Möödunud aasta 23. jaanuaril levis kurb teade. Suri Eesti NSV rahvakunstnik professor August Jansen. Tähendab, ükski näitus ei too enam uusi lõuen teid selles elurõõmsas värvikäsitluses, mis neil kunagi ei lasknud kaduda teiste näitusetööde hulka. Ühe Eesti kunsti esimese mehe loomingutee oli lõppenud. Sellest teest tahame mõne lõigu täna ilustada. Vestluses kunstniku lese Helmi Jansoniga. Meie külaskäik viib sinna, kus viimased 10 aastat valmisid Janseni teosed. Kui olid astunud ülejateljeeleve, haarab sind tunne, millele kohe ei oska õiget sõna leida. On see nendest töödest, mille keskel äkki oled või on see aukartust nende esemete vastu, mis pealt näinud seda, kuidas nii palju värvikat, elujaatavat ja ainult ilusat eesti kunstile juurde anti. Siin on pintslikimp ja siin ballett pandud oma kohale seinal. See väike värvi laud ongi siis kandnud kõigi nende tare katuste, sooja õlgkollast ja meie metsasalude rohi rohelist. Kui paljude tööde sünniloos on tal oma osa küllap kindlasti nendegi juures, mis ateljee seintest kolm enda alla võtavad. Need on Janseni eesti talud perekonnaportreed, mõned natüürmorti. Ja nagu neile kõigile vaataks, neljandast seinast kamina kohalt kunstniku autoportree. Mina olen 60 aastane. Siit edasi, Me palume jutustada, aga juba teil Tuli oma ateljee Kadriorus, aga seal just 41. aasta suvel oli kunstiinstituudi õppebaas, rauges sinna, ta sõitis lastega, sealt ei saanud mitte nii kergesti tagasi, kuna ma vahepeal oli juba sattunud fašistide kätte. Ja kui ta tagasi tuli, siis leidis ta ees Aredneid tuli varemetele ja siis tuli tema oktoobri esimestel päevadel ta jõudis sinna mõni tema 60 aastane sünnipäev ja see toimus juba sootuks teises olukorras, kui näiteks viiekümneaastane sünnime. Kui meil 50 aastasel sünnipäeval oli meie enda suusõprade ringina toimuv suure pidulikkusega näeb, siis nüüd olime olukorras, et ei olnud ei oma tooli ega lauda, istusime madratsi peal, seal olid kolm lille, need olid minu toodud temale söödik sünnipäevaks edasi mehis kunstihoones ees üks sõbedai pudeli veini, kui ma ei eksi, siis oli Greenindask. Mina pühitsesime seda siis nii ja tundsime, kuidas saatus on muutlik, siis meile palju muret ei teinud siiski noh, ja järgmisel päeval ma nägin, ta võttis need lilled ja säädis natukene ennast ka ja alustas seda maali. Ja ise nimetas seda, mina olin kuuekümneaastane, ütleme, et seal on siis sünnipäevalilled, Nyson, sünnipäevaliiliad, 60 naastu sünnipäevalilled, seal näed ju taga, on ka veel Niguliste kiriku torn seal terve, veel hammas lahknast, just nii. Ja sellepärast on see maailm minule nii isiklikult eriti südamelähedane. Ja temal on ka, näete siin aukoht kamina peal kõige ilusam madaam ja vaatame teda alati. Meenutame, et me olime temaga koos üldse, millistel alustel on tehtud tööde, valiksin toas, miks just need tööd on teie ümber, mida me senti näeme? Tegin oma maitse natukene valikuni, mis mul lähedased oli, näiteks tütrepufreenid on koondatud ja perekondlikult pildid on koondatud sinna nurka. Ja, ja siin on pandud kõige paremale kohale see minu kabinetti ütles reporteriks seal mosaiik, nagu te näete siis on see kalevipoja kompositsioon jahil üldse, kalevipojaained olid tal südamega talu motiivid taluma, motiivid on Eesti niisugune vana eluaseoma põliste oli põliste puude vahel, idus saab samblakatusega idülliline rahu ja kuidagi näis näideni, kes olime tungimas Suurlinnast mingisuguse ilusa puhkepaigana ja sellepärast seal singi kiindus nii väga temas ja kordas seda. Kordas ka seda motti lugematult. Jansen armastas rohkem maalida Põhja-Eestit või Lõuna-Eestit. Mu kuigi ta ise on Lõuna-Eestimaalt pärit, aga tema elu toimus