See kõik algas siis, kui Tallinn oli veel suitsus. Kui sõjavanker liikus edasi Saaremaa suunas. Kodulinna jõudsid Nõukogude Eesti ringhäälingutöötajad, need, kes karmidel sõjapäevadel teatasid okupeeritud kodumaale tõde Nõukogude liidu tagalast. See oli ju eile, kui kuulsite teadvustust siin Nõukogude Eesti ringhääling siis vestlesidki nemad, need, kes raadiot tegid tagalas. Ent kui Tallinn oli vaba, liitus nendega 1944. ja 1945.-le lastele inimesi, kellele ringhäälingutöö muutus armsaks ja kes siiamaani on sellele truuks jäänud. Meil on palju neid tublisid entusiaste, energilisi ja andekaid inimesi, kes armastavad oma tööd. Täna püüame rääkida nendega, keda te harilikult head sõbrad ei kuule. Nende tööd ei näe. Ent nendeta ringhäälingut poleks. Palumegi neid raadiomaja sisevõrgu kaudu stuudiotesse. Tahate sektori juhataja, Astrid saageemid, palun teid kuuendasse stuudiosse. Palju, sest nüüd aega tagasi on, kui sina raadioga esimest korda tegemist tegid. 17 ja pool aastat sel ajal kaadripuudus oli väga suur, töökäsi nõuti igale poole ja ka meie majja ringhäälingusse. Tulin 1945. aasta sügisel siis siia praktikale. Noh, olin üsna nooruke, kevadel alles keskkooli lõpetanud. Tööd oli sel ajal väga palju. Tööd teha kahe mehe eest sest pere oli meil väga väike. Töö oli täiesti uudne. Ja ka hirm üsna tugev, kas saan kõigega hakkama? Mäletan, et kadestasin südamest kolleege, kes oli juba nii 25 aastased või natukene vanemad. Nad tundusid mulle väga soliidses ikka jõudnutena. Sest minul oli alguses väga piinlik ja väga raske autoritelt materjali tellida, neid materjale redigeerida ja mõnikord ka autoritele ümbertegemiseks tagasi anda. Kõige nii-ütelda parema mälestusena. Sellest ajast aga kannan kaasas seda väga suurt tähelepanu, mida neile noortele sel ajal osutati? Kõik vanemad kolleegid püüdsid meile edasi anda võimalikult palju teadmisi. Võiks ütelda, et jäägitult kõik oma teadmised ja kogemused ja kuigi tööd oli üsna rohkesti, ikka leiti meie jaoks aega, anti nõu õpetati ja mis peasi oldi väga nõudlik inimene, siis töötasime nagu mutid maal. Sügisest kevadeni täiesti ilma päikesevalguseta, sest meie keldril aknad, mürk puudusid, keegi aga nende töötingimuste üle ei nurisenud. Olime sel ajal veel väike, aga pean ütlema, elurõõmus pere. Mäletan, missuguse suure elamusega võtsime vastu oma esimest reportaaže autot. Paar nädalat seisis autu meie fuajees monteeriti peale viimaseid tehnilisi seadmeid. Ja võib-olla tundub, et liialdusena tõesti me kõndisime selle auto ümber ja peaaegu et heldimusest säilitasime teda, sest nüüd sai mikrofon toast välja, sai inimeste hulka ja meie võisime hakata andma kuulajaile paremaid huvitavamaid saateid. Eriti suureks sündmuseks oli meile 1947. aasta laulupidu. Ettevalmistus oli üsna suur. Nende ülekannete taga üldse oskas näha seda suurt vaeva ja higi, mida meie sel ajal valasime. Juba paar kuud enne laulupidu algasid meil õppused. Võtsime seal läbi nii laulupidude ajaloo kui ka rahvarõivaste ajaloo. Õppisime tundma kollektiive, kes laulupeost tulid osa võtma. Õppisime tundma tublisid töölisi, laulumehi. Käisime praktikal lauluväljakul. Püüdsime ette näha kõikvõimalikke ootamatusi, mis ülekandel tekkida võisid. Nagu ülekandekavandid ükskord valmis olid. Olime enda arvates nagu sõdurid enne lahingut. Üks nõue raadiotöös on ka täpsus ja kindel saate kellaaeg. Suure halli helitehnik Arnold Ventsel. Teid oodatakse stuudios number kaheksa. Arno ole hea. Ütle, kuidas sinu tee siin majas algas. Mina raadiomajja sattusime juhuslikult koolivend, töötas siin kutsed, tule meile, noh muidugi. Raadioala mul juure abitud ala, põhiline, ma olen ikka kõrgepinge märgaval tehnik. Aga teist niisugust entusiasti raadioentusiasti vist Islannaks otsida ei noh, see Saila väiksest poisist juba alates