Lugupeetud autogrammi saate sõbrad. Täna näete viimast saadet sellest sarjast, mida noortestuudio alustas neli aastat tagasi. Täna oleks muidugi ootuspärane rääkida kentsakatest ja lõbusatest ja tõsistest rasketest lugudest toimetusel ja saatebrigaadile. Selle nelja aasta jooksul on selle saate tegemise ajal juhtunud. Me pidasime toimetusega aru ja tulime järeldusele, et Me lähenesime meile antud viimases saates ehk tõsisemalt asjale, mis on ka autogrammi saate puhul alati olnud soovitav lähenemisviis. Ja jätaksime teile võimaluse, kui teid huvitab see, kuidas saadetud tehtud, kui teid huvitab saate köök ja kui see viimase saate puhul teile pakub huvi helistada meile siia stuudiosse ja avaldada sellekohast soovi. Telefonid siin stuudios on seks otstarbeks teenistuses, nende numbrid on 226 89 243 21 ja 242 29. Toimetuse ettepanek tänase saate suhtes oli niisugune. Me jätaksime selle võimaluse rääkida saatest ja saate tegemisest viimaseks ning enne seda püüaksime rääkida sellest, mida ühist on olnud nendes saadetes, mida ta nelja aasta jooksul olete saanud jälgida saadetes, mida teile on teinud ja sisustanud. Juhan Smuul. Anatoli Mitt. Valdo Pant. Aadu Hint Fred Kudu Harald Haaberman. Agu Aarna. Helmi puur Villem Alttoa Evald Kree Heiti Kadastik. Valter Raudsalu. Lilli Promet. Karl Ader, Nicolás Lutskis. Hans Trass. Fjodor Clement. Leosoonval. Gustav Naan. Karl Aru Paul Keres. Nikolai Alumäe. Boris Dolbast. Prein Pollimann. Kõik, kellega te olete saanud tuttavaks nendes saadetes, mis neli aastat on moodustanud sarja autogrammi, annab? Tagantjärele vaadates tundus nii, et kõikide nende saadete puhul oli üks ühine joon või telg nendes saadetes ja selleks oli ehk Nende jutt nendest teedest ja võimalustest mis on noore inimese ees eneseteostamiseks. Meile tundus, et tänase saate teemana ehk võikski see jääda nii. Ja me palusime siia stuudiosse selle teema arutamiseks. Valdo Pandi. Keda te kõik tunnete? Boris Tamme, ühiskonnateadlase õppejõu ja akadeemik Gustav Nani? Ma ei tea. Kui peaks seda teemat hakkama täpsustama ja püüdma seda formuleerida kuidagi täpsemalt ja ehk mitmetahulisemalt. Kuidas tuleks seda teha? Millest peaks seisma see eneseteostamine? Missugustest komponentidest peaks koosnema. Komponent seal on muidugi väga palju. Kuid esimesel hetkel, mis nii tundub olevat peamine seal kutsealane töö, ettevalmistus, kutsealaseks tööks ja oma kutsealase töö teostamine. Ja siis kõik see, mis ei mahu kutsealaste piiridesse. Ühiskondlik töö, väga üldtuntud termin. Kuid ühise nimetaja ennast on rakendatud. Siis tulebki nähtavasti küsimus nii päeval, et milline peaks olema vahekord siis nii noored kui ka täiskasvanud inimese kutsealase ja ühiskondliku töö vahel. Ma helistasin teile paar päeva tagasi ja ja püüdsin seda teemat telekuidagimoodi selgitada, oli mitmest aspektist juttu. Muuseas, ma palusin, et kui võimalik, siis, kui te püstitasite küsimuse, nii te püüaksite leida mingi suhtega nende kahe külje vahel. See suhe suhetika täppisteaduses väljendatud protsendiga tänarossatsioloogika ikka püüavad kõik protsendini või arv suhteni välja viia. Võib-olla oleme ettevaatlikud, ei hakka seda protsenti praegu taga ajama. Katsuksime võib olla ühe ja teise eneseteostamise vormi vajadust ja tähtsust võib-olla välja selgitada ja võib-olla siis hilisem vestlus annab siis võimaluse ka mingisugusega protsendi väljaselgitamiseks. Vedas. Vaevalt et praegu keegi julgeks seda protsendina välja ütelda nende tülikate vaeva. Ma sain aru, et te välistajate võimalused võiks olla näiteks 100 ja null. Null kuna me räägime juba kahest