peamiselt Põhja-Eestis ja seda ta maalis siin igatpidi, aga 52. aastal olime jälle kord Rõuges ja sellest elust, sellest suvest on ka jäänud mõningaid mälestusi. Nii on seal üks. Niisugune monumentaalmaastik on praegu Moskvas, Tretjakovi galeriis omandati morsk poolt. Siin ka on selle rõuge suve mälestusi, mälestusi küll. Seal oli üks, mille kohta üks niisugune juhuslik meil ateljeesse tuli ja ütles, et see oli justkui justkui praegu puhtaks pestud. Ja tegelikult oligi see nii, et see oli suvi, oli väga vihmane ja teadlemism maalitud. Ja üldse Eesti elu näiteks muhu tal väga palju neid muhust ilusaid ei küündinud. Kiriku esine, Muhu värvilised rahvariided, diplomitöös, joodi, muhu muhurand, seal on ikka siin on üks saab ning mis meie natukene meenutab seda veel. Aga see töö ise on kõik kadunud. Üldse peab ütlema Janseni kohta, et tema on vist kõige rohkem kaotanud tuli ja sõda on käinud, tema kannul on hävinenud. Kui võtsime väga paljude teiste kunstnike töödega muuseas kõige suurem kahju muidugi tema sellest Moza ehitist mille ta Itaalia eeskuju tellid, tahtis, hinga mosaiiki teha ja ja leiutas ise oma tehnika selleks, mis on ka vilja kandnud. Kuna Estonias on praegu veel üks suur Lember, kina mosaiik tehtud sedasama Janseni juhendusel ja sellel sammal alustel, milles tema omad mosaiigid läbi viis, milles tema põhimõtted seisnevad. Eestis ei ole värvilisi kive, näiteks, millest teha mosaiiki. Tema võttis. See oli osalt ka meie töö, nii palju oli kunstitegevuses osalised ja värvis ja siis aitasime neil klaasinoaga tõmmati kinnitsued ette ja siis klõpsutasid äikesetangidega nad tükkideks. Saatis tema siis vineeri peale Tammar laki sisse, joonistuse järele ja oma. Vot niisugused sama, sama nagu te näete seda tütarlapsed, portreid siin, kuidas Johnson töötas, ta töötas väga suur ägeduse taustal, otsekohe leegitsevas paneb mu silmad muutusid, siis ta ei olnud see tavaline Jansen, keda, keda me iga päev nägime töötas Muuga ja tantsisklema lõuendi salati suur, muidugi hilisematel aastatel, kui juba tervis halvenes, siis see hoog natukene vähenes. Üldiselt töötus kiiresti, väga kiiresti, väga kiiresti. Pintslilöögid olid nii värvide segamine, minule mõistatus, kuidas ta teadis seda õiget värvi ikka võtta, ta võttis siit ja sealt kolmandalt ja panin nad kõik kokku. Ja siis sai minu arvates ainult üks, üks niisugune värviline midagi balletiga segu. Aga see oli see, mis vaja oli sinna pandud, võib-olla sellest segust, võib-olla ainult ühe punkti keeldukeseks. Ta pani selle õigele kohale. Kas teil on säilinud ka mõni töö või väiksem töö tema õpingute päevilt? Õpingupäevad möödusid kõik Peterburis. Mis oli Jansoni diplomitööks ja kelle juures tõkis? Ta õppis professor Kardovski juures. Ja tema diplomitöö oli Muhu kalurid, Muhu Randlased. See oli tolleaegsele õhkkonnale natukene võõras võõras teema, seal valitses peamiselt maleklassitsistlik joon sammastega ja friinadega ja igasuguste vanakreeka kujudega. Ehk siis vene patalistid olid kah osal, et me need teema. Ja see oli niivõrd põõsas teema seal akadeemia sotsi noh, muidugi diplomi, ta sai. Nendest Peterburi päevadest kohtumistest kujuraadamsoniga jutustas paari aasta eest pühitsetud Adamsoni 100. sünnijuubelil kunstnik August Jansen mõne mälestuskillu. Kuulete tema jutustust, 1955. aastal tehtud heliülesvõttelt. See esimene kohtumine oli, ma olin ka veel väga noor. Ma olin veel kovski kooli õpilane Peterburis, mul oli üks töö Paldiskis, ma elasin seal umbes kuu aega ja minu korteri perenaine oli tema alustaja viis mind tema juure, Adamson oli hiljuti siis haige olnud, oli kopsupõletikus. Aga ta töötas mingi marmori pea kallal, lihtlapse pea needa