Tumesinine taevalaotus on üle külvatud hõbedased säravate tähtedega. Nende värelev valgus peegeldub mägijärves. Vaikus. Näib nagu oleksid vakka jäänud isegi alati nii jutukad ja püsimatud ojad. Uinuma karja lähedal põleb hele, lõkketule ümber istuvad karjused. Au paklikus ootuses jälgi, vot nende pilgud halli Abimelist taati. Tema nägu on kortsudest küntud, kuid ta on veel tugev ja ligi 100-ni ulatuva aastate raske koorem ei ole tema selga kühmu vajutanud. See on maalik ata, suurepärane jutuvestja. Ta teab väga paljusid legende ja pärimusi, mis rahvas on loonud muistsetel aegadel ja meie päevil. Lugumis äreldaks üllaid mõtteid ja paneks südame tugevamini tuksuma. Ma arvan, et tean niisugust lugu ja see pole kummaline muinasjutt vaid lihtne tõestisündinud lugu. Maalikataan, nägu selgines, erutus süütas ta silmades vilkuvad sädemed ja lõkke ümber istujail tundus, nagu oleks jutuste muutunud veel rühikamaks ja sirgunud pikemaks. Meie aeg meie lähedased ja tuttavad, meie armastatud kodumaa, see oli kõik. Orud ja mäed, metsad ja põllud, kõrbed ja veed, linnad ja külad. Rahvale on kallis, kogu irsad ma kõigi tema looduse andidega Järvikustega, mille on loonud paljude sugupõlvede. Te olete õnnelikud? Kodumaa on õnnelik ja muutub aina rikkamaks ning kaunimaks. Kuid ta on näinud ka teistsuguseid aegu. Raskeid kui painav unenäkku. Peab teadma mu sõbrad sest meie emakese koduma kaualtest kannatustest sündis meie päevade õnn. Niisiis kuulake mu lugulaulu kodumaal. Tema oleks võinud igavesti õitseda kui maailmas ei oleks õela kadedus täitmatu tahtnud ega verist vihkamist. Saaveedee asjast siin. Kihutasid meie maale võõramaiste röövlite metsikud ja verejanulised hordid siis kaikusele kogu maa suure sõjatrummipõrin. Ja tema löökides kõlas emakese koduma. Minu maalapse. Kas kuulete Cap plaaginud ratsanike hõikeid? Need on vaenlased, kes tallavad minu rinna. Kas te kuulete kurja? Ennustavad relvatärin. Vaenlased, kes tahavad tükkideks raiuda minu keha. Minu maalapsed. Me kuuleme su kutset, emake kodumaa. Meie silmad on teravad ja käed tugevad. Me võitleme elu ja vabaduse eest. Viimse hingetõmbeni. Te tahate teada mu sõbrad, millest unistasid meie kauged esipaar? Kuulake. Meie unistuseks oli vabadus ja rahu. Rahu igaveseks ajaks et magama heites ei oleks vaja enda kõrvale valmis panna mõõka ja noor. Et me võiksime rahulikult ehitada Abu linn. Harida põldu ja karjatada loo. Et meie lapsed unustaksid, issand sõjardid. Et sellel aja maailmas on palju palju õnnelikke inimesi elaksid nende seas ka meiega. Me kõik oleme surelikud. Aga oma kätetöö. Vilja tahaksime jätta tulevastele põlvedele heaks mälestuseks endas. Selleks aga on vaja Oma tee kuulake minu maa, lapse verejanuline julm vaenlane, rebestab köik mu ihu elu nime, kutsun teid võikusele, elu surmaveol. Me kuuleme su hääl ema koduma. Me seisime müürina vaenlase teele. Me võtame vastu kohutavaid hoope. Meie noolte ja mõõkade läbi langeb tuhandeid kutsumata külalised. Kuid samas ründavad kümned tuhanded metsistunud vaenlased meierei. Üha raskemaks muutub vaenlase survele vastu panna. Kuid me võita. Ei ole enam. Mõõk, lang. Aga rahvast hävitada on võimatu sest rahvas on surematu nii saama, kui emake kodumaarahvas oli kõigest ilma jäetud kuid mitte alistunud. Ja miski ei suutnud murda tema elujõudu ja usku. Valguse võit. Kuulake minu maa, lapse, rahva hing elab igavesti. Ei saa hävitada temas unistust paremast elust ja kaunist tulevikust. Tänud eile mu lapsed truuduse eest. Selle eest jäid ustavaks üllaile, unistustele. Vaevalt ja laialt kõlab teie vägev lauluhääl saabuvast õnnest. Ei ole maailmas jõudu, mis võiks vaikima sundida. Elle võimsa laulu. Kuulake, mu sõbrad. Nüüd ajaviiteks ei rääkinud ma teile oma lugu, kodumaa. Tahtsin panna puhtsaiva kõlada, helisema teie hinge tundlikud keeled et nendes jäätšk ajama minu lugulaule. Maalitata viimased sõnad olid rõhku hajunud. Vaikus. Aeg-ajalt plaksutab vaid lõkkes mõni hagu paisates üles kurtsid sädemeid. Keegi tuli ümber istujalist polühend liigutanud ega lausunud ainustki sõna. Paistab, et mõõdikatena ei jutlustanud ilustamata lugu. Minevikust. On näha, et tema tulised sõnad ei kadunud jälgi jätmata. Nad langesid kui head seemned, noorte karjuste avali hinge. Ei möödu palju aega. Ja need seemned kasvavad nähtavateks võrseteks, palavast püüdlustes ja õilsate tegudes. Ümberringi on kõik vakka. Eredad tähed vaatavad mägijärve sinipeeglisse. Ja kodumaa kõrge taeva all võib rind vabalt hingata.