Mulle meenub üks sügisõhtu aastaid tagasi Saaremaal Aadu Hint ja tema sõber, pime laulumeister Mihkel Remmel, kes nüüd on mulla alla läinud. Istusid tule paistel ja veeretasid juttu Hemingway vanamehest ja merest ja vanamehest suurest kalast. Vahetevahel ütlesid teisedki perelised sõna sekka, sest meri ja kala on Randlase lemmiklapsed. Ma ennem ei olnud kodusega masin, tulin kadusi ja siis siis ta lugeja Stalini pooleli Solevil loetud. Ja lisaksime siis saaksin, mina ei karda ta kuulme ja viia enne meelest mina mõtlesin ka, et see pidigi täitsa kalapüük olemismisse jutu algusega liiga. Lõppude lõpuks tuli ikka välja, et et seal oli muu kuidagi niisama üks kirjanik võimeliste võis olla. Ja Pöide somaagalo, nii kui emt isegi seal kirjas ütlevad, et mina pean karu minema oma kala püüdma. See oli minevikupilt, aga kuskil mälusalves on ka tuulise ranna Aadu Hindi suure kala esimesi sünnivisioone. See oli vahest koduigatsus, koduarmastus Saaremaa igatsus, mis kudes kõikide nende saarlaste ja eestlaste südames, kes olid 1941. aasta sügisest kuni 1000 944. aasta sügiseni Nõukogude liidus. Mina olen üks nendest. Frondi joon oli meie vahel. Ja ma mäletan selgesti seda päeva veel kui ma Lugesin Tammsaare tõe ja õiguse esimest osa. Selleks, et kirjutada Jüriöö ülestõusust 1000 943. aastal möödus ju Jüriöö ülestõusust 600 aastat et viia ennast uuesti kurssi eesti kirjandusega. Tasujaga. Äkki nägin pimegaarletada teejuhti kuidas nad läksid auvalgel kahekesi mööda rannateed pikale poole. Vasakut kätt mõisas mets, paremat kätt tulid lained randa. Ja ma kirjutasin need esimesed laused üles ja nad jäidki tuulisranna esimesteks lauseteks. Ja nii nad seal läksid pimegaarlil ja ta teejuht kukkumisest veidi lonkama jäänud laste Anna Joosep läksid mööda rannateed Pitcanina poole. Oli alles haavalge, vasakut kätt mühises mets, paremat kätt tulid lained randa. Kaarel enesele oli seljas pool tosinat kartulikorvi ja 13 aastasel Joosepil paar-kolm sinise kirjut niine korvi. Niiske jõuline vesikaar, puus parema kõrva pealt lahe suust. Kala kuuldi sel kevadel lahes olevat ju midagi, ikka saab. Niisugune on tetraloogi algus. Täna on meil käes kõiki neli osa. See on suursündmus, meie kirjanduselus. Sest nagu ütleb kirjandusteadlane Kalju Leht, pole sur romaani ilmumine igapäevane asi ikka suurtes kirjeldustes. Liiatigi siis meil Mulle tundub, et esimesele raamatule jõuame kõige lähemale, nimetades seda Pine Kaarli romaaniks. Lugeja näeb loodust, nagu seisaks ise Viidumäe rünnakul ja inimesi, nagu olnuks ise Kalava staarina. Kahe sissejuhatava peatükiga on ta, see tähendab lugeja viidud probleemide juurde, mis iseloomustavat epohhi. Ometi on vahendajaks olnud pime sõjainvaliid, kes heinamaad, merd ega inimesi ja kellele on toeks kukkumisest veidi lonkama jäänud lasteaiana. Joosep köite lõpppildis seisab seesama Kaarli Põneva mõisahäärberi ees ja usub nägevat leeke. Lahendus on sümboolne ja väga mõjuv. Pimegi sai revolutsiooni nägijaks, milles püssitoru ette astus. Kaanele eraldi osutades tahtsin toonitada revolutsioonilise tunde sugestiivsust otse vallutavat kujutamist. Võime päris kindlasti tõdeda, et see oli uus kvaliteet Eesti nõukogude kirjanduses ja uus kvaliteet ühtaegu Aadu Hindi enda arends. Me muidugi mäletame, et esimeses raamatus hakkab eru võimsalt kaela kandma ka Tõnis tihu karakterina ja tüübina esijoones Nemad annavadki köitele ideelise ja kunstilise