Selline siis oli kriminaalne mäger, selline nalja napsimees ta oligi. Nüüd istub Soomes temalegi autorile tegelik kunstniku nimi on Hannes Kivi. Töötab kilekotitehases. Aga järgmiseks looks neilt palju ihaldatud Ren seest tema seiklused saksa, panin talle nalja. Vabandame, raadiokuulajate ees. Head eestimaalased, suurim rõõm on teiega jälle kohtuda, korteris on raadio kahe kontsertsaade ärgaks, Livia, meie selle nädala külaliseks on kriminaalne elevant kelle liikmetega on meil ja teil kohe õnn ja rõõm kohtuda ka natukene natukene teistmoodi kui siiamaani selle mõneteistkümne minuti jooksul, mil nad peaasjalikult oma pillidel väänamisega ametis olid ja ja kui palju me teist nüüd siia mikrofonide juurde saada. Kõigepealt kaks meest on kohal. Tere. Henry. Tervist, meeldiv, pöördumatu meeldivus? Jaa. Nonii. Ja otsustaski sellest aust ja kuulsusest ta Kaspar ilma ei saa jääda. Tere tulemast. Saite punase mikri. Palun teil natukene mõnusam positsioon valida, ehk sättige end mikrofoni suhtes õigesse asendisse, nii nagu mina olen, siis on teie jutt kõigile ausalt kätte kuulda. No teeme kõigepealt selle nimede ja koosseisu asja selgeks, ehk kriminaalne element on kes, kes mängivad mida kõigepealt. Ja kõige tähtsam mees on muidugi mõista Indrek Liit. Indrek Liit seisab seal taga ning mängib akordionit kahe käega, kusjuures tähtsam on ta, miks, mille poolest tema najal seisab kogu see tsirkus koos, muidu meil tsirkust ei oleks, oleks bänd, et kui te kuulsite enne ma hüüdsin, et venita, venita, siis see oli just talle. Oh, te ei kujuta ette, millist naudingut Me tunneme, kuidas ta venitas. Nii läheme edasi. Siis on noh, mitte vähem tähtis mees jah, enda naismaa. Henri Tanel diis maha, vabandust. Ja meil on ka bändis Tanel Aljo mitte segamini ajada Henrik Tanel Tiismaga. Tema mängib saksofoni, klarnet teid, mida sa veel mängid, flööti, varsti õpib tamburiiniga, uriini laulab autoroolis valjusti. Aga õnneks ainult autoroolis. Siis on meil muidugi põhisüüdlane lugude autor, mandoliini bandžo, viiuli, kitarri, klaverimängija, suupillimängija sellesamuse imeliku instrumendi mängija, Sis korina mängija, laulja, sõnade autor. Kaspar tantsis aga muidu suhteliselt selline tagasihoidlik. Tagumistes eakama korraga. Kaspar pole, pole hullu, ei, ei pea nii palju rääkinud. Ära üle pinguta, ära üle pinguta, sega vahel vähemalt midagi. Vähemalt sa oled endale kogu aeg vait olnud, et räägi midagi. Korralikud suuvoodrid, oled sa otsinud endale siia? Ena, ta käib päikseprillidega ta ise tegelikult midagi, ainult ütleme. Sõrmenips ja kõik toimib, kida tuleb võim paika, juhe taha, kõik soe, antakse üle, hääles pilt. Kõigepealt oli mõte, ma usun, see mõte oli, kelle peas Kaspar sinu peas. Tegelikult oli niimoodi, et alguses ei olnud üldse mõtet, kiiver oli täitsa mõttetu, see oli alguses. Siis algas päev, alguses oli sõna. Ei olnud, nüüd lähme, Te olete teie juurde, aga kui me jõuame asja juurde tagasi, siis tegelikult alguses oli muusika foto jah, selles mõttes, et me tegime ansambli ansambel tuli kokku sellepärast, et teenindada ühte multifilmi, mis seal Ülo pikovi ahvi aasta. Ja ei olnudki mingit plaani bändi tegema hakata, alguses