Anno Domini 1410. Mida see koputamine tähendas, see tähendas seda, et paluti sisse lasta sellesse majja mille uksel see koputi on. Koputi on vasest, uksise aga massiivne, tugev, ligi neli meetrit kõrge ja peaaegu. Ja kiri sellel koputil. Robotitel on kummagil erinev kiri, ühe peal on märgitud aas, Tarmelane koputajaid on pandud Anno Domini 1430 näete, siin 10. on väga hästi näha. Teise peal on aga tekst, mis soovib majasse sisenejale jumala armu ja rahu. Kes majja kunagi astuvad. Maja ehtsast eestimaa paest kõrge viilkatusega ja me seisame praegu kuuendal astmel kokku on neid siin seitse, mis siit uksest sisse viivad täpselt. Uks ise on ka oma 10 15 sentimeetrit paks vähemalt küllalt raske, kes tahab proovida märga jõuline, seda lahti lükata? Mis selles majas on varem olnud? Ja kui vana see maja on? See maja on õigema rohkem kui pool 1000 aastat. Tallinna Suurgildi Olthermannid ostsid tolleaegse bürgermeistri Shotelmanni pärijatelt selle krundi siin ning 1407. aastal alustasidki selle maja ehitamist. Maja müürid valmisid 1410. aastal suures saalis samba, pealegi on vastav arv sisse raiutud. Kuid kasutama saadi hakata alles maja 1400 seitsmeteistkümnendal aastal, sest ka surgilt, kuigi ta oli rikas ja jõukas organisatsioon. Ka temal oli tegemist rahapuudusega, pidi korduvalt raha laenama, selleks et sisemisi viimistlustöid lõpule viia. Ja alles 1400 seitsmeteistkümnendal aastal võeti vaja kasutusele. Ja tänase õhtu tahame siis veeta teie maja inimeste ja teie seltsis siin nende iidsete võlvide ja müüride vahel. Palun. Kuidas me nimetaksime gildimaja või gildi hoone helistanud läbi aegade niimoodi olnud suurgildi hoone sest suur kyll selle just ehitaski oma koosolekute pidamiseks muidugi kalapidustuste pidamiseks üüris välja ka siin teistele seda hoonet aadlikele pulmapidudeks ja nii edasi. Ühesõnaga majal oli küllaltki suur selline kasutamine sajandite vältel. No muidugi, selle kohta on andmeid kroonikatest, kuidas siin neid pidusid peeti, sellest võib-olla ka mõningad katked, võime lugeda prussari kroonikast, näiteks siin Russof kõnelebki ühest sellisest pidustusest, mis oli tavaks ka keskaegses Tallinnas. Kaarli kodanikud, rõõm ja lõbus suvepäevadel, et nad suveajal lihavõtteja neli vahel üks kild teise järele lindu laskmas käisid. See sündis nõnda, see, kes mineval aastal linnu oli maha lasknud ja keda vanaks kuningaks hüüti linna pasunatega ja pikas rongis kõigi gildivendade poolt ühel pühapäeva pärastlõunal kahe mehe vahel, kes kogukonna kõige vanemaid mehi olid linnast välja linnurid, vale saadeti kuhu siis ka kõik kogukond, vanad ja noored kokku tulid, seda lõbu suure hädaohuga raudnoolte pärast, mis mõnelegi viga tegid pealt vaatama. Ja kui nad poole päeva otsa lindu olid lasknud ja linnuolid maha lasknud, siis sooviti kohe uuele kuningale suure hõiskamisega igalt poolt õnne. Seal oli siis suur rõõm kuningas sõpradel ja ka neil, kes tema peale kihla olid vedanud. Varsti pärast seda saadeti noor kuningas pasunatega ja endise kõigi gildivendade rongiga kahe kõige vanema vahel läbi linna gildi tuppa. No see muidugi siinsamas, kus ma nüüd olen. Ja kui nad gildi tuppa tulid, kus kõik hästi ja toredasti ära oli ehitud siis olid ka nende naised ja tütred sekspidu söömaks seal ja valiti siis kuningale kõige ilusamate hulgast üks neitsi kuningannaks, kes ikka ainult temaga pidi istuma ja tantsima hoolimata, et kuningal endal naine oli. Nii kirjeldab Russos selliseid pidustusi neil pidudel muidugi ka ei puudunud ka siin joodav kraam, sest on ju teada, et sellesama maja keldris paiknes ju terve rida sajandeid veinikelder. Ja muide, veinikelder maksis nii rahalise üüri kõrval ka natuuras renti nimelt 16 toopi aasta eest veini, see tähendab neli toopi iga Oldervalli jaoks. No muidugi selge, et ega see siis kasutamata jäänud ja ongi isegi raeprotokollides küllalt selliseid märkmeid, kus siin Gildi saalis päris tõsiseid selliseid arusaamatusi, kus isegi mõnel mehel siin kõrvade ninad kannatasid, mille eest pärast prae eest tuli aru anda, et sellised juhtumid siin muidugi