Järjekordne saade lehekülgi meie kujutava kunstiajaloost jutustab kunstnikust, kelle surmast täna möödub 15 aastat. Kristjan raud, see nimi toob silme ette õlkatuselise talutare rukkihakkides põllulappi, tugeva õlgse tahumatu kalevipoja, tõsise kalevipoja vao kündiska, Kristjan raud Eesti kunstipõllule, andes oma kalevipoja sarja, kas leiab enam tuntud ja levinud kunsti, tõid rahva hulgas kuigi omal ajal nende kohta mitmeti mõtteid langeda lasti, ei taha meiegi järgnevas Kristjan Raua loomingut hindama hakata. Tema elukäigust rääkida ei ole samuti selle saate sihiks seatud. Olime ainult üksikuid mälestuskilde püüdnud koguda kunstniku kaasaegsetelt kelledele kõigile esitasime sama küsimuse. Missugusena, mäletate teie Kristian rauda? Juhan Raudsep Putin temaga on jätnud mulje kui ühest väga tõsisest ja suurest vaimu inimesest, kes suhtus ellu väga tõsiselt ja kriitiliselt oma ümbrusse ning ka oma töösse. Millal ja kuidas teie õppisite tundma, Christian rauda, minu kokkupuuteid, Christian rauaga või jedi teadlikkus Kristjan rauast on pärit juba õige arrejast ajast, minu enda lapsepõlvest. See on sajandi algul, kus mina nägin esimest korda tema töid ajakirjas Linda. Missugused tööd need olid selles ajagenees kujutasid elu olustikupilte, näiteks turule või laadale sõit, mis tol ajal maapoisile paistsid, olevat väga arusaadavad ja äratasid minus imestust, et kui ta viisi on võimalik ka ühte elupilti ehk mõnda nii momenti elust edasi anda ka joonistuse teel. Ja hiljem saigi see võib-olla mulje üheks niisuguseks tõukejõuks, mis mind ise ahvatles järele tegema samasuguseid joonistusi, mis tõid kunstiteedele viis. Peaaegu võiks ütelda ka, et üks oli tema nendest, kes minus nii äratas mõtet kah sellele samale teele minna. Ja millal algas teie isiklik tutvus Christian rauaga? See oli 1000 500 25. aastal, kui ma ise asusin Tallina ja minust sai ka Tallinna kunstiühingu liige, kus tema juba varem olid tegutsenud ja seal ma tutvusin temaga isiklikult esimest korda oli väga tagasihoidlik ja oma sõnavõttudes väga asjalik, kuid alati paistis tema mulje olevat mingisugustes sügavates mõtetes ja kui tema seda siis väljendas, siis tegi ta seda väga selgelt lühidalt ja alati väga kindlalt. Kas oli teil võimalus teda näha ka kunstniku töö juures? Võrdlemisi vähe, tema viimastel eluaastatel puutusin ma nõmmel tema enda majas ja Attingi Eestimaaga kokku, kus meie siis vestlesime kunsti üle ja kus ta tutvustas mind oma töödega, mida oli kuhjatud Ta mappidesse mitmesaja eksemplari ümber. Need olid siis visandid või, või olid need valmis tööd, mida suuremalt jaolt visandid ja eeltööd mitmele juba tuntud valmis tööle, aga ka terve rida valmis töid. Et see aitas teil mõista siis nii mõnegi teose sündi või saamislugu ja, ja mind imestas nimelt see, kuidas tema oma mõtet aheldas sagedasti väega pikkamisi, väga põhjalikult. Tema töödel ei olnud paljudel Low märgitud aastaarvu, millest need on saadud ja kui ma seda küsisin, millal üks või teine on tehtud, siis ta ütlesid mõnedki, et on arenenud temal kümnete aastate kestel ja ta ei oskagi nendele ühikileski seda aastaarvu alla panna. Et see on tema terve tegevuse ajal tulemus. Kuidas teie arvate, miks Kristjan raud peamiselt söejooniseid tegi? Kui mul sel tiimil oli temaga juttu, siis ta ütlesitsioon kõigi kiireim vahend oma mõtteid paberile panna kuna maalimisega võib terve rida niisugust tunnetust ja värskust kaduma minna, aga pliiatsi ja söike suudab tema seda teha üsna kiirelt ja nagu näha, ta hakkas oma mõtet teid asendama sagedasti kõige nii väiksemast, aga