Ma soovin kogu oma hingejõuga, et minu muusika leviks. EP kasvaks inimeste arv, kes keda armastavad kes leiavad temas elamusi, lohutust ja tuge. Nende unistas Tšaikovski avaras südamega. Lihtne suur inimene. Ning muusika, mida hingestasid selline kirglik kaasaelamine oma rahva rõõmu leia. Kurbusega ei saanud surra. Suure helilooja unistus on saanud tõeks miljonid tema kaasmaalased, nõukogude inimesed veel enam kümned miljonid inimesed kõigis maades võtavad tema teoseid vastu kui lähedast ja kallist kunsti. Ning sama lõputuna, kui kestab inimene. Kont jääb püsima. Tšaikovski elutöö helisev monument. Tema aneegin, Padaemand uinuv kaunitar, klaverikontsert, kuues sümfoonia. Luikede järv. Erutavad kaasahaaravat helinud, mida tuntakse kõigis maailmajagudes. Nad elustavat meie silmade ees jutustuse nõiduslikust, luikede järgist. Läheme kallid kuulajad, Luikede järve etendusele riiklikus akadeemilises ooperi- ja balletiteatris Estonia. Akadeemiline teater Estonia igal õhtul kevadel, sügisel ja talvel täitub viimse kohanise ruumikassal. Parter, rõdud ja loosid on tulvil Tallinna töötajaid sisse sõitnud mitmetest vabariigi osadest. See on uus publik vanas Estonias. Need on kunstihuvilised noored kõrvuti vanadega, kes innukalt teevad tasa seda, mis jäi nägemata nende noorusaastail. Võrratult mitmekülgne ja tänulik kuulajaskond. Need on inimesed, kes vaimustudes traussist ja pisarateni naerdes Kalmannijatuna Jevski operettides oskavad hinnata ja mõista Mozartit ja klinkat, armastada Hatšhaturjan ja Ernesaksa. Ja pole midagi imestusväärset, et mitte sädelev menukas nahkhiir vaid sügavtõsine Luikede järv on praegu vaieldamatult kõige populaarsem ja oodatum lavastus eesti teatrites. Pjotr Tšaikovski ballett neljas vaatuses proloogiga. Lavastaja Vene NFSV teeneline kunstitegelane, Stalini preemia laureaat Vladimir Burmeister. Dirigent, Eesti NSV teeneline kunstnik, Stalini preemia laureaat Kirill Raudsepp. Peaosades Odet jaotiilie, Helmi puur, Prints Artur, Koit. Rahvas tutvub kavaga vesteldes poolel häälel on teadet külalislavastaja Vladimir Burmeister. Moskva Stanislavski nimi Rovitš Tantženko nimelise muusikateatri peaballettmeister on üks Nõukogude maa silmapaistvamaid balletispetsialiste Uurides Tšaikovski pärandit balleti algvariante lõida neile tuginedes Luikede järve uue lavastuse, mis on pälvinud nii Moskvas kui ka nüüd Tallinnas üldise tunnustuse. Sageli võib teatrisaalis kuulda Helmi Puuri nime. See kuulub Estonian noorimale balletisolistile, kes erakordselt õnnestunud debüüdiga Luikede järve kahes peaosas on kiiresti saanud vabariigi üheks populaarsemaks kunstnikuks. Meie rahvas armastab oma kunstnikke, eriti aga noori. Kärsitusega oodatakse Helmi Puuri lavale tulekut. Kell ongi pool kaheksa. Aegamisi kustuvad tuled, pikkamööda vaibub saalis vaikne kõne sumin. Sügavas vaikuses võtab orkester esimesed toonid. Luikede järve jutustus igivanast võitlusest hea ja kurja vahel. Jutustus armastuse võitlus. Avaneb ees viigel. Meie ees kõrgete kaljude vahel läigib rohikalt põlismetsa järv. Kuu harva ulatuvad päikesekiired. Siia tuleb noor ilus