Kuid ikka uuesti kerkib meie ette veetlev Natazza ostova võib-olla parim maailmakirjanduse naiskangelane. Me näeme teda lapsena näeme kujunema neiuna ja äti, näeme teda suurepäraselt kevadööl kuuvalguses kõnelemas nagu meeletu vürst tandroi akna kohal, kes teda kuulab. Esimese pallielamused, armastus Andrei vastu, unistused, Natasha kuju, mis meenutab väga tugevalt kitlit Anna Kareninast on antud niivõrd sugestiivse, tema tunnete liikumine niivõrd peenelt ja nüansseeretult. Et sai sattuda ajuti nagu hüpnoosi alla hakkad asju nägema. Ma arvan, et on üpris ohtlik minna vaatama isegi head ooperit pärast seda, kui oled läbi lugenud selle, kuidas nad taas esimest korda ooperis käis ja kuidas Tolstoi seda kirjeldab. Me mäletame Nataša külaskäiku Andrei isale, vanale vürst Volkonskile. Me näeme, kuidas tekivad esimesed lõhed, nad taas tunnete Sandroi vastu. Ja samuti, kui kiti tunded levini vastu purustab. Franski purustab Nataša elu, ilusa ja alatu Heleene vend Anatoli, kuradi ununematud on leheküljed, kust nad Tassa ootab oma toas kuraagini saani, kus talle selgub, et ta saladus on juba paljastatud ja kui ta kuuleb Bjäärilt noor, ilus, meeleheitel, purustatud kogu tõde kuraagini kohta. Tolstoi on omana taas vastu halastamatu, kuid armastab teda. Ja kuidas lööb lõkkele Natasha suur ele Ing kui Rostovi peavad Moskvast lahkuma, kui ta hoolitseb eelkõige selle eest, et haavatud Moskvast välja viia. Kuidas ta kohtub suurel Ivan treiga ja tema eest hoolitseb ja lõpuks tema õnne leidmine Bjäärida. Analüüsides Natas kuju, ütles Roland, kuidas küll paneb üks niisugune kunstiteos nägema naisti pidin nõrkust peaaegu kõigis praegusaja romaanides ja näidendites. Kuidas mitte mäletada vaest Soniat ja vürstinna Maria polkonskajat ning samaaegselt läbini alatut Helenat koos oma isa, vürst Vassiiliga ja nendega seotud Peterburi aristokraatia salongi? Ma näen selgesti, kuidas vürst Andrei lebab Austria litsi lahinguväljal. Kuidas ta käitub Borodi nuus ja tema viimaseid surmaeelseid päevi näenbjääri algul noor oinad, tahted tuna targana, siis rikka pärijana seda, kuidas ta prantslaste kätte vangi sattub ja teeb kaasa prantslaste taganemise Moskvast kus Platon karatajeviga öö, Tolstoi filosoofia peegliga. Sajad tegelased nii erinevatest ühiskonnakihtidest, nii vene- kui prantsuse poolilt kulminatsioon, paradin, noos, Moskva mahajätmine ja mahapõlemine, kõra Napoli joon, kes ootab venelaste saatkonda ja Moskva võtmeid ning selle kohal vana Kutuusov Vi Tark rahu. Masside tohutu ulatusega liikumised, partisanisõda tõelise ja enneolematu rahva sõjapildid. Nende foonil, Nikolai, Rostovi ja Maria armastus, armsa lapsiku peetia Rostovi surun ja uuesti Kutuusov, kes pidas kangekaelselt ja õigesti Borodi nool lahingut võiduks prantslaste sissemarssimist Moskvasse, Napoleoni armee hävingu alguseks lõpust. Me teame, kuidas lõppes 1000 812. aasta isamaasõda millega lõppesse nappul joonil ja nendele, kes püüdsid korrata ta verist eksperimenti. Sõja ja rahu. Maailmakirjanduse suurteose loomine nõudis kirjanikult, nagu ta ise ütleb kõige paremate elutingimuste juures kuus aastat vahetpidamatult ja rasket tööd. Sajad kujud, kes seda teost läbivad, kellede eluteed ristuvad ja kokku puutuvad. Kõik need kujud säilitavad oma kordumatu ainult nendele omase individuaalsuse. Sõja ja rahu peakangelaseks on rahvas just selles, et Tolstoi oma kunstnikuvaistuga