Viimasel ajal on meie klubist palju juttu olnud, täna ka jätame välja kõik reisimuljeid, mis on saadud edukalt võistlusreisilt Saksa demokraatlikku vabariiki ja teeme juttu klubisid enesest, tema liikmeist ja tegevusest. Kõigepealt kolm küsimust kolmele tantsijale. Kellena te töötate? Mait juurde. Ma olen pedagoog, Tallinna ehitus- ja mehaanika tehnikumis. Ene Saar. Mine pen. Eesti riiklikus kunstiinstituudis arhitektuuri fakuteedis. Avolusman. Kergetööstusministeeriumi konstrueerimisbüroos grupi juhatajana. Teine küsimus. Kuidas te hakkasite tantsima? Hakkasin tantsima vist täitsa juhuslikult. Keski tuttav kutsus kaasa tantsuringi ja nüüd te andsite juba päris mitmendat aastat marguselt dist kuuendat aastat juba. Juhtus nii, et peale tantsukursusi tuli Malle Tael minu juurde ja küsis, kas ma mitte ei tahaks päris pikemat aega peotantsuga tegeleda ja. TV2 näos sai tootelt see asi teoks juba ülikoolipäevil Tartus, kuigi seal oli tantsu väga raske viljeleda, sest Tartus nii-öelda see asi on veidikene jäänud maha ning puudus ka treener selle tõttu laske lihtsalt harjutada. Kolmas küsimus. Mida te leiate tantsus? Minu arvates on. Võrdlemisi huvitav ja kütkestav aja veetase on minu arust ilus spordiala. Sellele küsimusele kohe momendil hoo pealt raske vastata, sest kui ta on juba korra verre läinud, siis ta sealt enam välja ei lähe. Ja lihtsalt nii-öelda omaette pisike, omaette pisike. Olgu saadud vastused tutvumiseks meie klubi üksikute liikmetega. Anda ülevaadet kogu klubist, selleks sobiks vist kõige paremini keskmiste meetod. Praegu kuulub tantsuklubisse 15 paari A-B-C- ja D-klassi tantsijaid. Keskmine vanus on meil 24,92 aastat keskmine haridus 12,5 klassi ja meeleolu kõigil hea, sest nagu mujalgi maailmas moodustavad ka meie klubi tuumiku abielupaarid. Millest või kust on aga klubi saanud oma nimeks Hõbemust? Vastus sellele on lihtne. Eks ole, need värvid, mis omavahel hästi Pharmoneeruvad sümboliseerivad ja isegi reklameerivad peotantsuvõistlusi enamikul juhul. Need on värvid, mille taga alati peitub midagi pidulikku, suurejoonelist ja ilusat. Usun, et väitele, et peotants võistlustantsuna kõike seda pakkuda suudab, vist keegi vastu ei vaidle. Tantsuklubis hõbe, must on ka nagu sõna klubi juba ise tingib omad traditsioonid ja sisekorra reeglid. Avolozmann. Seda nüüd muidugi tantsuklubis hõbe must on ka omad traditsioonid ja sisekorra reeglid. Näiteks valitakse meil igal aastal seitsmeliikmeline klubi nõukogu ja klubi president. Need kaheksa inimest siis moodustavad nii-öelda omaette valitsuse, kes kelle ülesandeks on ette valmistada ja läbi viia võistlusi, arutleda, majandusprobleeme, kujutada kirjuta kroonikat ja lahenda siseelu küsimusi. Traditsiooniks on saanud nii-öelda noorliikmete võistlejaks löömine. Nende esimesel võistlusel, kui nad omandavad juba kvalifikatsiooniga tantsija tiitli. Nad saavad v klassi tantsijaid. See toiming viiakse läbi vanemate tantsijate poolt pühendusega. Meie tantsu muusa Tertsid koore tütred ja pojad, keda on puudutanud tema hingus ja kelle kõrvus on helisenud kõikuva lüüra hääl. Soovime tänastele sünnipäevalastele jõudu ja püsivust, muusa kõige suurema tunnustuse kauni liikumise saavutamisel. Onu tants, sama vana kui inimkond alati olnud tema ehteks. Juba antiikmaailmas oli tants jumalate poolt üheks soositavamaks toiminguks. Nii määrasidki Zeus ja minemas ühe oma tütre Terpsik koore ühe üheksast muusast kauni liikumise kaitsjaks. Peale A-B-C- ja D-klassi tantsijate kuulub meilt tantsuklubisse ka õppestuudio, kelle koosseisus on umbes 15 paari. Põhimine. Koormus lasub muidugi A ja B klassi tantsijatel. Võistlusi ja esinemisi on aga meil palju. Igal aastal toimuvad näiteks Tallinna meistrivõistlused, Eesti meistrivõistlused, Balti turniir, rumba karikavõistlused, uusaasta turniir, võistlused, Tallinn aastaarvuga ja nii edasi ja nii edasi. Peale selle veel mitmeid võistlusi Riias ja Kaunases kurkis ning veel paljudes muudes Nõukogude Liidu linnades. Võistlusreiside kaart muutuka üha kirevamaks. 