toonuse. Vana vaher ja see tuletas mulle kangesti meelde seda laul, üks kask meil kasvas õues ja ma mõtlesin see vaher kask olla, aga kuna ta oli vaher, siis siis need nagu nüüd kodutunded läksid kohe selle Vaheri peale. Sume-sume udune õhtu, aga tulevad väga mitmesuguseid õhtut, siin-seal ukses meelde heledad kuu valgused talvised õhtuda väga nisust, tumedad õhtud, kui see, kas kalalt tuldud või või hommikul vara hakatud kalaleminek. Ja meri ei ole ju siit kaugele siinsamas metsa taga. Ja ta on siiski situ, kohustan umbes poolteist kilomeetrit eemal ainult võib-olla hästi suure tormiga oleks see siiski siia koduõue kuulda olnud kuuldes alati süüa, sest siit veel kaugemal hullu mätas hullumeta kisa. Seegi õhtu vestluspaik Aadu Hindi lapsepõlvekodus Saaremaal meenuvad täna tagasivaatena, et paremini mõista kirjaniku ja tema loomingu juuri. Ja see vana klaver sel ajal said ostetud? Ma ei tea, kas tal on veel mingit häält sees või? Ja nüüd astume siis sinna ruumi, mis kirjanikul oli eriti südamelähedane, Jaan, seda kindlasti ka praegu. See on ema kambas. Tol ajal see kõige püham paik selles majas. Ja emaga on ju teil seotud ka kõige paremad mälestused lapsepõlvest ja igavest mitte asjata tuulise ranna teise osa esimesele valgele lehele ei ole kirjutatud üksainus sõna emale. Ja ema oli väga rõõmsa loomuga ja alati tema leidis nalja sõna kõige suuremas mures. Ja see ema optimism, see on ka minule jõudu andnud teinekord, kui on elus väga raske olnud. Külase Mare-Mallet valutav sissetoomine teises osas annab uue laadi ütleksin lüürilise põhihäälestuse õigus küll. Püsima jääb ka tõsine probleemiasetus. Sotsiaalse tõe otsimine uutes revolutsiooni järgsetes olukordades ja juurdlemine inimene. Esimese osaga võrreldes voolata romaan vähema rahutusega, ehkki seda aeg-ajalt Pirgutavat revolutsioonitsemat impulsid. Sidematiivide esimese osaga ja vaatajat Peter tihuelusaatuses. Väga tunnuslik sellele raamatule on ilusa ja inetu koalitsioon. Ja seda esijoones Mare ja Tõnise kehastuses. See on enamat, kuid kahe karakteri põimumine. See on kahe elutunde pinev konflikt. Mare sugestiivse loovuse valgus, mis kõigest üle ulatab kujundab köite esijoones tema romaaniks. Kui Pamiir on maailma katus, siis Viidume on küll Saaremaa lagi. Mägise küll tõepoolest ei ole, ainult pisut kõrgem ümbritsevast madalast Saaremaast, aga siiski vaade ulatub siit päris kaugele ja kui täna udu ees ei oleks, siis näeks viska meelt. Ta ulatab 53 meetrit üle merepinna. Allun suuris soo. Varem on siin tõepoolest soonide kuivaks lastud. Ja see koht viidu mägi on olnud minule lapsepõlvest saadik sügavate muljetega, sellepärast et siit läbi käis meie heinamaa tee seesama, teeme siit läbi lähedal, kus meil auto praegust peale ja küllap siis romaani teises osas n ja Maregi siit oma heinamaa teed on käinud. Ja siit nemad käisid, sõitsid ja. Ma mäletan praegu selgesti veel, kuidas siit heina korvutega alla mindi. Siit liidu poolt tulles ei ole tee nii järsk, aga kui me nüüd lähme kääru tagant kohe praegu juba paistab teele järsult all järsk ja siis hobustega ei saadud kuidagimoodi muidu alla, kui pandi kaigas kodarasse. Võib-olla kuulajad panevad tähele, et siin mitmel korral vahel juhtub, nii et nemad ja meie läheb segamini, see ei ole ju midagi imesteldavatsest. Marie N-see on ema ja Aadu. Aga siiski, kas see konkreetne paik on teid inspireerinud ka mõne looduspildi kirjutamiseks romaanile? See