kõigini algelisemast ja asendas seda siis sagedaste Ühe. Eks see paberitükil nõnda et pärast selgus mõtte laienes, laienes siis kleebiti uus paberitükk sinna külge ja seni, kuni sellest sai suurt pilt ja näitustel võis mõnikord niisugust tööd näha ja kahtlemata muuseumi kogudes võib niisuguseid töid näha, mis on paberitükkidest kokku kleebitud ja sagedasti tekkis siis sarnane mulje, nii nagu temal oleks paberid olnud, aga see oli tingitud ehiti tema töötlemise viisist. Mitte aga nüüd paberipuudusest alustas ühest väikesest lehekest ja arenes ja, ja siis ta arendas seda mõnikord isegi päris suureks pildiks. Ka mul on õnn omada kingitusena paasi tema, mine tööd, mis on niisamuti paberitükkidest kokku kleebitud, need on ja üks on nendest Lembitu kujutus ja teine töö on kalevipoja ainelik. Nimelt tüli soomlased paju juures. Kuidas Kristjan raud ise oma töödesse suhtus. Oma töödesse suhtus ta väga kriitilised ja nii nagu me teame, Kristjan raud esines näitustel väga vähe. Võib-olla vast meieni tuntud kunstnikutest on tema kõige vähem näitustel esinenud ja nii palju, kui mina aru sain, oli üheks põhjuseks see, et ta suhtus väga kriitiliselt oma töödes siia sagedasti, märkis, et ma ei ole jõudnud veel valmis, et mul on veel tarvis neid täiendate ja ma ei pea neid mitte veel nii küpseks, et ma võiksin neid välja panna. Aga kuidas rahvas vastu võttis Kristjan Raua tööd, kui need näitusele ilmusid ja kui Kristjan raud ise veel kahtleskija? No üldiselt peab ütlema, et tema tööd äratasid alati imetlust ja suht tähelepanu. Aga me peame ka silmas pidama seda, et meie kunstielus tema kaasajal esinesid väga mitmesugused voolud noh, nõndanimetatud moodsat ja kuni koguniste abstraktsete väljendusteni, kuid tema püsist oma loominguga ikkagi mingisuguse vana muistse maailmasfääris ja selle tõttu muidugi ühele osale tundusid ehk need liiga nii vanast maailmast päritud, nii nagu nad oleks ütelda, maha jäänud. Kuid seda ei või mitte ütelda, sellepärast et Kristjan raud ise oma väljendustes kihvitustes pidas väega tähtsaks kunsti traditsioone ja tema oli üks just neid kunstnikke, kes suutis kõige sügavamale võib-olla pilku heita meie ajalukku minevikku ja folkloori ja ammutata seal ainestiku. Kas te võite midagi jutustada tema kunsti tõekspidamistest? Üheks tõekspidamiseks oli kahtlemata see, et tema pidas kunsti lähtekohta, see oli realism selle peale vaatamata tema asendas seda realismi külg, isegi kuni nii sümbolismi ja võib-olla ka mõningaid müstilisi jooni esines selles, aga ikkagi tema peamine lähtekoht oli realismi. Kui Kalevipoeg ilmus Kristjan Raua illustratsioonidega siis kutsus see esilekunstini ringides ja ka muidugi edenduse ringides üsna palju vaieldavusi. Ühid pidasid kalevipoja illustratsioone väga heaks, kuna aga teine osa ütles, et see ei ole mitte õnnestunud, vaid on isegi Kalevipoja kui niisuguse vägilase moonutamine. Ja need vaidlused olid üsna nii ägedad. Kuid Kristjan raud, nii palju kui mina temaga kokku puutusin, suhtus sellesse üsna nii rahulikult ja muidugi mähkis seda, et taoliseks tahtnud palju rohkem teha ja paremini teha, kui ta seda suutis, aga kahjuks ei ole temal olnud võimalusi, kuidas ta suhtus nendesse, kes oma tõekspidamistes tema vastu olid või kelle vaated kunstile ühtunud tema omadega. See oli kahtlemata üks huvitav joon tema juures, et tema äärmise Denikaatsusega vaatles kõiki. Nooh, teie testitöid, kes tema vaadetega päri ei olnud ja ma ei mäleta ühtegi teravat märkust kellegi kohta. Pigem oli ta huvitatud ja isegi pani nii imeks, et võib ka