komponendist, siis ilmselt peab olema mingisugune arv, mis siit teiseneb. Kokkusabad. Kas fifty-fifty 50 50 mõeldav? Ma ei tea, mida öelda, selle kohta. Ma ei oska eriti täpsustada, kuid ma mõtlen, ühes me vist oleme juba märkamatult kokku leppinud, et et mõlemad komponendid nähtavasti vajalikud ja tunnustatavad on, võivad ei kujuta ette, et inimene nii hea ka neil aladel ühest oleks. Seejärel läheks mingisse hermeetilise ruumi soleeriks ennast näiteks sellest ühiskondlikust tegevusest ja järgmisel hommikul jälle rõõmsalt alustaks oma töövõtete sooritades nähtavasti olema siiski pead ja suurem kui null ja ja kas need 50 seist sõltubki sellest ajast? Ei me aastakümneid, milles me elame, juhtica surub meil vägisi peale seda protsendi arvutamist ja anname alla ja protsenti praegu välja. Aga võib-olla teine aspekt on see, et kutsetöö peab, olime igal inimesel niisugune üheks tegevusalaks nüüd selge, kes ei tööta, see ei söö. Aga kuidas tõestada selle ülejäänud teostamise või ülejäänud vajalikkust ühiskondliku töö vahel? Kas see ka vajalik või võiksid ilma selleta hakkama saada ja kellele see vajalik? Võib-olla selles suhtes oleks mõtet asja edasi arutada? Vahest võib tunduda nii, et see on vajalik ainult nende linnukeste panijatele, aga tõenäoliselt see on ikka pigem erand kui reegel või vähemalt peaks olema erand, nähtavasti seda on vaja mingisuguses ulatuses ühiskonnale. Ja mitte vähem tähtis on see sellele teostajale. Endale on see vajalik nii või teisiti ta veendub, et et millegist on puudu ja midagi jääb üle jõudu, võimeid näiteks jääb üle öelda saaks, kuidas kasutada. Ja eneseväljenduse võimalustest jääb puudu. Kui need kaks momente on olemas, puudujääke ja midagi tähendab see samane tagavara nii-öelda siis vist läheb enam-vähem normaalselt, aga siis tekib küsimus. Kas siis ühiskondlik töö antud juhul tuleb veel inimesi on vajalik selle tõttu, et ametialane töö ei rohud ei koorma täiel alal. Kas sellepärast või isegi sel juhul, kui Ale dollareid töö täiesti geenite peotäis sellel on tulnud, on, siiski tekib vajadus veel millegi muu järgi. Aga kui püstitada küsimus täiesti pragmaatiliselt, oletame niimoodi, et inimene, kes jälgis autogrammi saatide, tegi sealt järeldused. Talle püüti anda õpetusi ja püüdis sarnaselt mingit praktilist tulemust, kuidas saavutada edu oma tegevuses valetama, et noor inimene tegi niisuguse järelduse võib tekitada loomulikult küsimused, millele ta peab siis eelkõige tähelepanu pöörama. Ta peab üht teise arvelt tegema. Ei pea minu meelest ta võib teha seda teist näiteks kolmandal ja on veel kolmas faktor ööpäev ei ole ju nende kahega veel ammendatud, võib teha no kasvõi näiteks magamise arvel saab mõndagi elus teha ja liigsöömise arvel ja teatud määral ka riigikomissar. Ühesõnaga, reserve on reserv. Aga kui vajaduse juurde veel kord hetkeks tagasi tulla, siis mulle just nagu siin tuli, kui ta kõnelejast tuli meelde veel üks puht eetiline, kilkas kui nagunii kogu ühiskond keeb, nii seda kutsetööd kui ka harrastab ühiskondlikku tegevust. Ja kui see on reegliks saanud näiteks meie ümber siis see, kui kõik teised teevad ja mina või sina ei tee, siis me oleme mingil määral selles osas ka parasiidid kõigele lisaks, kui meie ju mingil määral saame osa teiste poolt tehtud ühiskondlikust tegevusest kõige paremas mõttes, kusjuures ei maksa ühiskondlikku tegevust muidugi seinalehe toimetamisega piirad. Või ütleme seal suusasidemete valmistamise kursustega, mis on ka väga ja meeldiv tegevus muidugi. Nii et siin on see, et nägin ka, et me ei tohi, ei taha olla heita. Aga nüüd tekib küsimus, et