Ja muidugi ei saanud me külastamata jätta setu lauluema Anne Vabarna gt. Jälle metsmetsadega küla küladega, järg, nii nagu Lõuna-Eestis igal pool astusime külatänavat mööda ja jõudsime ühe majani, kus, nagu kõikidel selle küla majadel oli ees omapärane siseõu väravaga. Järevel ka veel katus peal ei ole ja seal maja tagant kohe paistis järv ja lootsikud. Järve rannal oli palju võrke kuivamas, nii et täielikku kalurid üle mulje jättis. See Tonja küla on selle küla nimi. Ja paistis, et ega Anne Vabarnale ei käi vähe külalisi seal kohe, kui me sisse astusime, ta ei näinud selle üleüldse imestuvat ja võtsid meid väga lahkesti vastu. Ta istus seal oma kambris voodi ääre peal ja hakkas kohe rääkima, kui paljudel külalisi käib. Kuigi ta on juba päris vana, oli veel paar aastat tagasi ta igas Värska laagrivahetuses alati külaliseks ja koos teiste setu laulikud käisid seal laulmas, siis selleks puhuks pani täika oma setu rahvariided, kõik need suled ja velinad selga ja läks sinna pioneeridele ja kommunistlikele, noortele ja õpetajatele, kes seal laagrites olid esinema. Aga nüüd on tal tervis juba nii halb, et enamasti jäi plaan rahvas ise teda külastamas. Ja siis ta laulab neile ja nendest ühesõnaga laulud olid tal väga kaasaegsed, kõik kohe seal laagris, viibijatest, pioneeridest ja kommunistidest noortest jagu meie sisse astusime, siis ka kohe jäi ta pilk peatuma ühel meie noormehel ja laul tuli otsekohe, et poisil oleks vaja naist võtta ja. Kui me küsisime, et kuidas on tervisega lood ja ta kurtis, et tervis on halb, siis tuli ka selle kohta kohe laul, kuidas ta läheb Tallinnasse tarkade tohtrite juurde ja küllap need Tallinna targad tohtrid ta terveks teevad. Anne tuli meid väravale saatma ja see oli nii kangesti tore vaadata. Väraval seisis vana vana lauluema ja otse sealsamas kõrval kila tänaval olid lapsed, kes selgus, käsureid, laulumehed ja lauldi koos maha juba linnukesed. Ka lauljatele tuleb järelkasvu. Saatjaks annekese heatahtlikud laulud, sõidame edasi Pihkva poole.