oli plaanis filmiga õnnelikult lõpule saada ja ka siis selle filmi tegemise käigus saime õnnelikult lõpuni ja siis said kõik nagu aru, et lahe oleks veel jätkata, veel lugusid teha ja siis me tegime bändi häda sunnil sündinud bänd. Aga häda oli seen tegelikult nuid, läksime, tegime, paneks sõna juhus, sinna ka. Meeldiv juhus. Mis häda, hädaline juhus, meeldiv elu, edasiviiv juhus, viis meid kokku. Nii mis, mis selle bändi juures veel juhused on olnud, nimi? Ei nimi ei ole ju küsimus, mis asi ei ole juhul, kõik asjad on millegi peegeldused ja väljendused. Nimi lihtsalt on muusika nii-öelda kehastus, mina, filosoof, heli, helikehastus sõnas jah, selles mõttes, et kuna esimesed lood meil olid sellised natuke võib-olla sellest Seinspondiliku ja vanavanaaegsete kriminaalkri, noh ütleme saksa krimi nullidest stiilis selline tuunika, niisugune ühesõnaga armoonia meenutab sellist, seal oli nagu nii-öelda kriminaalne element, aga kriminaalne element oleks nagu nimena nõme. Siis meil Eno tuli hommikul sõitis, sõitis televisiooni, kuna oli vaja hommikul hommikutelevisioonis, joonisfilmi presentatsioon. Oli vaja hommikuks jah, just nimelt see nimi välja mõelda joonitseni presentatsioonis. Ja siis keegi nime ei teadnud veel sel hetkel, kui Anu Välba küsis siis meil Eno ütles selle nimel igasugused head ideed käiku vahetama. Mõtteid. See on muidugi mingis mõttes saatuse naeratuse kohta, et et Anu ja televisioon oli kuidagimoodi mängust lihtsalt sunniks, et nimi leida. Kuivõrd on enamus eestimaalasi, kes teid teavad, teavad ka just läbi tema saate nüüd, eks. Mis on paar ja selle tunnusmeloodia, see on teie autogramm otseselt, eks. Jah võib öelda, et, et see on küll väike teine soojad suhted. Ei saa väita, et mul on niisugune tunne, et Eesti televisiooniga meil üldse väga soojad suhted, sest väga tihti olen ma televiisori lahti teinud ja kuulnud meie plaadil olevaid lugusid kas mõne saatepea all või siis mõne saate lõpus või kõrval või all, et üldiselt mulle tundub, et me oleme ETVs populaarsed poisid. Kas see on niisugune niisugune kuulsus, mis mulle tundub, võib-olla ma teen liig, aga mulle tundub natukene anonüümne. Häirib see teid vähimalgi määral, ehk see, et sulle tundub, et see on oluline see, et mis mulle tundub see selleks. Aga kas teile endale ei tundu, et see kuulsus natukene anonüümne? Noh, olgu Nad tunnevad selle meloodia ära, seda nad kuulnud, kes seda teeb, kes selles süüdi on, seda nad ei tea. Ja see, see ei ole väga, ei ole väga häirinud, sest kes tahab teada saiu tiitrites, võib alati ja tegelikult meil on, on, on ikka inimesi, kes meid, meid nagu bändina ka teavad, neid ei ole küll väga palju. Aga siiski on siinkohal siiras tervitus kõigile. Siga, musi. Mitte kõigile pooltele lähema. Pai teha näiteks, aga asi on selles, et kaamera, et meil nüüd lähiajal tegelikult ma pidin juba ennem plaat välja tulema, aga me tuleme nüüd varsti välja plaadiga, mis on, ütleme et seal on, seal on rohkem lugusid, mis, mida sobiks nii-öelda nagu raadios mängida, seda ma olen tähele pannud instrumentaalmuusikaga, mida me enamjagu teeme? Ei ole, noh, neid eriti ei mängita, neid lugusid enam ei mängita