1934. aastal siirdus Jaan Koort Nõukogude Liitu jääsus kunstilise juhina töölex helikeraamikatehases Moskva lähedal. See jäi kunstniku viimaseks tööpaigaks. Järgmise aasta sügisel lõpetas surm tema loomingu ja lõpmatud otsingud. Nende ridade vähesus, mis tolleaegne ajakirjandus pühendas Jaan Koorti tegevusele selles on seletamategi mõistetav. Paraku on aga kunstniku kunagised töömaad viimase ajani puutumata jäänud. Jõulustatud Huvi külastatakse elli kasvas eriti pärast järgmist jutuajamist kunstniku tütre Tui koordiga. Kuidas teie arvate, kas teie isa töid on jäänud veel praegugi, Shell? Jah, mõned koma 48. aastal, seal on sellised sügisel käisin seal Moskvas ja siis ma tahtsin hinnaksel ja otsin üles seltsimees sealt kovi, kes teadis shelli asjadest. Ja kunstiteadlane, kunstiteadlane ja ta on käinud Eestis kahjust tarbekunsti ja keraamika, eriteadlane. Ja küsisin, et kas ta teab, kas mõni asi on seal alles, et mahemeelega läheksin vaatama neid asju. Ja ta ütles, et jah, et on küll, mõni baasis avas, on alles ja ka üks minu pea. No mina ütlesin, ma tahaks seda peats omale saadet, võib-olla läheksime koos Ksenija, ma võtaksin selle kaasa. Ja tõst, ei, et tema oli tahtnud teda omale saada mälestuseks siis on aga sisse Xelli meist veidi töölistoritud. Ei nemad Jann Janukovitši viimast tööd ära ei anna. Seadmata küll kaugemale ulatuvaid eesmärke oli siiski otsus kindel. Esimesel soodsal võimalusel peatume Kaczellis, et saada kasvõi kõige üldkaudsemgi pilt kuulsast keraamikalinnast. Selline võimalus avanes varsti, kahjuks äärmiselt lühiajalise külaskäigu näol. Moskvasse jõudnud, oli meie esimeseks mureks teejuhti otsima hakata. Kunstnike liidus ootas meid kurb uudis. Jaan Koorti omaaegne sõber kunstiteadlane Saltecov oli eelmisel päeval igaveseks vaikinud. Ette rutates olgu öeldud, selle mehega kadus lähim Jaan Koorti töökaaslastest Shellis. Kadusid ka mälestused. Räägime auto rattad mõõdavad moskva refrääni maanteed, sõidame shelli. Südalinna tänavad jäävad selja taha. Moskva on aegamööda korrushaaval madalamaks vajunud ja kahel pool teed laiub aedlinn. Missugune võis olla see tee siis, kui Jaan Koort siitkaudu shelli sõitis? Ligi 25 aastat on sellest nüüd mööda läinud. Ootamatult leiame end uuesti sõitmas suur Lindlik, keelama kvartalite vahel. Ei, neid kindlasti veel ei olnud. Uusehitused on ehk alles käesoleval kevadel tellingud maha raputanud. Ja siis lõppeb äkki linn. Otse viimase maja alusmüüri äärest algab roheline lagendik. Maa. Kaheksanda korruse aknast võib vaadata üle üksiku kaseladva ja männitukka. Kusagil neil linna ja maapiirimail radistab buldooser. Uut ehitusmaad võetakse juurde. Ja sama äkki, kui lõppes linn, muutus ka linnatänav maanteeks. Vilksatavad mööda teetulbad külanimedega, jälki tooninu. Ja jälle kahel pool ikka kased ja männid. Kui sell tüüpiline Vene väikelinn nikerdatud aknaraamidega siniseks värvitud majad elanike enamusele nende akende taga annab tööd ja leiba, savitööstus. Põlvest põlve päritud oskuste ja töökuseda. Annad Shelli keraamika teinud laialt tuntud nime. Siin mitmesuguste saviliikide leiukohale tekkis keraamikatööstuse keskus juba ammu. Väga ammu. Kunagi asus Shell tihedas metsatihnik, kus nüüd on mets taganenud kaugele silmapiirile. Ja selle lagendiku järgi võime mõõta Shelli keraamikatööstuse vanust. Kadunud osa metsast on rännanud keraamikapõletus ahjudesse. Aga kadunud metsa asemele oleks kasvanud nagu uus. Pilgule avanevast korstnatehnikust ei tea, missugust valida. Sõidusihiks. Kui su ümber on keraamika linn iga möödamineja on keraamik vanematelt päritud oskuste ja tööarmastusega. Mõistad, äkki siin oli koorti koht. Ja see ei oleks olnud Jaan Koorti otsiv rahutu vaim. Kuidas seda paika poleks leidnud? Kas midagi niisugust ei käärinud tema mõtteis juba varem? 