printsess Odet lilli noppima õrna ja puhtana nagu valged lilled, mida ta korjab, seisab neiu keset vaikuses tardunud loodust, tauni joobunud eemalolekust, vanemate süngest lossist joobunud metsajärve, omapärasest ilust. Kogust. Suur elu seisab ees. Kui hea on seda tunda, kui. Lisaks sooviks on murda valge lill, mis õitseb karmil sambla, sel kallil. Kalju, elades selle tipul, tuli nähtavale õela koletise inetu pea määratute kotkatiibadega haarata neiu oma vangistusse. Meeleheitlikult võitleb printsess. Kuid peagi kaob tema õrn sinine rüü terminina koletise mustade tiibade alla. Tiivad avanevad. Enn Oottetun kadunud. Võidukalt sirutab end õel võlur rotva. Ja vaata. Seni elud tuli järve pinnal ujub üksik valge luik, peas sädelev printsessikroon. Samal ajal elab vanas lossis mitte kaugel nõiduslikust järvest valitsev printsess koos oma romantilise unistaja poja printsiip Frediga. Noor prints on tulnud sõpradega järve kaldale lõbutsema. Siin kohtuvad nad külatüdrukute marjulistega. Sellest saab alguse tuntud mass. Maaliline pilt, vana Tibeka tamme all keerlevad õhtupäikeses värvikad noortegrupid. Prints lõbutseb, ta ei tea midagi teetist luikedega muudetud tüterlastest rotarti tigedast nõidusest mis peatselt toob talle nii palju erutust ja valu. Muusika puugab tungla, nagu käkeks ta endast noorte südamete leeke. Südameteni ihaldavad Soomot täiusliku elu. Kui palju kordi on andekat muusika ja tantsuhuvilised noored hinge kinni pidades kuulanud Tšaikovskit kujutades ennast temast surematute balletiosalistele. Ent kui vähestel neist on õnnestunud jõuda oma unistuste teostamiseni? Kui sageli õpetab elu, et lennuks armastatud kunsti kõrgustesse ei piisa alati ainult angest? Tahtest me jutustame teile lihtsalu, mis mitmeti sobiks elu looks tuhandetele eesti noortele. See oli maailma rahutuks-tegeval 1933. aastal kui ühes Tallinna töölisperes sündis valgepäine sõstrasilmne tütar, kellele anti nimeks Helmi. Mõni aasta pärast suri isa. Kolm last, jäid ema toita. Mida jutustada töölislese elust kolme lapsega? See ei erinenud millegi poolest paljude temataoliste elust Tallinnas, Riiast, Londonis, peaaegu kogu laias maailmas. Koplivabrikute suitsus kitsas ühisbarakis ja tolmuse lõuel läksid varase lapsepõlveaastad. Ent seal ei puudunud helget minutit. See oli rõõm sarvesaiast või sitskleidis emapalgapäeval. Hea meel kaunist muinasjutust ja esimestest rohu liblitest, mis kevaditi jonnakalt pistsid oma nina välja agulitänava munakivide vahelt. Kui vähe on vahel vaja? Kas, et rõõmustada inimest? Samas seletamatu tunne valdas tüdrukukest siis, kui naabripereisa võttis videvikutunnil põlvedele palju elupäevinäinud kandle ning tuba sai ääreni täis imelisi vahel nukraid vahel lõbusaid hääli. See oli küll tuttav kuid siiski kuidagi uus ja eriline tunne. See ei olnud nii nagu mererannal libedal lutsukivi leidmisel, mis kutsus valjult hõiskama. See oli hoopis vaikne. Kusagil sügavas sisemuses helisev juubeldus, mis manitses olema viil Daci koguni mitte hingama. Ainult suured selged silmad tohtisid minna veelgi suuremaks ja selgemaks. Sel õhtul istus väike tüdruk