Neegritel onutlus. Istud sa elevandil, tulevad sõbrad su juurde. Elevant kadunud, kaovad sõbradki. See on kibe tõetera. Jada on üldlevinud seal ja nende hulgas, kus ja kelle jumalaks on raha. See kapitalismi elevant. Kuid mitte sellest sõprusest ei tahame täna juttu teha. Mitte niisugusele väikesele jonärusele tundele ei ole pühendatud tänane pidupäevgi. Tõelist sõprust, tõelist solidaarsust kullakangiga üles ei kaalu. Küll aga tõstetakse selle sõpruse ja solidaarsusega paigalt mägesid. Kui palju säravaid lehekülgi oleks jäänud ajalukku kirjutamata, kui poleks olnud sõprust rahvaste vahel kõigi tööinimeste rahvusvahelist solidaarsust. Sest eks ole ju rahvaste sõpruski sõprus inimeste vahel. Ja nagu jõgi seda võimsam, mida rohkem annab selles veetilkasid ühes suunas. Kes jõuaks loetele, suurigi sündmusi, toobri, päevad, võit, kodusõjas, sotsialismi krahh, võitlus rahu eest, mis näitavad lihtsate inimeste sõprust niisuguses valguses, mille kõrval elevandiloomana näib eemale tõukama mustlase plekkina. Rahvatarkus ütleb, sõpru tuntakse hädas. Nii see on, siis tõesti, selgub, kas sõprusside kristallist või venivast kollasest metallist. Ühe inimestele rahvusvahelise solidaarsuse ja sõpruse kõige eredama näitena on läinud ajalukku Hispaania kodusõda. Laskem sellest kõige põgusamaidki muljeid vesta Richard Herlichil. Kui osa võtma Pikal ja ohtlikul teel Hispaania Vabariiki poolsalaja läbi mitme riigi aitas meid vabatahtlike vastavate maade töölise organitega. Joodi esindajad. Mäletan, kuidas Taani piiripolitsei meid kolm eestlast vaevalt maal ei lubanud ja meie välispassidele lõi sisse kolmenurkse punase keelumärgi. Rootsi imiku taga puhastasid meie passid Jewistmisi järgi salaja Taanimaal. Pariisi võõrastemajades seis alati salajane valve väljas ja meile öeldi, et kui sandarmi Löövad Sisbedes neid formaalsete nõudmistega nii kaua kinni, et meie Vaksime tagaukse kaudu põgeneda. Nii juhtuski. Kahel korral prantsuse seltsimeeste eestvedamisel ületasime kõik tõkked teel ja okaste raadist piiri ajagi lumistel mägedel. Sõjalise koolise jumal basseedee baasis. Lahing õppust andsid meile suurte kogemustega ohvitserid antifašistid. Nende hulgas ei sakslasi ungarlased, poolakaid, prantslase, teisi näiteks esimesest maailmasõjast osa võtnud pärast tuntud Saksa kirjanik Ludwig Ren. Interversonaalses laadides võiksid enam kui 50 rahvuse esindajad. Kanadas kuldmedaliga lennukooli lõpetanud neeger kaitses piloodina Madriidi taevast ja prantsuse tankistid aitasid fašiste purustada kõikidel rinnetel lõuna pool alma teeni. Elavhõbedakaevandusi seisid positsioonidel kaks rasket suurtükipatareid. Ühe komandöri oli Eesti kommunist, 10 aastat vanglas istunud Anscoska Tartust ja teise patarei meeskond koosnes kuualastest partisanide väeosas, kus teenisin, oli hispaanlasi, rootslasi, soomlasi, taanlasi, norralasi, sakslasi, austerlasi, šveitslase korda algsime linnakese fašistide tagalas ja kasutasin seda baasina, kust väljusime teede ja sildade mineerimisi. Retkedele. Hommikul ründasid fašistid meid suurte jõududega gruppi soomlastega, polin positsioonil linna ees kõrgel mäetipul. Lõuna ajal jäi kõik imelikult vaikseks ja poleks leitanud. Rootslane Gösta Anderson, eluga riskides meil järgi tulnud, oleksime kõik lõksu jäänud, sest fašistid olid juba linnas, mida me veel ei teadnudki. Te olite pea ümber piiratud, ümber piiratud ja meil tuli fašistide tulla rajal joosta üle kilomeetri laiuse põllu, et siis mäkke ronida. Korraga näeme, kuidas 18 