1933. aastal, aasta enne Eestist lahkumist, ütles ta Jaan Vahtrale, kes leidis koordi ühel pühapäeval Kadrioru ateljees tolmused, tööriided seljas, puu tuhvlid jalas askeldamas oma töö juures. Oleks mul võimalust, siis laiendaksin ruume, võtaksin õpilasi ja õpetaks neid välja, saaks produtseerida suuremas ulatuses kasvõi ka ekspordiks. Seni olen töötanud üksi ja täitnud tellimusi üksikutele, neidki peaasjalikult Soome, kus minu tööd hinnatakse. Koorti hinnati jättedaga, mõisteti. Tolleaegsete olude selgemaks mõistmiseks ei ole meil tarvis veerandsajand helist vaatekaugust. Selge pildi maalis juba nende päevade ajal kirjandus. Kõrvutame siin kolm katkendit, mis on antud nii, nagu nad trükiti. Kui teade koordi ärasõidust jõudis Soome, kirjutas Ilta-Sanomat. Kahtlane, kas Weitzenbergi oleks saanud luua oma koidu hämariku ja Kalevipoja kui tal poleks olnud suuremat seljatagust, kui ta väike koduma. Kui meie alduselgi on raskusi, seda enam siis tema eestlasest Ankypoodil koordil. Kuid haldusel on olnud ka paremaid aegu, koortil, aga mitte kunagi. Mida peakski koort tegema, kui ta isa töödega toetust loeme, lehtedest vaid raskusist saada tööd kodumaal? Siin Eestis kirjutab seitsmeteistkümnendal augustil 1934 vaba sõna. Aastaid on korraldatud kunsti näitusi, kust suuremalt jaolt pole tehtud ainustki ostu eraisikute poolt. Endine romantika, kus seltskonnas kujutage ette mingit kunstikultuuristumise vajadust, on nüüd kadunud ja asendunud poliitilis-majanduslike tehingute kombineerimise meelega ja sellest lugupidamisega. Kui noori eestiaegsel kultuuristumise kultiveerimise ajal nagu jahmatust pakuti nalja, kus Abjakas lausunud Kreutzwaldi-st, et mis tast tühjast kiidetakse, tal polnud ju raha. Siis tänapäeva vaimsus uuesti tüürib hoogsalt selle poole. Rasmus Kangro-Pool artikli autor lõpetab sõnadega. Jaan Koort on esimesi pääsukesi siit kunstiperest. Soovime, et tal käsi käiks hästi. Kuid ehmatugem ja mõtelge, et meie peame oma olusid revideerima. Literatuurne ega seda hindas 1935. aastal Moskvas korraldatud eesti kunsti näitusearvustuses Jaan Koorti Eesti suurimaks kunstnikuks. Tema metskits ja naisekuju on näituse parimad tööd plastiline selgus ja skulptuuri line vormi täius. Suur materjali tundmine ja peenvaatlusvõime teevad Koorti silmapaistvaks kujuks Euroopas skulptuuris. Pintsliga ümberringi töötava naispere käes jäävad ükshaaval seisma. Proskovi Äradiononna ja Anna Petrovna räägivad Jaan Jaanovits-ist. Siia tulles ütles ta igal hommikul töölistele tervituse, nii omamoodi teravalt. Naeratas ja läks oma töötuppa. Ruumid nagu sedalaadi ettevõttes ikka omajagu kuumust. Savitolmu. Igas nurgas faasid ja vaagnad. Riiulitel terve vägi, pisikujusid, toorglasuuriga kaetuid ja päris paljaid savi. Karvalisi vabriku vanad veteranid, proskovia Popkova ja Anna Monachowa saadavad meid laboratooriumi mis oli Jaan koordile viimaseks tööpaigaks. Päikesevõitu ruum. Üks sein on riiuli all, mis kannab vabriku proovitöid. Samas viib trepp läbi põranda kahe väikese põletis ahju juurde, kus kunstnik põletas oma proovitööd. Laud täis väikesi, põletatud savikilde glasuuri näidistega. Sadakond kildu 100. eri värvitoonis. Missugustesse neist on maetud Koorti katsetused ja otsingud. Palju on sellest aega veerenud. Palju uusi katsetusi tehtud, palju