Missugune osa teie arvates võiks olla tõlk ilukirjandusel ühe kultuurirahva arengus? See oleneb minu arvates rahva suurusest suurel kultuurirahval, kus on palju palju kirjakeelne kirjandusalal tegutsevaid jõude, võib jääda mulje, et ta suudab oma rahva vaimsed vajadused oma kirjandusega rahuldada. Kuid see siiski muidugi nii ei ole, aga Me näeme, et suurel rahval on tavaliselt algupärane kirjanduse protsent suurem kui tõlkekirjanduse oma. Väikese rahva kan, vastupidi, tema puhul on algupärane kirjandus paratamatult väiksearvulisem ja vastavalt tõlkekirjanduse protsent suurem. Aga muidugi see mõju osatähtsus on nii suurel kui väikesel rahval. Mõlemale on tarvis jalgu pärast kui tõlkekirjandust. Ütleme, kui suur ka üks rahvas, tema kirjandus ei oleks ikkagi suudavad teised maad anda midagi, mida tal endal ei ole jäätmistama. Temale tuleks rikastuseks. Mõningaid näiteid selle kohta, kuidas üks või teine kirjandus ennast on isoleerinud muudest kirjandustest. Ja missugused on tulemused. Noh, tänapäeva algus rahvaste vahel olnud nii tihe läbikäimine isoleerimisest nagu ei saaks rääkida. Ja õieti, kui minna kas või kaugesse minevikku, siis on kontakt on alati olnud isegi rahvaluule rahvaloominguperioodidel. On ju nii, et ühed motiivid on rännanud ühest ma ühelt maalt teise ja folkloristid teavad, kui palju on sääraseid rahvusvahelisi motiive. Osalt saab neid kindlaks teha, kust nad on pärit kas või kaugelt idamaalt jõudnud näiteks Eestisse. Ja see on ka teiste rahvastega, nii, seda enam veel hiljem, kui juba kirjaoskus ja raamatutrükkimise kunst said kirjanduse vahendajateks. Ja nüüd, kuidas te hindate meie tänast tõlkekirjanduse olukorda keda peatasin parimateks tõlkijateks. Kuidas hindate valikut? Kirjanduse kohta tuleb öelda, et seal võib olla üks kirjanduse harusid, kus progress viimaste aastakümnete jooksul on kõige ilmsem. Kui omalajal kodanlikul perioodil tõlkekirjandus oli kirjastuse suurel määral raha tegemise vahendiks ja siis ei saadud seal nii palju kulutada, honorar väiksemalt vastavalt tõlkija aeg, mis ta sai pühendada, oli väiksem. Ei olnud välja töötatud traditsioone eri keeltest tõlkimiseks. Kõik see mõjus nii et kui me võrdleme eesti tõlkekirjandust tänapäeval ütleme kaks 30 aastat tagasi, on vahe hästi suur. Muidugi omal ajal oli ka, oli silmapaistvaid tõlkijaid, nimetame näiteks Tuglas oma seitsme venna kapitaalse tõlkega või Semper või Andrus Saareste või Johannes Aavik ja terve rida teisigi, aga need olid nii-öelda säärased heledad tähed teiste teiste teiste kolmanda järgu suurses suuruste, sealhulgas. Tänapäeval on nii, et meil tõlkimisel on saadud pühendada rohkem tähelepanu kirjastusel vastav toimetajat, aparaat kontrollib võimalik võimalike sulevääratusi. Vigu ei esineks. Uno rallid on rahuldavad ja võimaldavad tõlkijal piir pikemat aega töösse süveneda. Ühtlasi on välja töötatud traditsioonid eri keeltest tõlkimisel sest iga iga keel, et teda teise keelde sama loomulikuks ümber valada, see nõuab paljude inimeste tööd, seda ei lahenda üks üks inimene ära. No näiteks, kuidas tõlkida, kuidas tõlkida saksa keelest eesti keelde või inglise keelest eesti keelde või prantsuse keelest eesti keelde vene keelest eesti keelde? Igal igal puhul on, on see lähenemislaade erinev selle ja siht on sealjuures