ratsanikku läbi kasvava nisu mehibul kihutavad. Lootus pääsemiseks kippus kaduma. Meie ei märganud mäe jalal jõudnud Norra Set Olaf Petersen ja avas jälitele kergekuulipilduja. Tule. Hobused viskusid maha ja meie tänu tublile norralasele pääseme jälle eluga. Sõjas kadunuks jäänud linlane Konstantin Hallas kirjutas. Võitlejad, kes on välja saadeti, suudavad palju erutuseta meenutada liigutajaid, fakte solidaarsusest, hispaanlaste uljusest headusest, näiteks rahvarindlik tervitus, see oli üldrahvalik kõikjal linnas, alguses läksid eemalt, kaugelt põldudel ja et inimesed seisma tervitasid rahva rahvarinde tervituseks on, tähendab parem käsi rusikas käsi nii kõrvakõrguse tõstetud näiteks Madridis võiks teadel variety, seal teatris oli muuseas üksnes linnanäitleja isa ja sakslaste pommitamise ajal. Seal teatri katusel oli kuulipilduja üles seatud õhukaitsekuulipilduja ja ei sai seal surmasõdur, kes oli määratud siis diresas, asus ise tulistama ja tulistas lennuki alla. Sellest valitsusleitnandi auastme andis sõjalise kraadi leitnandi kraadi ja üks esimesi leitnanti oli Hispaania rahvaarmees neegrinna. Rahvas, kes oma maad kaitseb. Vabadus kaitseb, teab mille eest, aga väljas on sellepärast, et fasismi võisid pommitada mustaks, aga tulid jalaväe ära võtma. Pahalased olid jälle vastas ja sõidad jälle tagasi. See suurtükikomandör, eestlane, kas tema tuli eluga tagasi? Tema mädanes taganes võideldes Prantsusmaale ja prantsuse laagris läks kaduma, paljud lasti maha ja siis öeldi, et on põgenemisel uppunud, nii et tema saab vähemalt ei teadnud kaduma läks ka Vahemere ääres prantsuslaagris ja kui pärast juunipööret me saime nõukogude omanikeks sismit, koondati millesi Nõukogude Liidu kodanike laagrisse. Sinna tuli ka Verneti laagrist lusi longu. Tema oli sel ajal intersaalse brigaadi peakomissari Hispaanias. Tema raehiljem kume tagalasse võideldes Prantsusmaale, teda arreteeriti, saadeti Brant lõuna Prantso vermee karistus laagrisse sorierlise range režiimiga laager, kus õieti muide kinniga eesti kommunisti Ralf pikad Tallinna spordipoissi. Mongo ei saanud muidugi üleminekut sel ajal juttugi olla ja nõukogude liit ei saanud sõita, kuna Saksamaa keeldus läbi laskmast ja Itaaliast Taisanud läbi sõita, kuna ta seal vangistatud ja ta ei Prantsusmaale, kuni fašiste okupeerimisel tema vangistati ja viidi itta. Itaalia mõrvamiseks ja Itaalias saadetakse Saarele palve paljale saarele ja seal partisanid päästid longu ära ja temast sai üks Itaalia vabadus liikumiseni juhte. Ma kirjutas hiljem raamatu, sellest võitlusse on ka vene keelde tõlgitud. Kas pole nii, et Hispaania kodusõjapäevadest ei saagi rääkida ilma et igast lausest jõhkuks sõprust ja solidaarsust? Jõudis ka teise maailmasõjani. Kas pole seegi kõigi maailma rahvaste sõpruse võit süngeima reaktsiooni üle. Ja kui me räägime meie kodumaa otsustavast panusest fašismi purustamise, siis on sellelegi ka meie rahvaste murdmatu sõprussõja veteran. Aku sääst meenutab. Reverse sõprusel on imeväärne jõud. Missugust kindlust ja geotahet tunneb iga inimene, kui ta teab, et tema ümber abivalmis sõbrad, kes on valmis talle ulatama käe iga minut. Mulle tulevad meelde suure isamaasõja, esimesed päevad. Kuulutati välja üldmobilisatsioon ja paljud töölised. Paljud ametnikud ruttasid mobilisatsioonipunkti ja kuidas siis keegi, kes laevaga, kes rongiga siirdus Nõukogude tagalasse. Paljud läksid vaatlikult, kuid nende hulgas olid ja niisugused, kes lihtsalt allusid sellele pumbisatsiooniga sule ja