üldse. Kõik inimesed ikkagi on harjunud Eestis eriti Eestis kuulama ikkagi, et kui on bändis, peab laul olema, tulevad sõnad olema. Ja tänu sellele noh, selle vea parandanud seoses sellega ilmselt oli see totu kuul nimeline etendus, NO teatris, kus me tegime viis lugu. Ja meil tänu sellele tekkis nagu võimalus teha niisugune lauludega plaat. Ja. Siis me mõtlesime veel mõned lood juurde, et see oleks rohkem lauludega plaat. Et plaat oleks pigem, et kõik teile meeldida. Ja on teil tulemas, on teil muide, on andmeid, et kusagil maailmas on paigad, kus instrumentaalmuusika ma tea, kõlab siis raadios näiteks niimoodi, et see töötab. Tegelikult raadios, lossika, raadiotes tegelikult ta töötab suhteliselt hästi, et need näiteks Soomes, Soomes on, Soomes on päris palju bänd, näiteks Keuhcodi Aavik on tegelikult noorsoo hulgas küllaltki populaarsed. Sellised bändid, kus ei ole laulu ja kus ei ole sõnu ja kus on lihtsalt instrumentaalmuusika, et kas mitte siiski on see põhimõtteliselt nagu värvi ise või ütleme, viiekümnendatel oli Popular popule ansambel sädevus näiteks laeva ja siukseid bänd on ikkagi maailma ajaloos on miks te peamiselt just instrumentaalmuusikat ja mõningate lauludega nagu vastupidi, et tavaliselt on bändid, kes teevad laule ja mõningaid instrumentaallood, siis meil on nagu vastupidi, aga enam ega, ega sest nagu varem saanud nagu tõesti teha ka, sest noh, kui kõrvalt vaadata nagu filmimuusikat, siis on palju seal filmides ikka nihukest. Laulu kasutatakse, et kui siis juba mingi valmisprodukt Sa Kaspara korraks mainisid siin Bondi nime, kas, kas te muide kusagil kontserdil või olete te Bondi mänginud ka päriselt? Ei, me ei mängi, ütleme täna täna tuleb üks lugu esitamisele, mis on nii-öelda kahtluseta, meenutab inspireeritud fondist mingil määral, et, et noh, see on võib-olla Bondi iroonia rohkem niisugune lume on, null, on sees, aga selle nimel transile Ekspress ja see on kolmandas setis kolmandas setis ja see on mängitud selle õudusfilmi Nospiraatu õuduste sümfoonia alla. Kui vampiir sõidab koju. See on põhimõtteline otsus ja valik, et originaallooming Muidugi jah, ja mitte ainult sellest, et me ei saaks muu asjaga hakkama vaid ikka sellest, et meil lihtsalt meeldib oma lugusid rohkem mängida kui võib-olla ka selles, et mina ei oska üldse mängida midagi muud. Muide, see muusika, kas kas ongi päriselt omaette žanr või või, või kuidas seda hinnata või seda iseloomustada veel pool õudselt raske on, seda ei jõuaks selle. Seal on, seal on väga palju elemente, ma arvan, et seal on elemente. Sellisest. Ma ütleksin, killukene vene, vene, vene, vene filmimuusikast, itaalia filmimuusikast elemente, pungist elemente, pluusist ja elemente Tšassist ja rokist. Midagi rokist. Et see on niukene, metalit. Isegi loomasid jääb ossa. Vaata selles ongi see asi, kuna ma olen nimi, kuna me oleme Hangot, kui me oleme mänginud illustreerinud nagu mingit filmi, siis on vaja luua erinevaid meeleolusid, aru erinevate meeleolu loomisega, tekib erinevaid stiile, tuleb valida, siis on vaja aga lugu ja panemidki suvade olnud kokku ja sulatad kokku ja siis siis peab, peaks nagu sellest tekkima mingisugune huvitav. Nii et