see, et tõlge kõlaks võimalikult eestipärane, et talle ei oleks nisust võõrast kõla, et kohe võib öelda, et see ei ole algu pärantsioon, tõlge. Ja neid meie parimatest tõlkidest keda ta nendeks peaks? No meil on isegi see tõlkijate kvalifitseeritud tõlkijate armee nii suur, et, et ei jõua nagu kohe üles lugedagi. Ma võib-olla nimetan, nimetan mõni mõningaid, kes luule tõlkimise alal tegutsenud kuna see on nii kõige nõudlikum ala noh seal Kaalep või Kross või Rajamets. Ellen Niit. Ja paljud on ja Alverist rääkimata, tema, tema on nii, tõlge on suurepärane. Ja palju palju teisi. Kui vana üldse eesti tõlkeilukirjanduse ajalugu teie arvates algust võiks selle algust hakata lugema? Noh, õieti iga kirjandus algusega niieta tõlkimisega peale hakkabki. Kui eesti kirjanduse alguseks võtame kõige kapsu sügavama mõjuga teos piibel, siis see on ju tõlketeos ja ka pärast läks veel palju aastaid, enne kui tõlketeosest teoslast saadud äratuse ajal hakkas tasapisivaras oma algupärase kirjanduse taim. Aga missugune on üldse tõlke, ilukirjanduse mõju algupärasele, kirjandusele, rahvuslikule kirjandusele ja kas selle mõju ei või võtta rahvuslikult kirjanduselt mõnikord selle omapära? Ei, seda ma ei arva. Tõlke tõlkekirjandusel muidugi muidugi veel võib aga tuua näiteid sellest, kus tõlkekirjandus on mõjunud viljastavalt mõnele autorile. Noh, kui me läheme vene kirjanduse juurde, teame, kuidas Puškin või Lermontovi kui suuri ärasusi nad said Bailonilt noores põlves kulinaid, hiljem oma isikupärase stiili välja töötasid meil näiteks Eestis meie Kirjanduse uhkus, suurmeister Tammsaare on saanud hamsonilt on saanud mõningaid äratusi, mida on tunda näiteks tema Kõrboja peremehes, kusjuures siis siiski jääb täiesti läbini algupäraseks eestipäraseks teoseks. Nii et säärane vaimne läbi käivi käimiseks kirjanduse alal, kirjandusteoste tutvumiseks, kirjandusteostega tutvumise kaudu ei avalda kirjandusele halba mõju, vaid ainult hääd viljastavat mõju. Ja minu arust taid aitab võõrasse maade ja rahvaste olude ja tingimuste tundmaõppimine aitab selgemini märgata ka seda, mis meis on eripärast, mida mujal ei ole. Ja nähtavasti siin on see samma ikka talendisuuruse küsimus. Et, et kui seal liigne mõju pidurdavat pidurdavalt mõjub, siis on ikkagi tegemist lihtsalt Epigonismiga, mida võib siis ka algupärane kirjand algupärase kirjanduse jäljendamine põhjustada. Ja nii see ongi. Töödel on ju, eks epigramm, kus ta räägib ühest noorest autorist, kes on uhke sellele, et ta mitte kedagi ei loe midagi, mitte kedagi, jäljend on täiesti omapärane ja siis Göte lõpetab irooniliselt. Tähendab, et sa oled siis narr omal käel ja see on, see on tõesti nii. Tõsisele andele idee teiste autodega tutvumine kunagi kahju vaid rikastab teda. Aga vastastikused kirjanduslikud mõjud loomulikult on fakt, nagu te juba nimetasite. Kui konkreetsemalt küsida, missuguseid mõjutusi on eesti kirjandus saanud Skandinaavia kirjandustelt. Jah, võib-olla võib-olla kõige, kõige tugevam on homsoni mõju see esiteks Tammsaaret ma juba nimetasin. Gailiti Toomas Nipernaadi näiteks võiks, võiks leiaga mõningaid mõningaid jälgi, kusjuures ka see teos ja läbini algupäraseks ja omapäraseks. Et ta ei ole, jäi jäljenduslik, aga ta Adam siiski saanud Skandinaavia kirjandusest Hansul viletsamaid