Need, kes trehvasin lugema möödunud aastal noorte hääles avaldatud pikemat jutustust Halli hundi päevik peaksid olema tuttavad Ahto levi selle jutustuse autori nimega. Mõni aeg tagasi oli mul võimalus temaga kohtuda ja tänased kohtumisminutid tahaksingi pühendada Halli hundi päeviku autorile Neile, kuulajatele, kes pole lugenud seda päeviku vormis kirja pandud autori pihtimust. Olgu selgituseks öeldud. Ahto levi on rahvuselt eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles perekonnas, mida praeguse mõistete järgi võiks nimetada Väike-kodanlikuks. Loomulikult sai ta siin ka vastavakasvatuse ja esialgsed tõekspidamised elust. Talu, kes palju, eriti ohtrasti igasuguseid seiklusjutte ja hakkas juba poisikesena päevikut pidama. Nagu paljudele rahutu Verealistele poisikestel tavaks, püüdis Ahto jäljendada raamatutest võetud kangelasi. Ja nagu sellistel puhkudel ikka, ei osatud ka siin vahet teha kangelase ja ebakangelase vahel. Kangelasteks arvati kõik need, kes võtsid ette Beatööritavaid seiklusi, oskasid meisterlikult relva kasutada. Tulid igasugustest löömingutest ja tappelustest ikka võidumeestena välja. Alguses olid noorukese Ahto ettevõtmised päris tavalised nagu seiklushimulistele ja terastel poisikestel ikka. Aastate kasvades võtsid nad aga järjest ohtlikuma ja pöörasema iseloomu. Näiteks võetakse, et iseseisev merereis relva hankimise eesmärgil ei kohkuta tagasi muuseumi sissemurdmisest. Seiklus järgneb seiklusele. Ja 13 aastase poisikesena põgeneb Ahto okupeeritud Eestist natsliku Saksamaale. See oli aastal 1944. Hitlerlikul Saksamaal vahelduvad sündmused lausa kaleidoskoopilise kirevusega ja iga sündmusega langeb Ahto ikk allapoole ja allapoole. Tema edaspidine elukäik oleks lühidalt järgmine pärast põgenemist Hitleri agendiks edasi vangla vangilaagrites ja kartsarid pärast sõja lõppemist tagasi kodumaale. Siin tutvus metsavendadega kaklused ja löömingud, mis viivad tapmiseni. Kohtuotsus ja vanglapõgenemine ja uued seiklused. Vahelejäämine ja tagasi vanglasse. Edasi kulgeb eluvõõra nime all amet küps ning kogenud varas. Siis jällegi sissekukkumine uuesti vanglalaagrid ja kartseris. Lugedes Halli hundipäevikus üksipulki kirja pandud autori eksimuste ja kuritegude jada. Ei tahakski nagu uskuda, sellisest mülkast on veel võimalik kunagi õigesse ellu teed tagasi leida. Kuid Ahto levil jätkus selleks ometi jõud ja tahet. Kust ta selle tahtmise ja jõu siis võttis? Nimelt paradoksaalne, kui see ka esialgu ei näi, etendas siin otsustavat osa poisikesepõlvest juurdunud harjumus pidada päevikut täpsemini päevikuid, sest aegade jooksul kogunes tal neid õige mitu. On lausa hämmastav, et Ahto levi kandis raudse järjekindlusega kõikuma juhtumised päevikusse. See kujunes omamoodi pihtimuseks pihtimuseks iseenda ees selles truuduse sperikute vastu. Kangekaelsus soovis säilitada neid kui oma ainukest varandust ilmneski Ahtol üks omapärasemaid, iseloomujooni tahe olla aus vähemalt iseenda ees. Kuid selline alasti ning aus tõde iseenda kohta viib varem ehk hiljem kohtumõistmiseni enda üle, paneb tahes-tahtmatult oma tegusid analüüsima, viib ajapikku üha selgemalt hea ja halva piiritlemisele endas. Jah, just ausus oma päeviku vastu oligi selleks peamiseks, mis tegi hallist hundist uuesti inimesi. Aga nüüd kohtumisest Ahto leviga, kohtusin temaga täiesti juhuslikult. See oli Moskvas Kirjanike Majas siis, kui arvukate Moskvalastest luulased protees esines meie vabariigi poetess Debora Vaarandi. Õhtu lõppedes, kui seal viibivad eestlastest sõbrad-tuttavad, vahetasid muljeid ja pärised koduuudiseid. Esitatigi mulle ühte võrdlemisi elavaloomulist elurõõmsat ja energiast lausa üle keevat keskmist kasvu meesterahvast. Saagem tuttavaks Ahto levi. Noh ja nii me siis tutvusime. Et mul oli parajasti magnetofon kaasas, siis õnnestus mul ühteteist ka meie jutuajamisest lindile jäädvustada. Kõigepealt tundsin huvi, millised olid mu vestluskaaslase muljed. Äsja lõppenud Debora Vaarandi luuleõhtust. No minul on raske öelda oma muljeid, sellepärast et ma olen õige vähe, tunnen põhilised üleüldse. Ja mis puutub eesti poeesiat, seda veel vähem, sest ma olen võrdlemisi vähe olnud kodumaal. Ja te olete vähe olnud kodumaal, aga, aga ei saa öelda, et need eesti keele lugena unustan eesti keelt ära, ei ole unustanud? On teatud mõtlen just sellepärast, et viimastel aastatel on, siiski on võimalus kohata eestlasi kokku saada nendega ja juttu ajada ja olen vahetevahel olnud Eestis juba. No oli kunagi aeg, kus ma rääkisin võrdlemisi halvasti murrakuga, juhtus niisugusi aegu, kui eestlased mind ei tunnistanud, kaasmaalaseks