kas me peame tegema nüüd kutsetööd ühiskondlik tööd selle tõttu, et lihtsalt meie ühiskond on kuidasmoodi need funktsioonid ära jaganud kahe tüüligi vahel. Või on see ühiskondlik tõsiski objektiivselt vajalik? Tegelikult olemas ju ka nendes ühiskondades, kus ehk ei ole nii plaanipäraselt kõik need funktsioonid jaotatud, minu meelest on isegi natukene laiemalt muidugi kui seinalehe toimetaja on ka margikorjamine kasulik ühiskondlik tegevus, mis arendab inimest, aga see on otsene kasu ühiskonnale, arendab kateisi korjama marked, andma maakera ja postiasjandust, vei, graafikat, pisigraafikat, ühesõnaga see on üks kasulik tegevus. Aga hobi, ühiskondlik töö siis identsed, mis ei no mitte ei tahtnud seda ka mingil määral, nad langevad siiski alati kokku ja me valime ühiskondliku tegemise ka meelepäraselt. Tähendab kui on olemas korralik ametiühingukomitee Ma vist võiks tuua ühe näitaja, mille ma arvan, kuigi palju oleks selge, milleks või kuidas järsku see vajadus tekib. Tähendab, täiesti praktiliselt nii, nagu see sünnib, valetanud tekib mingisugune idee või huvi teema vastu. Kavatsen kaugemas või lähemas tulevikus kirja panna, alguses ise kah. Ja siis teataval momendil saad äärmise tähtsust, see tagasiside vajadus on vaja ennast kontrollida, aidata, kuidas ütleme, kuulajad reageerivad sellele ideele selle idee ühele või teisele esitusviisile. Ja kui teema on keerukas näiteks siis on tarvilik kontroll ei taha seda mitmes erinevas auditooriumis. Alles siis teatava aja möödudes saabub moment, kus nüüd enam esinemine ütleme, sellel teemal endale huvi ei paku, kuigi võib-olla teistele pakuks. Tagasiside momente saada. See on mõttes üsna tähtis, mitte ainult sellise ütleme, lektori tegevuse viisi puhul. Ikkagi on vaja, et et. See ühiskondliku töö tegija, ütleme niimoodi tahaks midagi või saab midagi välja pakkuda, et tal on vajadus seda teha. Ja et kellelgil ühiskonnarühmal, ühiskonna tervikuna on sellest mingit kasu, mingi huvi selle vastu, nii et konn nähtavasti kompaniti peavad olema. Jah, aga sellisel juhul siin ei ole vist Tügimis puhtal kujul ühiskondlikke kujukesi lihtsalt ikkagi uurimistöö, tagasiside, rubli, meetodid, ühiskondlikud tööd allutati oma põhitöö probleemide lahendamise antud juhul jah, ma rääkisin sellest, milleks mulle on, ütleme vajalik ta võib ka mingil teisel kaalutlusel vajalik on, aga see on üks nii tüüpiline aspekt, aga see ei ole Kärleda. Kui seltsimees naan sama loengu peaks ilusasti registreeritud kõikides ühingutes ühiskondlikus korras, siis oleks ühiskondlik, kuidas vajagi. Objektiivset jäädi, loen, loen üks väga huvitav lõhk. Rikkalise minna. Mul on nüüd olnud aga mulle tundus, et kui ma teist õigesti aru sain, et te viitasite siin ühele asjaolule ma ei tea, kui nüüd ma ei tea, mida need, kes praegu saadet jälgivad, on telefoni teel soovinud meilt ja eelmistelt autogrammiandjatelt teada tahtnud. Aga ma oletan, et on olemas üks rühm inimesi päris kindel, kes püstitavad küsimuseni. Kuivõrd on siis see kohustuslik, see ühiskondlik töö, kuivõrd see annab nüüd võimaluse inimesele ennast poolest teostuda või kuivõrd seal lihtsalt sidemeid, küsimus, mida ta peab tegema, sellepärast et ta on niisugune kord, et ta peab seda tegema. Ilmatu tuleksid selleks mingit vajadust? Ei, siin siiski vist ei ole, vist tegime siiski selle korragi, ta peab tegema, sest lõppkokkuvõttes me räägime igasuguses majanduslikus plaanidest ja sotsiaalse struktuuri muutmisest, ühiskonnas, arengust ja poliitilise funktsiooni muutumisest, terviklikkusest, prior probleemidest tunnis kuni objektiivsed ja ilmanis