tõukeid. Samuti noor teisi autoreid on nüüd raske nii otseselt esile tõsta. Aga üldiselt võib küll seda öelda, et skandinaavia kirjanduse mõju eriti sajandi esimestel kümnetel on nii nagu ka mujal Euroopa maades, oli ka eesti kirjanduses küllalt suur. Osalt oli nooreestlased, elasid emigratsioonis, Gustav suits elas Soomes ja puutus tihedalt kokku Rootsi kirjandusega. Ja nii on temal kah tal tuules kuningaid. Flöödiühingu ja teiste autoriautodega tutvumise jälgi. Nojah, rohkem vist saab rääkida need soome kirjanduse mõjust. Soome kirjandus muidugi ka aga võib-olla siiski soome kirjandus oli ju ka alles kasvamas, soome kirjanduse puhul võiks öelda, Ahu Aho mõjus mõningal määral ja aga, aga siis nii otseseid sarnaseid käegakatsutavaid suuri mõjutusi kirjanduses nagu ei ole. See ei tähenda, et soome kirjandus, kirjandus ei oleks meie luge lugejate teadvusesse väga sügavaid jälgi jätnud ütleme eriti Kivi seitse venda või Leino Leino luule või. Aho samuti niiet hilisematest hilisematest Noh, terve rida noor, hilisema põlve palvepõlve autoreid samuti, nii et meil on Soomega küllalt tihe kontakt olnud Külloteedad vastastikused mõjutused, nii Soomest Eestisse kui ka Eestist, Soome. Jah, aga kui nüüd rääkida hilisematest autoritest näiteks Ellen Niit ja Poola vaarandan, tõlkinud soome luulet ja nende juures on nähtud mõningaid näiteks Katri Vala mõjusid samuti Beekman tõlkinud neid. Meil on mõju, võib olla mitmenaariana, mõtlen mõju all seda, kui kui üks autor nii sügavat mõju avaldab ta oma pitsale jätab kogu selle autori loomingule või teatud loomingu perioodile. Aga kui on näiteks mõni motiiv, vorm on saanud saanud, eks algupärandi loomisel noh, see on nii selle mini mõjuma, ütleksin Jersey tõsiselt tõsiselt esiletõstmist. Jaa, Vaarandi puhul näiteks ja võib-olla ka Beekmanni puhul on just sääraste üksikute algatustega tegemistest särast sügavat-sügavat ja nii laiahaardeliselt mõju, nagu ei saaks nentida. Kuidas te hindate meie senise tõlke ilukirjanduse valikut? Ja missugune see õige valik, või peaks olema? No valikuga võib üldiselt rahule jääda, muidugi on küsimus selles, et maitseid on erinevaid ja kõiki neid tuleb rahuldada. Ja mind rõõmustab see, et selle kõrval nii mass laiadele hulkad, populaarsete ja võib-olla ajutise lahendusega teoste kõrval on meil väga palju tõlgitud seda, mis ei avalda mõju nii küll väga paljudele lugejatele, aga selle eest sügavamat mõju kitsamale ringile. Klassika suurteoseid näiteks. Nii et muidugi me oleme väike maa ja võimalused ka piiratud, soovida oleks palju, mida veelgi võiks anda tõlgita vahet või tõlkimist, väärimata teost hulk aina suureneb. Aga senise valikuga võib siiski rahule jääda ja me oleme, oleme viimase paari aastakümne jooksul teinud ära ikka tüki tõsist tööd. On mõned niisugused teosed, mis peavad igas rahvuskirjanduses olema oma keeles. No kindlasti ei kujutleks näiteks etud rahvuskirjandus saaks täisväärtuslik olla, kui tal ei ole, ütleme Shex piiri inglise kirjandusest või Götet saksa kirjandusest või või prantsuse kirjandusest, Marjääri või vene kirjandusest Puškini, et, ja mitte ainult neidu. Nii et kindlasti kindlasti peaks, peaks. Igas kirjanduses, mis ta tahab ennast nii täisväärtuslikuks pidada, peaks olema säärased kõige silmapaistvamad teosed. Muidugi, missugused