olnud. Kuid peale selle kild joonedülite välja ka aadlikele nagu märkisin, pulmapidudeks oli isegi olemas eriline siin pruudikamber, noh, praegultki veel näha ka suures saalis ei kahjuks uks on nüüd juba aegade jooksul seal ümber ehitatud, aga paremal pool ukse kohta on veel näha, kust läks sinna pruudikambrisse käik, kus siis pruut ootas seda pidulikku momenti. Ja hiljem muidugi siis toimus siin juba suur pidu ka selle kohta on muide Russovil päris nii kena kirjeldus, kuidas siin toimub. Kui nad nüüd laulatatud olid, saadite nad jälle selles sana ilu ja toredusega kirikust gildi tuppa, kus jälle tore sööma ja joomaaeg oli valmistatud. Siis läks määratu joomine lahti ja see suur söömine ei sündinud mitte ilma suure õlle raiskamiseta, sest gildi maja põrand sai üle valatud õllest nii märjaks, et ikka oli tarvis heinu peale laotada, kui seal ülepea veel seista käia ja tantsida taheti. Kui nüüd täis ja meelest ära olid, siis hakkas seal riide kisklemine, löömine ja pistmine peale. Seal löödi mõnelgi pea keskelt lõhki ja raiuti mõnigi käsi ihu küljest, nõnda et habemäetel päevad ja ööd küllalt tööd sai. Kommentaarid on siin vist muidugi liigsed ja jääb üle ainult kooslussariga hüüda. Mis seal näha, kuulda oli, seda kõike kirjeldada ei taha sünnis olla. Kas me kõnniksime pisut? Kui palju siin neid saale ja suuri võlvitud tube on? No tuleb arvestada sellega, et gildi hoone sisemus on sajandite vältel kannatanud nii mõnegi ümberehituse esialgsel kujul oli tegemist ainult kahe suure ruumiga suurgildi saal, see on seesama, kus seesama oleme siin Kolme piilariga. Kahe lüüriline saal väga suurepärase arhitektuuriga ja on tunda ka päris toreda akustikaga, suurepärase akustikaga ja samuti teine oli väikegildi saal, kuid hiljem sajandite jooksul väikegildi saal on tükeldatud väiksemateks ruumideks. Siin on jäänud praegu niinimetatud meie väike saal persele, väiksemad toad siin kahel pool, need väiksemad kyll seal on tunduvalt ümber ehitatud, aga suur saal on peaaegu säilitanud oma endise esialgse kuju, et seal on eriti see suurgildi saal on niivõrd omapärane. Huvitav isegi praegu tänapäeva vaatevinklist. Küllap leidis ta siis kasutamist väga erinevaks otstarbeks, nagu juba eespool juttu pidudeks ja ameti asjaajamiseks ja kindlasti isegi hilisematel sajanditel on saali kasutamine veelgi mitmekesisemaks läinud. Siin korraldati kontserte, siin selles saalis on nii mõnigi omaja kuulsus esinenud, noh, üks tuntumaid, võib-olla koloriitsem kuju oli kuulus lauljatar mara kellest meil Al fondides on mõningaid materjale siin sellessamas saalis on isegi jumalateenistusi peetud. Nimelt, kui möödunud sajandil Oleviste kirik välgust põlema süttis, siis paarikümne aasta vältel nii kogu kirik uuesti üles ehitati, peeti siin selles saalis jumalateenistusi. Kui möödunud sajandi keskpaiku Tallinna Linnateater samuti tulekahju ohvriks langes, siis toimusid siin teatrietendused. Nii et ühesõnaga, see maja on leidnud väga mitmesugust kasutamist. Möödunud sajandi lõpul. Kui juba kapitalism hakkas arenema, siis tekkisid ka uued, sellised organisatsioonid loodi ka siin Tallinnas börsikomitee, kes muide siis ka kuna tol ajal gildid osatähtsus hakkas juba teatud määral vähenema hakkaski seda hoonet kasutama ja sellest muidu on ka tulnud selle vanemate inimeste seas nagu rohkem levinud nimetus, börsihoone ja isegi börsi käik on praegu meil ametlik nimetus, see on alles võrdlemisi uus nimetus, sest varem oli ta gildi käik, börsihoone korraldas siin igasuguseid näitusi, muide, siin on olnud siis käsitöönäitusi ja kaubandusnäitusi. Ja muide huvitav märkida ka seda, et näiteks 1000 930. aastal toimus selles saalis muide, nendes ruumides esimene Nõukogude Liidu tööstusnäitus. Nad ei ole selle siin revolutsiooni aastal 1000 970. aastal oli muide peale veebruarirevolutsiooni siin ka Tallinna miilitsakeskust peale suurt isamaasõda 1000 90 40. Asusid siin selles ruumis teni nöörid, need, kelle ülesandeks oli siin kahjutuks teha sõja jälgi on nad tõid siia muidugi kogusega, kui siin mürske ja kus võetis lõhkeni