Tänasel kesköö tunnil loeme teile Juhan Smuuli värsse kuna tema luules on nii valgust kui varju on nukraid, lehekülgi ja päikselise, isegi ülemeelik, kuid ridu siis on ka meie tänane luuleprogramm mitmetahuline. Juhan Smuuli luule toob teieni Olev Eskola. Luuletused valis Vilma, Jüri Salumuusika, Tõnis Kõrvits. Miks Verini rahutult toikad nuuks sees sadamast laev Kumeda vilega Hoikas mind tuulist väinade last läheme läheme kaugele teele sinna, kus taevas on toetunud veele, sinna, kus sinine silmapiir, sinna sind viin, mas sulgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast, kuid võimsam on minusse kutse ja sellest ma vabaks ei saa. Läheme läheme kaugele teele, sinna, kus taevas on toetunud veele, sinna, kus sinine silmapiir sinna sind viin. Kui visalt Mac kuulamast, tõrgun mu üle Taisandaks sai mu hommiku rahulex põrgu ja vile jäi samuti vai. Selles laiuses päike ei looju. Ööd me enam ei tunne, ei näe. Ahtri taha, jäi suvine soojus, siin on jahe ja lõputu päev. Siis kui silmapiir ududest selged idast tulevad tuulehood vägev palakas härmaselt helgib nagu maa, mida käisime koos. Pole pea kohal, latvade kohin, tuuled möllavad teisiti, maal. Pole jalge säärmane rohi. Raudne kodu vao üles ja alla ahtris miile loeb logiliin. Minu armastus, sina, Kallas, olete kaugel. Kuid ometi siin. Ning mu kohal on latvade kohin. Jäine pala. Selle päikese all. Valus valgus. Atland märatsev Hannibal magab, tainoska, ta uni on hea. Meie triiviva laeva tagatoad, kajakad tukub ta peal meie vööri ees kaugusse kaovad Boydia ümarat tumedat pead. Lainet pole, ei tõuse. Evaonad, nagu piiskopid istuvad reas. Vaiksel veel pole lõppu, ei algust taevasse, Järvanid tõuseb ta ring. Ning ta kiirgab nii valusat valgust, nagu oleks tal silmad ja hing nõnda valusat valgust, ta kiirgab, et sunnib sind sulgema laule. Ja nõnda see valgus mind piirab. Nagu kauge ja igatsev lahul. Morn triivmeister kõneleb sillal, vannub vaikust ja taevast ja maad. Siis kasvatab madrust mu. Millal sinust heeringast meremees saab, kas koju jäi nutma summammi, kas kirja ei ole veel tald? Taad, kallan sulle, 50 grammi puhast piiritust kampa sealt. Tahad varastan, hakkan, võis suliks. Aron noorut ainult. Ning veel hõõgub, jäine ja rahutud, tuli valus, Atlandi valgus on see. Selles valguses kallasam, kauge junga lõpmatult viisikest veab. Süda igatseb selliseid laule. Kuid milliseid laule ei tea? Laev laevas sireeniga huikab. Siis on vaikus. Kuid undumaizza kord, kui õnn, kord, kui valuniit tuikab mõte suvisest kodumaast. Maalimine madal ja taevata Atlandi kohal on öö. Silmapiir ainsagi laevata siinsamas kinni, end lööb vandid haledalt, kaebavad väsinult loksuvad veed. Mõtted, mis südamel vaevavad udus ei haju, need nad nagu rikaste pärijad praegu on riiuhoos. Oi kuidas südant nad närivad. Koerte karjum, kohus. Öö veel ei lahku, ei kuluda. Ja sina reisimees, tahaksid hundina uluda, nutta, kui udusireen. Kisendab kivi, ainult jää, ainult jää. Ainult jää. Tema kriginat, kuuled tema Valevust, näed, diislid mörgevad all. Vent märatseb ahtris. Aga vööri ees kuhjub jää sineta vall. Seal põrgu lahti. Laev läriseb, ragiseb rinnutsi koosunda jääga Antarktise vetes. Ning manner, mis