tabas õigesti 1000 812. aasta sõja kui rahvasõja olemust ja iseloomu muutus sõda ja rahu vene rahva kuulsusetoaks. Tolstoi oli geniaalne kirjanik, oli hiiglane ja samuti seda, et tema loomingut läbivat teravat vastuolu põhjalikumalt ja sügavamini kui ükski teine on neid analüüsinud. Vladimir Iljitš Lenin oma töös. Lev Tolstoi kui vene revolutsiooni peegel ja vastuolud hiiglases on loogiliselt suured, hiiglaslikud Need avalduvad ka sõjas ja rahus läänes leidus ja leidub inimesi, kes isegi säärastel ajaloolistel pööripäevadel nagu oli Stalingradi lahing ei leidnud Nõukogude armee võitudele teist üldnimetajat kui karatajevli. Neil oli iga üksik Nõukogude armees sõdur, nende kaunist kabineklikust kaugusest vaadates väike Platon karatajev fatalism, kes kurjale kurjaga vastu ei hakka. Kui see nii oleks olnud, siis oleks neid 1812. aasta rahvasõda kodusõda kui ka suur isamaasõda lõppenud. Teisiti. Muidugi Platon karatajev kannab endas Tolstoi lohutusfilosoofia kurjale kurjaga mitte vastu panen mise õpetust kannab endas Tolstoi filosoofia reaktsioonilisi Kügigi samad fatalismi jooned. Sama fatalismi teooria kannab Tolstoi ülega Kutuusov kujule, kujutades Kutuusov Vi, kellesse ta suhtub ääretus empaatiaga ja keda ta armastab kui väejuhti, kes on eelkõige tark sündmuste vaatleja, kes ei takistanud ning samal ajal ei organiseerinud midagi, vaid oli ainult saatuse kuulekas tööriist. Samal ajal me teame, et Kutuusov olid geniaalne väejuht, kes oli saanud Suvorovi juures hiilgava sõjaväelise kooli jäeta sõjalised operatsioonid olid sügavalt läbi mõeldud. Ja kui uuesti tagasi pöörduda karatajevi kuju juurde, kelles avalduvad hilisema niinimetatud Tolstoilaste liikumise paljud jooned siis oleks huvitav meelde tuletada, kuidas tuht suhtus Tolstoi lastesse, hiljem Tolstoi ise. Korki kirjutab oma mälestusest. Leon Nikolajevitš muidugi mõistis hästi Tolstoilaste tõelist väärtust. Ükskord Jastme ja Poljanas jutustas keegi väga ilusasti, kui ja tal on elada ja kuidas tema süda on puhtaks saanud. Kui ta Tolstoi õpetuse vastu võttis. Leon Nikolajevitš kummardas minu poole ja ütles tasakesi, külm valetab, kelm aga. Aga ta teeb seda selleks, et mulle head meelt valmistada. Vastuolude kohta Tolstoi loomingus, mis hiljem, eriti tema loomingu viimasel perioodil veelgi süvenesid, kirjutas Lenin oma artiklis Leo Tolstoi kui vene revolutsiooni peegel. Ühelt poolt kapitalistliku Expluataat ekspluateerimise alastama do armustamine, valitsuse vägivallategude, kohtu ja riigi valitsemisse, komöödia paljastamine, kogu nende vastuolude sügavuse esiletoomine, mis valitsevad rikkuse kasvu ja tsivilisatsiooni saavutuste ning töölise hulkade viletsuse metsistumise ja piinade kasvu vahel. Teiselt poolt kohtlane jutlustamine kurjale, mitte vastupanemisest vägivallaga. Need jõud on juba sõjas ja rahus. See kõrvalepõige tuli teha mitte sellepärast, et anda siin Tolstoi vastuolude põhjalik analüüs, vaid sellepärast, et suure kirjaniku 50. surmapäeva eel puhkes lahing Tolstoi loomingu ümber uue jõuga puhkes kogu maailmas muutusid rahvineeritumaks katsed nii või teisiti võltsida Tolstoid esitada tema tõelise suurusena, tema maailmavaatelisi nõrkusi, selle ajaloolist piiratust ja vaikides surnuks seda, mis moodustas tema peamise jõu kapitalistliku ekspluateerimise, halastamatult kriitika ja kõik selle, mille Lenin esitas Tolstoi suuruse alusena. Tolstoi on