nii et vähemalt sinu esituses või, või sinu kirjutatuna sünnib filmimuusika niimoodi, et sa vaatad ikkagi filmi ja siis mõtled sinna loo juurde, mitte et sul on kohe lood võtta ja siis vaadata, mis sobib. See siia-sinna on, mõlemad variandid on niimoodi, et sa vaatad, Ossa, raisk, see sobib sinna ideaalselt. Näiteks röövlirahnu Martin oli niisugune film, et seal oli kaks pätti, Lembit ja Juhan nemad isa ja poeg. Et nendel oli seen, kus nad seal kraad kaevasid kraave ja muidu seiklesid. Et. Renee Vilbre pani ühe loo, mis oli hoopis teiseks otstarbeks juba valmis tehtud, onju, pani sinna alla ja keeldus seda alt ära ja me oleme väga tänulikud sellele, sest ilmselt see on üks põhjus, miks me neid sinna muusikat tegema valiti. Ja et see sobis nii hästi sinna alla, et ei olnud põhjust seda ära ära jäta, kuigi seda meloodiat on kasutatud kahes kohas veel. Et see on siia kokku. Et selge ja seda lugude just kuulsite selle viimane lugu ja just see kontsertversioon, mida pole kuskil lindistatud ja oleme ainult kontserditel. Niiviisi. Ehk lugu, mis läheb vahepeal justkui sassi, jah? Öelge selle esimese ploki iseloomustuseks tagantjärgi veel midagi ja siis ühtlasi järgmise ploki ette, et teie enda jaoks on need uued vanad asjad. Esimene plokk oli valdavalt vanemad. Plaadi pealt, põhiliselt esimese plaadi loode. Teine plokk on valdavalt uuemad jah, et selline plaat nagu kinotsirkus on, seda pole mitte kuskil saada, ainult meie käest võib seda veel saada. Et ega seda eriti seega võib-olla võib-olla võib-olla saate, et, et ta on niisugune plaat olemas, kinotsirkus seal peal on need lood mida te praegu kuulsite. Aitäh teile praegu ansambli kriminaalne element, kontsert saates ärgaks live läheb edasi ja, ja pärast me räägime natukene veel juttu sellest, kuidas selle bändi muusika sünnib ja ja nüüd on sellesama muusika. Sorry jama, mängisin sisse seal lõpus. Järgmine lugu on kassas igav. Idosoofilos. Õnnistuse. Mallasetuks siis ei ole. Ja kas? Käi taas ise käin taas lahti. Molama. AK säästiga teade. Kraesse. Käiv staadionil. Ja kurb lugu, ropp laul rahas. Järgmine ei ole papplaul rahast, sest me esimene esitasime selle juba ära, see ainukene laul meie repertuaaris, mis oli ropp laul rahast. Järgmine lugu on. Üksikud sokid, katsuge kõik samastuda. Nii poest ostsin 50 krooni meeter vannitoakett. Nii. Ja ma mõtlesin, et ma venitan piisama. Üksikute sokkide varjupaik kaabee põhjas pimeda ühel kannas aukooniateise lubayksin. On käinud poes villased ja nailonist. Vaeva enam tako. Üks kuute sokkide varju, paikseks zoo lüpsikutest sokipaar ju. See kuule, sokid. See on ansambel kriminaalne elevant külas tänase särgaks live kontserdis ja meil on juturääkimise aeg. No mitte liiga kiiresti, aga, aga ega meil kuhugi kiiret ka ei ole. Mees, kellel oli adresseeritud minu esimene küsimus, lahkus meie hulgast taas varalahkunud taas naasnud, muide, kuidas niisuguse muusika kokkukirjutamine käib, siin on ju akordionil oma osa ja, ja saksa fonile, kõik on nagu kindlad sellised soolotsevad pillid siin kohati, et kes selle töö ära teeb, sina? Ei, seda ei tee, vot see ongi just selle meie bändi juures oluline, sest et siin on kõigil