seda tööga nakatunud hakkas meelde mis siis on, kui asi huvitab v? Aga esimesel päeval ehitamise oli lugu niisugune, et kui me kuulamalt tulime seal oli saksa masinpark, mis bensiini puudusel pukkide otsas. Ja sealt mööda minnes maalin vihjasin, kui ma siin raadio tööle tulin, et sealt saaks masin, läheme järgi. Ja siis valisin välja, lasin tromeetrollivuse trossist, kiledam raam tehti pikemaks. Muidugi siis taheti kõik Sudena tehnika täpsustame sisse kuhjata ja masinaks raskeks. Meie komme anniga liiga palju. No sellega sai sõidetud jah, siiski umbes 150000 kilomeetrit, siis ma olin sõitma või siis esimese masina sõitsid läbi 150000. Ja siis tuli järgmine endise Moskva saadete koos aparatuuriga. Tal oli ka kaks statsionaarsed magnetofonid dial koosnedega kapilina. Seda sai ka natuke täiustatud teha, siis ta oli algul pruumises, värvisin Doyle esimene siis reisu tegi tema Saaremaale. Sellega sõitsime maha umbes 75000 kilomeetrit ja neid on tal Tartus. See masin kolmandamis praegu mõnuga, sõidan selle mänguga teadma, tegime festivaliks seda küll mitu meetrit linti on hõbehallid, need kolm hõbehalli lindistanud sinuga käe all. Raske ütelda. Aga võtame need kilomeetrid, arvestame lihtsalt kokku 150000. Meil on 75000 ja see sõit 90 318000 kilomeetrit hõbe hallidega maha sõidetud senini, kui arvestame neid, ütleme iga kilomeetri läbi sõidetud maalane. Ütleme panemis kaks rulli. 650000 kilomeetrit ütleme keskmiselt. Vaid jagab maakera ümber, mitu tiiru, saad peal, kuidas arvestust olid, et 16 tiiru ümber maakera peaks olema lint. Ja kui nüüd report Saša autodest rääkida, siis, siis neid on ju terve, terve raadioteatri esine hoovipealne täis ja neid on kõvast väikseid ja suuri. Eks sina oled vist ka kõiki neid mehi õpetanud, kes mikrofoniga sinu masinaga välja sõidavad? Kõik reporterid on ju esimese nõuande sinu käest saanud, nagu siis, mäletad, ise said ka muus vaipa tunni? Täpselt. Olin tige ka veel pealsel, tõsi. Küllap see tuli väga suureks kasuks. Kasuks peab olema mingisugune algus. Igal juhul on raske harjumata inimesed päevapealt. Kes oli sinu masinal esimene, kes kes reportaaži tegi? Esimene oli Jaan Rummo. See esimene hall sai valmis esimeseks maiks. Neli seitse. Ei ole ühtegi maipüha mööda läinud, kus sa ei ole hõbehalliga seisnud võidu väljakul. Noh, järgmine oli siis müts lõpportma siis tuli Pant. Miks sulle meeldib töötada just hõbehallil? Pead ju kogu aeg olemas sõidus ratastel on see aasta, on randav iseloom. Ma ei püsiv olla ühes ruumis laua taga istuda seal liikmena. Ja seal ei ole ühtegi Sabloonelist asja, et see korduks, midagi uut. Ja see on huvitav. Kas on üldse Eestis kohta, kus hõbehall liikunud pole ja kus ka sina käinud ei ole? Mälu järgi küll ei üteldud, et oleks üks koht, praegu on vist nii, et isegi vaheteedega on tegemist ja Eesti maakaart on taha nii et kaardi järgi suurt sõita. Ja kindlasti inimesi, kellega sa oled kohtunud, neid on niivõrd palju, et kui sa peaksid näiteks praegu tegema ühe viieminutilise jalutuskäigu raadiomajast välja teretada küll tõesti väga palju Kolmeteistkümnes Foonika Heljo pihkrist, kui on mahti, ootame stuudiosse. Ja sina, Helju tulid siis tööle? 1945. aasta suvel. Tol ajal, kui sa tööle tulid ega siis ju magnetofoni. Niisugust magnetofoni nagu meie praegu tunnen, ei olnud. Oh, ei, siis olid esialgu mina ei osanud neile nimegi anda, mis need olid, oli üks suur neljakandiline laud. Ja laua peal oli kaks niisugust kohvri moodi, noh, ütleme nagu keskmise suurusega kohvrid. Kaks musta kasti. Kaan oli, Diannad olid tookord isegi kinni, kui ma tulin. Nii et mul ei olnud üldse aimu, mis seal on või mis asjad need üleüldse on. Ja siis selgus, et need magnetofonid, nende pealt läheb saade eetrisse, nende peal tuleb saadet teha. Ja ühesõnaga kogu raadiomaja