välja. Ja üks korts juhtus siin küllaltki tõsine asi. Nimelt üks meestest ajameelsusest viskas siin suitsuotsa põleva suitsuotsa veel kasti, kus oli mürskudest välja veetud püssirohi. No ja muidugi see seal kuidagi süttis, lõhkes ja suur osa aknaid lendas majale eest ära, aga üldiselt muidugi maja ka, isegi sõjakeerises on võrdlemisi vähe kannatada saanud. Ja nüüd tänapäevani välja, asub siin praegu Eesti NSV riiklik ajaloomuuseum. Ja siiamaani oleme juttu puhunud Eesti NSV riikliku ajaloomuuseumi direktori peet Sillaotsaga mida külastaja võib näha iga päev siin, meie praegult. Kuigi võib-olla maja tundub täiesti suurena. Siiski ajaloomuuseumi jaoks on ta kahjuks liiga väikene ja selle tõttu muidugi meie saame anda küllaltki kokkusurutud ja tagasihoidliku ülevaate kogu Eesti NSV ajaloost alates kõige varasemast perioodist kuni lõpetades peaaegu tänapäevani välja. No see on muidugi selline osa, mida nüüd, iga külastaja võib ise siin näha, kui lunastab muuseumi pääsema, tuleb siia vaatama. Ja selle tõttu võib-olla sellest, ehkki olekski mõtet rääkida. Küll, aga võib-olla oleks märksa huvitavam kõnelda sellest, mida võib-olla igapäevane külastaja ei saa näha, see on nimelt meie rikkalikud fondid mille arv on üle 160000 ühiku. Ja mis on kogutud siin ligi pooleteise sajandi vältel ja mis moodustavad küllaltki väärtusliku kogu meie maa ja rahva ajaloost. Ja need fondid asuvad teil sellesama maja keldris, tähendab otse meie all otse meie all ja sinna harilikult külastajaid ei luba? Ei kahjuks seda ei ole võimalik, tõsi küll, me vahetevahel korraldame koolidele erilise tunde all olevas uurijate toas, kus me siis üksikuid fondideni näidiseid nendele tutvustame. Kuna see on siiski õpilastele küllaltki huvitav ja annab tunduvalt lisa sellele, mis meil siin ekspositsioonis välja pandud. Ja täna on siis ka minul võimalus vist teie loal all keldris näha seda, mida teised ei näe. Kindlasti. Olen keldris, vanas keskaegses keldris, iga tuba, kui üldse võib toast rääkida, kujutab endast kaarja laega laoruumi, mis omakorda teistega ühendatud võlvitud käikudega. Sajad riiulid, kapid ja sahtlid on täis, vaikivad esemeid. Siia ei paista iialgi päike. Endine veinikelder mahutab nüüd 1000 korda enam väärtusi kui kõige saagirikkam all veiniaastal. Siin all keldris sügaval korrastavad, uurivad ja hoiavad ajalugu, kümned naise käed. Ka nemad ei näe töö ajal päikest ega kuule müristamist. Kõik on siin ilusasti fondideks jagatud. Igal perenaisel oma köök, elutube siin pole, kui mitte arvestada üht üldist ühiskajutit. Kultuurilooline fond, tema perenaine, fondihoidja Ulve räpp, palun iseloomustage teie valitsemise alla kuuluvaid esemeid, et siin on väga omapärased ja väga mitmekesised esemed, alates juba antiik Kreekast, Roomast, Egiptusest, kuni siis tänapäevani välja. Mida te peate ise kõige põnevamaks asjaks? Sest kõigest rääkida muidugi absoluutselt mõttetu, aga põnevaid asju on siin päris palju, näiteks siinse väike krokodill, balsameeritud krokodill, Egiptusest võiks seda ise kohe käes hoida, umbes 50 sentimeetri pikkune, mässitud puuvillasest riidesse, mis on juba lagunenud, kulunud. Siit leitud on Egiptusest rännanud Eestimaale siis muumia käsi koos käevarrega siin hästi selline kortsunud karjume pruuniks muutunud juba aegade jooksul. See on juba Eesti Rahva Muuseumi kogusse toodud burgherdi koguga meie muuseumi sattunud. Ja seal ei olnud ka muidugi märgitud, kust ja millal leitud. Täpset kohta ei ole siin näiteks nõu, jällegi pean pärite kah Egiptusest Allabastrist tehtud ja seda kasutati muumiate sisikohtade hoidmiseks. Ta on raske, raske ala, Pastrist tehtud ja kaanega suletav egan kujutab sisse Anubise šaakali pead. Giro klahvidega kaunistatud laua peal on siin veel elevandiluu vist, see on luust ja piip nikerdatud väga selline omapärane, siin viis loomakujutust reljeefsed peal siis see piibu kahane, ümmargune kahe lõppeb jällegi looma pea kujutusega. Selle on kaasa toonud vene maadeuurija Tigmar kampsakast. Raske nii seda suitsetada ikka kaunis raske. Aga siis on veel väga