teistmoodi teha, kui tema seda teeb. Ja niisuguse optimistliku lootusega ta suhtus kõigesse sellesse, et loodetavasti aseneb ka sellest midagi väga head. Miks teie arvates Kristjan Raua nimi jääb alatiseks eesti kunst loo lehekülgedele? Minu arvates on olnud tema üks pioneere meie rahvusliku kunsti algtee tema tegutses kõik see aeg kodumaal ja süvenes meie rahva minevikku ja folkloori ja ammutas sealt ainestiku rohkem kui ükski teine. Pealegi on temast saanud meie graafika suur pioneer ja tema nii tähtsus graafikuna on määratu suur. Kui meie väikeseks oma graafika kohta tahaksime ajalugu kirjutada, siis esimesed leheküljed ja kõige jõulisemalt leheküljelt kuuluksid seal temale. Ja teda on peetud ka meie kõige nii Eestit varasemaks kunstnikuks. Rasmus Kangropool Christian rauda mälestada, temal oli alati kuidagimoodi väga tõsine ilme ja väga nii mõtlik ilme. Rahulik ütleme nii, nagu Wiiralt teda joonistas, seal on kõik need tema iseloomujooned sügavamini muidugi antud, kui oleks ühes päeva piltliku süles võttes säransi tema täis sisemine elu. Ma vestlustel armastas tema tavaliselt käed risti rinnale jääda natukene kaugemal seista ja kõneles siis sageli püsti seistes oma asjaliku juhtu ära. Ja kui ma nii hiljem vaatal kirjandust lugesin, siis juba temaga õppijana Münchenis olevat just sedasama laadi ülalpeoga olnud. Kui seal üks eesti kunstnik õppis temaga koos, selle kirjeldust näeme seal olevat maalides üles tõusnud, kaks kätt rinnale pannud, kaugelt vaadelnud pääd raputanud jälle läinud uuesti jätkanud oma maalimist ja nii oli tema minu silmis skaala. Kuidas teie õppisite tundma Christian rauda? Sain, keda esimest korda näha 1900 kuuendal aastal. Ma olin üsna kooli poisikene, 15 aastane. Minul vanem vend, kes Iiemmaalijana töötas, tahtis Raua erastuudiosse õppima minna, ta oli nii arg ja võttis mind kaasa, esimes kahekesi seda asja paremini. Kristjan Raual ära seletame. See oli Tartus, see oli Tartus ja ja läksime siis tema poole. Siis ta võttis meid vastu. Me olime väga arad ja kõnelesime temal selle asjas kahekesi kuidagi ära. Raud mõtles ja mõtles ja ütles. Nojah, kui õppida vaja on, siis hakkame õppima. Ja see oli veel küsimus selles tasust rauale. Kuidas tema seda võtatele õpetamise eest. Mul ei ole meeles, missuguse hinnata nende tundide eest määras, aga ütles ja et kui teil vähe raha on, eks, eks ma siis hiljem vaatan. Kui teil on edasijõudmist, siis ma võin ka teid niisama. Kas te mäletate midagi oma venna kaudu midagi iseloomustavat, Kristjan Raua Tartu stuudiotööst? Raud tuli Tartu, meil ei olnud tol ajal Eesti Kunstnike kodumaalsest, meie kodumaa oli arenemata jõudnud seda veel kanda. Tallinnas oli laipmann, Tartus oli au ja siis ma mäletan seda, et rauapea õpetamise juuressi selgitamine oli neile see, et tehke, mis te tahate, mina korrigeerin tehnilisi külgi. Katsuge iseendid vabalt kujutada, maalike loodust, katsuge kompositsiooni teha, aga jääge võimalikud, püüdke nii iseendaks jääda, ärge kellelegi järele püüdke teha. Nii ta hoiatas neid isegi, et ärge Pariisi nii ruttu sõitke. Et seal on väga palju kunstivoolusid. Petsi võib teil, kuid ei ole, areneb küllalt arenenud võitjaid nii lõplikult segamini lüüa. Nii ma umbes mäletan neid seletusi, mis veel sel korral andis. Pärast seda ma sõitsin kord 1009 16 Tallinna ja siis tema töötas, siin oli õpetajaks koolides ja nii edasi. Siis ma käisin seal. Ma panin aga tähele, et tema näitus, kui tema midagi tegi, pooleliolevaid töid kunagi näidanud toidus sellest väga kramplikult. Ja nii ei näinud ka mina midagi, mis tema