on päris mitmele romaanile olud loodus looduspildiks. Siin lähebki inimene just. Tere, tere. Nii nagu need naised Taaramäe, naised hobustega käisid ja hobune on ka Saaremaa hobune üsna sedamoodi. Ja see pilt on päris vana ja tuntud pilt. Üpris tavaline on ju see, et rannakülas sündinud noorukit ka ise lähevad merele. Aga kust otsida neid mõjustusi, miks teist sai kirjanik võib-olla siin praegu, kus peaaegu pool kihelkonda meie silmade ees olekski kõige sobivam koht sellest vestelda? Tammsaare oma tõe ja õiguse esimese osa alul tsiteerib Butler jah. Ja ütleb niiviisi, et inimese lapsepõlverõõmud ja mured võivad saada hiljem tema. Teoste allik kaks, ilma et tol perioodil, kui need rõõmud ja mured on, et inimene sellest ise mingil kombel teadlik oleks ja minu lapsepõlvekodu oli ka Võiks öelda väga valguse ja varjuderohke. Kodu oli küll kehv, nagu te ise nägite madala laega ja meenutab seda liivi laulu. Must lagi on meie toal on must ja suitsuga seal ämbliku välkvõrku jõge. Aga selles kodus oli siiski soe ja ja harmooniline perekond, isa ja ema võtsid väga teineteist nagu võib-olla. 1000-st abielust. Üks abielupaar nii teineteist hoiavad. Ja see lapsepõlves soojus, see päike. See jäi kuidagimoodi ehk südamesse, kuid teiselt poolt Ta oli ka meie külas tohutu mure. Mure oli pidalitõbi ja see külamure ja isegi isiklik, nii hirm pidalitõbe eest, see jäi südamesse. Ja vot niivisi tekkiski niisugune siis tugev valguse ja varjude vastuolu hinges. Nagu jõel tekib nivoode vahe ja sellest tekib elekter. Ja võib-olla ehk sellest sellest kurbuse ja rõõmu nivoode. Vahest on siis pärit minu kirjanduslike tööde pinge. Kolmanda osa ajaraam hõlmab suuri pöörde sündmusi jätkuvat maailmasõda ja sellele järgnevat revolutsiooni. Seda ootamatum on ajajärgu kehastamine ühe tuulise rannamehe Joonas tihu isiku romaanis millel puudub eelmistes köidetes ettevalmistav arendus. See asjaolu ärritas mõndi kriitikut. Ent ilmselt tarbetult. Joona isikuromaan ei jää ju lahtiseks lõngaks sotsiaalse elukangas. Vastuoksa ühe eru saatuse näiliselt isiklik tiheneb suurte sündmuste võrdkujuks. Liiati arenevad Joona kõrvale edasi ka Mare ja Tõnis varieerides vaheldumisi peategelase saatust. Meeleolud on kolmandat osa süngeks peetud. Ent nähkem seejuures ka teos optimismi, mis seisneb Joona elu tunnetuslikus ümbersünnis. Peategelase surmaajale nägemus on kantud võidutundest, mis on seda sugestiivse ettai sünni ümber lihtsalt sotsiaalse isendina baidi inimesena. Näete muide ka teose huumorit, mis veetlevad Salava tsüklis peaks kõige suuremat lugejat muigele meelitama. Tegelaste armee on väga suur ja annab läbilõike tervest sotsiaalsest Eesti rannakülast Detroloogia jooksul isegi rohkemaski tervest meie sotsiaalsest arengukäigust. Kui suur on siin tuntud nähtud tegelaste osa ja autobiograafiline moment? Biograafiline moment on Küllalt tunduv kõigis osades näiteks Saaremaa maastik muidugi minu poolt nähtuna lapsesilmadega nähtuna noormehe nähtuna. Saaremaa ajalugu, Saaremäe, inimesed, muulased. Kooliõpetajaid koolivendi. Koguni. Üks päris sakslane mu saksa keele õpetaja Võiksid ennast selles romaanis ära tunda ja. Aga muidugi. On ka palju loetud ajakirjandusest võtuid, andmeid eesti kroonikast. Sest ajakirjandus nii vil tsaariajal kui ka kodanlikul ajal omamoodi kaunis põhjalikult peegeldas seda mis meie elus oli. Ka siis ta peegeldus, kui ta sellest asjast mitte ei kirjutanud. Mul