avamererannal istus põlved lõua alla tõmmatud ja vaatas üksisilmi rahulikult liivale Rulvaid laineid. Kuidas oli see vanataat öelnud? Armastad muusikat, kord saab sinust veel artist. Kuid aimas selgesti, et see pidi olema midagi väga suur. Rohutut ilusat. Ja veel aimas, koguni, teadis väike tüdruk, meenutades seninägematut lõigatud ema silmis et emale pidi see olema väga-väga raske. Ometi jäi sellest tunnist mere kaldal hinge mingi kauge igatsus. Sama kauge ja hämar, kui on see paik, kus saavad alguse need aeglaselt rannale, planeerivad laineid. Aeg lendas ja tõid kaasa päeva, millal kõik sai lähedaseks ja selgeks. See oli 1940. aasta sügisel kui ikka veel väike Helmi, nagu teda hüüti, kuid nüüd juba esimese klassi õpilane käis vennaga esimest korda kinos. Saal piminis. Kusagilt hakkas kostma mahe muusika. Ja siis nägi Helmi äkki seda, mida ta kogu aeg igatses. Kuid millest ettekujutuse loomiseks seni jätkunud kujutlusi, jõudu. See oli ballett. Stseen balletist Luikede järv. Moskva suure teatri balletirühma ettekandes. Võlutuna hinge kinni pidades jälgis ta õhk kerget liikumist kinolinal. Just see on see suur rahutu, ilus tunnistus. Ema püüdma pead, minust saab balletitantsija. Sõda okupatsioon kellele kurta oma lootuste kokkuvarisemist, kui kogu maal valitseb surm. Kellele kõnelda balletist? Kui ümberringi on varrimegi viletsus Ent nooruse kirg on isa. Ja päeval seisab Helmi õlgedest punutud kandekotis kõik endaga venna napid säästud. Tuntud eratantsuõpetaja vastuvõturuumis. Nii väike preili, tasust alguseks piisab, kas proportsioonid, vanus, kõikkondil sobiv. No mis siis muud, kui alustame ka pihta? Missuguseid kannetamatusega ta seda ootas? Lennul möödus esimene siis teine, kolmas tund. Neljandat aga ei tulnudki. Kui tüdruk õhinal harjutusruumi tõttas, teatas see hästi, lõhnav naine magusalt, aga kindlalt, et uueks tunniks läheb vaja uut raha. Põlitav juga läbistas esimesse ja ainsasse selgeks õpitud balletipositsiooni tardunud tüdrukukest. Saida bumiseda, kui tantsuõpetaja mahedalt katkestas hoogu, mu kallis väike preili. Kursus kestab vähemalt kaheksa aastat. Alles nüüd mõistis väike tüdruk mis tähendas kunagi ammu, lähtus läigatus ema silmis kui talle ennustati kunstniku tulevikku. Juba siis nägi elutark töölisema, et mitteandest ja armastusest vaid rahast puudus kauni kunsti jaoks nende kehvas kambris. Kuidas nad rõõmustasid, kui lõppes sõda ning uuesti nagu paisuga tõkestatud veevood, pääsid valla parimad lootused pääsid valla ja täitusid. Samal sügisel alustas Tallinnas tööd riiklik koreograafiline koos ning esimeste hulgas kanti uue õppeasutuse nimekirjatöölise tütar Helmi puur. Esimesed sammud. Kõige raskema kunstiala omandamisel? Kuus tundi üldhariduslikus koolis seejäreltunnid balletiga. Mis tähendab väsimus, kui alanud on kauaoodatud suur elu? Õpilasi musikaalsus ja silmapaistev tants, vanne ei jää tähele panemata. Helmi puur suunatakse edasi õppima Leningradi Venemaa valimasse korreograafilise kooli. Avasüli tervitab eesti neidu Leningrad. Rikkalik kunstivaramu. Maailmakuulsa vene balletihäll. Koolis, kus õpib Helmi puur on