nisukesi omapäraseid viipeoopiumi Piipe. Et siin näeme, on Jaapanist, see on pilliroost valmistatud ja messingist Sis kaha ja suulisega ja see kaha ja suulise ääran madal ril Jõgis kaunistatud Väike-oopiumipudel ookeaniga muidugi ei ole näinud selle piibu suitsetamist. Aga muidu kõik on originaalne, ka ikka originaalne Epium oopiumi rääkides. Pruunikad pruunid ja need tibud on ka kaasa toonud just Vene maadeuurijad oma reisidelt. Nüüd on 19. sajandi lõpust pärit, mis vigur see selle kohta ei oska jah, kindlasti midagi ütelda. See on nimelt nimetatakse kuke kannuseks filipiini saartel armastati kangesti kukevõitlusi pidada ja siin näemegi ühte siis sellist kannust, mida võitluste ajal siis kukele jalga pandi, koosneb sellisest luust liistakutest, terava otsaga listakust siia külge nööriga kinnitatud nahkrihm kukru siis külge kukekannus kannuse juurde, et siis selle terava otsaga oma vahendi, selles vastasele võrdlemisi terav. Hästi torkab vaba piri, ei, kahjuks ei ole paber sealne hülge Zoltest valmistatud kuu niinimetatud Kamleica. Seda kanti talle uudid merele minnes. See on täiesti veekindel jah, täiesti veekindel jällegi Ale uudi naised olid just väga suured käsitöömeistrid kaunistatud mitmesuguse siis siin näete sellistel puukoortest ornamendiga mitmevärviline ja rohelise punase villasest lõngast siis kaunistusega need õmbluste kohad. See on pärit Ale uutidel. Selliseid mereloomade Zoltest valmistatud puukepid on õige mitu, samuti siis barrete ekse, mis nende kuudega juures käisid. Tänapäeval on soortestiga kuue välja vahetanud siis sünteetika. Tol ajal aga täitis niisugune vihmakuube väga hästi oma otstarvet. Ise on kasvanud 19. sajandi lõpust ja Venemaa teooriad. Kujukesi täis sedasi Tasiga käib koos legend, et see on esimene kohvitass siia Tallinnasse toodi doktor Burghardt just nimetab seda esimeseks kohvi tassiks ja pärit Amsterdamist. Ja nüüd, mis materjal seal häälduslikult Tallinna kohvi portselanist. Selline väike ümar tassikene ilma sangata kallist aega tagasi, võib-olla, kui esimest korda Tallinnas kohvitassist Jaudi 19. sajandi lõpust. Nüüd ma näitan, tutvustan teid meie sepikojaga jälle keldriruumides pika-pika käigu kaudu ühendatud ja me läheme veelgi madalamale. Madalamale näete täielikku sepikoja sisustust. See on toodud Avinurmest ja kuuluse sepp Jakopliivile. Siin seinal on tema kutsetunnistus mitu alasid, väiksemad alasid, haamrid siin hästi suur vallast. Aga mis ruum see on, kuhu see sisustus on täpselt pandud? Vana kelder siinjuures näeme kohe vana keskaegsete keskküttesüsteemi kunagi köeti sissi err. Õhkite selleks siis üles. See on ju nii suur kerisekividega. Ja nüüd on kellad ühest naisest parite. Uksekell oli nii raske ja suur, uksekell on mul seal olemas. Jaks. Seal õige mitu kilo raske. Ja see on ka siis. Ja see küünlajalg. Uksekell, uksekell tootmisega nii küll ei ole, muidugi esialgu ei saa arugi, maisest selline hästi kaunistatud nii üles pandud ja siin siis ei saa väita. Täitis uksekellasid, aga muidu väga kena. Et teil on siin nii palju fantastika, samal ajal reaalset läbi sajandite kuni tänapäevani välja. Aga keeeff ilma niidu, elate siin keldris päris õllekapa keskel ja ja nende kahe väikese õllekannu kohta on teada, et annafic on käesoleva sajandi algul Tallinna börs joones käsitöönäitusel nendest külastajatele õlut pakkunud. See tähendab siinsamas vajas ainult üks kõrgemal kõrgemal ja siin on teil veel pole ainuke õlle kapp, aga see on niisugune õllega, mis on seotud otseselt selle majaga, selle majaga meie kogudes on siin õllekanne palju. Nagu te näete, osasin riiulil ja osa üleval ekspositsiooni saalis pole jõudnudki veel kõige põnevam on, siin on ikka, mida teised ei näe. Ja no need õllekannud olid kasutusel meie esivanematel talupoegadel ja nendest nad siis oma pidupäevadel perekondlikel sündmustel pakkusid oma külalistele õlut. Kas nüüd vanad KAPO'd õllekannud asuga kuidagi õlut jooma, sest ta on nii hästi sissetöötatud? Kisuvad küll, on olnudki juhuseid, kus külas olles on pakutud nii tänapäeval Uku poolt valmistatud