konkreetse inimese tajumis, et lõppkokkuvõttes ju ühiskonna progressi aluseks või eesmärgiks on siiski üksikinimese inimese väljaarendamine. Ja mulle tundub, et peaminister on see ühiskondlik töö, on vajalik muidugi ühiskonnad, aga võib-olla lõppkokkuvõttes peamine on see, et siis kindlasti on siin inimesi välja väljakujundamiseks. Ei, ma mõtlesin midagi muud, ma väljendasin ennast ebatäpsed nähtavasti ma mõtlesin nimelt seda, et et on olemas suur hulk inimesi, kes arvavad eriti näiteks noori inimesi, ütleme, üliõpilasi. Aitäh. Kes arvavad, et see ühiskondliku töö mõiste ise on kuidagi halb mõiste ja selle võrra see, mida selle all mõeldakse neile. Ühesõnaga on nagu rahustus, jah, nagu kohustus, nagu pealesunnitud tööjaotuse korras, lihtsalt kusagil ühiskond organisatsioonis peab tegema ja enesest hooliv inimene teeb siis sellepärast, et peab tegema. Ja siis järelikult see, mida selle all traditsiooniliselt mõeldakse, ei vasta sellele, mida inimene tahaks selle all näha ja teha. Meil on lihtsalt natuke liiga piiratult, esineb kõnekeeles üldse mõiste ühiskondlik töö. Muidugi ei pea just nagu varem märgitud olema midagi väga kitsast ja midagi, mis on tingimata mingi kasvõi valimiskampaania või, või seinalehega seotud. Nähtavasti tuleks igal juhul laiemalt näha. Ja sellest nii kõnekeeles tähendab muuseas telehelistati ja küsitakse teilt, kas ka täna 25 aastat tagasi on ühiskondlik töö või kohustuslik. Ja mul on kahju nüüd Kules anda taanduda nendest inimestest, kelle juttu ma parema meelega kuulaksin, kui veel kord räägiksin sellest saatesarjast, aga. Ta on siiski jah, mõlemad kokku. See on siiski mingil määral ka selline tegevus, mida ma haarastaksime olen harrastanud enne seda, kui ta muutus tööalaseks kohustuseks koos kõige sellega kaasnev, nii meeldiv või ebameeldiv. Ja me käime küllalt tihti, niipalju kui meie kasina aeg võimaldab maal, kus me korraldame praktiliselt samasuguseid saatesarju, isegi raskemaid, kuivõrd seal tuleb loobuda näiteks kaameratest ja helioperaatorid ja paljudest muudest meestest ja suures saalis neid saateid korral, nii et ma ütleksin, siin kattuvad mingil määral. See võib-olla ongi ideaal, et ühiskondlik töö ja kutse oleksid nii lähedalt seotud, et laseb, hakkaksid kattuma või ma ei tea mida. Ma arvan, et see on üldiselt vist mõeldav. Midagi siin vastuolulist ei ole, kui kattuvad, aga mulle endale meeldiks, kui ma mõnegi näiteks väljasõidu asemel, et veel kord rääkida ülesena, mida alles pool tundi tagasi lõpetasin, võiksin hüpata näiteks suuskadega väga hästi võis olla akvalangist ja sellega toime tulla. Ma ei ütle, et see oleks nüüd aeglane ja ta lihtsalt ei ole oskust või mis siin puudu on jäänud. Aga see vist meid siin edasi ei vii. Ei, mulle tundub. Lihtsalt kaotasime isegi arutledes jutuluugi, lööksin tänast vestlust, meil oligi. Et me teeme kuriteo ja järvestameetiku probliku soovitust vette hüpata ei tohi mitte tundmatus kohas tervitada. Meie vestlusring oli täna väga lai ja raske neid võib-olla kokku tõmmata. Aga siin on üks võib-olla säärane probleem. Kutsetöö ja ühiskondlik töö peaksid siiski vist olema ühiskondlik praktika, seda tõesti. Aga miks pärast see ühiskondlik töö, vabandan halva maigu? Kas tõdede objektiivselt tegelete Arvis või selle tõttu, et seda ühiskondlikku tööd meie organiseerime mõnikord hales formaalselt. Milliseid puudest siin siis võiksid teadmist olla? Ühiskondlikult halva võrdlemisi? Normaalsed plaanid, farmaalne teostuse tegijate valik, farmaalne teostamine farmaalne tulemuste kokkuvõtmine ja nii edasi, peale kõige muu kaob inimeste nisu. Seejuures. Ta