Lugupeetud kuulajad, järgnevalt tutvustame teile vabariigi uuslavastusi. Mikrofoni ees on Kalju Uibo. Inimesel on valida kahe tee vahel. Üks tee viib jõukusele seltskondliku positsioonile võib-olla koguni kuulsuselegi. Kuid asudes sellele teele, peab inimene maha salgama oma südametunnistuse. Ta peab end müüma tolle maailma vägevatele, kes on huvitatud sellest, et hoida lihtsaid inimesi, lakkamatud hirmud homse päeva ees, kes on valmis paiskama rahvaid sõja hävingusse. Teine tee ei toorikustega kuulsust. CT evib ausalt mõtlevate inimeste juurde, kes teenivad tööga oma igapäevast leiba ja tahavad rahu ning inimväärset elu. Selle tee valimine tähendab puhast südametunnistust, kuid ühtlasi loobumist paljudest elu mugavustest. Kumba teed valida? Olukorra teeb veel keerukamaks asjaolu, et see inimene on momendil pime. Fašistlike terroristide organiseeritud pommiplahvatus röövis talt nägemise. Tõsi küll, arstid annavad mõningaid lootusi, kuid operatsiooniks on vaja raha ja raha on vaja väga palju. Kõigele lisaks on sellel pimedal mehel talumatuks muutunud kodune elu. Tema naine tühine ja karjäärihimuline seltskonna. Ta on hakanud oma mehe, endise šefi, ajalehe toimetaja armukeseks. Selle naise arvates oleks lausa rumalus, kogu tulevik ja edasine elu pühendada pimedale mehele. Niisuguse keerukas olukorda on asetanud noor näitekirjanik Eino Alt oma esimese näidendi peategelase. Ja näidendi nimi ongi pime mees mille tõi hiljuti lavale Viktor Kingissepa nimeline akadeemiline Draamateater. Küllaltki huvitava ja köitva sündmustiku kaudu arutab autor lahti keeruka sõlme. Ja see tegevuse loogika viib järeldusele, et ainuõige tee on tee rahva juurde oma ande ja võimete pühendamine võitlusele rahu ja tööinimeste parema homse nimel. Elu ja kirjanduse üheks seaduspäraseks on, et inimese karakt avaneb seda selgemini, mida keerukam ja mida raskem on olukord, millest tuleb tegutseda. Mäletaminetsofoces asetas oma kuninga Oidipuse olukorda, kus ta on iseenese teadmata sooritanud raske süüteo. Puhta hingega noor Hamlet on korraga sattunud vastamisi oma ajastul. Kogu alatuse räpasus ja julmusega. Tiina ja Margus armastus põrkab patriarhaalse eelarvamuste ja vaimupimeduse vastu. Muidugi ma ei kavatse ega mõtle noore autori esimest näidendit võrrelda nende näitekirjanduse tippsaavutustega kuid ometi tuleb märkida, et Eino ainult on püüdnud seda dramaturgia üht seaduspärasust silmas pidada. Ning seal võimaldanud ta luua rea värskelt ja huvitavalt nähtud tegelaskujusid nagu näiteks nimiosaline pine mees, keda kehastab üheskoosseisus Ants Eskola ja teises Heino. Mandri. Nii mõnegi kaasaja näidendi puhul võib vaataja juba esimeses pildis ette aimata tegevuse edasist kulgu ja peategelase saatust kuid antud juhul see nii ei ole. Kuni viimase vaatuseni hoiab autor vaataja huvi pinevil ja alles näidendi lõpus. Finaalis ilmneb lõplikult, milliseks kujuneb pimeda mehe edasine saatus. Väga huvitavaks kujuks on lavastuses naistegelane, keda autor nimetab nooreks naiseks, kes lõpetab portree iseendast. Seda kuju võib pidada näitlejanna Ita Everi silmapaistvaks saavutuseks. Ta toob suure elu truudusega ja sügavusega esile, kuidas selle naise väliselt karedavõitu koore all peitub inimlikult soe ja aus süda ning terve ja loomulik tööinimesele omane klassiinstinkt. Heaks saavutuseks on autorile kui näitlejannale Kadiakonistsi kuju Aino Talvi kehastuses Aino Talvi vältinud õigesti sirgjoonelist lihtsustamist ja ühtlasi näitab ta selle kuju kaudu