kaardil on külmunud roos, surnud ilu, kus ta tõuseb mete. Ainult jää. Ainult jää. Ainult jää. Tema kriginat, kuuled tema Valevust. Näed. Lõunas tardub jäämägede pidulik rivi. Mandri lahingulaevastik reas. Aga üleval sillal kui kitsendav kivi. Minu kapten on. Pea kohal on tuhk ja sat osana taevas peksleb mastidest pilvede tiib. Nende alluma piinlevad südant ja laeva. Kapten üheskoos edasi viib. Ehkki tean, tema haav pole eneselöödud, võõral löödu ei valuta vähem. Ning sellised taeva all valu ei möödu tema surmast ja särgis don lähem. Ainult jää, ainult jää, ainult jää kaugel põhjas ja siin Põhja-Jäämere kaldal ehk praegu külmalagedust vaatab ta piin ja loodab, kõik aegub, kõik aegub. Ning kapteni viha ja äng ja ka see, et ta meredel olles juhtus sadamas tedremäng. Lõunas tardub jäämägede pidulikke rivi. Pea kohal on tuhk jas ja tusane taevas. Aga üleval sillal, kui kisendab kivi minut, kapten viib piinlevad südant ja laeva. Mitte ühtegi virvendust, pilve võitukset ülemalmis näotal ei laotu. Tema sulges kõik endasse minevad uksed. Ja see on kõikide, kaob. Ammugi mu paju kaotas Urvad. Suvi kadus, sügislehed viis nagu paju ise kajab kurvalt raagus ladvalt leevikese viis. Vihmad leotavad ja tormid taovad halla Haas. Külm on seista tal siis, kui hallid pilved ülevad halli Usatsevad taeva all. Siis kui rahe peksab, nagu mure siis kui paljaid oksi närib tuul. Kui on ära läinud viimsed, kured. Külm on Pajull külmal sügiskuul. Sõber päike läheb vara looja kalgilt kuult vaid kalki valgust saab juured. Need on tajule soojas toitvas emalikus heldes maas. Tulid meelde ookeanil paju ümber mühisevad külmade veed. Kaua aega, udu siin ei haju. Udu leidis mõtetesseti. Rõõmsad mõtted kadusid, kui orvad. Laulud, nagu lehed langesid. Need, mis jäid, on tõsised ja kurvad nagu pajud keset hangesid. Aga äkki miljal just ei märganud, tuli tuul ja lained pildudes, ringutas end ookean ning ärkas udutuna päikse kildudes. Ja mu mure mere põhja vajus, uppus Neetu suure laine käes. Siis ma meenutasin oma paju. Lõpuks jõudsin sinnamaani. Lõpuks jõudsin sinnamaani külast laenuks, võtsin saani Guassi, asutasin end. Engel elas oina kandis ja mul selleks reisiks andis alli Ruuna. Isa vend läks siin nagu lumepaagi, läksin niiet laksus kaabi. Kell lõi tralli looga all. Kui ma jõudsin ingli õue, süda kepsu lõimu põues nagu kevadine tall. Ka istus silmad heidevakas, laulis vokk ta ees, kui parm. Polnud tüdruk, kõhneid toekas oli viisakas ja moekas OH sseltsi taeva arm. Ei saanud minust tütre varast. Olene ilma kaasavarast kosjakaup katki jäi. Põlgas vist mu maja vaeseks, paadi vanaks põllud paeseks viinad viletsaks, mo jäi. Jätab pilkamisi, ütles, kui sa võtad inglist tütre kaasavaraks kaasa, saad halli kassikiviaia, keldri võlvi, lehmavaia vana kaevu karjamaalt. Aene rikale ei passi. Võtsin kaela õllelassi, tulin tühjalt ära, sealt. Hobu ruttab. Tee on tuttav, neiu voki is jäin nutma. Õhtu astus hange peal. Hang nagu härg magas akna, tagaang nagu härg magas akna taga, talv oli täie võimu sees. Ilm oli külm, ilm oli vaaga, siis tuli meile võõras mees. Sõnademal suust tuli väljakkisku olnud nagu õige toidud all. Ise oli kasvult sihuke pisku habemes ja hülgehall. Äi