Taks naised sõidavad autobussiga mööda maad. Kui kontroll tuleb, näitab üks nendest, et isikutunnistuse, teine loa, mis on antud Saksa föderatiivses vabariigi kodanikule. Üks ütleb, ma loodan, et Loore sai mu kaardi kätte. Post töötab meil ju hirmus aeglaselt. Meill ütleb teine, võib-olla õde võib olla täditütar, käib post nagu õlitatult, siis pole ka midagi, kui meloorekesele väikese üllatuse valmistame. Siiski ütleb esimene, sa kulutasid ju nii kaua büroode uksi, et luba saada. Ja nüüd lõpuks oled sa siin. Heldeke, ütleb külaline. Meil on see ju üsna lihtne. Ja kui sa lõpuks tuled, ütleb meie kaasmaalane, siis tahab Julooretki sulle midagi, saad valmistada. Meil ei saa ju midagi, mida sa tahad. Ahomovi jummal ütleb teine, meil võid sa oma raha ees kõik saada. Loore kirjutas mulle tema, Hans pidi üsna korralikult teenima. No ja kui midagi saata, siis võib-olla niisuguse särgi, nagu sa temale saatsid. Meil ei ole niisuguseid buss, rappub teil meil teil, Mei. Kuidas su friik sul läheb? Küsib meie käest. Mee, Gerda õpib veel, meil on kümneklassilised koolid, räägitakse, et meil tuleb ka varsti, lausub teeni. Selleks ajaks käib meie frits õnneks juba tööl ja teenib raha. Kuidas võtta, vaidleb meie kaasmaalane vastu. Rõivastel on seda hiljem vaja. Teine jääb selle juurde, mida nad praegu vajavad. Räägi, kuidas äärnal läheb. Enne sai preemia, nad sõidavad kogu brigaadiga riigenisse. Mis tähendab brigaad? Meil on niisugused asjad, buss põriseb, meil ei, meil teil külaline, ütleb. Minuoto käis oma raha eest koos naisega Veneetsias. Ta maksis enne iga kuu väikese summa sisse, nii et pärast ei saanud arugi. Ta teenib praegu kõvasti Aldingi juures ootoseff Alding oskab äri ajada ja inimestega läbi saada. Vangla ei ole talle pahasti mõjunud. Ta oli nimelt paar aastat kinni. Miks ta kinnistus? Ah, mingid vanad patud tootis sõja jaoks midagi. Ei olnud välismaalastega, kes tema juures töötasid, õieti ümber käinud ja midagi niisugust. Nad pidid talle aga tema vabriku tagasi andma, sest see kuulub temale. Kas Ottole ei tundu see imelik? Aga sellepärast, et Alding on tema šeff, milleks Ooto saab sellest aru? Ja aga meil ei oleks see võimalik, et niisugune mees kõik tagasi saab ja Scheffiks ka veer meil seda ei ole. No aga see kõik oli kunagi ammu, see on ju möödas. Buss põriseb, meil ei, meil ei meil ei tule niisuguseid asju lihtsalt ette. Berliini kirjanikud korraldasid esimest korda maikuul raamatulaada, mis nüüd on saanud juba traditsiooniks. Mina pidin keelitama Bristi, et ta sellest osa võtaks. Minu jutust ei olnud suurt abi, aga ta tuli siiski. Kirjanikud moodustasid grupid ja iga grupp sai ühe veoauto. Ristile tehti ettepanek, et ta istuks juhi kõrvale kabiini. Ta ütles ära, kuigi ta armastas niisuguseid mugavusi, kui ta tahtis, et tema kõrval oleks alati keegi tuttav, kellele ta võiks toetuda üksinda jäetult oli ta abitu nagu väike laps võõrsil. Sõitsime lõbustuskohtadesse. Meie raamatut laaditi välja ja Me avasime liikuva müügilaua. Meelelahutust otsima tulnud inimesed jälgisid meid üksisilmi. Oli raske neid veenda, et see on moodne, kui laevades kiikumise ja väntorelikuulamise vahel raamatuid ostetakse. Meie grupi juht lubas võimalikele raamatuostjatele veel pealekaubakirjanikke autogramme nagu kompvekke. Lõpuks võtsid mõned lõbustuskohtade külastajad nõuks lähemale astuda. Mõned võisid Bresti ajalehtedes avaldatud piltide järgi tunda. Ja küllap nad mõtlesid, et tegemist on pettusega. Kui meest alati natuke kortsus, mantliga, pisut määrdunudsoni ja mitte päris värskelt raseeritud näoga taheti esitleda neile ehtsa preesti pähe. Lõpuks proovisid nad autogrammi abil selgusele jõuda, kas ta ikka tõesti on ehtne. Seisin Bresti kõrval, et teda vajaduse korral abistada. Mind ei tundnud keegi, sest ma olin alles verivärske kirjanik ning olin just äsja avaldanud oma esimese romaani eemale peletama pealkirjaga härja kutsar. Drest oli aga võtnud endale pähe mind rahvale tuttavaks teha. Ja kui keegi soovis temalt autogrammi, siis ta ütles. Kas te lubate, et ma ostan kõigepealt endale ühe raamatu? Inimesed tahtsid muidugi näha, missuguse raamatuse valepress endale ostab. Ja tema ehtsus sattus jälle kahtluse alla, kui ta ostis raamatu härgadest. Ma pidin Bresti jaoks pühenduse raamatusse kirjutama ja ma kirjutasin sinna tänutundes. Aga inimesed ei ostnud siiski minu raamatut. Kas press laskis ennast sellest kõigutada? Sugugi mitte. Sõitsime järgmisele lõbustuskohale ja pakkisime oma raamatut jälle välja ja Brist ostis jälle mu raamatu. Ja ma pidin talle jälle sinna midagi sisse kirjutama ja ma kirjutasin jälle tänutundes. Aga inimesed ei ostnud siiski minu raamatut, kuid ka press ei andnud alla. Ostis ühel maipäeval kokku kuus, seitse minu raamatut ning nimetas seda ostjate kasvatamiseks. Ta tegeles sellega sama innukalt nagu vaatlejate kasvatamisega oma teatrisse. Lõbuks, vaatasime teineteisele otsa ja naersime nagu lapsed, kelle katsekalu kätega püüda oli nurja läinud. Kui ma nüüd maikuu raamatulaadal saan autogrammide andmisest mahti korraks ringi vaadata siis ma mõtlen freestyle ja meie esimesele raamatulaadale. Ja ma ei tea täpselt, mis kannab suuremat vilja, kas see ta ostjaid õpetas. Või et ta õpetas mõnda aega mind ennast. Ma tunnen juba mõningaid episoode teie uuest romaanist. Selle vähese järgi otsustades on vist Pealkiri Impresso võti selle raamatu sisu avamiseks. Ma ei tea, kas võti on õige sõna, võib-olla peaks ütlema lähtepunkt. Impresson on teatavasti see märkus, mis esineb ajalehtedes ja ajakirjades juba peaaegu 100 aastat ja millest on näha, kes vastutab avaldatud materjalide eest.