õlle kannudest õlut ja siis ka on juhus olnud vanadest. Ja tõesti, tundub, õlu on maitsvam, vana kann annab aroomi ja mõnusam juua, sellest teil on siin lähkrid, selts, lähkrid, siis on siin palju viitsutatud nõusid, siis mitmesuguseid kaart, mis on ka olnud palju ja väga mitmeks otstarbeks kasutusel neil silk ja, ja, või silk, nendega on võetud siis toidumoona suvel heinamaade kaasa ja ka mujale teekonnale kaasa. Just nad on nii väikesed ja kohased toidu kaasa võtmiseks. Kuidas teile sattunud see, neid esemed on üksikud inimesed toonud meile siia ja meie ise käime ka suve tihti kogumistööl, ekspeditsioonid, Ena maal, radika, kusagil aida lakas või nagu vana prahi kooli hulgas ja on mõni niisugune ese, mis teil siin on täiesti aukohal. Jah, ja jälle tükk ajalugu, mis teie seinte vahel kuidagi vanaks ei lähe ja kuidagi elustub. No fotod on võrdlemisi huvitavad, nemad jutustavad neljandast ajaloolistest sündmustest, isikutest, kohtadest mida muidu võib-olla ei saakski näha. Mis ajast tõi ja kohus on fotot pärit? Kindlasti photography algaastast. Ja siin vanimad fotod on möödunud sajandi keskpaigast umbes pärit. Mille vastu huvi tunnete, mida te kogute siia? Meie fotoga, kus on väga palju koha laatid, samuti elu, alustikulisi fotosid, revolutsiooni sündmusi, kajastavaid, fotosid, parteisid, isikutest, kes mingil viisil silma paistnud Jaanus. Rõõm on üpris pisike. Keldris nagu ära peidetud ja, kuid kui suure osa teie siin olevatest fotodest eksponeerite üleval, kus iga päev inimesed käivad vaatamas Tõid külastamas. Fotosid üleval on muidugi vähe ja eriti mis puutub originaal botadesse, sest need on tihti niivõrd pisikesed, et nemad ekspositsioonis ei anna suurt midagi. Ja siis me teeme neist koopiad. Üldse on fotokogus üle 25000 foto, sõrm siin, midagi selles. Siin on nüüd mitmesuguseid möödunud sajandi keskpaiga riietuses. Tütarlastel on pikad püksid, mis ulatuvad kleidi alt välja pitspükse pitsid ja meestel on hästi suured lipsud ja kõvad kraed. Kallasin, ta kutsuti vaatermeeridel. Meie fondides käivad inimesed teadusliku restaureerimise töökojast sest Saabi, nende vanade fotode järgi väga hästi taastada vanalinna mitte ainult Tallinna, vaid siin on ka fotosid Narvast, Tartust. Külma, Sõerd, öelge palun, missugune rahad teie kogus on kõige väärtuslikum. Minu kogus on üle 37 tuhandi üksuse, sealhulgas on assignaadid ja mündid, medalid kõik kuuluvad selle kogusse. Aga ma võib-olla mainiksin 18 sajandi algusest pärinevaid suuri vassest plaate, mis täitsid kah mündi osa tol korral. Ega ta nüüd ei taha öelda, et Eesti raha on, see mitu külade talud oli, seda on raske öelda, ma ei ole kunagi ära kaalunud. Igatahes need vask tahatanud välja. Nad pidid katma hõbeda väärtuse tol korral siin käes olevad on Rootsi päritoluga nelja Talrilised 1700 19.-st 20.-st aastast pärit. Peeter esimene Venemaal tahtis kah Rootsi eeskujul välja anda Rahesse 1725, pärast oma surma ilmusid seal ka sarnased plaadid. Ühe rubla 50 kopikalist väiksema väärtusega. Kunagi võis rublane küll vana tänavasillutise vahel ära kaduda. No see kaver, aga muidugi ta käibel ei olnud ka hiljem Katariina ajal siis tekkis jällegi suur rahapuudus, ütleme metallipuudus ja hakati jällegi otsima mingisugust vahendeid, mis täidaksid rahaset, siis hakati välja andma neid assignaate millised valmistati väga õhukesel paberil. Allkirjad tuli neile alla panna käsitsi, see võttis jällegi palju aega ja need assignaadid vahetati pangas ümber vaskrahade peale. Ja kuna seepärast pidi pankades vaskraha hirmus palju olema, näiteks viiekopikalise kõiki hakati mõtlema välja lasta suurt rublast, raha. Vask, see on pask, ta pidi olema hõbeda rubla väärtuses. Kui palju see kaalub? See kaalub umbes kilu kilu ümber, ta võib olla küll ja litri moodi, mida harilikult hokiväljakul. Ja neid tegelikult anti, väljasestrioretski. Relvatehaste juures asuvas mündikojas katsetati kaheksa aastat ja siis tuldi tulemusele, et sellest ikka midagi välja ei tule. See ei ole päris originaal, originaalid olid natukene suuremad ja õhemad ja originaal on üldse ainult kaks teada. Üks on riiklikus Ermitaažis Leningradis ja teine asub Viini mündikojas. 