need teosed just iga kord on. Mis teoseid nimelisi, oleneb suurel määral ka sees seal sellest, kas leidub, leidub tõlkijat, kes seda vastutusrikast ülesannet suudab küllalt nii rahuldavalt lahendada. Nii et seal on juba. Me oleme näiteks õnnelikud, et meil oli suurepärane Origini tõlge. Aga kui ei oleks meil halverid olnud, võib-olla oleks meil see tõlge olemata. Üldse. Aga. Teda on siiski tarvis paljusid teisigi teoseid. Aga mingi särast Sunzor tsementi on muidugi raske öelda, sest häid hääd on nii palju kirjutatud et seda ei jõua aastakümnete või sajandite jooksul ära tõlkida kõike. Ja see niinimetatud sundlektüür on kujunenud ikka minevikku kirjanduse baasil, see on muidugi õige, aga nüüd uuema kirjanduse osas. Nähtavasti siingi on. Mõnede nimede teosed No asi sellepärast raske, et iga uus, mis uus on, sellepärast ongi uus, et tema väärtus ja tuntav mõned. Kui teos ilmub, puhkeb äge vaidlus, ühel pooltühjad on vastu. Ja, ja siis seal on just see ju juhuse moment, kas tõlkijat leidub või mitte, see on väga tähtis. Te olete põhiliselt luuletõlke, kuivõrd luule üldse on tõlgita. Muidugi luule ei ole ses mõttes tõlkida, Vetta saaks absoluutselt edasi anda kõiki originaali väärtusi aga ta on tõlkitav ses mõttes, et ta annatavat sissi täieliku oma pildi originaalist kui ka kõige parem ümberjutustus. Fotoportree, ütleme ei asenda elavat inimest. Või ütleme näiteks reproduktsioon originaali, aga ta annab siiski sellele, kes originaali näha ei saa. Ja kirjanduse puhul on ju nii, et keel, keel ei olnud lõputult palju nii kõiki mõista hirmu, mitte üks, üks inimene, niit on tarvis tõlkija vahetalitust, ta annab siiski midagi ja hea tõlke puhul küllalt palju edasi. Kummast hindate rohkem kultuuri arengu seisukohalt, kas. Halba tõlget või kui selle teose üldse tõlkimata jätmist? Noh, see oleneb, oleneb sellest, missugune teos on, kus teose peamine väärtus on tema stiilis selles, kuidas öeldud, on seal muidugi alpel tõlge karuteene kus teosel amfaabulaiadema sisu tähtsam Salisega halb tõlge suudab küll palju edasi anda roosatavalisest. Algupärandit puhul me vahel ütleme isegi rõhutame oma nägu, oma käekiri, kuivõrd tõlkijal võib-olla ja kuivõrd tal peab olema oma nagu oma mina. Nojah, ses mõttes on tõlkekirjandus ja algupärane kirjandus on vastandid. Kui inimene kirjutab algupärast teostust, siis ta peab olema võimalikult originaalne võimalikult teistest erinev. Püüd püüdleb ülbu oma nägu esile tuua. Jah, et välja kujundada. Tõlke puhul on vastupidi. Tõlkija peab püüdma, tagab tabada autori originaali autori nägu ja oma näo maha salgama. Jaa, muidugi täiel määral see kunagi ei õnnestu, ikkagi jäävad. See on, võiks võrrelda näiteks teatriga. Üks andekas näitleja võib edasi anda väga paljusid erinevaid rolle ja ta võib kõiki neid kehastada suurepäraselt. Aga me ütleme siis kirjelduse näitleja, näitleja, kas kasvõi Laur või pinna või Eskola või Panso või järvet. Me tunne, tunneme näitleja ära. Ja umbes samuti on tõlkimise puhul ka, et autorimina jääb ikka mingil määral kõlama, sellest lahti ei saa. Aga tähtis on, et selle kõrval, et see oleks minimaalselt, kõlaks selle kõrval taie kõla saaks ka see, mida tõlkija leiad. Ei ole vaid autor autoril erijooned. Mõnest suuremates keeltes on mõnest teosest tehtud mitu tõlget isegi