selgesti, millist osa etendab religioon tänapäeva teravas ideoloogilises võitluses. Ja muidugi ei saa mööda minna ka näidendi lavastajast Pendruist, kellel on see lavastus tunnustusväärseks kordaminekuks. Juba eelmises töös arbuusovi näidendi poeg lavastuses näitas Pendruiiend üsna võimekamad. Antud lavastuses on Pendrull õnnestunud allutada paljud lavastuse komponendid põhiidee või nagu öeldakse, teatrikeeles pealisülesande avamisele. Meenutagem kas või lugupeetud kuulajad või kui teil selle lavastuse vaatamine veel ees seisab, siis pange tähele kasvõi üht detaili. Nimelt seda, kui ilmekalt mängib kaasa helitaust kaasaegne džässimuusika, mis kostab teiselt poolt. Seinad on kord hingetu ja külm, rõhutades tolle ühiskonna hingetuks osavõtmatus inimese saatuse suhtes. Kuid teinekord jälle kõlab see ängistavate traagiliselt. Kolmas kord lõikava pilke ja irooniaga. Samuti väljendusrikas on piltide vaheldumisel, kõlab lühike vahemuusika. Muidugi oleks ülearune nõuda, et noore autori esimene näidend oleks vaba igasugustest puudujääkidest ja neid on ka kõne all olevas näidendis ja lavastuses. Maksim Gorki on rõhutanud, et näidendis peab iga tegelane olema iseloomustatud tema enese jõul ja ennekõike tema kõne kaudu. Seda nõuet silmas pidades on autor mõnede tegelaste puhul, kui nii võib öelda, üle pingutanud. Näiteks pimeda mehe keel lausa kubiseb aforismidest paradoksidest, mis teeb kohati tema mõtete jälgimise raskeks. Tavalises elus ju inimesed niisuguste seltsidega ei räägi, mitte kõigi tegelaskujude puhul ei ole tunda selget isikupära ja uudsust ja võib veel leidagi muid puudusi või kohti, mis kutsuvad vaidlema. Ent peamine on siiski üldmulje, mis jääb vaatajale, kui eesriie on viimase vaatuse järel sulgunud ning see on pimeda mehe lavastuse puhul kaheldamatult positiivne. See etendus paneb end huvi ja põnevusega jälgima ja ta pakub elamust ning äratab uusi mõtteid. See aga on kunstis kõige tähtsam. Katkendi näidendi esimese vaatuse kolmandast pildist esitavad Ita Ever ja Heino mandri. Seal ettevaatlik, siin on trepp. Oota, oota, ma teen valgust. Elektri lülitasid välja? Õnneks poodnik andis petrooleumi, haigu leidub, krediiti pole veel kõik kadunud. Palju pole õli enam jäänud? Härma vedelesin enne välja minemist. Seisad ettevõttel vaja? Unustasin. Või tahad, ma näitan sulle kogu tuba. Lühikesed kokkupõrked on kasulik vältida. Siin on riidekapp. Hätta pole suuremat väärt. Tutvume siis pealegi. Minu nimi on Martin, töötu ja tööks kõlbmatu reporter, kelle aktsiad ei ole sinu omadest kõrgemad. Ukse peal on peegel. Ta teeb aga lõust. Ta ei saa oma portreega hirmutada. Korra, ma käisin kunstinäitusel. Naljakas oli, mitte midagi, ma ei saanud aru. Ainult üks pilt oli kurb. Määrdunud kotiriidele oli maalitud üks must must täpp mis põrnitses mulle otsa nagu sill. Järsku mul hakkas jube hirmima, plagasin tänavale. Tegelikult on inimsilm ainult tühi raam. Kui mõned poeedid leiavad sealt inimhinge sügavusi, siis on see kurb äratundmine. Tänaval ma enam ei kartnud. Seal oli inimesi ja paistis päike, see oli enesepete. Inimesed võivad olla koostööl tänaval ühe katuse või teki all. Ja ometi on nad üksi. Inimene on alati üksi. Praegu oleme kahekesi. Voodit saab jagada, muret mitte. Kui voodis magab kaks inimest üks õnnelik või õnnetu siis ei saa veel öelda, et voodis on kaks pool õnneliku või kaks pool õnnetut inimest. Alla ei. Kasvamise jagu on tagavaraks. Ja ongi kõik. Suur kunst, ütleb pääsega palju kasu, et ma ei tunne