kasvanud kunstnikeks parimad vene baleriinid tsemiolova Jordan Ulanova ja tudinskaja. Sellest ja ballaabina. Uued tööd kogenud tantsupedagoogide juhtimisel. Uued suurepärased mull. Kirovi-nimelises ooperi- ja balletiteatris näeb noor baleriin luikede järve etendusel esmakordselt kaasaja suurimat balletikunstnikku. Galina Ulanuvad. Ta on vapustatud paleti erakordsest ilust. Tantsida Tšaikovski luikede järves ja teha seda sama täiuslikult nagu tantsis Ulalova. Veel suurema innuga jätkabki pingutavad, ent lõpmata kaunis tööd. Carr rohkem avaldub temas puhast tehnika, sügav musikaalsus ja väljapaistev dramaatiline jõud. Ning siis, kui kolmandal veebruaril 1954 avanevad Estonia rasked eesriided Tšaikovski surematu luikede järve esietenduseks. On juba Helmi puur see, kes erutusega hingis asub täitma oma esimest ja klassikaliselt balletti. Raskeimad peaosad. Kolmas kord maailmakuulsa vene ja nõukogude balleti tõenäoliselt aga kogu balletikunstiajaloos, täidab algaja baleriin oma esimese lava osala Oteti Otiilia kaksikosa. Esimene neist kolmest olid kuulus Ulalo. Teine tudiskaja, kolmas neiu, lihtsast Tallinna töölisperest. Elmi puu. Balleti teine vaatas. Prints on lahkunud lõbutsevate sõprade seltsist. Ta nägi õhus luigeparve lendamas üksiku metsajärve suunas ning vaimustatuna õllest lindudest järgneb ta neile. Vahepeal on õhtus saanud. Tumedast järvevees tõuseb luurina halja auru. Läbi uduliniku Prints hämmastavat mõistmatut vaatepilt. Ujudes rannale muutuvat luigeteki neidudeks. Need on nõiutud tütarlapse, kes südaöötunnil saavad lühikeseks ajaks tagasi mõned inimlikud omadused. Prints peidab end kaljupanga taha. Väljakule hõljub nõtke valge luik. Printsess sodib valurist igatsust kaotatud inimlike rõõmude järele. Hoovab tema Haklast kujust. Prints on võlutud ebatavalisest vaatepildist. Missugune erakordne puhasil. Kartes kaotada imelist nägemust, unustab ta end ja sööstab lagendikule. Pehmub nägu kinni püütud linnul taob kartlik sõda esmakordselt oma nõiduslikus elus kohta. Mis prints anub teda mitte karta, mitte põgeneda, sest ta ei tee talle midagi halba. Noormehe sügavais silmist paistab nii palju headust ja sooja poolehoidu, etodit, aega, mida rahuneb usaldanalt, istub tallu kõige kombel printsi jalgade ette ning alusta. Olen nõiutud neiu. Veel hiljuti olin ma printsess. Luiges tekkinud neiu kõneleb talle arusaadavat keelt ent ta ei suuda mõista tema sõnade mõtet. Hätti loeta neiu silmis niisugust tumma hirmude valumist sunnib teda välkkiirelt keelduma. Pilgu sees on see uus viirastus. Süngel Kaljul kangestus hetkeks kellelegagi jõhker, õel nägu. Alles nüüd aimab printsi, sel kaunil metsalagendikul valitseb mingi kuri jõud. Seda enam vangistab tema mõtteid muinasjutuline neiu, kaunis sodi. Tasane sahin, kõrk käis, sunnitage varju otsima. Kuuvalgel lagendikule hõljuvad luiged, et alustada oma igaöist üürikest mängu. Tuntud luikede mass. Kummaline, tabamatu rõõm valdab valget luik joodeti. Tema tantsus on täna midagi niisugust, mida varem pole nähtud luikede aasal. Ta jutustab sõbratäridele oma kohtumisest. Palub neid usaldada noormees, kelle