nii-öelda instrumentidele omaloominguline vabadus, et kõik saavad partii välja mõelda nii, nagu nad arvavad ja tänu sellele see muusika üldsegi on selline, nagu ta on. Kas mõnikord on keeruline ka anda kuidagi loole selline? No ma ei tea, kriminaalne kõlases või? No ütleme nii, et kui hakkama ei saa, siis me ei tee seda, jääb välja. Kuni me saame taga hakkama. Üldiselt tegelikult ma arvan, et see kriminaalne, see sõna ei ole nii oluline sind muusikas tegelikult selles mõttes on, aga kummitab millegipärast kummitab jah, jaa. Seminar, kõlav värk, et selles mõttes, et siin on see pull, et see saund on tekkinud täpselt sellest kooskõlast nagu inimeste kooskõlas, selles mõttes on see ansambel või sünergia. Et ta kõlaks kindlasti teisiti, kui ei oleks neid instrumente, neid inimesi. Justkui keegi ütleks mulle, et kuidas sa defineeriksid kriminaalset muusikat või, või mida sa võtad siis siis siis mul nagu mõte jookseb kohe siin teie kohapeal kinni, praegu vist ongi see, et mida ette tehakse, see, see, see ettekujutus mulle jääbki, sellest asjast. See on. See on teie eesmärke. Pigem ma ütleks, et see on tagamõte, ütleme, me kasutame siukseid võib olla tegelikult algselt see muusika, mis nii-öelda kriminaalne elevant või element, mis asi, kus me võtame näiteks Bondist nagu sädevus ja, ja näiteks Trashmen kellelegi tegelikult sai, sai sellest palk Fictioniks üldse kuulsaks, eks ole. Et tegelikult see muusika algselt ei olnud võib-olla mõeldud sellisena, sest see oli tegelikult Trašmennale lihtsalt tantsubänd, 60-ni ütleme nii, et et eks me kasvaga vaikset kriminaasmaks suudame seda võib-olla aasta pärast juba paremini defineerida. Ma millegipärast ei usu sellesse. Tasapisi muudame siin küll muutume, õigemini aastale tunduvad varasemad lood paremate vahastele, uuemad ja stiil natukene pesulas käib siia-sinna, aga mingi selline mingi selline alustala on küll üks minu meelest. Tegelikult võib-olla on see natuke tingida ka teatava helikeele väljakujunemine teatava helikeele väljakujunemisest. Loode väljamõtlemise puhul. Kretseehaabiduhas kuldsed. Jah, ma jäin ka just velge. Kas niisuguse muusika loomisel on abi sellest, et. Kuulata, mida keegi varem on teinud? Üldiselt ei ole kuulanud selle mõttega, et teeks ka ja niimoodi või et nii ei teeks. See pigem on niimoodi, et kuna me oleme hästi palju muusikat kuulanud erinevate, siis paratamatult midagi jääb külge. Kes aga see on lihtsalt see, mis me nii-öelda igaüks meist on sihuke kerge sulatusahi, kus see kõik läbi käib. Ja siis me paneme nad ühtekokku veel oma suurde sulatusahju, sellesse kriminaalsesse elemente, siis on, tuleb praegu selline, nagu ta, tule, metall, just. Vääristame kulda. Mis teie lähemalt suuremad projektid, on teil midagi ees? Nagu Eestis mingi film valmis tehakse? Nii, teie poolega pöördutakse jälle vä? No eks see pigem olekski pöördujate küsimus, pöördujatele aga, aga, aga. Korraks plaadist jutt oli aga, aga see on ka ainus, millega, Praegu aktiivselt tegeleda, et nad elavad, teha? Jah, tegelikult ega meil on iga aasta mingi asi alt, kas on kas on siis mängufilm või mõni animafilm või, või teatrit või teatrietendus ei anna, sel ajal on. Plaat