kunstnikku ennast. Teade ennast pole veel tutvustanud. Mina olen Diana. Käitlejana IKKA VEEL jahil. Tööd jahi. Kaua juba. Viimased kingad on läbi sõtkutud. Möödunud nädalal oleks peaaegu näkanud ühte reklaambüroosse aga peremees ei tahtnud ainult pilte teha. Sa mõtled? Püüan maalitud portreid. Ütle mulle sina. Seda võib. Ikka veel maalid. Kahjuks jäin ka mina modellita, ma olen siin. Jutusta endast ninaga maalin. Kerge öelda. Taime püsti tõusta. Minu pärast võib modell kas või ringi joosta. Väsivad, tõstan. Mulanne mõlanner. Juuksed. Ema ja asju ei alguses ei olnud sugugi halb. Kiilaspäine modell oleks võinud palju vähem inspireerinud. Vähe on elus enne. Aga inimene ei aita. Ärme pane midagi lõbusamat. Keegi ei tohi nii pime olla, ta ise oma õnne ei näeks. Seda ütlesid säilimist. Seda öeldi mulle ja siis ei kõlanudki nii ilusasti. Kes oli täitlis? Minul naine. Anda sulle hea naine. Tal on seltskonnainimese praktiline meel ja instinktid. Sellepärast ta vist ei suudagi mõista, miks ma lepingut alla kirjutada ei taha. Mis lepingusse ühes soliidses pakkumisest, nii oleks seda vist ärimaailmas nimetatud. See on väga paha, eks kahju, et meie paradiisis ei kasva hea ja kurja äratundmise puud. Katsete tallegi. Kutsikast on kahju ilma puutan tal raske jalga tõsta. Kutsikast räägiti ikka samast perest, kellele sa käskisid paela kaela siduda. Kuule, vaata kus ta jälle redutab. Kas sa teed kuskile ära sõitma pimedate reporterite lennuta keegi mööda maailma? Klišee sülann? Reporteripäeviks ajast, sina oled sellega maha saanud, vot seda küsin, maga endalt, et see polegi ise kirjutad kirjutamist, ma alustasin sõja algul. Tollal klõbises mu kirjutusmasinal sama optimistlikult, kui sõjatrumm. Tuli aeg, kus visati minema nii trumm kui ka pulgad. Kas sa tead, mida teeb elus pettunud inimene kui ta tahab edasi elada, ei tea mina taha kunagi midagi halba meelde tuletada. Sa siiski teadsid, et sõjaväe mõtlevad tema püüdsingi elada, kõik need aastad ma ei tahtnud enam sekkuda kogu krampis. Päevikumatasin sügavasse laika põhja ja unustasin ühel päeval käsitega kraami Mäks. Tead, sa Nakraamisin tena kapist lagedale rummi, pudeli rummi. Otsisin ta lagedale. Lõhna järgi, otsisime. Raha, võib mitte haiseda. Aga kõik selle, mille eest on raha loota, tunneme me ikkagi lõhnast ära. Pakutud honorar on korralik. Töötule ja pimedale reporterile, kes peab uuesti operatsioonile minema. Tähendab seda pagana palju. Saad nägijaks. Millele sa pead, mured? Ei oleks pidanud laskma endale päevikut ette lugeda. Kordama oleksin võinud olla õnnelik, et ma ei näe. Ei sa andinedeks. Hiljem ma kuulsin, et sinna kogunes tavalisest rahu pooldajaid. Kes oli see tõesti pomm, mis mind pimedaks tegi? Kas tõesti jänkide kaks aatomipommi lõpetasid aastaid kestnud maailmasõja? Mina ma ise mõhkugi aru on vist küsimusi, mis on nagu võlg, mille tasumisest pole pääsu. Püüdes mitte mõelda sõjale, ma pikendasin ainult maksetähtaega. Sõja ja rahu küsimuses tuleb kõigilt kord kindel vastus anda. Ma tean, et seda teeb inimesed õnnetuks. Raske on teisi kujutleda õnnelike, nagu ise pead jääma õnnetuks nägijaks. Kuid kas selleks peavad kollanoka illusioonides saama mehe patud? See oli sõjapropaganda. Tõsi lõpu poole leidub siin paremaid lehekülgi kuid nende kallal natavalt sooritada plastilise operatsioone. Sa ei tea, mida see tähendab. Pressiiludussalongis pole kohitsetud puudlist täisvärki isalõvi tegemine, mingi kunst, kirjutama teine raamat. Kirjuta nii, nagu sa ise