muutub igavaks. Kas üheks võib olla vas peamiseks veaks meil süüd meie kuritarvitamisele terminiga selle aktiiv? Kõikidel organisatsioonidel on oma akti. Vaatilistida. Ja statistilist kogumikes, Me võime kohata ka andmeid, palju meil vabariigis on alati see arvul väga suu. Kui kõik arvuti kukkusite nähtavasti tõuljataks kaugelt üle 100000. Aga kui võtta nüüd füüsilisi inimesi, kes aktiivimiste taga on, siis see ring on tunduvalt tunduvalt väiksem. Ja sellepärast mul võib öelda niimoodi, et osa inimesi on ülekoormatud seal ühiskondliku tööga ja kõrvalt siis, kui inimesed on juba harjunud, et tema kuulubatiivide mõõdab selle asjaga tegelema. Ja suur osa siiski niiviisi küllaltki passiivseks selle ülesannete jaotuse juures. Kas ma tohin siit teha järelduse, te viitasite kord bürokraatiale või selle ühiskondliku teeni sugusele formaalsele küljele. Et üks põhjusi, miks näiteks aeg-ajalt tundub koormav ja, ja ebamugav on just nimelt selles, et seda püütakse süstematiseerida ja aruannetesse paigutada ja sellele püütakse ta nagu paberiku kallakut? Jah, seda küll, aga see on paratamatus. On ju arvatavasti kõikides asutustes, organisatsioonides, seal on juttu olnud sellest ühiskondlike organisatsioonide funktsioonidele kuidagimoodi jaotada ja koordineerida selle tegevust. Aga lõppkokkuvõttes, kui koguduses küsimus jõutud ei ole, ütleme kõrgemate pööriste seisust lähtudes. Tallinna Polütehnilise instituudis, kus on 10000 üliõpilast, on täpselt needsamad niiskundiktuurentsioonid, täpselt needsamad instantsid, nagu näiteks ta oli riikliku konservatooriumi, kus on 300 üliõpilast. Ja kuna Need, organisatsioonid ja kõik töösuunad on siiski ette nähtud kõikidel kõrgematele õppeasutustele käibe suhtes, on seda ka muid makse suur ja väike köitis siis tulebki niimoodi välja, et kõikide organisatsioonid, väiksed asjad, need on siis tõepoolest tohutult üle koormatud mitmesuguste ministri organisatsiooniliste töövormidega. Aga teie neist peetakse ja peale selle arvestust iga üksiku üliõpilase kohta tema ühiskondlike kohustuste ja nende täitmise üle. Lähtudes sellest mis kollektiiv peab olema kohustuslik, paratamatu, õieti mitte koosnev parandamine, vajadus kõikidele tulevastele spetsialistidele oleme me püüdnud seda juba üliõpilaspõlves hakata sisse kasvatama üliõpilastele ja me panime tähele, et varasematel aegadel, kui üliõpilane lõpetas, siis tema iseloomustas midagi tõrjeks kaasa käitumisvõi ettevõttes, siis koostati põhiliselt ainult viimase aasta töötulemuste põhjal. Nüüd mõnda aega meil on kehtestatud üliõpilaste ühiskondliku tegevuse atesteerimine igal semestril igal õppeaastal, siis kantakse vastase kaarti see, mida ta sellel alal ära teinud. Kliinitsiatiivseid võitlesid teistest kõrgemates õppeasutustes müügi kokkuvõtted, et siin juba tehtud. Kuidas ennast dekültlikustel nähtlaski paari-kolme aasta pärast, siis, kui esimesed lõpetajad juba täieliku, see oli, Karetistikaga tööle lähevad, siis peaks selguma. Te vastate neid ühele küsimusele, mis teil esitatigi, et kas ühiskondliku töösuunad kõrgemates koolides rahuldavad üliõpilaskondade ja mida peab selle parandamiseks püüdma teha? Selle küsimuse jätkuks esitaks ka veel ühe, mis enda uudishimu rahuldamiseks panna, kas selle malendi rõhutamisega ühiskondlik töö on kohustuslik? Ei teki see oht, et just hakkate virutama inimesi sellest kohustuslik alati tehakse väiksema ja meelega kui midagi Nescastele ära. Ei, me ei pane silti, külgitan koosluslik lihtsalt instituut tähendab lõppkokkuvõttes hullem kui temale, mitte ainult üliõpilasele, kes seal eksamit nelja, viie