läksid ilma nii erilise vaimustuseta. Ja ma tahakski siin mõned episoodid tuua sellest, kuidas inimesed oma kogemusena seal õppisid, hindama õigesti aru saama sellest rahvaste suurest sõprusest sellest suurest sõprusest, mis valitses nii rindel kui ka tagalas. Sõja rajal ja muidugi ka praegu, pärast sõda meenuvad 1000 942. aasta detsembripäevad. Eesti laskurkorpuse üksused asusid ühel õhtupoolikul väga suure tuisu ja lumesajuga torupitsist rindeteele. Suund oli Velikije Lucyle. Hoolimata väga halvast ilmast oli rahvast tänavail üsna rohkesti. Me tundsime kõikide nende pilkude eest viibetest niisugust soojust. Niisugust sõprust, mida on sõnades raske, võib ütelda isegi võimatu edasi anda. See oli linna serval. Korraga tuli ühest majast välja elatult, naine astus mehe juurde ja pakkus ühele, võitle kiiruga paberis vestud leivatüki. Ilmselt oli see tema päevane norm. Sõjamisest tänas naist ja südametunnistus ei lubanud tal seda kinki vastu võtta. Kolonn liikus edasi ja naine kallates lumest ikka meiega kaasa. Üle põskede veeresid seal pisarad esileivaga oli kaugele välja sirutatud. Siis taipas üks võitjates, kuidas talitada. Ta tuli naise juurde embas teda, võttis leivatüki murdisele tükkideks ja ulatas oma kaaslastele. 1941. aasta novembris enne Eesti rahvuslike väeosade formeerimist töötas grupp tagalasse evakueerunud eestlasi Uraalis. Selles linnas, kus me asusime, oli rohkesti vase, hõbeda ja kullakaevandusi. Töötasin mõned nädalad koos seltsimeestega vasekaevanduses, kaevanduses töötas 15 Nõukogude rahvaesindajat. Mäletan, meil tuli töötada selles riietuses, mis kellelgi oli tol korral kaevandus ei saanud anda meile kaevurikübarat ega kuube, mis oleks kaitsnud laest tilkuva sööbiva toimega veest. Üks vanatööline seal siis kohalik kaebaja. Jah, see oli kohalik kaevur, vana tööline. Mäletan, teda kutsuti Ivan Pavlovi. Võttis seljast oma kuue ja peast vara. Ja ütles. Meie võime töötada ka mõne aja särgi väel. Teie aga olete noored mehed ja teie, tervist tuleb meil hoida. Kord juhtus mulle 1944. aasta septembris, mil meie väeosa asus Emajõe paremal kaldal ja tegi ettevalmistusi vaenlase rinde läbimurdmiseks näpu fašistlik, ajaleht Eesti sõna. Seal oli teade, milles räägiti, et rida Tallinna elanikke on saanud nõukogude sõjavangidega suhtlemise ja nende vastu leebuse ülesnäitamise pärast karistada. Hiljem töötades Tallinnas otsustasid mõne nendest inimestest üles otsida. Ja mul õnnestuski paariga kohtuda. Tänu Nõukogude armee kiirele pealetungile pääsesid nad vanglast eluga. Kui ma küsisin nendes, et miks te fašistide kõige karmimas keelust hoolimata seda siiski tegite, vastasid nad. Aga nad olid ju meie inimesed, niigeskist meil südametunnistus ja selle vastu me ei saanud, astud. Meie laskurkorpus pärast seda, kui ta ei lõpetanud lahingud Kuramaal võidukalt asus tagasi kodulinna Tallinna poole. Keegi muidugi ette ei teatanud, et niisugune väeüksus asub teele läheb sellest kohast läbi, mingisugust vastuvõtu keegi ei organiseerinud ja koguse tee igal pool, kus põldudele inimesed töötasid, tulid meile vastu, lilled olid käes, kes tõi ka igasuguseid toiduained kostitas, ühesõnaga mis tal oli. Ja meeleolu või tõesti üle kogu elu aeglise unustada. Niisugune sõprus jääb meelde terveks eluks. Kas aga vaid niisugune? Kas me üldse ei ole toonud täna ainult raskeid näiteid? Kas on meie rahuaegsed hiigelsaavutused mõeldavad ilma samasuguse sõpruseta suurehitused, uudismaa või üldse kogu meie elu kus me sõprust ei näeks? Kõikjal