seekord tegi. Nägin ainult pilte, millel Pera väljapoole Peeldud seina ääres olid ja seda on tema eluaeg pidas. Ja keegi ei saanud enne midagi näha, kui ta tal valmis oli. Tema nähtavasti arvas, et mingi vahe juutud ja võivad teda mõjutada, sest nagu ma juba ennem veel siin, tema tahtis igaüks võimalikud iseendaks jääks. Muidugi see alaline piinleb tegem, Lemine oma loominguga, üksiolek, see võisid ju tedagi lõpuks väsitada ja koormavaks saada. Nii ta jäi siis õieti vanapoisiks kuni ligi 59 aasta vanusel. Ja siis mina tulin Tallinnasse 24. Maale elama. Kui tema 24. aasta suvel võttis naise ja läks siis maale ja see näitab juba jälle ühte nii huvitavat diskreetsust tema juures. Seal ta saatis mulle siis postkaardi, nii väheütlevalt natukene luulelisel natukene naiivselt kirjutas mulle. Nüüd elan mina ühel üksikul saarel Ühes üksikus majakeses oma noore abikaasaga ei, tervitades Raul. Nii et see oli kõik ja see saar on mulle siiamaani jäänud teadmatuks, kus tema oli ja mis veel näitab, väga huvitavad. Kui tema sai oma esimese lapse tütre, siis tema kirjutas sellest Edward söödile. Et lõid, tunnen mina oma last sülle võttes, et mul on esimest korda elus midagi reaalsed käte vahel, mis mind õnnelikuks teeb. Ja kuna mu mu vaim muidu alati tegeles teiste asjadega, et sina, kallis Eduard, ära jää vanapoisiks võtta ka veel laine, et sa seda rõõmu saatsid, tunda. Nii et see on midagi sellesarnast viisist. Ei nagu ma olen mõelnud, nagu Tuglaski kahekümnendatel aastal kirjutas jäsku, et kõik see esteetiline ja ülev, tegelemine luulega, et ka see võib väsitada jaa, tühjusesse viia, et vaja oleks ka natukene reaalsemalt eluga lähemale minna. Kas te teaksite mõne sõnaga öelda, kuidas sündisid Kalevipoja illustratsioonid? Kalevipojas antud illustratsioonid on väga pika ajavahemiku vahel tehtud esimese tegi tema 1900 14. aastal. See on Kalevipoeg Soome sepa juures ja teised siis õieti seal 34.-ni, kuna ta tegi, kui Kalevipoeg ilmus 35. aastal. Seal on 21 teost. Aga need ei olnud mitte mõeldud nii otsekohe raamatu jaoks, mis ta eluaega tegi. Aga seekord juhtus niisugune luku kirjastus, kui ta välja hakkas seda andma. Tõttas väga ja mõtles, et ta nüüd illustreerib, kuidagimoodi tegi rauale ette ta ühe aasta jooksul seda teeks. Muidugi raud niis asjaga ei saanud, et ta nüüd uuesti võtaks tiik ja siis tihti valimik, see, mis temal juba huuli, mitmed Kalevipoja ainel pihtud teemad isegi uue nimega, kuna temale ennem olid teistmoodi nimed, näiteks simaal Khaled kosjas temperaga tehtud, see oli temal, Eesti vanem koosias. Kes teie arvates Kristjan raud nii tugevasti peatuma jäi, Kalevipojaainele? Ültse muinasjutu ainetel ja nuia Se muinasjutuaine, see on temal nii omamoodi, nii sügaval teoreetiliselt põhjendatud, kui meie siin nõndanimetatud teine ärkamine Eestis hariduse tekkimise vool pärast loa tühistada viienda aasta revolutsiooni, kus valitsus vabamalt laskis meil oma haridustegevust arendada siis oli vaja tähendab aluseid selleks, millele ehitada seda kultuuri. Ja sel ajal oli üks vool, kiskus Pariisi suunas moodsate voolude vaatlemisele ja viljelemisele. Raud vaatas teisiti, sel ajal näiteks liiklus, isegi niukene, tugev jutt. Et kõige paremini ja kõige sügavamini kõnelevad need surnud, kes kunagi ei sure tähendab see, kes põlvest põlve annab midagi edasi. Kui suurtel rahvastel oli juba tema kaugemas minevikus tema progressiivsed, aadlimehed ja mitmed teised nii kultuuri sügavalt edasi kandsid, ütleme puuskin vene kirjanduses ja siis meie rahval seda ei olnud. Meie olime kõik teooriusest