või kolme peale annab vaid ka kui kujunenud isiksusele. Esiüliõpilase enda mulje on näidata ette, allima, ikkagi igakülgselt arenenud. Nüüd te räägite muidugi endale. Kui te alguses ütlesite, et mingit niisugust vahet või proportsionaalset suhet nende kahe vahel ei ta püstitada, siis praktiliselt ju üliõpilaste hindamise juurest teise instituut püstitab selle küsimuse. Me proportsiooni aga mingil määral tubli ühiskondliku töö tegija pälvib ju siis positiivsemat hinnangut, kuigi tal võib-olla oma puhtalt ettevalmistusrikkust kyljes oli kehvem tulemus kui näiteks teisel, kellel oli kõik viied. Ühiskondliku töö suhtes oli passiivne, aga muidu enam-vähem langeb kokku kõrge õppeedukusega, ülikoolid on reeglina ka kõrgema ühiskondliku aktiivsusega. See on väike väiksed erandid, kus see kokku küüditamislukku. Kusjuures meelepärast asjassesuhtumist ja mingil määral muidugi ka üldtulemusi mõjustab halvas mõttes see, et vaid lihtsalt aeg-ajalt tuleks vaadata läbi ka nii ühiskondliku tegevuse selline üldnomenklatuur, mõned vormid, lihtsalt vanad Lähevad paratamatud aegade jooksul ja ütleme näiteks, noh, ma nüüd natuke juba kuidagi vist liiga tihti kordan sõna seinaleht või lauale. Näiteks millalgi, millal ajakirjanduse levik oli märksa madalamal tasemel, oli see kusagil väikses asulas lihtsalt hädavajalik informatsiooni. Aga kui Tallinna elanik praegu keskeltläbi loeb aastast 1960 ligi 2000 ajakirja ajalehte sisse? Sellise informatsiooniallika järele on märksa väiksem kui mõnes kohas nähtavasti Teaduste akadeemias. Kas ongi? Vist enamik Konsumisse tautidesse puuduvad. Ja olete märganud midagi kehvemaks läinud sellest peale, kui neil ei ole. Ega vist ei ole, kuigi seal ei tarvitse tingimata olla reegel, tuleb meelde praegu, et Moskvas filosoofia instituudis on hästi suur seinasuurune seinaleht ja niivõrd huvitav, et Moskva inte tegelikult Skype massiliselt põgemas seda ja ei, see võimalus ja see on siis uuel. Toimetuse kolleegiumis on vist viis teatrisse doktarit mis muidugi muudab selle seinale hoopis teistsuguseks kui kelles nähtavasti mõned veel eneseteostamist nii taotledes on ütlusega luuletajate karikaturistid. Jah, fotomäe huumor õitseb, huumor on väga nõrgal tasemel ja nii nii pildis kui sõnas. Teine. Teile on esitatud küsimus, kui palju tohiks ühele inimesele ühiskondlikel kohustes olla ja küsi, arvab, et mitte üle kahe. Kas on võimalik seda kuidagimoodi reglementeerida? Teoreetiliselt ja praktiliselt mitte. Ma ei tea, kui teeks statistika siinkohalviibijate, sellest palju on kellelegi 50 ülesandeid, siis see arv oleks tunduvalt üle üle kahe. Aga see on just see viga, millest siin juba juttu oli, et see. Neil peaks olema sel määral, et ta oleks kasuks veel ühiskonnale kui ka teostaja. Ja et nad ei oleks kahjuks või lähevad enam, ei oleks kahjuks just müüjale, kõigele, sest ülemäärane ühiskondlike ülesannete andmine on ju ühiskondliku ültse idee vabastamine siis on selge, et niikuinii midagi tee, Jüri Luik tuleb välja, nii ühiskondlik on, töö on see, mis kirja pannakse ka, mida teha ei tule, sinna jõuame sinnani, millest räägitakse teedeeoo spetsialiste kunagi, et et ei tohi ka seda ala vaadata töö teadusliku organiseerimise ainult selle seitsme tunni piirides vabriku väravast väravani, vaid see peab hõlmama kogu inimese elu ja 24 tundi ööpäevast ta selles ulatuses ka oleks otstarbekas selle parema inimese arendamiseks, millest siin juttu. Muidu võivad olla nii nagu sele Sarkraadioraikeni tuntud loos esineb lektorina räägib armastusest ja sõprusest laevas 12 reisi päevas sinna armastavast tagasi, sõprusest, külalisi