nišis seda lõpetades. Ja mind eriti see just liigutas, kui suure osavusega tapeitliga pealispinda marmori pealispinda nii lehvis ja sellele vormi andis siis teine kohtumine oli mõni aasta hiljem ma olin siis Peterburis akadeemia õpilane. Ja meie maaliklass oli just seen seina vastus Nõukogu saaliga. Nõukogu akadeemia nõukogu oli parajasti valimas uusi akadeemikuid ja mul oli teada, et et Adamson oli kandidaatide hulgas ja me saime piiluda seda käiku, nägime, millal kuskilt ukse Braavad nägime, kui see lõppesid, ma siis läksin alla alumisele korrale, kus olid need nõukogu saalid ja kohtasin seal Adamsoni koos Märt pukitsega ja me koos siis õnnitlesime. Adams oli tema akadeemikuks saamise puhul Adamson ütles, et neid mulle enam ei ole vaja tööd teha. Ma natukene nagu kohkusin selle peale, et kuidas ei ole tööd teha. Ta oli siis ainult midagi 50 aastane, umbes aga see oli mõeldud nii, et ei pruugi seda haltuurat. Seda tuleb siis nüüd see aeg, kus ta saab vabalt oma loomingut. Nimelt Akadeemikutele makseti aastast 2000 tsaarirubla subsiidiumi, nii et see võimaldas äraolemise. Jätkame jutuajamist Janseni ateljees, kus kunstniku lese külalisena võtab vestlusest mälestuste meenutamisest osa Adeele räindor. Seltsimees Rein tur, millal olid teie esimesed kokkupuuted Johansoniga? Mina mäletan Hansenit 27.-st 30.-test aastatest, kus minu kokkupuuted temaga küll piirdusid niisugusel noh, vaba aja veetmise hetkedel, nii pidudel ja näituste avamisel niisugustel momentidel, nii kohtasin teda eriti elavalt, just mäletan teda kunstnike pidude ja maske, pallide, niisuguguse ulja osavõtjana, kus tema esines Kuulutusega ja väikese lisandusega oma tavalise kosteemile saavutas niisuguse huvitava efekti minu meelest temal oli väga palju ka näitlejaannet ja tema esinemised, Need äratasid alati elavat tähelepanu ja huvi. No siis on mulle veel mällu jäänud August Jansen, kuid niisugune üldse tulihingeline Eesti kunstielu organiseerija kes alati aktiivselt organiseeris kunsti näitusi ja ise sellest ka väga aktiivselt oma töödega alati esines ja ikka oodati tema esinemist, kuna seni üllatas oma niisugused temperamendi, värviküllase niukse uudsete teostega. Millal õieti Eestis algas kunstnike organiseerimine suurem, Eestis juba päris teadlik näitus oli 1913. aastal Tallinna börsisaalis. Ja see näitlus leidis Eesti seltskonna poolt väga leiget osavõtunäitus kestis kolm nädalat ja seal käis ligi 300 inimest. Neist oli suur protsent muulasi. Eriti kui uus Estonia valmis sai. Siis öeldi, et me olime oma maasikale väärilise templi ehitanud, kus näitekunst peavad ju leiab. Millal Meie Eesti kujutab kunst ka niisugused võimalused, et tal oma peavari on, pädevamal seltskond on, kes kunsti igatseb ja harrastab ja ja tunneb ja, ja kunstnikud jälle elu võimalusi annab. See tuli kõik hiljem, tulid kõik algusest peale organiseerida. Janseni üks teeneid on, et ta on sellest väga elavalt ja väga suure suure. Kus tollal kunstinäitused toimusid, põllumeeste koondustööd oli juba tehtud Jakobsoni päevadest saadik väga innukad. Tallinna Eesti Põllumeeste selts avaldas elavad tegevus ja tal oli oma näituseplats. See praegune tuli välja ja seal oli ka üks paviljon, kus seal olid hädamiste, käsitööd ja, ja teised väiksed ulualused näitasid. Selleks selles paviljonis toimusid kah eesti kunstinäitused, osalt siis oli teine tunne, mis kunstinäitus oli sunnitud, fabritama oli harjunud mäel olev lõbustuste paviljon, räpane, must laskis vihma läbi lae ette, tõmmati marli natukene nägustada. Kunstnikud ise töötasid selle kallal, et neid vaheseinu püstitada, neid papiga müüa ja et sellest olukorrast välja pääseda, siis tekkis äratundmine, et