on väga väike. Kui ta kartis kirjutada seda tunneb väga hästi väga hästi ära. Nonii siin on nüüd pime, Mihkel Aadu hindil on pime Kaarel. Kas nende vahel on ka mingit sidet? Laulumeistrid on olemad. Ja ja see pime Kaarel, nüüd kes minu romaanis on, see on ka elusast pääs, pime, pime mihkli või laulumeister Mihkli suguvend oli Kotsma külastaks, Kaarli pole, teate seda teema käis korvidega ringi, üks väga tasane mees vaikselt, tema rääkis käisiga kepiga. Ja sa tead, siin on nüüd Mihkel Rämmel, kunagi oli siis ka pime Kaarel. Aga kes on loonud need laulud tuulise rannalehekülgedele? Saare Saare rahvas. Ja mina olen nüüd ainult. Tuleb üks tuleb üks laul, mis on otsekohe peatud rahva suust. Selle laulu on teinud aga Muhu naine. Arvatavasti Smuuli sugulane, uhat Smuul ja see on lauldud juba laulud ja üles kirjutatud juba 1890. aastal. Pisike tüdruk, mine olli. Pisikeste oli all. Pesid kokk oli ees peenikest lõnga, mina ketrasin. Ansi toomas tahtis enesele ennemite kutsunud. Kui nüüd tallatarisevad Jalin vankrit värisevad, kui sirugi, õitseb sisu minu pulmapäev. Selle laulu laulab külas Mare väikesele tüdrukule, kes tuleb ta tuleb ta vankri pääle. Tuuline rand päädib arenguromaaniga, mis annab peategelase n tihu tee otsimise kodanliku Eesti olukordades. Romaan ei jõua ajaliselt suure pöördesündmuseni eesti rahva elus. Kuid Enn tihu tõe leidmises kõlapse lootusrikkalt. Selles köites jõuavad ootamatusse finaaliga kaks tuulise ranna monumentaalseid tegelast külas Mare ja Tõnis, Tiiu. Võib-olla on neljas osa eelmistega võrreldes mõneti ebaühtlasem. Ent ikkagi võime rääkida väga huvitavast ja rikkast teosest. Tähelepandav on autori erakordne kiindumine oma ainesse, niiet ta kohati eriti ühenduses pida ridade motiividega otse traagilise sügavuseni jõuab. Ei tule salata, et lugejaid on teatud ootamatusena tabanud Mare ja Tõnise elusaatusele kujundus. Selle üle võiks põgusalt arutleda. Muidugi pole meie asi arutada ega otsustada, mis või kuidas võinuks teoses olla. Kirjanik ei saa lugejate tõenäolist meelepärasust haistes tuua. Me lähtume teosest kui seesugusest, nagu ta meie käes on. Lugejas võid tekitada võõristust, et Mare jätab maha küla soo, oma rõõmude ja vaevade töö ja armastuse riits. Vaest veel enam efektiivne toimimine prede korteris, kontrastina, senisele tasakaalukale, Marele või aktusesse oma üliterava konfliktiga. Ent arvestagem, et olukorrad olid muutunud. Mare ori juurtega elu mullast välja kistud. Ja uues keskkonnas näivad kõik Iru väärtused põrmu varisenud. Mare ei elanud üle oma tragöödiat, tähendab, ta oli kangelane mitte küll suuremas kui emaarmastuse õnneigatsus, aga mitega hetkelises enda ületamises vaid kogu senise elujärje kestmises. 1800 lehekülge kirjandust, 40 aastat ajalugu. Oma 15 aastat sündimislugu see on kolossaalne töö, mis teil nüüd on selja taga. Ja iga osa juurde on jäetud killuke iseennast. Esimene osa, pime Kaarli romaan pühendatud oma oma kodukandile. Jah, ta ei ole veel märgitud pühenduseta oma kodukandil on otse pühendatud, aga kui tuleb uus välja on siis ma olen mõelnud, et pühendan esimese kusagil oma kodukihelkonna inimestele. Teine osa on pühendatud emale. Kolmas osa nendele 20. sajandi gladiaatoritele, kes lõppeks mõistsid, kelle vastu tuleb pöörata oma relv. Ja neljanda osa. Kavatsen pühenduda. Isale ja isamaal. Nii valmis kirjutatud isa osavad neljandas osas võrdlemisi suur. Ja kui peaks, siis