näeme, sest ta lausa ümbritseb neid. Näiteid, aga pole vaja tingimata otsida suurtelt sündmustelt või ehitustelt. Neid on küllalt ka väikestes sündmustes pisiasjades kust oleks liigne otsida heroismi. Üks neist mikrofoni juures on Olivia Saar. See oli kiievi jaamas, ma läksin postkontorisse koju kaarte saata ja sattusin ja kui hakkasin kirjutama esimene teine kaarte, kolmas kaart ja, ja vaatan kella, et midagi aeg ei taha üldse edasi. Aga kell oli seisma jäänud. Mis puhul te üldse Kiievisse sattusite? See oli niimoodi, et ekskursioon tsehhi ja Kiievis oli peatus, pidi olema 10 minutit ja siis ma vahepeal läksin ta tee pealt kaarti koju saatma, noh ja siis, kui ma tulin perroonile, siis ma nägin, et tühjus siis kõik mu raha, varandus ja riided ja kõik olid muidugi vagunist, sellepärast et päeva ajal see oli päeval kell 12. Mul ei tarvitsenud midagi selga panna. Kui ma välja tulin, siis ma olin võrdlemisi kerges riides raha, vajadusel suveaeg ja raha oli mul jäänud siis rubla oli mul võetud kaasa midagi 20 kopikat. See oli kogu mu varandus siis sellega ma esimeses nagu seal perrooni peal. Aga ma pean ütlema, et mul oli niisugune veider tunne, mul tekkiski näljatunnet. Huvitav, kuidas ma lähen nüüd kätte saanud, siis ma tundsin, et ma pean nad kätte saama, ükskõik mismoodi. Näiteks on kõigepealt jaama Tõnisson ja makrapidaja juurde seal üks naine seal ja see võttis mind alguses väga nii külmalt vastu, sellepärast et tundub, et selles suures jaamas oli neid maha jääd ysna palju ja kõht läks muidugi oma hädadega alatisele karabada juurde, nii tüdinud nendest mahajääjatest juba, aga siis kuidas ära kuulas. Siis ta kõigepealt soovitas mul pöörduda järgmise jaamaülema poole telefoni teel, muidugi ta ise andis mulle numbreid ja kõiki, see aitas mind. Seda ma siis tegin ja järgmisse jaama ma siiski ei jõudnud, need üle järgmisse jaama, helistasin ette. Mõtlesin, et jaamaülem läheks vagunisse, võtaks minu raha ja toimetaks siis sellel mulle kätes vastutuleva rongiga, mis Kiievi poole tuli. Ja selle rahasse mina kätte täpselt viie tunni pärast. Vedurijuht isa andis mulle selle raha üle ja, ja siis ma läksin selle jaama korrapidaja juurde, sest tema oli esimene inimene, kes mind aitas ka ja tema siis juba vaatas mind nii heatahtliku muigega soovis head reisi ja siis me lahkusime nii suurte sõpradena temaga ja see oli siis nii-öelda Vene inimene, sellel reisiteekonnal kestis Coheni aitaselt, tänu kellele ma siis nii edasi sain. Aga mis te siis seal tegite, lihtsalt ootasite selle aja jooksul ma selgitasin, mismoodi ma üldse edasi sõita. Saar ja väljavaated olid suurepärased, kaks võimalust oli. Lennukiga muidugi mõtlesin sõita, sellepärast olime rahagi vaja. Üks lennuk väljus Kiievist, et ta oleks olnud tund aega enne rongi kohale jõudmist hoovis. Maksan tund aega varem seal. Nii, ja teine võimalus oli niimoodi, et lennuk väljus täpselt niisugune vahe ja kui lennuk oleks realism nii-öelda maandunud siis oleks saanud veerand tundi mul võimalus sõita lennujaamast raudteejaama, kas oleks jõuliselt ja vot, kui kohe taks oleks saanud, siis oleks pidanud jõudma muidugi selle võimaluse peale jäänud üldse odavamaks, esimesega on kindlam. Nii edasi arenesid vihma, hakkas vahepeal sadamaga, minu riietus oli niisugune noh, püks, mingisugune pluusikene ja pikad püksi pannud Kaipikadega lühikest vahepealsed ja ma pean ütlema, et rahva saatust, kes niukse vihmase ilmaga siin veidralt ringi liiguks. Mul polnud aega tähelepanu pöörata jaama ja