silmis on headus ja üllus. Prints luiged lahkuvad. Jälle istubodet Luigena printsi jalge ees. Nii algab kuulus tants. Armastuse häda. Värisev tiivad olid nõidunud. Tiivalöögid Elarnevad ikas sügavamaks, muutub nende haari ikka anuvamaks ning keelitukeni. Ainult see, kes üht meist võlutuist armastab annab truudusevande jaga peaksida. Võib meid nõidusest vabastada. Nüüd ma mõistan sind, kaunis luik, armastan sind ja tahan pühendada kogu oma südametule tegija päästmisele. Õilis palle on andnud Määratu sõnulseletamatu rõõm armastada ja olla armastatud täidab valgeid. Homse õnni hingemate vaimides hingestab luikede tants. Tihedal ringina piiravad Nadodeti ja printsi, et Luikede pulma pidulikus talituses ühendada armastajate käed. Õnnelikud, EK ja mehine prints. Veel hetk ja nende käed kohtuvad. Samal silmapilgul valgustab kuu, ent kõrgel kaljul võlur rott, parti kurjakuulutavat kotka nägu. Luiged tarduvad paanilise Zirnes. Süda aimab halba. Veel kord pöördu pakett oma armastatu poole meenutades tõotust ning vannutadest teda kiiresti lahkuma. Siis lahkub temagi. Vapustatuna, seisab prints üksi. Keset lagendikku. Hardusega tõstab ta maast üles lumivalge luigesule mälestuse oodetist. Kalleima varana tahate seda hoida? Lagendik jääb tühjaks. Endiselt helgib kahvatus kuuvalguses sünge metsa jääb. Tema tumedal pinnal, kaugeneb valgete luikede nukker rida. Kõrgel kallil ata lehvitab musti tiibu õelnud pilt. Ta on kõike näinud. Printsil ei pea iial õnnestunud pidada oma vannet. Noorte õnne kohale on kerkinud ähvardav süngerverid. Vaatlus on lõppenud. Nüüd ütleb publi oma hindava sõnad. Viime nüüd vaheajal mikrofoni nende juurde kellele on määratud need kiiduavaldused. Siinsamas hubases, kuid siiski üsna tavalises garderoobis õlgadel tavaline pehme hommikumantel. Siin ongi siis väike neiu, kes paneb suured teatrisaali vaimustusest rõkkama. Kõigepealt võtke ka meie poolt vastu parim õnnitlusseltsimees puur. Olen väga rõõmus, kuid vaadake ette. Minu vana õpetaja Lenna Syriitne ütles alati, et baleriin on kolm vaenlast. Külm loidus ja liigset kiitjad. Nii tore tarkus, kuid vil vanem on tark vanasõna, kuidas töö, nõnda palk tähendab, kuidas kunst, nõnda tunnustus. Rahvas on teie tantsust siiras vaimustuses. Ma tunnen, et rahvas hoiab mind. See on kõige meeldivam teadmine, mis saab kunstnikul olla. Olen selle üle väga õnnelik. Kuid te kindlasti olete nõus, et üksi ei saa ju keegi balleti teha. Ja sellega tuleb meil muidugi nõus olla. Suurepärane lavastus, balletirühma ladus tants, printsi osatäitja Artur Koidu ja rott parti, Werner Haguse väljendusrikas mäng. Kõik see võimaldab noorel peaosalisel rakendada oma talenti. Siiski on hea tunne seda kuulda just noorelt solistilt endalt. Me teame, kui paljud vanema põlvkonna kunstnikud oma esimese edu järel eraldusid oma kollektiivist ja rahvast määrates nii ise ette oma seisaku paigaldamise kunstis. Siin aga on meie ees uue ajastu noor kunstnik, kel juba esimesest lavaosast alates seisab silme ees selge siht. Mitte balletilavamonopol, vaid kollektiivne kunst mitte isiklik tähelend, vaid oma rahva teenimine