tulnud alles, võib-olla 25 aastat tagasi. Neil ei olnud minevikku suur haritlasi olnud, kes oleks saanud nüüd arendada, tähendab neid põhialuseid, millele edasi teha. Nii et meie olime täiesti kündmata uudismaa. Me pidime kuskiltki võtma aluseid, millele meie oma rahvuslikku kultuuri saatsime ja kunstijoont saaksime viia. Ja kui tema nägi, et neil Neid suuri surnuid, kes kunagi ei sure, ei olnud palju võtta keelt õppida, siis tema läks selle pääle, aga meil on oma minevik kogu oma rahva elutahtega, vastupidavusega, unistusega, töö ja vaevaga ja need on hauda läinud, et las meile kõnelevad nende haua, see väljendub kõige rohkem meie rahvaloomingus rahvaluules rahva sõnades, vana varas rahvaainele vananeda, sättas läks selle peletise ainele vanavara, mida ei olnud kogutud, tuleb võimalikult palju koguda, millele ehitada saab ja rahvaluule, kuhu temal kõik oma, selle elutarkuse, aastasadade mõtlemise laadi ja unistused ja elu kujutletavat vormid kannu, et vot sellele võime meie ehitada oma kultuuri edasi. Kust punst? Mina mäletan, tunnen teda nii, nagu teda vist kogu Eesti tundis ja tunneb praegugi kõigepealt kui suut vanameistrit kujutavas kunstis aga samal ajal ka kui ühte suuremat muuseumi mõte propageerija. Kui isik, kui inimene ta oli väga heasüdamlik, rõõmus juhtudel ka äge, siis tema väga soojalt suhtes noortesse ta õhutas neid töötama Jan mitte katkestama ja olema ikka põhjalik kunstis. Missugusel pinnal algas teie tutvus, kristjan rauaga, saali, rahvamuuseumi rahvakunstialad missugune oli Kristjan Raua osa, nii palju kui mina nüüd kõrvalt kuulsin, ehk pärast väga tuttavaks sain, oli Kristjan raud üks selle Eesti Rahva muuseumi asutajaid, aga ta oli ennem töötanud juba õpetatud Eesti seltsis. Sinu koguti etnograafiat ja vist muudki. Ja raudtee oli juba sellel alal praktiseerinud. Aga kui võtta neid kirjaliku Eesti Rahva Muuseumi aruandeid sellest ajast, kui mina temaga tutvusin siis seal on mainitud, et 1900 14. aastal. Kristjan Raua nimi on märgitud ainelise vanavara korjamise toimkonna nimestikus nende toimkonna liikmete hulgas kui ka uuema kunstitoimkonna liikmete hulgas. Ja kuidas siis algasid teie kokkupuuted naised oli üsna lihtsalt, mina tulin siia muinasvarakoguga, mis noorim kogunud Fory kihelkonnast teisterva muuseumi huvides ja mis muud kui muuseumi tööle. Tartus sellist teatades, et ma jätkan siin tegevust, saadete mulje, vastav volikiri, mind oli määratud usaldusmehed, aga mina võtsin ühe tega praktilise küsimuse, olid ilmunud trükitud aastaraamatut Eesti Rahva muuseumi kohta ja seal oli kõikide muuseumi liikmete nimistu nimestik ja iga liikme nime järelevalve aastanumber, mis tähendas, et see aastanumber märgitud aastanumber on Tiimanni makstud aasta ja mis ma leidsin ulatuses ka Kristjan Raual on võlgnevus ja vot tema nimi oli mul tuntud ja mõtlesin, et aga nüüd esimeses järjekorras Krist juurde. Nii et siis tuli teil sammud seada Kristjan Raua korteri poole, jah, korterid, jahja, bussi korter siis oli, see oli üles antud lühike jalg, lummer üheksa lühikesest jalast tulisiminis. Enne kusi otsekäik pöördub paremale pikale jalale, ongi number üheksa. Ja sealt tulid tükivad sammuda läbi aia, mida nimetatakse siis Taani kuninga aiaks, kuni jõudsin siis selle endise kindluse torni juurde. See oli juba ühe Akva realisti Tallinna kunstniku Tinkleri ateljee olnud ja nüüd oli siis ta sisse asunud Kristjan raud. Selgus, et nad elasid seal vennaga koos sisse, viis keelt, trepp, puuehitus, Kerge ehitus, seda treppi mööda üles minnes siis juba tuli koputada, kuni siis