kõigepealt hakkasin uurima, et kas piletid on piletit muidugi olid müüdud. Aga siis väga kena oli seal lennujaamaülem, üks niisugune tore mees. Mu nimi on kahjuks meelest ära läinud, rääkisin temale selle loo ära ja ta muidugi naeris mõnusasti alguses. Ja siis ütles, no aitame, väga vastutulelik oli. Ja õieti tänu temale ma siis sängi pileti esimesele lennukile tund aega varem olnud ja ta ütles mulle niimoodi, et aga te tihti üllatust oma reisikaaslastele, et meil siin praegu roose igasuguseid teate, ma luban teil murda minu Aijastasin lause. Ja viige oma grupile, võtke nende roosidega vastu mani doosi. Tore, ma kujutasin ette, kuidas ma roosidega üllatan oma reisikaaslase, ootasin siis seda lennuki väljumisaega ja viis minutit enne väljumist jätatid Lvov ei, võtan lennukit vastu, ilm oli halvenenud. Ja jälvovicioli ka, tähendab pilves oli vahepeal ja see reis jäi ära. Meil on niisugune, mis esimene, see on juba teine siis teine mahajäämine. Mis selle veerand tundi ja jah, täpselt see võimalus jäi. Nüüd oli niimoodi, et siin tekkis juba kahtlusi niisugune närveerimine selle tõttu, et kas kohe taksot leian, eks ole, kui taksot jah, siis järelikult olen rongist maha jäänud. Midagi toota tuli ka, sisselennuk hakkas asus siis teele ja see oli õhtul hilja juba pime oli, külm oli ka võrdlemisi ja kui masina lennukisse läksin, siis väike lennuk oli seal oli üks noh, kaheksa üheksa sõitjat umbes, vaatasid kuidagi pooled niisugune niuke, veider reisija tuleb väljas, on pime ja külm ja see tuleb, niimoodi pole tal ei mingit kotikest kaaslasega mantlitega kampsunite tuleb niisugune veider kujusija ja alguses keegi maksti küsinud midagi, aga sakestike küsima, et kus te siis niimoodi lähete, nüüd sõidad, külm? Ei ole, ma ütlesin, tingib, et ärevuses inimene külma ei tunne ja ja siis ma rääkisin selle loo ära. Väga kenasti kogu see reisirahvas suhtus minusse, kes pakkus kommi ja kuidas keegi siis seda närveerimist nii-öelda, mõni paks õunu ja et ühesõnaga, ma ei närveeriks nii väga. Kes need reisijad võisid olla kõik kohalikud elanikud? Ma usun, jah, Ukraina rahvas olid need peamiselt ja äkki mina vaatan, et üks noormees seal väga kena noormees läheb ikka ühe juurde ja läheb teise juurde, korjab raha. Mõne need 25 rublasid vanas rahas ja mõni annab 50 rubla ja mõni 10 mõeldakse null mõtted, ega ta ometi mulle strahaiguri. Ja mina mõtlesin takistama oma kaasakad, et mine tea, mehel mõttes hoonetega, las ta korjab nüüd ära varjamised ja tuligi selle rahapakiga minu juurde, ütles kallis seltsimees, et ei olnud hädas ja pikk reis on teil ees ja võib-olla lähete hoopis kodu tagasi, et raha ei ole ja paljas olete te ka, tähendab rahade saite vastu siis? Lennukipiletid, paraja raha ja selleks mu lennukipiletid peaaegu ära ei mul ikka natuke järele jäi veel. Ja siis ütles niimoodi, et jah, et võtke see raha vastu minema, muidugi seda raha ei saanud vastu võtta, mingil juhul me seal. Vaidlesime aga ma siiski suutsin selgeks teha, et, et ma ei saa nii paljud inimestele võlglaseks jääda muidugi väga tänulik, olin väga liigutatud, et inimene, niisuguse, et inimestel sihukse mõtte peale tulid mind aidata, siis teine asi, mis seal lennukis nii nii huvitav oli. Üks neiu oli seal, temal oli seljas väga ilus kampsun. Temaga oli mul selles mõttes. Tahate, ma tahtsin oma kampsunit mulle anda, võtke, võtke, teil on külm, jälle kauplemine, päris hea ja päriselt mulle, et no kus ma niimoodi sõidab. Aga siis oli niisugune asi, et tuli siis piloot sinna