uusi töid tulnud, mäletab veel vana tööline, mida vabrikust tol ajal tehti, oi miks ei mäleta. Igasuguseid rinnakujusid, nagu kuulsime riigimeestest kirjanikest luuletajatest palju väiksemaid asju, vaase tuhatoose, lauaskulptuure, kes olid koordile abilisteks. Nimetatakse korsakovi kuid ka teda ei ole enam. Nimetatakse teisigi nimesid. Kõik aga on kadunud. Kes langes sõjas, kes vahepeal aasta kümneile alla vandunud? Ometi leidus inimene, kes kurki, peret hästi tundus. Uudis raadiomeeste külla sõidust oli jõudnud levida ja seal on väikene lill. Olime vabriku väravast välja astumas tuli meile ise juurde vanapoolne naine, lihtne rätik. Kiiruga hallide juustele seotud Claudia Suhowa oli kuulnud uni kodus aialapil tööd pooleli jätnud ja tulnud. Tema oli olnud ka koduvaim, kes koordi juures majapidamist aitas korras hoida. Mäletab hästi Jaanjanovitši, tema abikaasat ja tema tütar tuid. Jalutuskäike Tui koortiga metsa ja jõe äärde. Mäletab sedagi, et tuile meeldisid lilled. Harilikud küla lilled. Veel praegugi pani mõte sellest naeratama, et needsamad kollased lihtsad metsast tuldi alati hea söögiisuga tagasi tuli laud katta. Kui külalisi ei olnud, istuti kõik ühte lauda. Ja Claudia Suhava jutustab, kuidas algul Jaan Koort oli tulnud temalt küsima, kas ta aidata saaks ja toitu oskaks valmistada. Kuidas valmistada? Meie teeme küla moodi. Nii lepiti siis kokku ja Claudia Suhowa võttis ajutiselt toidutegemise mured enda hooleks. Jaan Jaanovits olevat väga armastanud ahjus küpsetatud mundriga koorega kartuleid. Jeclavdia Suhowa osutab käega sinnapoole, kus neid küpsetati. Nelja laiaaknaga valge maja vanade Lõhmuste all. Neil oli seal kolm tuba. Sellest majast vanade Lõhmuste all jutustas meile kunstniku elukaaslane Mari Koort. Sellist see maja, nagu te nägite, oli juba nii suur maja. Ja meil oli ainult üks Watsoni, päevasel oli kasutada nendel elasime rabas, meie korter oli lapikupoolne osa just ei, see oli tühi ja seal temale töötuba. Nii hakati ehitama ja see oli nii kaua põleti, ahi juba oli sees, kui tema suri. Pidi saama sinna omale töödva Ma oma skulptuuri tegemiseks, isikliku skulptuuri tegemiseks, mitte keraamik, vaid on niikuinii seal vabriku juures, eks ole seal olla loas, muuta seda aga siis, et ma isegi vill, skulptuurid ja suurimaid asju meile, väiksed asjad oma modelleerisid lihtsalt lolliks. Rõdu veranda oli sellel ajal ja tal oli ju niiviisi, et ta tundis hästi Pariisist. Merkuurorid, sõber. Ja see, justkui ta suri, rääkis just, et oli tulnud üks otsus, ma ei mäleta praegu missuguses oli Stalinusse või kuskil oli üks suur monument. Kahjuks ei hiljaks. Küsime, kas ka Claudia suhkruga mäletab, mis tööd tollal koordil teoksil olid? Kunstlik voolinud tütre pead lokkide soengu ja kõigega. Aga baaside tegemisest teata midagi. Palphia Walshi joase mäletab suuri vaase, tegi. Esitame küsimuse, missugune oli nende faaside saatus praegu ei tarvitsema neid kaugelt otsida. Jaan Koorti vaasid on teiste tema tööde hulgas leidnud tee mitmesse meie muuseumi. Hiljutisel mälestusnäitusel Kadrioru kunstimuuseumis võtsid mitmesugused vaasid enda alla paar mahukat vitriini. Peatusime nende ees koos kunstniku lese Mari koordiga, et otsida baase, millistest jutt oli vaase, mis valmisid Ellis. See on seal tehtud ja see on tehtud seenetilgaks heledamat seenemetsa tihenemise taga on seal tehtud ja siis ei olnud, see on, selles mõttes on huvitav, et siin on seega shelli vabrikust ja ma tegin selle farmi. Aga pani hämanisid peale, siia teate, on olemas see lokkivaaliad lihtsalt