hulga aja pärast alles avati, mõtlesin juba ära minna, et ei olegi kodus nagu selgus pärast. See oli tavaline nähe, sest nemad elasid kaks venda, poissmehed, poissmehe, elu ja kogu see majatalitus ja pidamine, toimingud olid ente hooliks, mõnikord oli vist nähtavasti midagi teinud sellist Eised natukene endid seal korraldasite sisalduse avasid ukse, viisid vaimus, kas sellel esimesel korral? Milline oli see ateljee? Oli avar, seal oli vist kaks suurt akent. Aga ma nägin ka, et seal oli väikene ahjukene, mille peal rõngad seisid ja selle peal keedeti. Tuli ju sageli käia, kohvi keedeti ja mõnikord nägin kah, et seal ei olnud külastajaid, oli, oli nende töid seal näha. Töid oli seintel, aga mitte just palju nuga, poolik töid, Paul raud, Teeduseks sirelid, üks kevade maalisse lennud edasi. Kuidas rahva hulgas selgitati vanavara kogumise tähtsust leiab, juut toimusid kontsertsaalis. Siis oli ikka palutud, et Kristjan raud öeldakse avasõna ja tema tegi seda nii, ta ei kõnelenud peast, tema kirjutas lehtede peale, kuid see läks, võttis suured lehed Jäneda pliiatsi ja teist tüseda kirja, siis ma ise nägin, kui ta neid kirjutas, ta, nii nagu graveeris, näid tähti pikkamööda, täht-tähelt sõna-sõnalt. Hõredaid ridasid. Käekiri oli Raualiku omapärane, nagu ta kogu debab, joonistus ja kunst oli nurgelised ja kui ta nüüd tähed olid aga kune kujutava kunstikoht, ütleme tema suhtumist, siis ta oli väga diskreetne ja nõudlik. Tema ise tahtis seda kujutava kunsti osa Tallinna Eesti Muuseumis üles seada. Ja seadis kah. Aga kui mõnda eset tuli usta omandada, muuseumile muretseda, siis tema väga kaalutles ja arutles. Ja ikka tihtipeale oli üks asi sama vastus, see ei ole esmaklassiline. Vaadake ikka see üks moment ja üks põhimõtte põhjalikus, siis kevadel 21 oli need saanud Kadrioru lossi ruumid. Aga kogude üles jäätmis vaipade ülesseadmist, ütles Kristjan raud. Mina ise tulen sinna, meie otsustame, kuus. Mina võtan oma venna kaasa, tema on asjatundja. Teatud ajal nad tulid siis vennaga kahekesi, vaipasid välja. Jälle, nemad hakkasid põhjalikult neid uurima. Mispoolest üks vaipa nüüd tähtsam kui teine, mis väärtus sellel on värvidel, nende kirjadel arutlesid seal põhjalikult põhjalikult muidugi Näitust jõulud ära. Nii arutleda. Aga mis nad tegid, see oli põhjalikult tehtud, muu osas jätsime ülesse ja avati esimesel septembril 21 Kadrioru lossis. Ja ma pean ütlema, rahvaarvu poolest oli see üllatav, käis esimesel avamise päeval laupäeval üle 1000 inimese. Kas teie teate mõnda juhust, kus Kristjan raud kasutas muuseumivarasid oma tööde juures? Seda küll, vaadake, see oli esimesel aastal, kui mina hakkasin Sinlikamakse koguma, siis sain Tartust kirja. Need, mina pöörduksin Kristjan Raua poole, et ta saadaks ära mõned etnograafilised esemed, vaibad, riided. Mida Kristjan raud oli, kui ta tartus veel elas 13 või 14 aastat tirides, ta tuli Tallinna, ta oli Tartus olles võtnud oma kätte selleks et neid kasutada. Jooniste valmistame siis Kalevipoja illustratsioonide, eks. No mina läksin siis Kristjan Raua juurde, räägin seda, näitan seda kirja. Et nõutakse neid esemeid, et kas tema siis ei saadaks neid ära. Kristjan raud natukene ägestus ja ütleb. Mina tean ise kõige paremini, millal manid esemed ära saadan. Minul on neid tarvis. Tol korral vist neid Galebaljustratsiooni talivalminud, aga ma nägin tal jooniseid seal mõningatel oli tehtud, aga kõik teavad ju, kui ta ükskord illustratsioonid tegid, millised need saabosid, solid, selline põhjalikkus jällegi see võttis küll aastaid, kui andis tulemusi.