1700 38. aastal lasti välja paarkümmend valeraha, nii ütleme nende algse templi järgi ja üks neist ei näete nüüd siin. Valera Wade raha tähendab välja lastud kollektsionääridele. Tekkimisest alates on igavene häda alati rahul olnud. Kunstiharilikult argudega ei mõõda ja ega vist seda teha ei tohi. Kuid mitu eset on teie hoole all maris Laubre kujutava kunstikogus on üle üheksa ja poole 1000 eseme maali, skulptuuri ja graafikat. Näiteks üks väga huvitav lehte kunstnik, prorokovi leht Klooga koonduslaagrist, mis kuulub kuulsasse seeriasse, mille eest ta Lenini preemia sai, see kujutab tule ridade vahelt ära päästetud naist. Foonil veel on näha tuleriitu. Ja on teada, et Prokovi dessandi dessandi Kruku Carokovka ise kuulus, avastas esimesena selle Klooga koonduslaagriga Paldiskis maale tulid. Nii et ka see saamislugu vastab täiesti faktidele ja, ja ka temal on niisugune huvitavam ja, ja, ja veel traagilisem emotsionaalsem legend, aga kui tavaliselt võib-olla näitusekülastaja seda lehte vaadates arvata võib. Ja muidugi see ja teisedki siin on üks ka omamoodi väga huvitav leht. Niinimetatud Kölni amulett. Seesugune aitas mitmesuguste hädade vastu langetõve, peavalu, äkilise surma ja muude niisuguste asjade vastu. Kanti teda tavaliselt näete, siin on neli lehte, tekst on kõigil ühesugune, paigutus natuke erineb ka üldised tekst on üks, sellest aitaks siis neljale inimesele. Need õmmeldi tavaliselt riiete sisse, kuskile voodri vahele veni. Amunetina kanti nad kaasas. See on pühade kuningate Kaspari Melchiori sari. Vägi seisab nende taga. Hoiab äkilist surmast, langetõvest, peaalust, palavikust ja muudest hädadest. Kas juhust müük on aidanud? Ei tea, aga üldiselt on niimoodi, et see leht ise tulime eile raekoja apteegi omanik Oburghardi kogudest ja kuna on teada, et Raekoja apteegis müüdi mitte ainult niisuguseid igasuguseid valuvaigistavat preparaate, vaid kõiki muid, siis võib-olla ka see tõesti kena, kedagi kunagi aitas. Dokumentide kogu Sirje annist on vist nii suur, et ega ühelgi Tallinna korralikul asutusel niisugust omapärast kogu küll ei ole. Nonii omapärast kindlasti mitte, aga suurus väga kohutav ei ole, meil on üle 31000 säility. No ikkagi siis on. No näiteks ma tean, et kohtul ja prokuratuuril rohkem. Aga, aga meil on kahtlemata huvitavamaid ja kõige vanemad. Sellepärast et Meie vanim ürik on paavsti bulla aastast 1247. Ja viimased on tänapäevani välja tulla, on antud ühele kloostrile õiguste andmise ürik, mitte Eesti alalt ja see midagi näete, see on 18.-st sajandist 1732 Tallinnas välja antud kirurgide ja habemeajajad tsunftitunnistus, õpipoisile, Hinrich kolmeetrile, selle, nagu te näete, kuulusid kirurgid ja habemeajajad ühte tsunfti. Kirurgid sunnite päris jah. Mõlemil olid nugadega tegemist, kirurgid, kui mitte päris puhta töö tegijaid käisid sinna koos habemeajajate käia, näiteks arstiametivandes pidi olema sees lubadusete iialgi kunagi kedagi ei lõika. See on siin huvitava tekstiga. Tunnistuse tekst kõlab järgmiselt. Meie selle keiserliku kaubalinna Tallinna auväärse kirurgia ja habemeajamise kunsti Oldermannid ja kolleegid teatame kõigile ja igale mehele, kes seda kirja loeb. Et selle kirja ette näitaja nimega Berend. Hindris kolmeeter sündinud Tallinnas on kolm õppeaastat üksteise järel täielikult läbi teinud ja on oma õpetajahärrade ja kaassellide suhtes näidanud kuivaga usin ja ausameelne õpilane Jon meie raamatusse kuhu kirja pannakse meie õpilased ära märgitud. Nii oleme meie pidanud vajalikuks talle käesoleva õppi kirja väljaandmise, nagu see on tavaks, seda enam, et ta tahab võõrsile minna, et rohkem oma kunstis kogeda. Palume seega kõiki härrasid ja selle, kes meie teenistus valmist, auväärset, kirurgia, kunsti harrastavad seda Berend Hindris kolmeetrit tänu tema korralikkusele ja läbi tehtud õppi aastatele vastu võtta ja abistada selle tõe üriku Orenere siin oma pitsatiga teadlikult kinnitanud. Siin on köite luuletus. Meie autograafide kogust