kirjanikuna niivõrd suur, et tema loomingu tugevatest külgedest võib rääkida terve aasta ja vastuoludest tema loomingust terve kuu. Kuid see pole meie ülesanne ja läheme tagasi sõja ja rahu juurde. Hoolimata eelpool öeldust kõik kõikjal seal, kus Tolstoi ei püüdnud oma eetilis-moraalseid ideid, kuju aluseks võtta, jäida ajaloolisele tegelikkusele truuks ja selles seisis tema tugevus ning just rahvamõtete tema lootuste sügav mõistmine annab Tolstoi realismile võitmatu jõu. Sõda ja rahu on uueks sõnaks maailma eepilise loomingu valdkonnas, tema haare on tohutu. Sõjas ja rahus esineb Tolstoi kui sõjapiltide maalija maailma kirjanduses enneolematu ja kordumatu jõuga. Igatahes oli sõja ja rahu ilmumine suursündmuseks Vene ja maailmakirjanduse ajaloos. Korki jutustab oma mälestustest, kuidas ta kord lenilt külastades nägi tema laual sõja ja rahu köidet romaani elavate muljet. Tal tegi Vladimir Iljitš kohe juttu Tolstoi-st. Missugune mürakas, missugune inimhiidlane, vaat see on alles kunstlik. Ja teate, mis on veel hämmastav. Enne seda krahvi ei ole kirjanduses tõi tõelist maameest olnud keda võiks Euroopas temaga kõrvutada ja vastas endale ise mitte kedagi. Aastal 1000 873877 Kirblast, Tolstoi, Anna Karenina suurimaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid kogu vene ja maailma klassikalises kirjanduses üldse. Tolstoi realist avaldub siin tugevamini kui kunagi enne. Samuti kui Konstantin Levin väljendub, väljendab tugevamini kui kunagi enne Tolstoi filosoofilisi kontseptsioone moodustades Anna Karenina ja Franski telje kõrval romaanis mingi iseseisva paralleelselt ei. Romaani ajalooline foon on seotud ajaga, kus pärast pärisorjuse kaotamist kõik on pea peale pööratud ja alles kujunemas. Ja küsimus sellest missuguseks olud kujunevad, on ainus tähtis küsimus Venemaal, nagu mõtleb Konstantin levid. Tolstoi ründab kodanliku korda kõlbluse igavest põhimõtete seisukohalt ning paljastab halastamatult kodanlik kaadrliku ühiskonna tippude, valetas silmakirjalikkust, todasama valet, võltsmoraali ja silmakirjalikkust, mis saadab parastades ja nautides kogu anna karovini nõukkumist. Ja kui me sõja ja rahu paneme käest mingi üleva tundega, siis jätab Anna Karenina meisse kibeda valutava jälje. Protestid umbes sama ülekohtu vastu, mida vihkas Tolstoi ja vihainimliku väiksuse ja näruse vastu mis anna Karoliinat piiras ja ta lõpuks hävitas. Mäletame ta meest Caroreeninik poliitilistelt veendumustelt konserv vaatorit, väljapaistvat aukandjat, külma enesekindlusega, aeglase, peenikese häälega, liikumatult liikumatute tuhnides silmadega seda lukku õelat ministeeriumi masinat, kes oli kujunenud isevalitsuslikku Venemaa tingimustes ja tema kõrvale anna, keda Caroline ängistav, lämmatab temas kõik, mis naises on elavat ja tõelisest kaunist. Anna on Carolinil kõigis vastandlik. Tolstoi lõi temasse ebatavalise naise meeliköitva kuju kelle tunded on jõulised Ing sügav, kelles on väga palju siirust. Anna Karenina Don been, graatsiline peamine, mis teda esile tõstab, on tung tõelise õnne järel. Ta loodab seda leida Franskis, kuid Franski pole inimene, kes suudaks annast aru saada. Ta on naisest moraalselt nõrgem. See on tüüpiline aadliku ohvitser oma seisuslikku ülbusega ja arusaamadega kelle moraaliseadustiku Tolstoi võtab kokku järgmiselt. Ses seadustik hõlmas küll ainult kitsast ala, kuid see-eest olid need reeglid van kumatud ja