tehniline töö. Mis puutub lintidesse seisneski nende kahe maki töötamises ja käikulaskmises. Nendega ma hakkasingi tööle, siis. Kas enne sind oli ka selle peal töötanud keegi? Ma mõtlen inimene kohe nii ameti poolest sinna peale tööle võetud. Minu vististi mitte, selle ameti peal oli töötanud küll keegi. Nii et sina oled siis esimene, kes üldse Eesti raadios hakkas tegelema otseselt magnetofoniga. Inimene, kes selle peal töötab tööeeskirju ega kuidas öelda nii tehnilise ekspluatatsioonimäärusi ei olnud. Ei, mitte mingisuguseid. Töötasime just nii, nagu parajasti olukord nõudis ja esimene töö, mul oli lintide kuulamine põhiliselt. Ja kontrollime. See oli väga huvitav töö ja mul hakkas töö kohutavalt meeldima. Ja mäletan, kui ma läksin koju pärast esimest teist tööpäeva siis ma ütlesin, et see on kindlasti niisugune töö, mille pealt ma kunagi ära ei lähe ja ma ei tea, kas see nüüd on õige või mitte, aga siiani olen vastu pidanud. Üks sinu töö sulle palju, palju niisugust hästi tugevat närvi vaja. Sest siinsamas üleval ju, kui me klientidega tegeleme ja toimetaja hüppab ühelt jalalt teisele aeg jookseb, siis sinu käed peavad ju hästi rahulikud olema. Nojah, seda muidugi. Kuid see rahulikkus ja töökindlus muidugi aja jooksul iseenesest igale ühele tuleb, kes sellega tegeleb ja kes on vähegi huvitatud oma tööst, enamuses läksid saated kindlasti korralikult. Ma pean ütlema enda kohta, et mul ei olnud jah, tõesti mitte palju praaki. Mõningaid oli küll, aga eriti palju ei ole olnud. Ja pärast seda, kui saade õnnestus ja hästi läks No päris tore tunne ikka loomingurõõm ja oli küll päris tore tunne ikka või olid niukse keerukama saate suutnud seda eetrisse saata, nii nagu toimeta seda soovis ja ja ta tõesti läks igati ilma viperusteta. Sa ütlesid toimetaja seda soovis. Aga sul tuleb väga palju veisesaatele juurde anda, teha, et oleks tunduvalt parem isegi toimetaja tahtmisest. Jah, muidugi, omajagu ka ei saa öelda, et nüüd oleks päris mehaaniliselt seda, et see töö on üldse selline, mida ei saa päris mehaaniliselt teha. Tänapäeval on loomulikult saate tehnika ja saated ise oma olemuselt tunduvalt keerukamad. Ainult eetrisse andmine on selle võrra tehtud lihtsamaks. Enne seda on ju see kokku mängise õige peenike. Mida sul tuleb iga päev teha väga palju? Jah, tänapäeval on muidugi eetrisse andmine märksa lihtsam, selle eest aga saate valmistamine, tehniline osa aga märksa keerukam. Kaks sõpra jälle läks unustasite pööramata te vahepeal oskasite nii ilusti pöörata. Õde veel üks kord? Nüüd viivad. Aastaraamat Kuivjõgi kui tekib paus, rutaka kuuendasse. Ronorveeri või küll ei maksaks? Sedasama ütlen kõigile teistele esinejatele, kes tulevad, kellega mina töötan, aga ise selle mikrofoni ette sattunud, nii silm silma vastu, siis võtab ikka kõhedaks natukene. Kuidas see siis oli? See oli dist esimesi, kes ka vanas Estonias Eesti ringhäälingut taastama hakkas. Taastamine algas õieti fonoteegist mis oli sakslaste poolt täiesti segi löödud. Ja seda faateki oskasid nad segi lüüa. Tehnilist baasi võib-olla ei osatud ära lõhkuda, nii palju löödi mingisugune mõlk kuskile sisse ja arvati, et sellest aitab. Tol ajal oli nii, Fonutik olid stuudiod kõik Estonia varemete all, keldrites. Jah, seda küll. Jaa, ütleksime kütmata keldrites, kus ei olnud mingit küttekollet ja ainukeseks ainukeseks soendusvahendiks olid suured elektriradiaatorid. Ja oligi niimoodi, et septembris hakkasime seda asja seal taastama. Tuli elada terve tahing selles kütmata keldris ja siis oli tihti nii, et hommikul tööle tulles oli see keldriruum seestpoolt üleni härmatisega paksuhematusega kaetud. Siis tuli võtta maanteel õlgadel need tööd edasi teha, kuidas oli orkestrit muude esinejatega? Õigemini kollektiivid oli küll sümfooniaorkestri olemas, estraadiorkester