saan pühendatud kaksasin sajandi teise poole tuntud lauljanna Maarale, kelle viimaseid eluaastaid on Eestiga seotud. See on siin ühe mara esinemise mõjul kirjutatud luuletus kus kiidab, et mara selge hääl ja rõõmus meel temaga pealtkuulaja tõstnud õndsete hulka, aga see siiditrükk siidile trükitud itaaliakeelne samuti selle lauljanna Marauks. Mingi Itaalia Teatris esinemise järele tehtud. Nagu tänapäeval midagi aukirju taolistest või kuidas kahtlemata umbes samas funktsioonis Kas teie valvate relvi, seda pilli harilikult relvad ei ole kunagi olnud naiste hoole all, kuidas nendega hakkama saab? Erand täiendab reeglid. Öelge, palun leida anting, mitu relva teil on hoiul? No seda täpselt, ma ei ütle ka üle 2200 ja mis kaliibriga on siin kahureid ja ka kõige väikesem? Siin näiteks on kolmenaelane motiiv, peale selle on veel üsna tilluke. Näed esimest kaliiber, son. Ta võeti täis või sul on kaheksa või? See on kõige väiksem ja vis jah, vist relvalaos teile näiteks kõige rohkem huvi pakub. No teate, seda on väga raske öelda, sellepärast üldist hinnangut ja kui nii võtta, siis on iga relvama ette. Võiks öelda meistrite teatud sajandini lähemalt. Kuidas võtta kohalikel elanikel, muidu ta näiteks Tallinna meistrite relvad omaga huvitavad, võiks öelda. Kuna neid eel aga eriti palju säilinud, siis muidugi omavad nad seda rohkemat, suuremat tähtsust. Aga kõik see näiteks seesama riiulmist ees seisab, siin on ütleme, kasvatatakse timuka mõõk, eks ole, mis on otseselt seotud Tallinna ajalooga, pärineb 1525.-st aastast, kas see on timuka mõõk, muuseas kõik, võib-olla ka raadiokuulajad muidugi on näinud seda sellist mõõgaga linnamuuseumis. See seal on siiski koopia, mis valmistati Tallinna arsenalis 1936. aastal, meil on ta originaal. Ja siin on aastaarv, on siin peale graveeritud, see on 1525 ja nagu näete, siin on ka vastavad embleemid, son siis nõndanimetatud piinaratas ja see on siis võllas. Tekst on mõlemal pool siis veresoones ühesugune. Ja tõlkes muidugi saksakeelne, vastavalt tolle aja tavadele ja tõlkes kõlab ta siis nii, et jumala arm on igal hommikul uus ja kui ma selle mõõga pea kohale tõstan, siis aitan ma patuse igavesse ellu. Tähendab siis timukas oli muuseas muidugi. Kuigi ta oli rahva seas siiski nagu põlastatavanet, siiski raad keelas oma seadusega näiteks timuka mõnitamise, selle eest oli eriline karistus, timukas. Timukat ei tohtinud alustada. Seda soont nimetasite, ületatakse veresoone, eks see oleneb muidugi mõõda konstruktsioonis, aga konstruktsioonist, aga siis rahva terminoloogias on ta siis veresoone nime all käiku läinud. Võrdlus raske? Jah, nuga oli isegi veelgi raskem, sellepärast et löögijõud pidi olema tugev ja siin näete viisaugukest, need täideti siis tinaga. Ja kui siis timukas, siis ÕISis pidid ühe ropsuga pea otsast maha lööma ja vastavalt sellele siis tüdiga mõõtke teate, siis on raske sõma ma peale selle, kui siis timukas oli oma ülesande täitnud, läksis nõukele linna mõõgapuhastaja lehkuleerijale puhastamiseks iga kord peale hukkamist, siis läks mõõk linnamäega klast. Koledad riistad. Nii et tegelikult pole neil isegi üks teine mõõk, see on samuti 16.-st sajandist, siin on konkreetne meister, juba teadasin Johanishenkel, seal siis olingi nii töö- ja ka siin on täpselt samad embleemid piinaratas kui ka siis võllas pehmete. Nii et see kordub, see on juba kohtunud munkade tavaks. No siin on igasuguseid, nii külm kui tulirelvi, no see on tüüpiline kahe käe mõõk, mis oli siis võeti Šveitsi palgasõdurite poolt täiesti üks öelda armee relvana kasutusele juba 15. sajandil. See tüüp siin pärineb 16.