meil on vaja oma kunstidele väärikad pea varjas see teostus 24. aastal uue kunstihoone ehitamisega. Jällegi oli Janson see, kes selle krundi välja kauples. Kuidas aga oli olukord kunstnike ateljeed osas? Neil aastail Jansen alustas, kunstnikud püüab, kurb neid üldse ei olnud. Neid lihtsalt üldse ei olnud. Sellest tuligi mõte, nendel järksamatel näituste korraldajad, nagu Ulman ja Jansen ja kes nad üheskoos teinud, et Ma arvan, et omale ulualust soetada. Sellest tuligi see mõte. Kunstnikude kodu Kadriorus tõusis sellest seal igal igalühel oma ateljee juba ja riigilt saadi peitsid maja juures peeti tõllakuurid ja kunstnikud püstitasid sinna on alati need niisukese lepinguga riigi kätt. 25 aasta möödumisel langevad need tasuta riigile. Tähtaeg sai täis, siis pikendati seda tähtaega veel kuni 54. aastani, aga ennem tegi saatus nii-ütelda oma otsuse põletas 41. aastal maha. Minu muljed Jansonist on sarnased, et tema niisugune lisa ja hoia oma kõigi olukordade peale vaatamata ikka säilitas oma optimismi. Mäletan sõja ajal, kui naat ning perekonna oli lahutatud ja kui Jansen Tallinna tagasi tuli, leidis ta ees siit. Varemed, nagu siin abikaasa juba rääkis ei löönud teda nii pikemaks ajaks sugugi reast välja, olgugi et see tol ajal juba eakale mehele kindlasti oli ränk kaotus ja taga autos muidugi kõik oma elamisoma ateljee ja suur osa ka oma loomingust. Nii et see on ju arusaadav, et see oli ikka väga ränk hoop, aga tema muidugi ei jäänud kuidagi viisini noruta Jaksega ega halisajaks, vaid õige pea kogus ennast ja hakkas jälle täie energia ja optimismiga loominguliselt tööle. Kuigi tema tervislik olukord ei soodustanud ja tegi suuri takistusi niukseks pidevaks töös, leidis ta siiski ikkagi võimalusi nii loominguliselt kui ka lihtsalt oma eluolu korraldamise mõttes väga aktiivselt töötada ja nii huvi ja erksust elu vastu säilitada. Kuidas te iseloomustaks seda, kui inimeste eraelus mitte kui kunst? No mina ütleksin nii palju, et kui muna Jansenid tundsin, kui niisugust võitlejat puhta organisatsioonilisest ja ka loomingulisest tegevusest, siis hoopis teisena mäletan, et Jannseni no näiteks kahekümnendad Väga humoorikas, heatujuline suvitaja ja kes alati valmis oli igasuguseks, naljanumbriteks, vaimukateks vempudeks. Kas te oleksite nõus mõne sõnaga meenutama välisreise, mida keeguuskunstnik Jansoniga teha saite ja see on mitmel korral neid teha. Seal oli 24. aastal õppimise ja vaatamise otstarbel sooritatud reis Itaaliasse, seal tema elas kolm kuud, mina veidi pähe, Jansen tõi sellelt reisilt vist üsna rikkaliku kogu uusi töid kaasa. Tõi küll jaa ergutust, pärast seda sündisid väga paljud tema hääd tööd, mitte mitte ainult mosaiigi, aga ka täismaale. Kahjuks on need kõik kuidagiviisi ühte ainukest. Ma tean veel olemasolevat, see on Leo kalmeti juures üks Monte Pintšov, kus te peatusite Itaalias. Me olime põhiliselt roomas, seal oligi see, et saime natukene nähe Itaalia tolleaegset elu ka parajasti oli olnud tsi Mussolini riigipööret. Kas diktatuuri kehtestamine oli ka nii igapäevastest elunähtustest märgata? Isiklikult selles, et tema otsekohe rongist väljaastumised vagistagi. Taali sinisilmaline ja pikkade juustega kõhn põlvpükstes paras kahtlane tüüp. Mustas Äklatele. Arvakitaks revolutsionäär kuskilt kaugelt, et seal vastulööki organiseerima. Muidugi tema sõber Peševitš, eks Jugoslaavia Lanegis Itaalias oli õppinud, lekkis tema nuhiks seal teejuhiks, Itaalias üldse oli, see sai sellest teada ja siis päästeti ta jälle ära ja latid oma oma maal kastidega ja lõuenditega vabaks. Seal ei toimunud silmapaistva sotsialistide liideri mate Otida, mine ja seadus väga suurt vastukaja. Nii me