ja segakoor organiseeriti ka võrdlemisi varsti. Ja siis oli niimoodi, et need olid paigutatud linna peale laiali. Estraadiorkestri solistide stuudio asus praeguses merekoolis Pärnu maanteel. Ja koor ning sümfooniaorkester paiknesid tompi klubi olevisaalis. Kuna tookord oli inimesi vähe, siis tehnikud, net asendasid režissööri tehnik pani aparatuuri sooja, panin mikrofoni ülesse välisenam-vähem keskkoha kollektiivi suhtes. Õige õige niimoodi. Ja saade läks eetrisse nii hästi-halvasti, kui ta siis seal momendil kõlas. Kuskohalt teadvustamised toimusid kohe sealtsamast orkestri juurest või need läksid juba stuudiost. Vahe teadvustatud. Aer jäädvustused olid sealtsamast sellepärast, et tehnika ei võimaldanud veel niiskust. Küllaltki lõbus, paljugi niisugust, näiteks merekoolis tramm käib ju väga ligidalt mööda. Ja see kolin läks kõik sisse. Ja seda ei pandud pahaks, sellepärast sellest saadi aru. Kui siis tehnik juhtus millegipärast nii-öelda tehnilises keskuses liiga palju aega viitma ja siis nii mõnigi kord kollektiiv närveeris, et kas nüüd saade läheb või lähe. Tehnik jõudis siiski vähemalt 10 minutit enne saadet kohale, pani oma aparatuuri sooja ja kõik oli korras. Kuidas nüüd tehnilise ekspluatatsioonieeskiri ette näeb? Kui on otseülekanne, millal peak aparatuuri kontrollima ja kui kaua enne seda peab tehnik kohal olema, et teised tema pärast ei närveeriks ega muret tunneks. Seadus näeb ette nii, et kui 15 minutit enne saadet ei ole kohal esinejad või ei ole kohanud režissööri, siis saatejuhid on õigus, saad ära jätta. Aga suuremate kollektiivide esinemiste puhul või kontsertsaalist sümfooniakontserdiülekande puhul on nii, et juba eelmisel päeval tehakse mikrofoniproov selle saate jaoks sama päeva hommikul mikrofoniproov. Ja õhtul no ütleme, tund aega vähemalt enne saadet on kõik korraste poolt. Ajad on muutunud ja nõuded samuti. Tookord lepiti piskuga ja ütles, et tookord oli pärastsõjaaegne aeg ja pärastsõjaaegne olukord. Kuulajaskond Lepiska piskuga. Aga nüüd on kõik arenenud ja kuulajate maitse on ka läinud märksa nõudlikumaks. Päris iga küljes ei olnud. Ühe ühte mikrofoni mängis siiski kontrabass ja löökriistad. Teiste instrumentide ees oli küll aga see on paratamatu, näiteks väikest ansamblit lindistada tänapäeva tingimustes. On vaja välja tuua igat pilli üksikult. Iga iga pilli noodipilt on selline, mida kuulaja tahab kuulata. Ja see tingibki. Sellist tehnik keerukust. Sinu elukutse on niisugune, kus sa pead tundma väga hästi muusikat ja sama hästi ka tehnikat. Seda küll mina enda kohta võin öelda seda, et minul on andnud väga palju lisaks aastate kogemused, praktika meie elukutse juures on vaja ühte pisikest looduslikku niisugust andi või, või osa ja see on akustika taju. Ja tihti on niimoodi, et inimesel võivad olla väga head tehnilised teadmised, samuti head muusikalised teadmised. Aga ta võib-olla ei olegi võimeline tegema korralikku võtet ja selle taga pihtuki. Ma ütleksin, akustika taju, ruumitaju noh ja siis veel lisaks muud teadmised tehnika ja muusika vallast, minu töö meeldib mulle ja see on niisugune mürk, ma ütleksin, tihti on niimoodi, et näitlejate käest küsitakse, et miks nad seal teatris töötavad, et võib-olla mõni tootva on, töö on isegi kasulikum. Ja nad ei suuda sellest tööst loobuda ja ma saan sellest väga hästi aru, mina ei suudaks oma tööst loobuda. Niisuguseid nad on minu kolleegid, meie veteranid toredad, energilised, oma töösse lõputult armunud. Seekord rääkisime ainult mõnega ja mõnega paarist sõjajärgsest aastast. Ent meie veteranide töö rohkem kui 15 aastat tagasi rajas vundamendi, millele kogu aeg kive juurde laome. Tänase eest. Tänasel päeval ütleme kõik suuraite. Ja tore on koos töötada niisuguste inimestega, kes kunagi ei väsi kelle energiast kiirga Peeter.