vastu. Ja Ma helistaksin praegu meelsasti Tartu Ülikooli rektorile ja küsiksin tema käest, kui palju võiks mõjutada inimeste töölesuunamise juures see, mis on teadlane ühiskondlikust tööst ja see, mis on teada nende õppeedukusest leiavad arvamust, et need on huvitav oleks arvamus selles suhtes. Aga teie, ärge laske oma jutu järgi sellest, eks. Ma ei tea, kas ma saan seda teostada. Muidugi üks probleem ka, millest tuleks tulevikus pikemalt juttu tehes, on see üldse ühiskondliku töö sirum? Millist tööd siis võiks ja tuleks ühiskondliku töö korras? Kas niisugust tööd, mis tõesti inimese linad rikastab või on mõjutada ühiskondlikku tööle säärane töö, mida siis staadilised koostiselt töötajad tegeleda ja kas ma saaksin Tartu? Ja paralleelselt praegu esinevad mõlemad mingil määral tärn alla teinud kätte 41 seitse, aga siis ei tohiks seda ühiskondlikuks tööks hoogtööks nimetajaga lõigud olid muidugi. No lihtsalt paigutatakse kindel heliaparaadist, kes ei tule oma ülesannete täitmisega toime ja langeks sellise ühiskondliku tegevuse vajadus üldse ära panna, nii et mehed ühiskondlikku tööd tegema ja teised. Meil üliõpilastega ongi praegu küllaltki terav probleem, ütleme, üliõpilaste ehitusmalev on väga omapärane Lohti oma initsiatiivil loodud organisatsioon ja siin nähtavasti ennast õigustab nii majanduslikult kui ka eriti moraalselt. Tudengid on sellest väga heal arvamusel. Aga sügisel, kui toimub järjekordne õppenõukogu koosolekuid polügooni instituudis kerkis üles probleem üliõpilaste põllumajanduslikul tööde saatmise toonud. Möödunud aastal juubelipeole Talviste Just selle tõttu, et kõlblik kus korras maal käimine, nende õppeedukust õõnestama. Ja see kasu, mida see värskes õhus kehalise töö tegemine andis eriti pärast selja taga jäänud suve oli väiksem kui see kahju, mida ta tekitas erialase välja. Ainult sellepärast meie teadusnõukogu huviga, kes esitas taotluse tulevikus põllumajanduslikule tööle ülikoolist saadud olla tunduvalt ettevaatlikum. Luunistage seda sama baasi, millel meil üldse kogu rahvamajanduses püsib kaadrite valmistamist. Siin on muidugi tegemist sellise mööduva nähtusega üldse põhimõtteliselt, mille võib-olla nii asendamine ongi veidikeseks leevendanud selle erinevaid kusa Iisraeli televisioonile ja. Meil oli küsimus teile. Meil on jutt ühiskondlikus teeb otsa lahti ja selle vahekorra ja küsimus tekib niisugune, kui võrra seda arvestatakse, siis, kui inimene lõpetab ja läheb tööle. Kui ta ühiskondlikult oli aktiivne, mõjutab tema edaspidist saatust, siis. Aga haigla peaarstiks just sellepärast, et tal olid juba vastavad kogemused ühiskondliku tegevuse alal. Täname meie vestlust edasi. Ma ei tea, kas sellest tuleb teha järeldus, et Tartu ülikool on ees. Kui võrrelda Tallinna Polütehnilise instituudiga. Loid ja ei tohi alla anda oma õppeasutuse au peab kaitsma. Vahel süüdistatakse, kritiseeritakse Tallinna polütehnilisse instituuti, meie vähe, kasvatame ühiskondlikku aktiivsust, üliõpilaste hulgas, aga võtta kas või Tallinna tööstus, käitiste direktorid ja insenerid, kes kahtlematult on mitte ainult administraatorid selle sõna funktsionaalses mõttes, vaid ka ühiskondlikud organisaatorid siis absoluutne enamus nendest lendate kontoniga. Kuid umbes sama eesmärki taotlenud ka mingi mingil määral realiseerinud oma plaane arusaamise järgi sõnadega tahes kaks. Oluliselt uut momenti, mida me vist kõlada silmas ei pidanud. Esiteks see, et tõesti praegu, igal inimesel, tänapäeva tuleb nii või teisiti midagi organiseerida. Ja siin sellepärast juba peaks olema ühiskondliku töökogemuste saamine varakult