on küll nagu põhiline, mis me oleme viimasel paaril kuul teinud siin oma oma aega panustanud, aga aga sel aastal vist tuleb see totu kuul etendus rohkem avalikkuse ette nagu jah, no tegelikult teda juba. See on see, mida me oleme teinud nii-öelda viimasena viimane projekt kõrgelt ei ole viimane tegelikult. Peale seda on siis nad, kui need totu kuul lautsaid linti mängitud, siis lindistasime veel kaks lugu, mis ei ole seotud selle selle otseselt selle etendusega, vaid, mis on lihtsalt viimane lugu, üksikud sokid näiteks praegu. Seda küll. See plaadivärk, nojah, seal on ikka jah, et me, et meil on nagu muid plaat on praegu viimane. Tegelikult plaat meie mõistes tähendabki seda, et hulgale hulgale tööle tõmmatakse lõpuks joon alla pannakse, pannakse lihtsalt kõik etendused ja, ja, ja, ja filmid ja multikad kõik kokku. Aga praegu erineb sellega just, et see on täiesti iseseisvana kaks lugu, kärbes ja üksikud sokid, nii et kõike seda filmi teete, siis teadke, et need on enampakkumisel. Oleme, oleme oodatud igasugustele pakkumistele. Minu nimi on Henry telefoninumber 50 490 min oma telefoninumbreid ei leia. Meil tsensuur ei tööta paga. Kas teil vahel üksteise vaatamisest saab ka niimoodi? Siiber jah, siis me paneme silmad kinni ja õnneks me ei vaata 11, kuigi tihti võiksime tegelikult 11 paljud mõnes mõttes tihemini vaadata, tegelikult isegi jah, aeg-ajalt on selline Deblikult šanss, igal juhul on isegi transa tegemine selle bändi jaoks on alati rõõm. Jah, niisugune tunne, et oh, ma sain jälle inimestega kokku, pärast seda muidugi enam silmade kinnipigistamist ei aita. Sõber, sõber on kohal, aga vahest jälle et nii-öelda vaateretiga mujale. Hiljuti käisime näiteks Saaremaal saare naise naba avatumas. Ja spaadega ilus oli, seal on meelde jäänud, vähemalt mina nägin ainsana seda paremini. Tema vaatab alati kõik meie eest ära. Astus süüdimatult lihtsalt ruumi. Ruumi viibisin naiste tualettruumis kogemata, matkasin siis sellepärast, et sünnitud kaelumalt huulepulga juttu, selle ansambel pidi peale minema, kutid ootasid mind lava peal, onju, aga mina ei julenud nagu sealt kabiinist välja tulla, kuna tütarlapsed rääkisid mingit meigi juttu ja mina sain aru, et ma olen naiste tualetis kuidagi sobimatu, et solist astub, astub tualettruumist välja, aga. Vabandage ja alles oleks võinud ju selle kuidagi džentelmen lihtsalt lahendada, oleks nagu sõna sekka võtta habemeajamisvahuga teemal või spaas oli maas oli ka kogemata, sellepärast spaas jooksis mulle vastu üks väike poiss, kes oli sinna sattunud, on ja ma vaatasin, kes oli esitatava organi järgi, tegin kindlaks, et ma olen meeste selles saunas ja siis, kui ma sisse läksin, siis üks naine, kes võib-olla ei olnudki päris naine, mulle tundub temast palun, ma nägin, pesi pesi ennast duši all ja ma järeldasin, ma olen ikkagi veel meestesaunas ja kui ma läksin sauna sinna türgi sauna sisse, on ju sisimas. Ma arvan, et ma olen naised saunas ja see oli tore. Soovitan alati kindlaks teha sellised erinevused manuaalselt lihtsalt. Ja, aga kui sul on muude asjadega tegemist ja ei pea noh, visuaalne pilt, et see, mida sa näed, see ei pruugi olla see, mida, mis nagu