lakke must lakesena peale maetakse. Koht oli selle mõtte peale siis pidi olema 50, mil see oli 38, oli maailmanäitus, oli Pariisis ja kolm kaheksa, kui tuli, tema käis 35 kevadel Hankos öös. Ja seal ta leiutas basaltkasvulisi tume Moskvas. Samas niisugune, nagu on. Ja palka siis maaliks peale ja siis oleks läinud nüüd maailmanäitusele muidugi suurt suurte baasidega muidugi. Oleme kindlasti suurimad, kindlasti suuremad olid väga suurte passi pärale kavatsus. Aga muidugi viisa proovida praegu oleks. Taavi on siin praegu nüüd näide proovi näide, et oli võimalik teha, aga ta oli nii, et tema ei näinudki ise seda faasi. Ja nii suured vaasid jäid siis teostamatu sõitmata. Kahjuks see on ju väga huvitav ja, ja väga huvitav olnud. Maailmale näidata, mis me võime. Seekord jäid need vaasid Pariisi sõitmata kuid shelli värsid on siiski maailmanäitusel käinud. Peainsener Semjon Eikelmann jutustab, et Shelli keraamikat on nüüd saadetud paljudele näitustele Brüsseli maailmanäitusele 1000 958 kommunistliku noorsooühingu juubelinäitusele näitusele 40 aastat, nõukogude võimu ja nii edasi. Tehas Budoosnik kuulub Kunstnike liidule ja sind teostatakse Moskva kunstnike loomingulisi mõtteid. Toodang on väga mitmekesine, alates pisitarbeese meist ja lõpetades suurskulptuuriga. Palju keraamikat läheb ekspordiks. Kas ei meenu veel kord, Jaan Vahtra külaskäik Koorti Kadrioru ateljeesse ja kunstniku soovmõtted? Oleks mul võimalust, siis laiendaksin, ruume, saaks produtseerida suuremas ulatuses kasvõi ka ekspordiks. Kas varem toodud ajalehe ridades oli lühidalt räägitud ka 1935. aastal Moskvas korraldatud eesti kunstinäitusest? Meil on küsimus mari koordile. Eesti kunstinäitusel 35. aastal Moskuslikkordi tõid palju välja pandud ja siis oli veel rohke seal sedel kurgu, seal väljas, see, see palvetriaali väljas, sisulisi pinna pea, minu pea oli siis oli veel väikseid täis, oli veel, seal on kõige rohkem asja väljas. Viga ratast. Ja nad olid väga vaimustuses sellest. Nad käisid sealt mööda, ma mäletan veel, ütles niiviisi, et vaadake, poisid, õppige tegema, ütles veel gurust, vaadake, poisid, õppige tegema. Peab käises ühest sellest siisi pinna peast oli kandistadestuse hävisuga. D muidugi käisid ikka rohkem kui korra nendes ruumides seal näituseruumide ja muidugi muidugi seal on üks on üks väga-väga suur ruum, üks niuke suur ruumes läks nihukesi Eishidega inimesi väiksemad ja selles ruumis selles suures ruumis oli temaga Matu saatus. Jaan Koorti tööd olid lõppenud ja viimaselgi tööpaigal ei saanud rahutu, küsimatult otsiv kunstniku vaim töötada üle aasta. Siis sõitis tema põrm sünnimaa poole. Mait Metsanurk kirjutas Koordist kirjutada, et andmeid tuua tema elust sest ma tundsin teda sellest ajast saadik, kui orge koolis üheskoos vene keelt veerisime ja meetripikkusi kirikulaule pähe tuupisime. Kord õues ratast visates lõin temal silma kulmu lõhki ja sestsaadik olime sõbrad. Ma ütlesin, et koordist mul kerge on kirjutada, et andmeid tema elust tuua. Aga raske on mul kirjutada, kui ma tuletan meelde tema alalist hingelist rahutust, alalist püsimatut, otsingut, alalist heitlust leivamuredega ja vaenlastega. Ta oli kui inimene, kes otsib oma õiget kohta päikese all. Ei leia aga seda ega leia. Aga ometi, hoolimata suurest püsimatusest suutis ta väga palju luua. Talupoja visadusega töötas ta peatumatult päevad otsa. Sagedasti veel pooled ööd veel lisaks. Ja tööl ei olnud ta enam fantaseerida. Seal oli ta realist. Seal piiras ta end peene kunstimeele ja mõõdutundega. Ta oli haruldane töömees.