temalt küsis, kust ta pärit ämm temalt küsis, mis ta teeb, kas saab kaladega äri või on mõni muidu mees, vastas aga mees, et kuulge, nähke olemina hiiule ajult ja pole mina mõni kohvile kerega ole. Vandiraiuja. Ämm küsis, mis tema meile toonud laiu mees ütles. Tee ja külm. Et pole jumal kiiret loonud, Aasiaga on aega, küll. Siis minu eit talle süüa pakkus hülge hall ütles. Ootaks veel. Mul kukkus naene mereprakku väikses väinas taliteel. Ämm pani hüüdma oks, sina looja, anna mulle vets selle hullu jaoks ise, tema istub kambris soojas, aga naine ulbib praos. Ämm võttis köie, mina võtsin lati ohjad käes, nii jooksis häi AB ees ja hallis vatis võõras. Kõige järel käis. Mere ja taeva vahel. Kaht kindlat asja, nii laul kui laev nimelt kohta ja aega vajada aia kronomeetrit Ta võtame. See on 19. sajand. Kui lauluiga pole pikk, ehk aitab, minevik toob püsivuse hõngu. Nüüd kohe kohane, määrame muhust veidike lõuna pool lahel, nooda laeva peal pühadekarja all kauni mere ja taeva vahel. Kui sind ei aita, aeg ja koht ning mõtteid pole, siis on oht, et jäävad paljad riimid. Silmapiir nagu tohutu sinine, oo mere helkiva ringi suleb milles taevaste kõrgusse vaatavad kümned tuhanded päikesetuled. Kuid tihti paraku on nii, et meie ainus silmapiir on mustad silmaklapid. Ja sõuab siin ringis suur noodalaev taktis langevad 12 aerupaati ise ja meri ta ümber on täis laulukatkeid saaja naeru. Jääb ainult juurde lisada ka ilma selle kisata laev edasi vist liiguks kuus poissi, kuus tüdrukut. Poisid on kõik paljajalu ja takustes pükstes, puhtas nooruse lustis, nad sõuavad ja annavad salaja mükse. On selge nagu ükskord üks, et mõni ausalt antud müks on väärt, kuid ohtlik asi. Ning tüdrukud Preskedel rünnakut kõik on toetanud kaartele, kannad pikki linaseid särke, nad kannavad aerudele nad armu ei anna. Ma juba trükituna näen, lautor, nodon, särgi väel ajad, oh need kombed. Ja kisa ja kilkeid ja laulud ja naer, tuulesuvine hellitav, sosin täis tosinast rohkaman paadis veel. Keppar vanakuraditosin on elus nii ja laulus, nii et tihti midagi on liig ja kõige tähtsam puudub. Ta toriseb, kärgib ja rooli peab, vaatab vett ja teed Kippari plaani, tema rebasehabemest vaatavat punanina ja silmad kui paanil. Meis tammu pagendati Paan, sest eesti luule karged plaan ei salli säärast lurjust. Ning eesmisel piidal pea aerudel paaris tõmbavad noormees ja neiu. See neiu on noormehe kindel pruul, aga noormees on neiule peiu. Kui teoses suhted klaarid on ja väga kindlad paarid on, siis pole mingit ohtu. Kaks korda, sest kantsli pealt kuulutud on juba praegugi paaris. Nad veavad uut üks kombed ja sajand on süüdlased. Et nii vähe nad üksteisest teavad. Kuid seisab selgelt meie ees kõik tulevik ja elutee, mis mööda nemad käivad. Nad räägivad põrsakest ja linnastest, renditalust ja peigmehe piibust. Üha kõrgemal taeval levitab kaameks kohv, kunud armastus, tiibu võib põrsas suureks kasvada ja kui veel läheb rasva ta siis ainult vaikselt Ruigab. Ja ainult nii vargsi ja salaja palju rohkemat ütlevad pilgud. Kuid väliselt tähtsamon, pruudi vokk, päiu nooda, osa ja silgud. Oh lapik lest ja Palacilk, kui palju ütleb neiupil ja kuivõrd vähe sõna? Ei, selles diahommikas