nägime ajalehtede pealkirjades, et võimul juba siis võimuli täiesti Mussolini käes. Kui kuningas kaebas, levis niisugune anekdoot seltskonnas, et Victoria on tema ninarätik maha. Kui nüüd keegi välissaadik on tal selle üles tõstnud ja kätte ulatanud, väga südamlikult tänanud selle eest ja sähvatus imestus imestusest nii tühise asja eest tänavatavad. Kuidas tühine asi seal, ainukene asi, mille sisse oma oma nina tohin pista. Et kui me tagasi tulime, siis me panime oma koerale ka nimeks Thatcher. Kas see on sinijuhtus ütlema, mis tema, mis te olete Huukeldis, mis ta nii tublisti tööle pani, Itaalia reisi, IRL-i? Ka paljud ja väga paljud esmajärguliste kunstiteoste nägemine on siis sealt Roomas sõitsime aapani, käisime Pompei ja siis 2009. aastal, siis me olime esimest korda Hispaanias. Hispaanias nägime väga palju ja väga ilusad. Barcelonas oli rahvusvaheline tööstuskaubanduse näitus. Tsiviljas oli. Tus tooledus käisime Greeco majas. Hispaania te tegite just kaks välisreis koguni ja 36. aastal oli teine, see oli tingitud rohkem tervislikest olukordades, seal pehmes kliimas natukene aega ja eemal Tallinna ahkeldustest natukene kosutada, süda oli juba väga halb. Ja siis juhtus, et ei anna, niisuguste juhtusid näevad asja ärevatel sündmustel. Kohta ebainimlik, kuna me juba Barcelonas oli ükskord ennem olnud, siis oli see vahe väga tunduv Barcelona eriti kees ja kihas. Seal noorsugu oli liikumas, nägime palju Nõukogude Liidu praamatuid plakat David ja oli tunda õhus midagi, millega me oskan küll esialgu nimi anda, kuna me olime siiski võõrad. Ja kui me ära tulime ja viis päeva teil pärast Pariisis veetsime siis enne, kui me kodumaaga jõudsime, oli, oli Hispaanias juba kodusega puhkenud. Missuguseid oma töödest Jansen ise pidas kõige paremad paremaks pingimatuda töödes, armastus kuulus eesti vanale ilusale talule. Eks asi siis ma arvan, et see viimane üks tema viimastest auto poolt reedest läki Lägiga, et ta selle sisse väga-väga palju pani oma sisemaailmast on ta juba vana mees elutargalt sissepoole pöördunud silmadega. Moskvas üldiselt edasi, pilt on praegu ka Moskvas, öeldi kohta, et sellesse on koondunud kogu eesti rahva kurbloolus sest neisse sellesse inimesse See on eriti vastuolus, ta tegi siis juba täiesti haigena, kes vaevalt mõneks tunniks päevas ülesse tõusis, voodist paar korda on aias, kepi najal ringi käis ja siis siiski leidis jõudu ateljeesse tulla ja ühe endise varasemaid dieedi ajal teha niisugune see elurõõmsa ja miks sa töö otsekohe vaadake seda. Rukkihakkide tantsis kellegist tagaplaanile, Eesti ja tagajärg oli eesti õlut katusega talu. 56. aasta suvel tehtud 57. aasta jaanuaris teda enam ei olnud. Huvitav, kui praegu nüüd on jutt just sellest tema viimasest tööst, siis mind pani imestama Janssen, kui ta tervislikult juba väga raskes olukorras oli, et see ikkagi tema niisugune huvi elu ja olukordade vastu eriti nii-öelda kunstiküsimustes. Kus ta oli juba väga raskes olukorras, säilitas ta ikkagi endise huvi ja erksuse. Mina Moskvast eesti kunstis ja kirjanduses dekaadi tagasi tulles külastasin Janseni haiglas kus ta nii suure huvi ja innuga nii üksikasjaliselt päris ja lasi rääkida keegi pisiasjadeni, seda meie kunstielu suursündmust. Kui ma nii-öelda lõpetasin ja nägin, et juba tema nohu nii väsimus suur oli, siis ta veel haaras mu käe ja, ja tänas, ütles, et, et see on nagu palsam minu hingele, nii et see oli nii väga tüüpiline, et tema noh, nii sai selle, missuguses raskes olukorras niivõrd huvituda kõigist meie kunstielusündmustest on, nii et see oli ka minu viimane kokkupuutetemaga juba seal umbes paar nädalat peale selle saatsime juba Janseni viimasele puhkepaigale.