tahad. Oled sa palju teinud oma tahtmise järgi? Harjasse taga peaks siiski rääkima. Ma arvan, et tal kommunist ise ma ei tunne nende mehi. Nemad on aga sõja vastas. Ma vaatan, neil ei, mitte päevikut. Väljas oli pime, võib-olla ma ei näinud. Praegu ma ei vaja aadressi. Harjasse ei saanud valetada, sest ta ise pakkus mulle oma aadressi. Mida sa minust Mõeldakse kõigepealt iseendale meelepole tähtis, kus ta magab. Mehe reputatsiooni võib jäädavalt määrida ainult poliitika. Järgnevalt anname sõna Vanemuise peanäitejuhiabile kirjanduse alal Eevalt campusele. Tõeline armastus kaasaegse helilooja muusika vastu pole paljudel põhjustel mitte nii väga sagedane nähtus. Suur nõukogude helilooja Sergei Prokofjevi sündinud 1891 surnud 1953 on aga üks neid, kelle teoseid armastavad nii kuulajad kui esitajad. Statistiliste andmete järgi on Prokofjev kogu maailma ulatuses kõige mängitavam helilooja. Tema teosed on omandanud kindla koha maailma parimate orkestrite ja solistide repertuaaris. Ooperi- ja balletilavadel. Prokofjevi erakordne muusikaline anne väljendus juba varases lapsepõlves. Viie aastaselt hakkas ta komponeerima. Oma esimese ooperi kirjutas ta üheksa-aastaselt. Peterburi konservatooriumi lõpetas ta tervet kolmel erialal. Heliloojana, dirigendina ja pianistina. Prokofjevi oli eredalt individuaalse käekirjaga novaatorliku kunstnik, kelle loomingut iseloomustab muusikaliste väljendusvahendite vaimukas kasutamine dramaturgiliselt eesmärkidel. Meloodiarikkus energiline Rütt, originaalne harmoonia, modulatsioonid, leidlikud, kus hiilgav Ortestratsiooni tehnika. Tema looming on avaldanud nii nõukogude kui kogu maailma heliloojatele ilmset mõju. Ka pianistina vallutas ta oma Virtoosselt särava ja omapäraselt temperament mänguga, publiku südamed. Aastatel 1918 kuni 1930 kas elas Prokofjevi välismaal, Jaapanis, Ameerikas, Saksamaal, Prantsusmaal, kirjutades üha uusi teoseid ja esinedes maailma paljudes maades menukat autorikontsertidega. 1934. aasta novembris esines maailmakuulus kunstnik meil harva nähtava eduga ka Tallinnas ja Tartus. 1932. aastal pöördus helilooja lõplikult kodumaale tagasi, kus temast sai Nõukogude muusikakultuuri aktiivne edasiarendaja. 1957. aastal määrati Prokofjevi seitsmendale sümfooniale postuumselt Lenini preemia. Pole muusikas sellist valdkonda, mida Prokofjevi poleks proovinud. Ta valitses ühesuguse meisterlikkuse ka kõiki žanre massilaulust, ooperini, instrumentaalansamblist, sümfooniana. Tema 130-st oopusest koosnevas teoste nimistus leidub kaheksa ooperit ja seitse balletti, millest enamikule on ta libreto ise kirjutanud. Eesti teatrikülastajal on tuntud Prokofjevi balleti Romeo ja Julia ning Kivilil. 1940. aastal mängiti Moskva kunstiteatris suure eduga inglise 18. sajandi suurimat dramaturgi Pritchard printsile Sheridani komöödiat keelepeksukool. Prokofjevi huvitus Sheridani teistest teostest. Eriti oli ta vaimustatud Sheridani komöödiast duenja seltsidaam, mis eesti teatrikülastajal on samuti tuntud soni šampanja. Sellest võib Mozarti ja Rossini stiilis ooperi kirjutada Ta arvas helilooja libreto kirjutas ta koos oma naise Mira Mandelson Prokovievaga. Mõne kuuga valmis 49 aastasel heliloojal ka muusika meloodiarikkus muusikalise karakteristik erakordne tabavus. Stiili Mozartlik selgus teevad selle teose maailma ooperiliteratuuri üheks parimaks. Näiteks. Ooper naerab väljani, aadlikodanluse kasuahnust ja saamahimu, vaimulikke silma, kirjatsemist ja Vagatsemist ning astub välja noorte