Franski ei olnud kunagi neist üle astunud. Kunagi Bulluta hetkekski kahelnud, täitis seda, mida ta pidi täitma. Need reeglid määrasid kahtlematult, et valemängijale tuli maksta, aga rätsepal polnud tarvis, et mehele ei pea valetama, aga naisele või et petta ei tohi kedagi, ainult abielumeest võib, et solvumist ei tohi andeks anda. Aga ise solvata võib lühidalt korporandi elufilosoofia. Ja kui annad, kes sidusama saatuse Franskiga ja keda kõrgem seltskond, kuhu ta varem kuulus kuiv Ronski ebaseaduslikku armukese enda seast välja välja heitis siis ei, suudab Franski lahti ütelda aadli võltsides traditsioonidest kapituleerunud nende eest ja nii hakkab Anna Karenina paratamatult tagasipöördumatult lähenema oma hukule lähenema piineldes sisemise kruiise üle elades, mida Tolstoi halastamatult kirjeldab ning jõuab oma viimasel elupäeval arusaamisele, et kõik, mis teda ümbritseb vale pettus, ainult pettus ja kurjus. Taies avaneb halastamatut tõde eramajandusele rajatud ühiskonnas käivast kõikide sõjas kõikide vastu, kõrgemas seltskonnast, kehtivast Undi seadusest ja Anno Karenina heidab end rongi alla. Ja olgugi, et anna kärainina on kirjutatud üle 80 aastat tagasi on ta ometi romaan, mis elab kaotamata oma aktuaalsust ja teravust. Eks paljasta Tolstoi selles kodanliku ühiskonna närusust, kogu tema ideoloogia ja kultuuri amoraalsus, diakõlvatust, mis meie silmal laskub üha madalamale ja madalamale. Anna Karenina on kunstiliselt suuruselt hämmastama panev teos, mis seisab maailma kirjanduses kõrvu, sõja ja rahuga. Pärast 1000 870 seitsmendad taastat kuni surmani, kirjutas Tolstoi, kelle töövõime hämmastama panev veel palju teoseid. Sellest perioodist on pärit tema rahvajutud legendid ja mõistujutud draama, pimeduse võim, ivani kiitsis suurune Kreutherisson, saatan, hariduse vili ja oma viimase romaani ülestõusmise mille jõud meid siiani sunnib mütsi maha võtma. Mitte kusagil oma varasemas loomingus pole Tolstoi vastuolud nii ilmsed kui ülestõusmisest ja mitte ei üheski oma varasemas teoses pole ta niivõrd paljastanud jaa, rinnanud saristliku korda valitsuse vägivallategusid kirikut. Puškin kirjutas Katariina teise valitsusaparaadist, kus kantslerist alates kuni viimase protokollija nad kõik varastasid ja kõik olid müüdavad. 100 aasta pärast saavutas demoraliseerumise protsess ennenägematu ulatuse ja juuda. Tutvudes Moskvas ja Peterburis saristliku bürokraatia. Kõrgemate esindajatega, näeks seda. Tolstoi näitab, et müüdavus oli omanik kõigile kohtusekretär-ist. Kuli senaatorini ülestõusmisest näitab Tolstoi ülima jõulisusega ja ilmekusega oma kaasaegse ühiskonna sotsiaalseid vastuolusid, vastuolusid äraste ja rahva vahel. Ideelise probleemistiku poolest on üle ülestõusmisele väga lähedane draama, elav laip. Ja lõpuks Hazzy moraat tõend selle kohta, et Tolstoi loominguline geenius püsis lõpuni noor. Seltsimehed. See on linnulennuline ülevaade Tolstoi tohutust loomingust, kuid Tolstoi osa maailma kirjanduses näitab kasvõi see, et flop väär mahupassaan, solaad, fraas, rollaan, Traisser Toomas ja Heinrich Mann viimase 100 aasta maailmakirjanduse au ja uhkus nimetasid teda kõigi austava nimega, mida kirjanikule võib anda. Õpetaja. Ja Rolaan alustab oma raamatut Tolstoi elu meenutades suure kirjanikust suurema valgus, mis kustus, on olnud minu generatsioonile kõige puhtam, mis on valgustanud nende noorust ja lõpetab oma raamatu. Ja ta pole meie jaoks mitte õpetaja, kes on täis kõrkust, üks neid upsakaid, geeniusi, kes istuvad oma kunsti ja tarkuse troonil kõrgemal inimkonnas. Ta on nagu ta ise armastasin nimetada oma kirjades selle kõige ilusama ja õrnimanni imega. Meie vend. Ja tõesti kui üldse rääkida Tolstoist, tuleb rääkida temast kui vene rahva ja kogu inimkonna uhkusest kui meie vennast, kes samuti kui oma eluajal ja ka praegu on elav elama. Lev Tolstoi 50.