ja kasvatamine. Ja pole kahtlust, et sellel teel edasi minnes jõuab Helmi puurkord veel väga kaugele. Kuid meil on talle veel paar küsimust. Mis te arvate, kui kaugele te oleksite oma lemmikkunsti alal jõudnud kodanliku korra ajal? Vaevalt oleks minu arust üldse baleriin saanud. Vanemad samuti, nende vanemad on meil põlvest põlve olnud lihttöölised ja mis oleks minulgi muud üle jäänud, kui seda sissetallatud rada käia. Kuidas olete praegu oma esimese tööaastaga rahul? Olen väga väga rahul tantsida Luikede järve sodeti motiilied oli minu ammune unistus. Ent siiski tahaksin veel palju õppida, et mitte peatuma jääda. Mind köidavad paljud suurepärased tualetid, eeskätt Romeo ja Julia. Kuid eelkõige tahaksin saavutada seda, et iga külastaja lahkuks Luikede järve etenduselt. Rikkamana, kui tulles. Luikede järve kolmas vaatus. Raburne muusika kuulutab alanuks piduliku vastuvõtu valitseva printsessi sihkbriidi ema lossis. Paljud lõõmavad tõrvikud valgustavad troonisaali, kuhu sisenevad printsess õukondlased ning mõrsja eas neiud emad-isad, tegelikult täna peak prints nende neidude hulgast valima endale mõrsja. Ent kus on noorprintsi? Printsess rahuneb Fanfaari teatavat printsi tuletis. Raskel sammul mõtetega alles üksiku metsajärve kaldal siseneb prints nagu vannutades saatust andma hetkekski tagasi. Öine kaunis nägemus surub ta rinnale valget luigesulgi. Ent maine elu läheb oma rada veetlevat hõljuvat mõrsja printsi ees, ühega neist peab ta jagama oma elu. Hajameelselt jälgib prints mõrsete kütkestavat tantsu. Nüüd astub ta nende keskele. Kummardub. Ma ei saa oma südant anda. Kaks kurde. Ootamatu mõistmatu otsus. Ja miks puhuvad fanfaari, kui kõik külalised on juba kohal? Hämmastuseks pole aega. Loss pimeneb ja tormiline, tuiskab saali veel üks külaline rüütel, rotart oma arvuka hiilgava saatjaskonnaga võimukalt reeta laiali oma öö mustamanti. Prints Jahnud kas tõesti ilmusse Lemanudki varjus tema ette ihaldatud hotet ta sööstab edasi? Tuline hispaania tants tuleb tal tee. Metsikut kerge hoovabistania tantsust, milles soolopartiid kannab ette teeneline kunstnik Inge Põdra Võlur rotart moondunud uhkeks rüütliks laseb käiku kõik oma põlujõud, et ahvatleda printsi murdna oma truuduse vannetodetile. Kas suudab prints säilitada värskeid, alles elu katsumustes läbi pruumilatad tundeid oketi vastu? Ligeda kahjurõõmsa muigega seirab Protart nõutud printsi tants järgneb tantsule. Võlur teab, kuidas uimastada kogenematud noormeest, kuidas valmistada ette viimast sihile viivat lööki. Prints ees seisab imekaunis must luik. Uteet paisutab uus õnne, tulp printsi rinda. Kuidas sind mitte tunda, kuigi kannetena musta rõõmu? Need on ju sinu ilusad silmad. Sinu armsad liigutused. Ei, prints, see jooneotit. See on võlur, particardetavaim abiline, kurikavala utiili, kellele on antud hoteti välimus. Kuid pole kedagi, kes seda printsile Läks. Teda pimestab, silmatorkav sarnadus. Ta tunneb joovastust igast õrnast liigutusest. Millegotiilijaid jäljendab Odeti. Ent ta ei näe otile sootuks võõraid külmi juuni. Ta ei näe võidu kindlat rünnakut, mis sageli paistab