õiguse eest ise määrata oma elusaatust. Lüürilist koomiline ooper kihlus kloostris nii nagu autor teda nimetas, jõudis lavale alles suure isamaasõja järel 1946. aastal Leningradis. Ooperi libreto tõlkis Vanemuisel Tartu muusikakooli õppejõud Mall Sarv. Ooperi lavastas ENSV rahvakunstnik Kaarel Ird. Dirigeerib Erich Kõlar. Dekoratsioonid ja kostüümid ongi Orksanderilt. Järgnevalt esitame ooperi sissejuhatuse. Ooperi teine pilt, millest kuuleme, mõningaid stseene toimub Don Rommi Majas. Don Romi tütar Luisa ei taha kuidagi minna mehele rikkale kalakaupmehele Mendozale kellega isa teda sunnib abielluma. Asjatult keelitavat Luisa ja viimase vend Ferdinand isa oma kavatsusest loobuma Don Romney soovi kuuldagi Luisa armastatust Antonio ost, sest viimane on vaene. Et tõrksad tütart taltsutada, otsustab isada nii kauaks luku taha panna, kuni viimane aru pähe võtab. Ferdinandi hinges tärkab armukadedus. Ta kardab, et Antonio, kes on Luisa ilmselt kaotanud, võib kiinduda nüüd tema pruuti klarasse. Vastavalt oma kavalale plaanile satub duenja Luisa seltsidaam nagu juhuslikult Don Antonio armastuskirjaga Luisale don Rommi kätte. Raevunud don Rom nõuab, et duennya lahkuks otsekohe tema majast. Vihast pimestatud don ei taipagi hiljem, et duennya riietuses põgeneb majast hoopis tema oma tütar. Don Rommi osa laulab ENSV teeneline kunstnik Endel Ani Luisat Aino seep, Ferdinandi, Viktor Taimre ja duennjat Lindakivi kart. B ja B olid ka ei jaksa. Jaanus Ants Oras on ju nagu appi kategooriaid juhatama. Mureta. Pelgaks. Lydia Koidula nimelise Pärnu draamateatri järjekordseks uuslavastuseks oli šoti kirjaniku Aleksander riidi komöödia suure suuga piiga. See mitmeti uudne ja huvitav näidend, mis vaatamata sellele, et tegevus algab haldjate riigis ja viib siis vaataja keskaegsesse paruni lossi on läbinisti nii kummaline, kui see ka ei ole. Kaasaegne Näidendi lavastas teatri peanäitejuht Artur Ots, kes ühtlasi mängib peaosalist, kergemeelset luuletajat, toomast haldjate kuningannat LEDid rohelises, mängib Õie Maasik. Nüüd mõned sissejuhatavad sõnad lavastajalt Artur otsalt. Aleksander riid on kaasaegne, šoti dramaturg, tan kirjutanud mitmeid näidendid ja üks kõige populaarsemaid on neist suure suuga piigat. Näidendi tegevus algab haldjate riigis ja kandub seal üle keskaegsel Šotimaale. Aga sellegipoolest pole see näidend sugugi mitte ajalooline näidend, vaid täiesti realistlik ja seega ka väga kaasaegne näidendi tegelasi toomas või mul on küll tõepoolest ajalooline isik. See on sotima pard, kes elas 13. sajandil. Kanedendi naiskangelane Mc Eli bängist elas Šotimaal kuid rohkem kui kolm sajandit pärast Toomas riimuri ja mehele läks mäkke ühele kuulsa inglise romaanikirjaniku Walter Scotti esivanematest Riidoli sunnitud toomas võimule ja elukäiku tooma kolme sajandi võrra hilisemasse aega. Ilmselt tegi ta seda selleks, et kujutada korraga mäki ennastsalgavalt ja liigutavat armastust Pummeldaja ja riiukuke Ulysgoti vastu ning toomas viimuri nii-öelda loomingulist krahvi. Tunnustas ainult kõrget, see tähendab kunstlikku ja üles, puutud luulet ja ei saanud aru, et tõeline poeesia on elus endas. Riimuri süžeeliinis peitubki näidendi peateema. Mõte sellest, et kunst peab jääma elutõele truuks ja selle juhtmetega lõpetabki autor oma näidendi. Ja nüüd kuulete lavastajat juba peaosas. Haldjate kuninganna on õie Maasik. Jõudsimegi kohale. Siin lõpeb minu riik, jalgade elavate inimeste maailm, sama mall, kuhu sa nii väga tahad tagasi