samaaegselt, nii et lugejal on võimalus valida kas lugeda sedasama teost ühe, teise või kolmanda tõlkija vahendusel. Nojah, seal on, muidugi muidugi on osad on nii ilus, on vanemad kultuuride tõlkijate tõlked on nii ajaliselt kihistatavat, vanematel keeran juba aegunud uuena. Lugejal nagu on raske valida, kuid missugust meid võtta, missugune see õige Dante on sellest igaüks oma ülesande omamoodi lahendanud. Ja seal peab võib-olla arvustus või kirjastus nii erapooletu kohtunikuna olema abiks. Ta valib sellest hulgast kõige kõige õnnestunum. Aga erinevus jääb ikka olema. Võib-olla näiteks tõlgemis samme, väga nii. Väljendused väga hoogne, kunstiliselt väga kõrge, aga, aga lubab teatud vabadusi autori üldsegi. Te olete tõlkinud hästi palju. Missugused teie oma tõlgetest on teie lemmiktõlkijad? Olete jaganud nii algupärase kui ka tõlketööga, mitte nii, et see, millega viimati olete töötanud seal armsam ja mul üks viimaseid autorid, sellega ma tegelen, oli mees val ja praegu mulle tundub, et ta autor mulle kõige enam meeldib ja võib-olla ka. Igatahes see oli mulle niisuguseks rõõmsaks avastuseks meeskonna, nii et ma tahaksin tema kui ka teiste tšehhi autodega veel tegeleda. Tema juhtis mu tähelepanu üldse sellele Mahalisener kultuurile ja nii et ma kavatsen seda teist tšehhi autoritest keelest veel tõlkida. Kas sellega ongi vastatud küsimusele, et keda te tahaks järgnevana tõlkida? No ma ei tahaks öelda, et, et need viimased peaks olema, aga, aga jah, jah, mul on, mul on nii mõningaid asju temast käsil küll veel lisaks seni tehtud. Kuidas te valmistute tõlkeks tõlkimisega? No seal on raske on öelda, esiteks ma loen autolt hakanud armastama ja siis tunned, tunned, nagu oleks tahtmine, tahtmine ka teistele katsuda edasi anda seda, mis mina sealt sain ja nii tulebki see huvi ühe või teise autori vastu. Ja siis noh, eks töö viljad näitan lihtsalt tegelikult välja tuli. Töötajate selle teose mingil moel enne läbi. Nojaa, muidugi muidugi on tarvis läbi töötada, on tarvis autorit tundma õppida, võib-olla vaid tema teenis Leosid samuti lugeda. Nii et selles mõttes ta nõuab mõningat mõningate eeltööd küll. Ja kui tõlge on valminud, siis on muidugi hea teda natukene seista lasta müüjatar kaugeneks ja siis erapooletu pilguga uuesti verre lugeda, siis võib veel mõndagi avastanud. Ja nii parandada. Missugune tunne ja siis, kui loete mõne teise tõlkija tõlget sellest samast teosest, mida te ise olete tõlkinud. Seal on, kui, kui see teine on teinud, nii nagu mina sellest teosest aru sain, siis ma uuesti tõlkima ei hakka. Aga kui võib-olla on teine näinud teisi tahke, mis minu arust ei ole nii olulised kui need, mida mina märkan. Kui ma siis. Ja lõpetuseks võib-olla niisugune küsimus, missugust kirjandusele funktsiooni te peate kõige olulisemaks? Vaat siin ongi raske öelda. Raske öelda, see oleneb, oleneb sellest sellest lugejast, kuidas kellelegi minule pakub kirjanduse esteetilist naudingut muidugi aga peale selle ta tunnetuslik tähtsus. Aga ei saa ka ehitada näiteks niisugust joone nagu kirjanduse ajaviiteline väärtus, kui see on nii-öelda kergem kirjanduse rakendamismoodus, aga ta on siiski siiski ka oma kasvatuslik väärtus on teiste ajaviiteviiside kõrval. Nii et ma ei suudaks üht-teist arvel kuidagi ainuõigena esile tõsta. Vist lõpetum?