1966. aasta märtsis käis kolm meie paari Eesti võistkonna koosseisus Poola rahvavabariigis võistlemas. Kuna ka hiljuti saabus klubi võistkond. See on kuus paari tagasi võistlusreisilt Saksa demokraatlikku vabariiki. Võistlesime Dresdeni tantsuklubiga, therenaade ja Halle tantsuklubiga must hõbe. Viimase nimi oli muide meile kõigile väga suureks üllatuseks. Tantsuklubis ei mängiga demonstratsioonid võistluste kõrval väikest osa. Demonstratsioonid on ju need, mis aitavad publikule tutvustada tantse. Paljud tantsud, mis küll ei ole lülitatud üheksa võistlusprogrammi tantsu juurde on sama huvitavad kui viimasedki. Eriti tuleb mõelda muidugi uudistantse, nüüd aga pisut treeningutest. See on eesriie, mille taha tavaline vaataja, kui ta need tantsupaari suure kergusega põrandal liuglevad või sooritavad mõnda keerulist fokstrotti variatsiooni tihti tule mõttelegi vaadata. Ene Saar. Paljud inimesed küsivad tantsijate käest, et umbes nii, mida te seal teete ja mitu korda nädalas te käite ja ja sammud on teil ju selged ja mida siis veel üldse seal teha ja tihti õhtuti treeningut tulles tulevad tuttavad vastu ja küsida trikat, millest te küll väsinud olete niiviisi. Aga siinjuures tahaks nagu natuke protestida, kuigi võib öelda, et tants on kunst, aga selle kunsti käte õppimiseks peab läbima väga pika sportliku tee. Võib isegi esitada küsimus, et mitu kilomeetrite ühe treeninguga maha tantsida jõuab. Selline küsimus väga tõsine. Ja näiteks algajate tantsijate juures tuleb mõnikord mitu tundi järjest lihtsalt harjutada liikuvust, sest liikumine, see on kogu tantsualus ning tuleb lihtsalt partneriga koos käia, liikuda ümber saali. Nii et need kilomeetrid täpselt öelda ei tea, aga oma kolm-nelikümmend ringi tuleb ikka ära. Vist võib juba ise küsida, et mitu korda Piritale ja tagasi ühe treeninguga jõuan. Ühe treeninguga vas Piritale veel ei jõua, aga need kokku treeningud lugeda, siis on juba võib-olla kuskil Eesti või Moskvas väljas. Selle kõigega kasvab meisterlikkus. Paljud, kes külastasid võistlusi Tallinn 1967 kus meil oli võimalus jälgida Saksa demokraatliku vabariigi meister paari Hasso ja Brigitte Bushi esinemist mäletavad ka kindlasti, et viimased on koos tantsinud juba 12 aastat. Selle kohta Öelda, et see moodustab välismaal tantsupari kesk- ja kuna ka meie klubi keskmine vanus oli 24,92 aastat siis seda võibki enese vabanduseks öelda, miks me nii kaugele veel ei ole jõudnud meisterlikkusest ja palju-palju puudu. Mul on nii, et kui üks tahes, mis spordialal moodustab üks inimene omaette terviku ja peab tulemuste parandamiseks ainult enda kallal tööd tegema siis tantsus peavad aga kaks erinevat inimest ka terviku moodustama. Panna aga kaks inimest ühtemoodi liikuma ei hakka mõtlema, mis muide pole tantsus vähem oluline. See nõuab suurt tööd ja järjekindlaid treeninguid. No kõige rohkem tähelepanu muidugi pöörama võistlusprogrammis olevale tantsudele, kuid see ei tähenda sugugi seda, et me treeningtundides ei võta läbi ja õpi tundma kõige moodsamaid viit tantse, samuti ka teisi nii-öelda poose, tantse nagu Umbugi. Muide, alates esimesest jaanuarist 1968 kuulub Tšaiv ehk Pugi Ladina-Ameerika tantsude programmi, nii et Ladina-Ameerika tantsudes tuleb märgiva tantsida. Nüüd viis tantsu. On aga nii-öelda biitkompleks, kuhu kuuluvad kik Mümfi, Hans-up ja CA polka. Nüüd olekski õige pöörduda treener Ants Taela poole mõne küsimusega. Ja kõigepealt, mida arvate biittantsudest ja nende tantsimisest? No ma arvan, et ega nad ei seganud, kui nad olemas on. Nad on ennekõike mõeldud noorukitele ja see on vast isegi hea, et nüüd on noorukitel olemas oma tantsud. Varem tuli neil leppida täiskasvanute tantsudega ja võib-olla see ei andnud noorte pidudele nagu õiget nooruslikkust. Nüüd siis on neil omad tantsud olemas ja ma kujutan ette, et nad peaksid olema rahul sellega Nüüd aga, tulles võistlustantsu juurde tagasi millal te tunnete oma paaridest kõige paremad? Heameelt. Tahan siin on natuke raske vastata. Kõigepealt muidugi treeningutel ma tunnen neist nimelt siis, kui nad tõesti innuga tantsivad ja kui nende tantsus on näha palju tantsulusti on näha, et ma olen suutnud õpetada neid nii tantsima, et neile meeldib tantsida, et nad ei ole ainult sammude tegijad, vaid ka tunnetavad tantsu ja võistlustel muidugi siis, kui nad esinevad hästi ja toovad häid kohti. Nagu te saate alguses kuulda võisite kuuluvat tantsuklubisse, Hõbe Must väga erinevad inimesed ja isegi panite kindlasti sedagi tähele, et paljud on hakanud tantsima täiesti juhuslikult. Seda nähtust seletab väga edukalt vanasõna-. Anna hundile sõrm võtab terve käe, kuna tantsust loobuda on väga raske ja sellist juhust, et keegi järsku katkestaks tantsuga kõik sidemed pole vähemalt hõbemusta praktikas küll ette tulnud.