õhtune tuul vesikaarest või kirde poolt puhub ka inimlaps aimata, seda ei tea, millal saatusse segab end juus? Ei tea, maa, on see halb või hea kuid saatus juhustesse veab meid siiski pahatihti. Oi käratus Keppar oose sõudmine või Kasma kamanda laeva või Moldi. Pikk pingutav tõmme. Laev lendas kui kuul asja juures, seal hingega oldi. Üks tüse sõna palju vaeb, kui lapiti onlines laev ja meeskond pardal magab. Jaju pluss siis kohutav õnnetus. Neiu tõmbas nii palju, kui suutis, tull murdus ja hooga lõi selili paadi ninas. See ilusa pruudi. Hea asi on maailmas jõud, kuid talle andku mõistus nõu või tõmbatrullid pooleks. Tuul, merede hulgus ja suli poiss. Jälle hakkasid pihta, naljad sai jaole ja kohmetu Bei meeskooris õnnetu peaaegu palja. Kas ei ole säärast õnne, kus käib üksi ringi õnnetus, vaid ikka paariga? Ooh, tailina konsti instituut, sina kõikide vooruste Sult sajand hiljem tekki, Veenused said kipsist, varjavad viigilehed. On karm professor lehe riik ja siinse Näbitu antiik sai väiksed korrektuurid kuid pruut oli nii nagu looja, ta lõi, valged tugevad Seplevad jalad ja nii edasi, millele päikene kuuma pillavad val, kust mahlas on elus tihti sedasi et sõnad ja nii edasi on üpris olulised. Ja Eimaska peigmees kui kaunis on kõik tema valitud eevatütrel, kes varjas end jälle ja õõgudes näost oma piida, poisile ütles. Nüüd nägid kõik, joo soo käe, kas jätad mind või võtad hooköster Rentli ai Ta. Ning piida pois salaja võttes ta käe sele tangide vahele surus ja kohkunud silmis vaadates mitte nii palju küsis, kui nurus. Ma nägi kõik nüüd soo käe, kas tahad mind või ütle töö, kui kutsuks rahva pulma. Vett ladistab aerupaar, maleva rind soolast hingust, joob täiel sõõmul. Ja häbelik lõbusas silmades on äratundmise ärevat rõõmu täis kilkeid ja kisa. Suur noodalaev ujub päikesest leeki vallael on tõsiseid lugusi juhtunud kauni mere ja taeva vahel. Hea koidueelne uni tuli kuid nüüd ta põgeneb ja kaob. Mu vaenlane, üks vana suli, täis jonni vastu klaase taob diktok taktiktok. Ma olen rasvaröövel diktok, taktik, dokk. Ärka üles, hakka tööle. Nii muudkui toksib oma lugu, see une peale vihane see pärlisilm, sedapuhku üks korstnas maganud tihane diktok taktiktok peagi Koit teeb lõpuööle diktok taktiktok Anno rasva hakka tööle. Ö alles linna kohal laiub veel pole koitu märgata, kõik tahmapuuga aina raiub. Mis teha? Tuleb ärgata, diktok taktiktok siin ma olen rasvaröövel diktok, taktik tak, tõuse üles. Hakka tööle. Nüüd tänavune hääli ja liikumist täis, sealt kostavad sammud ja tramm juba käib. Kes tulevad vastu, mis nendest sa tead? Seal astuvad saatused, kurjad ja head pilk, kisendab halasta, ära mind löö. Läks naine, kes üksikuks jäi, sellel ööl? Kaks poisikest lumises lahingus on. Üks neist on Kutuusov, üx, Napoleon, kuid raagus ja lumise pärnapuu all. Kaks armunud räägivad sosinal. Nad vaatavad 11 kui varased käod ja neil on nii rõõmsad ja rumalad näod. Salk sadamamehi käibe õõtsudes seal kui kannaksid maakera õlgade peal. Miks Verini rahutult toikad sees sadamast laev, Kumeda vilega Hoikas mind tuulist, väinade last, lähene, lähene kaugele teele sinna, kus taevas on toetunud veele sinna, kus sinine silmapiir sinna sind viia.