minna. Loodan, et ta meeldib sulle. Oi, kuidas ta mulle meeldib, lüüdis. Olin päris ära unustanud, et ma nii suurepäraselt lõhnab. Tahaksin teda kohe maitsta. Ja mis lõhlatasin, kõik on sõnniku ja jumal teab veel mille ja surnuaialõhn toomas. Ära seda unusta. Kas tunned imalast laadahõng? Need on üles poodud röövlite korjused, mis haisevad ära ning unusta tuumas. Iga roa juurde käib oma vürts. Ilma vürtsid ei ole neil õiget maitset. Kõik on omavahel seotud. Ohver ja röövel, nauding ja piim. Surelikud on maailmas pole neid võimalik üksteisest eraldada, kuid sa võid pääseda surelikude armetust, saatusest, kui jääd minu juurde tuumas. Ja minu juurde ja, ja nii nagu elasid need seitse aastat. Pean ballaadi kirjutama leerivõitlusele kirjutadega haldjate maal. Palun vabandust veidi, kuid millegipärast ei tule seal sellest midagi välja. Haldjatemaal ei ole konflikte aga ilma konfliktideta Kunski ja peale selle pole seal kangelasi, mis ballaad silma kangelasteda on. Yleedi haldjate riigis on hea elada, kuid värsse tuleb kirjutada maa peal. Ning peale selle on mul ballaadis sisu juba kõik valmis mõeldud või niimoodi ja, ja mul on peas kõik valmis. Ma jutustan niisuguse põneva loo. Ja pange tähele, ballaadis on ainult tõde, kõik algab ägeda tapmisega, mõõkade kõlin, kapjade, plagin, karjed haiged. Kes siis siis tuleb lüüriline osa armastusest, see on naiste jaoks, te teate ju, neid huvitab ainult armastus, kes siis siis järgneb kõrgpunkt. Kangelasel tuleb valida tõelise kuulsuse ja niinimetatud maiste hüvede vahel. Ja liigutav lõpp, seda ma juba oskan. Ja sina arvad, et missugused taplus, kangelased sind maadel lausa ootavad, kahtlemata seal tuleb seda ette igal sammul. Sellest ajast, kui seal viimati maadel kõndisid, on paljugi muutunud. Toomas võib-olla elugi seal nüüd hoopis teine see, seda mõjusu. Tahate teavicialeri tõotan teid veel seitse aastat ustavalt teenida, kui ma seitsme päeva jooksul ei leia seda, mida mul vaja on ja ei kirjuta sellest oivalist ballaadi kõige imepärasemat pida. Kunagi on kuuldud Šotimaal, see tähendab kogu maailmas ja pidage meeles, seal räägitakse ainult tõtt. Ja kui nad kihlveo võidan, siis kingite mulle suudluse. Kas niisugust tõtt, mida inimesed tõeks peavad või niisugust, mida peale Meie niisugust, nii mida teie kui ka inimesed tõeks peavad kirjeldan sündmusi nii, nagu nad tegelikult on. Kuid kirjeldan neid kauni, üleva keelega. Selline on minu stiil. Võtangi Leo vastu. Tõusis kindluse, mõtlesid meie kokkulepet kogemata rikkuda ei saaks. Ma loen sulle peale nüüd üsna süütud võlusõnad. Laulik toomas, saadan su inimeste maailma tagasi ja nüüdsest peale ärgu laussugu su huuled. Karm soike, mis te nüüd ütlesite, löödi aga muidugi toomas Te käskisite mul alati tõtt rääkida ja seda ma just arvasingi, tuumakogu aeg löödi. Tänasest õhtust peale, löödi seal võimatu. Te lihtsalt ei tea, mis on elu niisugust võlukäsku täita, siis ma jään päris hätta. Ega seda vist ei saa ju midagi osta ega müüa. Tütarlapsest. Kuidas tütarlastega nüüd kurameerima hakkan? Leedid, palun võtke minutise käsk, vabastage mind, võluv käsk, muidu ei ole mul maa peal mitte midagi peale hakata. Ja sellisesse maailma tahad seal nii väga tagasi minna, Toomas. Peale ma olen nõus kompromissiga. Igapäevases elus luban sulle kasutada tavalisi vabadusi oma jutus kus see maa peal delt kombeks. Aga ballaadis, ballaadis peab igas sõnatut rääkima, seal ei tohi siit pigi valet olla. Toomas. Ja pea meeles, ma hakkan sind silmas