tuleb uustrükk, siis kavatsen sinna niiviisi peale kirjutada. Romaani esimesed leheküljed on kirja pandud Lenini raamatukogu mõtteid süvendavas vaikuses kus läks kirjatöö edasi siis, kui sõda juba lõppes ja sõjamehed koju said. Kõige enam Mustamäe nüüd Vana-Mustamäe tänav 36 Seal pööningukambris see oli nii nagu peidupaik, kuhu ei tohtinud keegi külaline tulla. Ma mäletan kord teile külla, tulleski tuli oodata, niikaua kui kirjanik sealt ülevalt alla tuli. Nojaa, see on nisu ühe salakäiguga, õieti käitli meenutab kapiust ja sinna igaüks ei oskagi üles tulla. Jäise ülemise korra tilluke kamber, on ta nii väikene pikka meest ei mahugi sinna üksiste korvpallur ei mahu sinna hästi sisse. Ja kui olla päris aus, siis ega need ei ole sinna tarviski jääks niisuguseid peidupaiku on eestimaa tuulistes randades nii mõni teinegi veel, kus olete kirjutamas käinud? Ja kolmanda osa teise peatüki Joonase Saksamaalt põgenemise, pealegi ma kirjutasin näiteks autus kabli rannas kolme päeva jooksul. Peale selle on Ruhnus pütt kus on õige palju kirjutatud kolmandat osa. Siis on mul Pääskülas üks tillukene mutikene, kus on ka kirjutatud neljanda osa mitu tükki. Meie kirjanduses juhtub kahetsusväärselt harva, et kirjaniku fantaasia jumalavallatus kaares käib. Nii umbes nagu Aadu hindil Tõnis tihuuperpallilist elu lõppu kujundades. Kui seesugused ootamatud elu pöörakut kunstiloogika rööbastelt välja jookse võivad nad aina teretulnud olla. Kas ei kutsu kolmas ja neljas raamat üldse hoopis tungivamalt kaasa kujutlema? Kas ei osata just Joonas ja Tõnis viimane oma lõpparendusega lugejas tunde ja mõtteelevust? Kunagine Kaugatoma kuningas, kes ei taha kõnnina elu näitelavalt lahkuda. Kas ei ole koomiline ja dramaatiline, siin köitvad pühendatud. Ja veel midagi? Advendiromaan on ju põhiolult tõsine, isegi karm. Kõnesolev tsükkel toob teosesse rikastava meeleolu, vaheldus. Kirjandusteoorias väidetakse, et teose põhimeeleolu määrab kõige üldisemates joontes ka tema stiili põhilaadi. See on loogiline, sest põhimeeleolu tähendab ellusuhtumist, elutunnetuse laadi ja vaatenurka. Sellest lähtudes valitakse kujutamisvahendit. Tuulise rannastiili laadi on raske mõne sõnaga hõlmata. Vahest võiks öelda järgnevalt seal hindilik juurdlev probleeme, asetan inimhinge tungiv tema pärast südant valutav paremasse ellu teed otsib. See, mida jõudsime täna kuulajale anda onenud põgus pilk epohhi, romaani ja kuigi lehekülgede arv on peaaegu 2000-ni jõudel siis ometi võimeline kokku võtta mõne lõpetus lausega kirjaniku idee, mida ta on tahtnud öelda ja anda oma rahvale selle raamatuga. Kas nii nagu viimase köite motovski, te olete öelnud, et selle ma pühendan isamaale. Ja. No ja siis brutarkuse lause elu ei ole tingimata tarvilik, meresõit on ilmtingimata tarvilik. Näiliselt vastuoluline, aga siiski väga uhke lause. Meresõit on tingimata tarvilik inimeste edasiminek kui on tingimata tarvilik. Inimesed ei ole leppinud mitte ainult meresõiduga Kadoneljanud kosmosesse. Nad võib-olla lähevad varsti teiste tähtede pääle hoolimata isegi oma elust hoolimata nendest ohvritest. Nii et püüa romaanis väljendada seda, et meresõit, seiklus, uue avastamine on ilmtingimata tarvilik kas või elu hinnaga. See peaks, olemegi ta kogu romaani leitmotiiv. Ei olekski kogu jutt taadu hindist tema suurest kalast, tuulisest rannast mis on omanäoliseks suureks kalaks kordaminekuks kogu meie rahvuslikus kirjanduseski.