-st sajandist. Nagu näete, on ta nõndanimetatud hiigelmõõk kui kahe käe mõõk ühe käega võivadki temaga sõdida. Kahe käega haarama pidamist. Ja ettevaatusmõõk on küllalt terav, veel tänapäevalgi võib ka vigastanud. Ja näete, see käepideme, pikkus on 50 sentimeetrit ja Ülpikus, sellel mõõgal on konkreetselt seal 75 sentimeetrit ja mis siis nende nimed pareerimis, raud, käekaitse, noh, see just näitab siis selle sajandisse, kuuluvus on juba erikujuline tulirelvadest. Tulirelvadest ma, see on see kuulus laava trump, no Tron plaan. Ta Tron Bloom, võiks öelda ka tromboon võiks ka musketooniks nimetada. Ta on ühesõnaga tasule kujulises uudne, ka seda kasutati laeva, tõmbasime kujuliste surnutega relvad, need olid üldse mereväes kasutusel, kuna see laadimine oli hõlpsamini, teatavasti laev kõigub seal relvateadus on ühtlasi ka etnograafia, mis kajastab siis rahvateadus nii mitmes liinis ja näete siin ütleme kasvõi see sõnades või see lause menüüd, tuntud lauset ootamatesse kohtad vaestega keppis, pauk tulla sinna jättagi konkreetselt, kuidas niukestest püstolid selle ja sellest täiesti pauk tulnud nooti kepp, mitte läbi vaadata, mõtlesin lahti, eks ole, ja tõmblukuga Nad on, pandi siis nad siis ka möödunud sajandist jalutuskepp, mis pauku, mis? No siis on see nõndanimetatud masseeritud rauad veidi Damasseri rauad, mida igaüks teab muidugi Oskar Lutsu kevadest ja kus siis Toots käristasin siis laudade siin näete siis mitmet tüüpi temasse, mis ta Moskvasse linna eri terasesordi kohta käib, see. Indias oli see damaskuse nõndanimetatud damaskuse terase linna kasutusel ku Damaskuses endasse tähendab eriterasesorte, siin näete seda nõndanimetatud masseeritud teras siis Kaheraudne duelli püstol, see on nüüd üheraudne, siin oli seen dong lukuga, eks ole, Tungunnetasin pandi siia peale, see on laetud. Kes Nendest püstolid vist on ka väljapeetud on kahtlemata ma mõtlen küll, et siin on ohtlik ja samal ajal ka verine ladu. Kui palju inimesi on nende relvadega hukka saanud, kuulge, vaadake, selle peale ei tohi meiegi mõelda ja siis ma ei tohiks, ei saaks naisena relvakogu hoidja olla, sest ma vaatan siiski nende peale, kui käsitöö ütleb nii tehnika arengu seisukohast ja käsitöömeistrid seisukohast kunsti ajaloo seisukohast ja ja tal on 1000 funktsiooni on seal, ütleme, relvakogul kui niisugune, sest ta on siiski teades omaette tänabi, teadlaseks, paljudele teistele nii arheoloogia ajaloole kui kunstiajalooline, ühtlasi ka teatud mõttes etnograafia, eks ole. Mõtet pole tulnud, mida ka praegu küsisid. Et kui palju inimesi on tapetud, kui nüüd lähtuda laste seisukohast, siis ma mõtlen, et need tahtsin omavahel öösel ütlevad mis lahingust, et keegi on osa võtnud, kelle käes või kui kange sõjaväe käest on olnud või siis ka, mis ta siis mida ta on siis näinud ka oma elupäevade jooksul. Et kui relvad saaksid kõnelda, et mis on ajalugu, on siia taha maetud. Jah, ja seda ta kahtlemata. Teie keldrites on väike ringkäik tehtud taas olema korrus kõrgemal seal, kus kunagi linna kõige kõrgemat pidu pidasid ja asjalikku juttu ajasid ja kus praegu teie muuseum sajandeid tänapäevale lähemale toob. Kust tulevad kõik need esemed, mida siin näha ja mida all keldrites hoiad, et need on väga pikaajalise kogumistöö tulemus. Sest peab ju arvestama seda, et meie muuseumikogudele pandi alus juba ligi poolteist sajandit tagasi, kui esimees sellist ajaloo huvilised siin Tallinnas hakkasid huvi tundma siinse ala minevikku vastu ja hakkasid juba asjaarmastajatele koguma igasuguseid huvitavaid kummalisi esemeid. Hiljem muidugi tänapäeval eriti muidugi on see muutvad juba teaduslikuks kogumistööks, kus me muuseumi töötajad käivad mööda maad ringi, kogudes vastavalt kindlale temaatikale kollektsioone, esemeid ja pere. Muidugi toovad ka inimesed meile küllaltki palju ja väga väärtuslikku aastane juurde, kas meil muuseumis on, kõigub kahe kuni 3000 eseme ümber praegu on teie ruumides ja siin suure ja väikese Gildi saalis suhteliselt vaikne ja eks alati ole ju muuseumikülastaja süvenenud vaatamisse lugemist see kõik, mis teil siin väljas kunagi oli, aga siin ju väga kärarikas, nagu me päris saate alguses juttu tegime. Kas nüüd on siis täide läinud uksel oleva koputi pealkiri, mis soovib jumala rahu? Noh, kaudses mõttes võib see tõesti nii olla. Sest tõesti praegult ikka muuseumi ekspositsiooni vaatamine, see muidugi nõuab süvenemist rahu, vaikust. Ja seda meil ka siin tõesti on. Selles suhtes muidugi. On ajad märgatavalt muutunud ja saade Anno Domini 1410 lõppenud.