pidama. Pea ainult meeles, kullake et kujuned isu täis saanud teie askeldavast maapealsest elust. Siis ära unusta, et olen siin ja ootan sind päevas. Kunagi suudame teid unustada, leidis Toomas. Kui sa praegu Marri lossi lähed siis leiad sealt kõik, mis sul ballaadi jaoks vaja on. Eesti NSV teatriühingu äsja lõppenud esimesest kongressist teeb kokkuvõtteid ühingu juhatuse aseesimees Ants täiel. Eesti NSV teatriühingu esimene kongress toimus Tallinnas 24. ja 25. aprillil. Kongress tuli kokku selleks, et arutada vabariigiteatrite viimaste aastate loomingulisi tööküsimusi ja määratleda eelseisvaid ülesandeid seoses Nõukogude Liidu kommunistliku partei 22. kongressi otsustega. Kokkuvõtted ja ülesanded leidsid käsitlemist teatriühingu juhatuse esimehe Ilmar Tamuri. Aruandes. Tuleb märkida, et kongressi delegaatide arvukat sõnavõtud näitasid, et vabariigiteatri töötajatel on selged suured ülesanded, mis seisavad nende ees uue inimese kasvatamisel. Tähelepanu keskpunktis olid näitleja, kunstimeisterlikkuse ja ideoloogilise taseme tõstmise küsimused. Nõukogude Liidu rahvakunstnik Ants Lauter ja Eesti NSV rahvakunstnik Kaarel Ird tegid oma sõnavõttudes neis küsimuses palju asjalikke ettepanekuid ja kritiseerisid veel esinevaid puudusi. Mööda ei mindud ka dramaturgia probleemidest. Teatritöötajad avaldasid kindlalt veendumust, et teatriühing tugevdab loomingulisi sidemeid Eesti NSV Kirjanike Liiduga ja viimane omakorda osutab tõsist tähelepanu dramaturgidele abistamisele täisväärtuslike lavateoste loomiseks. Tõsiseid pretensioone oli teatrikriitikute ja vabariigi ajakirjanduse aadressil, kes ei pööra veel küllaldast tähelepanulavastuste retsenseerimisele ja seisavad eemal teatrite loomingulisest tööst. Elavalt arutleti sidemete laiendamise küsimusi vennasvabariigiteatritega. Tuleb märkida, et kongressi tööst võtsid osa peaaegu kõigi liiduvabariikide esindajad, kes tegid omapoolseid ettepanekuid loominguliste sidemete tugevdamiseks ja teatrikunsti saavutuste vastastikkuseks tutvustamiseks. Ei ole kahtlust, toimud kongress aitab tõhusalt kaasa nende küsimuste lahendamisele sest kongressi otsuse kohaselt luuakse ühingu juurde komisjon, kelle ülesandeks jääb siin igapäevase töö juhtimine. Paljud osavõtjad puudutasid näitlejate kaadri järelkasvu küsimusi. Siin seisavad suured ülesanded riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri ja teatriühingu lavakunstistuudio ees. Raske on piirduda piiratud aja vältel kõikide küsimustega, millised kongressil üles tõsteti. Kuid tuleb märkida seda, et delegaatide arvukad sõnavõtud ja arvukas teatri töötajate osavõtt kongressil näitas seda, et teatriühingu liikmed suhtuvad väga aktiivselt ja asjalikult Nende ees seisvate ülesannete lahendamises. Kõlama jäi mõte, et iga teatrikunsti alal töötaja peab eelkõige täiustama oma poliitiliste teadmiste ja kunstimeisterlikkuse taset. Ta peab seisma kommunismiehitajad eesliinil ja võtma aktiivselt osa ühiskondlik-poliitilisest elust ning igapäevasest loomingulisest tööst. Kongress võttis vastu kaua ühingu põhikirja, kus on määratletud konkreetselt need suured ülesanded, mis seisavad edaspidi teatriühingu ees. Uus valitute ühingu nõukogu ja juhatus on kindlalt veendunud, et vabariigiteatri töötajad realiseerivad kongressil vastu võetud otsuse ja teevad kõik, et anda Meie teatri külastajaile täisväärtuslikke ideelisi poliitiliselt ja kunstimeisterlikkuse tasemelt õnnestunud lavateoseid. Kuulsite saadet uuslavastustest Wabariigiteatrites.