motoorne mälu. Me kaldusime teemast. See on saanud või ei, see, see avad kohe uue, see oli selle ka niimoodi välja Piipitada jälle heli alla. Hilja. Muide tähe Kaspar iseloom. Lastakse sind hästi, Se valedesse saunadesse sattumine, et kui sa, kui sa mõtled muu elu peale ja ma olen ajameelne olev. Ja milline ülestõusmist? Maantee hommikul sõidan, sõidan tööle, kuulan raadio, kohe hommikul saadeti, siis neil on sealt professorid. Konkurss, hajameelsuse konkurss, alati mõtlen sinu peale. Mütsi lugusid. Ja Kaspar helistama seal tõenäoliselt oleks üht-teist sinna. Välja käia oojaa oja, need jutu jätkuks teile päris pikalt aja meelsusel teemadel mul tänu sellele, et kui inimene on hajameelne, loll Marcia Eerik krib temaga palju seiklusi juhtuda. Kuulge, kuulge. On mõni kontsert sellepärast viibinud, ära jäänud, et sul meenub veel viimasel hetkel või ei meeldinud. Kuulge, ei, niimoodi päris ei ole, tagant oleks isegi tänane see ära jäänud, siis unustasid võimu koju. Tegelikult on vahest, ma usun, et sellistes päris nonii, hajameelne nüüd nagu ei olegi päris ära unustan asjad. No eks me juba näinud seda ka, et meil on nagu, see on nagu kõigil küljes. Ilule palun ennustame helistada. Märkmikusse värk mõne käigu välja, mõtled, kuidas sa selle salvestada, see jääb sulle meelde, aga see on huvitav, et nagu salvestub ära, aga vahetevahel on täitsa üllatud. Kurat, mingi sahtel on kinni hakanud mängima, pekkivad kuidas see käis üldse enda lugu? Raisk, ei tule. Ei aa, õigus jah, liigese huh, vedas minu meelest. No ei ole, mul on ainult noh, ma nagu ei mäleta lugusid kunagi noodina mäletan kitarripositsioonidele ja kui mul on mingi teine kitarr, vahest on ju siis ma nagu saad aru, mul on visuaalne mälu, et ma noote võtan, tarri nende Krihvide järgi kuidagi seiskub mingi teine pilt ees, onju, siis ei tule meelde, kuna see pilt on teinena. Et sa ei pea seal positsioon ei oska enam võtta tänu sellele, et mul oli teistsugune kitarre, oleme juba harjunud sellega, et proovis tuleb õpetada Kasparentsisele Gazprentsise lugusid. Jah. Sellepärast kitarr, teine, vahetevahel. Oi, mul on hea meel, et te olete siia tulnud, meie pärastlõunal on väga meeldiv. Mõned lood on veel varuks. Mäletan, et seal oli see Bondist ainet ainest saanud lugu, see on täpselt nii ja ülejäänud väike. Vihje veel näitab, kui lugu on paadunud poeg. Seen tegelikult oi, see on väga pika, väga pikasaamislooga lugusid väga mitmest loost kokku pandud ka vot selles loos on ka pisut tunda sellist Palfixinliku. No ütleme, meie rahvale tuntud parfiksindliku meeleolu ja siis selles teises loos ja vot eks, eks see ole niimoodi, kui need ja kõige viimane siis on meil väike väike kummardus siis sel Martini Martini Martinile Martinile ja ja tema sõbrast kassile, sõbrale, sõbrale, kassile, kassist, sõbrale, kastist sõbrale, kas siis sõbrad? Aitäh teile, ansambel, kriminaalne element saatesarjaks live. Nonii järgmine lugu on klaveriga, nagu selle nimi ongi Transilvaania ekspress kes müügil väga kaugel kaudsel moel, meenutab natukene Tšingis. Järgmise loo nimi on Martini matš. Selle looga tahaksin ma isiklikult, kui ta mind kuulab, tänada ja tervitada väikest põrnikat.