läbi Otiilie õrnast maskist. Printsi kahtlused on murtud õnni Toobastuses uletatavatiilierev valges suletruuduse sümboliks. Kuidas hiilgavad õela Roterdi silmad, missuguse ohjeldamatu huuga Pinutzebotiili ja tema põrgulik saatjaskond? Prints on õnnelik. Ta teatab kõigile, et on uuesti leidnud oma armastatu, kelle pärast ta oli sunnitud tagasi lükkama kõik teised tänased mõrsijad. Särasilmsena palub ta emal paluda rüütel rattardilt tema tütreke. Korduks sama pidulik talitus, mis toimus alles möödunud ööl Luikede järve ääres. Emajõe ruttarte viivad noori teineteisele poole Prince'i, näe, kahjurõõmsat tuldotiilia silmis. Rõõmuga ulatatakke. Kuratlik rõõm moonutab musta rüütli tigedat nägu. Hetkel avaneb kena mantel. Selle alt paistavad võlur rott pardi kohutavat. Ehkki pimeli õelasestiga tõstab, ruttad käe Nagu rabatuna jääb prints seisma lossis kõigi silmade ees kangastub äkki kaeblev, habras valge luik, Get vaata, Kedas Pets kostavad printsini rattardi kohut seal on. Ainult üks kord elus, häälitseb luik. Ainult surma eel. Siis valgeneb kangastus ka. Kadunud on ka rotart ja must luik. Otiilie raskes piinas ahastab noortrents. Ükski, kui ta ei suuda teda enam hoida. Ta ruttab sinna, kus oma viimast valunist kaevet kaebab petetud jäädavalt nõidusse määratud valge luik. Ühilis Oti. Tormiline aplaus täidab teatrisaali ja tundub, et mitte lavamasinad, vaid just see vaim. Keskuse torm puhub mitmel korral laiali rasked lava eesriided. Et veel ja veel kord näidata rahvale armastatud kunstnik Helmi Puuri Artur koitu, Verner Hagust kogu Estonia balletikollektiivi. Juba nüüd, enne balleti lõppu, võtavad nad vastu kirevaid lillebukett. Nendes kiiduavaldustes nendes Suviste sõites on suurim kõigist tunnustustest. Rahva tänu. Südamliku soojusega jälgib meie rahvast, kuidas sirutavad tiibu tema noored talendid. Nii vallutasid rahva südamed noored, Stalini preemia laureaadid Georg Ots ja helilooja Boris Kõrver. Rahvusvahelise konkursi võitja Aleksander tüvi, kahekordne maailmameister August Englas. Noorim balletisolist, Helmi puur. Need on andekad ja tublid noored inimesed, keda nõukogude maal hinnatakse kallimaks kõigist maailmavaradest. Ja aasta-aastalt on nende pere ikka arvukam. Lend julgem, sihid kõrgemad ja kaunimad. Luikede järve neljas vaatus. Jälle läigib Megees rohvikalt põlismetsajärg, mida hõbetab kahvatu kuuvalgus. Jälle kogunevad siia valged luiged, nõiutud tütarlapsed. Nad on kaotanud Lootuse vabaneda kurjast nõidusest. Kaua Lindes õnnetuvad printsi lossi kohal. Nüüd tuleb Ta murtud nagu haige tiivaga lind. Kurtma sõbratari, teleomal Luhutamatut valu. Prince'i suutnud pidada oma vannet. Jäädavalt, jääb meie üle valitsema rotarti, kuri põlujõud. Siis pole unustanud mässavate tunnetega rinnas rutata järve kaldale, et laskuda põlvili armastatud Odeti Ethani, paluda temalt andestust. Voodit kuuleb noormehe sammuni. Ta on lõhestatud vasturääkivatest tunnetest. Ta tahaks joosta printsile vastu vaadata timasselgitesse silmadesse, millest eile veel helkis vastu soojus, mehisus, ausus. Ent luiged Sulevetallatki, rõhuv liikuma tuss võtab vastu printsi