-le surma-aastapäevale pühendatud mälestusõhtul kuulsime veel esinemas vabariigi teenelise kunstniku August karjust Virve Rannut ja sõnakunstnik Marja Mihhailova kes esitas katkendi romaanist sõda ja rahu. Kontsert osa lõpul esitasid Viktor Kingissepa nimelise Tallinna riikliku akadeemilise draamateatri näitlejad katkendi Leo Tolstoi näidendist hariduse viljad. Osalistenalid tegevad. Vabariigi teeneline kunstnik Ruut Tarmo. Kuidas siis on, kas riskime peas Jaan Timi uue meediumiga tingimata? Kuna müüdium väga, ma ütleks erakordselt tugev, siis ma arvan, et see on, siis tuleks läbi viia sama personaliga ja pange tähele, kui meedium sama tugevaks kui katsel. Siis kui te näete, Krossman Viiburi Masakondsisin loni järele ja kutsun soovijaid. Seesama mees, kelles ka teile ennist rääkisin, osutus suurepäraseid jõuga meediumi. Tuleb välja, et hinnete hulgas oli see ka juba ammu märgatud udu istub kausi juurde ja lusikas hüpatalise käte. Kuulsite kaabits seda Mariku rüütlusi möönate, et niisugused nähtused on võimalikud. Missugused britist Meiegi, millised null see üleloomulikult tähtis. Asi seisab selles mida me üleloomulikuks nimetada müoom. Näiteks kui mitte, elab inimene. Tõmbab enda külge naela siis milline on sõnakas, kas loomulik või üle loomu? Seda muidugi. Aga niisugused nähtused nagu magneti külgetõmbejõud neetud, korduva, tavaliselt muidugi muidugi muidugi kohad. Ja seda me ninal uurime. Niisugune oled surnud inimene, teie isa või vanaisa, võtab teil käest kinni Annabeli midagi või keegi tõuseb äkki õhku nagu viimane kord Netflixi. Kui ta lähenes minu, märkasin seda esimesena ja ütlesin, kuulge, annab Paavo kahtlemata eluenergiakuluta, ma ju räägin, et seda kuritarvitada ei võiks, nagu üks ütlete, seeria sisendas minut. Parem juba suitsetada, kui närvivalu kannatada saamine on muidugi kahjulik. Ninaga tahaksin maha jätta, aga tehke, mis tahate maitsestuda. Ükskord ma kaks nädalat ei suitseta, aga rohkem ma ei pidanud. Temperatuuri, lubage lubage ma paari sõnaga. Te ütlete, et jõu kulutamine kevaditi kui mina pust hopsti tassiks, teed, olid hirmsad. Aga mina mäletan ja kui te tahate, kogu meie närvilisus on raudteedest mina näiteks rongis magama. Tehke mis tahate, mitte üks kord, maalin ülevad üks, kaks, kolm, nüüd, aga mitte magama jään, lööge minema. Võin öelda, et ma olen hirmus rõõmus, et lihtne mees osutus meedia, mis on suurepärane. Ma olen alati oma lehele. Seda poleks oodanud. Aga miks sa seda tegid? Täieliku login, ärge andke mind välja. Ei, mitte mingi hinna pole, pole. Aga kuidas sa seda teed? Teengi labida nendes ära. Ja kui nad ei tule, ära kosutavat nalja teen. Aga milleks see jaja räägi? Saab puudutad? Ma räägin ainult pin. Ma tegin niisama vaadates asja pärast, kuidas, kuidas. Mida sa pärast. Ju nägite, talupojad, tulid, tahavad maadlus vabaga, ei kirjutanud paberile alla ja anti neile tagasi. Ütlesid vaimud olevat ära keelanud. Kärstitsiaalse jookskilt kuidas. Nii