kommunid, kohtasin kas Kiievis kuskil või üleüldse Moldaavias peale mõningaid aastaid eemalolekut siis juba mind arvestada, on kunagi Eestis olnud eesti keelt olen õppinud ja kuidagi teda mõistma hakanud, aga eestlaseks mind ikkagi ei peetud. Ikka puhtalt eesti keelt vist ei räägi. Kui pikad jutud ja niuksed peened jutud on tervise ajada, siis tuleb puudus, palju aitas isegi see tuli lugeda ise oma raamatut tõlgituna eesti keelde. Halli hundi päevik vene keeles on ja muidugi on ja kunagi ammu kirjutasin eesti keeles teatud tuli tarvidus neid ümber tõlkida vene keelde. No ja siis muidugi juba jätkasin seda kirjandust vene keeles. Millal te viimati kodukandis olite? Võib öelda, et sügisel möödunud sügisel Loin nädalal haiga umbes Tallinnasse võrdlemiidi tihtipeale kas teil on praegu plaanis midagi kirjutada ka sellest, mis on Eestiga seotud? Raske on mul kirjutada, selles mõttes on Eestiga seotud sellepärast et need mälestused, mis minul Eestimaast on, ta ei ole just kõige paremad minu jaoks. Ja ma muidugi võin kirjutada ainult seda, mida ma olen näinud. Olen tulnud ja see kõik ei ole mitte seotud ainult Eestimaaga. Sellepärast ma praegu see teema praegu kavatsen teha ja mida ma katsun teha, mis sellest välja tuleb, ma praegu ei öelda. See ei ole seotud eestimaaga. No sellest teemast ma üldse juba ütlesin, ei, ta armastab palju rääkida, serblased ei taha ütelda midagi enne, kui on juba kindel tundmused. Sa oled selle tööga valmis saanud. Enne meie jutuajamise alguses tähendab ennem jutuajamist mikrofoni ees. Te rääkisite käte Sahhalenile, kas sõit on seotud teil selle uue tööga ei ole? See on seotud hoopis teistsuguse palju kirjas on mul praegu Sahhalinil üldse igalt poolt laagritest vanglatest ja väga palju posse tuleb igast Nõukogude Liidu nurgast igasuguste elukutsega inimesed ikkagi. No sinna kutsutakse mind just nimelt mõningates parandas kohtadesse. Muidugi peamiselt ma lähen sinna just sellepärast, et ma suvel seal Ma olin seal madrusena sõitsin ja ma tahan näha Sahhalini talvelt, sellepärast et mul tuleb edaspidi peaaegu, mul õnnestub see raamat ja kui see lõpuks tuleb välja, et mida ma teen, teen praegu siis tuled, on väga palju tellimusi ja nõudmisi ja soovi, et jätkuksid halli hundi täievikud, tähendab, et, et tuleks ette, kujutaks ette, kuidas, mis juhtus pärast seda. Nende, millega see lõppes, tähendab tegelikult kas need lootused võivad täituda või need kindlasti täituvad ja peamine mõte, põhimõte, milleks teha selle teine osa, selle raamatu teine osa seisab selles, et näidata, millisest päevast tegelikult algab vabadus nendele, kes seda vabadust taotlevad. Vabadus tegelikult ei alga mitte sellest päevast, kui sa tuled välja neist ära võist. Vabadus algab natuke varem ja hiljem. Ja nimelt see teine osa selle, selle lause teine osa on kõige tähtsam nimelt hiljem. Tähendab vabadus algab sel päeval, kui see esmakordselt leiab endas jõudu vastu panna oma nõrkustele sisemistele ja algab natuke hiljem, siis kui sa saad vabaduse ja suudad juba olles vabaduses suudad tõendada oma õigustele, vabadusele, siin. See on võrdlemisi raske, sellepärast et ühiskond võtab sind vastu just, mitte väga armuliselt. Näiteks mina elasin kaks kuud peale vabanemist, elasin. Kaks kuud elasin raudteejaamas selle pärast kuhugi minna, siis ei kirjutatud tööli vastu ei võetud ja, ja oli juba küllaltki alus selleks, et võtta käsile üks minu süsteemidest kolmest. Terekest trastusega palju kirju saanud lugejatelt kas on ka Eestist lugejaid? Kirjad on ka kirjutanud väga palju sõjaväe teenistujaid. Noori sõdureid on ka niisugused, kes olnud saamas nad seda tunnistavad oma kirjades. Oleksid pidanud peaaegu saama tulevasteks tänavakuningateks ja linnalt väga tänavat. Palub paluvad minu foto. Carti tähendab ja loevad seda raamatut oma lauaraamatuks. Vabandust, isegi saadeti mulle, kuidas jäite rahule tõlkega? Algul pole veel väga viga, aga mida kaugemale, mida rohkem lõpupoole, seda natuke kaugemale läheb ta viletsa Kilitsemaks ja terakesi. Te kirjutasite, et vene keeles selle raamatu mitmesse keelde see teie Halli hundi päevik siis on tõlgitud juba praegu praegu ta ei ole veel kuskil tõlgitud rohkem kui eesti keeles. Nuia pigem vabariikidest, liiduvabariikidest tõlgitakse gruusia keelt ja seda ma tean, praegu tahavad tõlkeid ukrainlased. Mida te tahaksite öelda meie lugejatele kuulajatele ma nii-öelda ainult seda, et kirjanikuks pole kunagi elus tahtnud saadaga kavatsenud saada ja kui see juhuslikult on õnnestunud. Ma olen siis tänulik oma lugedele selle eest, et nad seda tunnistavad. Kunilise raamat meeldib.