luike tehasel. Põlastavalt pööravad luiged talle selja. Prints mõistab, et tal ei lubata iial enam näha armastatud detis. Kokku värisedes langeb ta kuuvalgel aasale sinna, kust alles eile oli leidnud kalli valge suli. Aeglasel sammul langetatud päi. Hakkab liikuma luikede rongkäik, et igavesed. Kas lahkuda aasalt, kus purunesid nende helgemad lootused? Vangina sammub nende ridades murtud Ody. Ainult korraks elustub tema pilk valuline kahjutunne, kisub teda Maaslannaratentsi poole, ent luiged hoiavad teda tagasi. Kurb rongkäik kaob kõrkesele kaldale. Kohe lõppeb üürike võrutud ööd. Mis suudaks matta leekivate tunnete tulv heasodetis? Viimase jõuga päästab ta ainult lahtist sõbratarid vangistuses lennedest tagasi lagendikule, kus lebab nõrkinud prints. Mitte juhuslikult ei köitnud suurt Tšaikovskit, luiged, need üllad, õilsad linnad. Rahvasuu kõneleb, et oma armastatu kaotanud luik lendab viimse jõuga kõrgele pilvede alla kus tiibu vastu keha tõmmates langeb kivina maapinnale. Õilis ja suur on Uteti armastus. Viimast korda vestab Valge Luik juttu armastatud noormehega. Kaebad talle oma valud ja igatsust. Viimne hüvastijätt. Luige kombel laskub det põlvita printsi kohale. Luigekombel hõõrub ta otse esisega hellalt printsi nägu. Prints, ainult teda jääda. Entodit raputab pead. Enam ei tohi, aeg on täis. Evasti minu suur armastus. Valge Luik on kadunud. Tormilised mässavad tunded valdavad printsi. Ta tunneb ära rüütel, pardi kuratliku vaate. Sina veel nõid, oled süüdi meie lootuste purunemisest. Meeletuna tormab prints paljakäsi põlu kalli poole. Kurjakuulutava sirutab rotartuma muski Tiidu. Tema üksi peab, et mitte ainult ühepoolne truudus, maika, luige, ohvrimeelne surm oma armastatu eest hävitab tema nõiduse võimu. Seepärast hävingu kõik võimalused Oudekki ja printsi armastuse kasuks. Prints peab surema. Esimesest tiival hüüdis tabatuna. Langetas silmini luike tehasele. Teised Torre. Alati vaikne järv tõuseb üle kallaste tõtates võlujõudude käsul uputena printsi, kes kuuleb inimtühjas metsas tema Ahaseks. Udit. Väike peteti murtud. Armastav süda sundis teda esmakordselt vastu astuma nõiduse vinge rutama aasale, kus printsi varitseb oht. Tuule kiirus tõuseb valge luik kõrgele kaljule pikka tundma pilgu saadeta uppuvale printsile. Selles pildis on tema armastus purunenud lootused, üllus, valu ja ohvrimeelsus. Siis söösgada mässavatesse lainetes. Samal silmapilgul kärgatas pihuks ja põrmuks rotarti võluv kallistust. Ohvrimeelne armastus on võitnud kurje, mängisime. Ning prints tõstab hellalt kätele nülla Valge Luik. Ei, see ei ole enam luik, vaid imekaunis neiu, õrnas sinises rüüs kuldkollaseid juukseid sätendav sessi, kroon hea. Suum inimlik rõõm valitseb luiki tehases. Saabunud on konk. Esmakordsel Huldab hele päike, Luikede järve kroonides oma säraga. Armastuse põletu. Luikede järve etendus on lõppenud. See on akadeemilise teatri Estonia balletikollektiivi väljapaistev murranguline saavutus. Ühtlasi on see noore baleriini Helmi Puuri suur loominguline võit, mis võrratus vormis kõnelejatel Meie maanoorte talentide avarast arenguteest.