nii, nii paneme. Ja kas, kas tõesti senjoor kutsutakse külla, kes? Imelik? Aga kas ta ikka puhas, sina tea? Kas sa tead, mis sa, sa võtad küüne harjassetrydas ja lõike talt küüned ära ja pese hästi puhtaks? Peseb isegi siis ütle ainult ja kesta puhastaja. Ja nad on küll õpetatud mehed Rovi radivers Esso kaelakad kõvasti kahtlema kogu selles asjas. Rahval on toored ebausukombed nagu usk võlubjatesse nõidudes. Kukese naine vahetas ainult maid ja kästi viimati. Kas teie uus meedium viimati ei kompromiteerida? Ei Me tegime temaga väikese ettevalmistava katse koos Aleksejev, Legime. Haruldaselt tugev meedium. Niisiis, sõbrake, geni nagu ennist katseajal. Istu ja oota antu tunnetele, isi agara, mõtle midagi mõtelda. Kui mõtled, siis on halvem? Ei, mida vähem teadlikult seda tugevam ära mõtlevaide ajastu meeleolule. Kui tahad magada, maga, kuda kõndide kõnni mõistet. Üsna keerulist ei ole siin midagi, asi raku meta, muidu hakkad ise imetlema, võtta see teatavaks, et nii nagu meie elame, nii elaka, nähtamatu vaimude maailm siinsamas, lähtamatud. Liimi tipud nagu. Kõigepealt likus märjaks teha siis vehkida. Alustame kõige. Kuima killukest helist ja Baden laua peale kukub siiski kätega kohe. Löö käed laiali. Haarad kinni. Aga kui ma kitarri mängima hakkan siis see nagu ärkaksid uuringute ennast, nii. Jäägu kõik meeles. Meeles. Sama ära. Mis sa naerad, aga sest pole veel häda, nad arvavad, et unes. Ainult üks asi, härrased, päriselt magama ja kullad, tule ära kustutama, ähvardama, näpistada ennast. Vutsistimiol kallikene, kõik ainult araks lööb. Sa näed, kirjutavad alla, kirjutavad. Puhvetipoisina küll, aga ainult. Vaadake, kui mina, mina abielus ei olnud, ma tegin just suure säästu ja ja unenäod on niisugused, sa ei tea, millal ta haldab ja millal ta. Ma ütlen teile, et mina mitte kunagi elus midagi täita Mul tööjuures, Ma palun, doktor, palun. Ma olen neid, kes jäävad seda naljaks pöörata, tüdinevad. Veel kord palun, need, kes siia jäävad, mitte vigurda ja asjasse tõsiselt suhtuda, muidu võib halbu tagajärgi olla. Kuuled rahulikult, ehistuses minera rahulikult. Jummala, aga miks mitte minna, kuna siin olevat Kross. Ja pealegi palun Sulev praktika, kui minul Valgres. Härrased. Kuidas käsite uinutada, kasutatavaid meetodeid olnud palju on preili meetod, Egiptuse sümbol, soku meetod, ma arvan, see on vist ükskõik, täis siis ma kasutan siis seda meetodit, mida ma. Kas nutikas meediumi uni mõjub kross, mis seda kõike või? Kustutada, aga miks on vaja pimedus. Kuidas. Ja küsida, kuidas me teame, et meiega suhtlevad surnute vaimud? Ei saanud sellest, et see pant, kes tuli, ütle meile otseselt lihtsalt, nii nagu minagi räägi, meile kesta on, ja miks ta tuli, kus ta on ja kas tal on jaagul? Viimasel seansil tuli hispaanlane on plast. Ja ta ütles meile kõik, ta ütles neile, kes ta on, millal suri ja et tal on raske sellepärast et ta võttis Ozo püsitsioonist. Vähe sellest, ta ütles meile ka seda, mis temaga juhtus sel ajal, kui ta meiega rääkis, nimelt sel ajal, kui ta meiega rääkis, pidida uuesti maailma sündima. Ja sellepärast ei saanud ta meiega alustatud vaimselt lõpetada. Kes oli ise näha? Pumpolas hispaanlane sündis siin majas on praegu väike. Kuulsite heliülesvõtteid Leo Tolstoi 50.-le surma-aastapäevale pühendatud mälestusõhtust, mis toimus eile Viktor Kingissepa nimelises Tallinna riiklikus akadeemilises draamateatris.