küllaltki tähtis tulevase pakilise töö seisukohalt. Ja teine moment, meda võib olla küll. Oleks samad, vahest teataval määral hoida, järsku saadakse neist aru nii, et kes teeb korralikult ühiskondlikku tööd, seisab, kaebas haigla juhatajaks mingisugusele juhtivale kohale. Aga see on ka siiski oluline, kes tõesti tahab midagi hakata juhtima, seda muidugi varakult lõppema juhtimise kogemusi, eelkõige inimestega läbisaamist organiseerimist. Ma usun, et täna alustatud vestlust saab ehk mõnel määral edasi arendatud järgmistes noortestuudiosaadetes, mis hakkavad asendama täna lõpetatud saatesarja autogrammi annab. Aga siin oli vahepeal antud nagu lubadus, et me saate lõpuminutid. Vastutame nendele küsimustele, mis puudutavad autogrammi saadet, kuna seal viimane saade ja viimane võimalus seda puudutada. Küsitakse, kes andis neli aastat tagasi esimese autogrammi. Selle esimese autogrammi andis Juhan Smuul, kuigi ma ei tea, kas ta ise seda nii hästi veel enam mäletab. Sest neli aastat on küllalt pikk ka ikka vahepeal on ka Juhan Smuuli loonud ühiskondlikke kohustusi peale autogrammi andmise veel kindlasti küllalt palju. Ma võiksin muidugi proovida talle helistada ja küsida, kuidas ta on rahul tema poolt alustatud sarja tariaga. Lõpetamisega. Aitäh, kõik on korras. Kauge on meile näidanud, vahel ma mõtlesin, et see on juba tähistele televisioon, et jah, seal võib ka helistada. Kui saadet vaatab, siis ta võiks tõesti paralleelselt mõne teise telefoniga helistada kiiremini ühenduses. Keda oli pikk ja huvitav küll? Neli aastat ikka pikk aeg oleks tulnud heli lindistada ja kirjuta üles avaliku välja. Annaks väga mõned huvitavamad momendid videosid, jalad uuesti need. Praegu oleks mõned. Võtta. Kahjuks ei ole mul selle telefoniga helistada. Siis on, on küsitud veel. Kuidas toimub saate ettevalmistamine? Ma ei tea, kuidas sellele vastata sest et see ettevalmistamisest ausalt rääkimine oleks mõneti enesele nagu kahjulik, sest stuunud noortestuudio on ette valmistanud saadet nii palju, et me oleme leppinud kokku autogrammiandjaga ja oleme leppinud kokku ka mõnedes põhilistes probleemides, mis tuleksid nagu kõne alla. Aga üle elu on olnud juhuse ja autogrammi. Kuisedele ahah, kaugejaam lahutas. Ma võiksin ju paluda, et keegi autogrammiandjatest tunnistaks, kuidas kuidas toimetus temaga töötanud ja kui võrra on saadet ette valmistatud. Natuke kohalike valisin uuesti Smuuli kuna eelmine küsimuseni Kas Juhan Smuul siin vaatasite aha juba millekale juttu seoses teiega? Küsima, et ka, et ka oskaks ütelda, mis te arvate sellest sarjast, mida te neli aastat tagasi praktiliselt arutasid? Harry oli väga huvitama ja teda kogu aeg. Ja. Mõningate kaitsta. Aga no minu arust väga huvitav ja väga vaja. Palju tänuga reedaksite selle saladuse kahe tuhandeid ettevalmistatud autogrammi saatega. Kuidas neid valmistati ette autogrammi saateks. Aga mitte hoida. Ahar Hannes läks täiega. Palju tänu küsimustele, mida esitati telefoni teel ja vastasime ühe korraga ära kahele küsimusele. Feno jadaga. Siin on palju küsimusi, mis puudutavad veel ühiskondlikku tööd aga kuna ma mõtlen, et noortestuudiole oli niisugune plaan autogrammisaate asemel hakata tegema saadet, mille aluseks oleks probleem. Ja selle võrra on ehk lootust, et autogrammisaadetes esinenud inimesed saavad teiega uuesti kohtuda uues saatesarjas, millele noortestuudio on esialgu pakkunud pealkirjaks noortestuudio pressiklubi. Esimene noortestuudio pressiklubi saade on kavas üheksandal jaanuaril. Nii et tere tulemast ja kohtume üheksandal jaanuaril, siis juba noortestuudio pressiklubis.