rahva sekka ja siis küsiti, et kas me ikka jõuame. Vot niisugune asi on, et kas ei saaks kuidagi seda sõitu kiirendada, tähendab rahvas. Ta hakkas ise rääkima, minul ei tarvitsenud, kas rääkida. Ja teate, siis öeldi ühed kõige puudutavamad sõnad selle kogu selle reisi kestel jääme hiljaks. Viis kuni 10 minutit ees on äikesepilv. Me sõidame Väikse ringiga, teeme kaare siis otsimas suhteliselt. Ja siis oli huvitav moment, tekkis, teate, mina ei, mina ei osanud oma esimese ehmatuse, mulle, ma tundsin, mul jääb süda seisma. Aga rahvas tõstis lärmi, paanikaks, kõikakset nukk. Kuulge, kas ei või siis sõita inimene Ma kogu see seltskond hakkas seal minu ees tingima ja paluma. Muidugi, lendur jäi. Ja mingisuguse reisi pärast nüüd kohe otse lennukiga pilve sõita ei olnud. Võimalik nii, aga minul on niisugune mõte, et ma ikka tehnika jõuame, ehkiga jõuame, aga noh, see oli tegelikult oli see juba lootusetu mõte. Nii, kui siis lennuk maanduma hakkas, ma ei tea, mismoodi mina tormasin sealt maha ja lennujaama teate, kohe oli takso ees. Ma ei tea, kuidas ma sellele kuule ära suretasin, ütlesin kõiki neid jaamani, kuidas teil veel vähegi vähegi Masina võtab? Taksojuht muidugi tegi, mis võis. Mina tormasin perroonile ja teate, mis ma nägin. Ma nägin Ongi viimast Lahmuli punastul tagumisi tulesid umbes 200 meetri kaugusel, läks, mis te siis tegite? Vaat ma pean ütlema, et ikkagi niuksed, niuksed ahastust veel ei tekkinud kohastuseks tekkinud, siis ma arvan, et Maiuks järel jõudnudki töötas nagu masinavärk, et mis nüüd läksin siis tormasin kõigepealt jaamakorraldaja juurde, palju aega on üldse järgmise temani jõudmiseks. Tuli esimene jaan, ma isegi nime ei mäleta, üks väike jaam, Lowisk oli 30 kilomeetri kaugusel. Kiirrong sõitis ja sinna oli noh, nii et salong kattis selle vahe. Seal oli umbes 15 minutit või 20 minutit umbes nii läks Eestist 20. Vot selle ajaga, et me pidime siis seal, pidin kätte saama ja siis ma tormasin. On ettesaanuid, taksod seisid reas, seal oli üks kolmneli taksot kobedad, rääkisin sealse esimese taksojuhiga sõites niimoodi, et võimatu. Et veerand tundi on aega ja tee on võrdlemisi käänuline mägitee, et meie lihtsalt ei jõua, ei saa kätte, niikuinii pole mõtet sõita ja siis hiljem juba jää kaugematesse jaamadesse lähebki hoopis hullemaks. Et mingil juhul ei taba, ei saa kätte järgmise juurde ma läksin juba teate, nii et. Vähemalt kogu aeg aega vähemaks, sellest tingituna mu jutt oli segasem kogu aeg järgmise juures, vaiba polnud tuga, rääkisid. See autojuht, ütles ka. Tei, kullatüdrukut ei saa, masin ei võta nii palju. Ja siis ma nägin, et jaama ees seisab L1 polga. Mõtlesin. Pobeda ei aita. Ometi peaks aitama. Ja läksin siis selle Volga juhi juurde seal üks eraauto. Läksin jälle koera ja sa ütlesid, noh muidugi muidugi inimesel on niisugune rei sees ja kaugelt kaugelt inimene. Ma ei, paha muljet ei tohi ukraina maast. Viime kohale, istun autosse ja hakkas siis sõitma peale, noh aeg oli jäänud, nüüd üks, viis modid kindlasti vähemaks, et et me iga iga seal autojuhi juures nüüd juttu ajasin. Kauplesin sõitjate tagantjärgi on seda sõitu hirmus raske kirjeldada ja meenutan, see tundub nii nagu muinasjutuna. Me sõitsime kohati üle põldude, tundub, et see mees tundis väga hästi teed selle tõttu, et seal olid võrdlemisi käänulised teed ja nagu te ise ütlesite, tekiks kolm-neli kilomeetrit, tegi otse üle põllupõllud olid tõesti niimoodi, et üks kõrre sahin ainult oli. Ja siis üks moment oli niisugune, kus me jõudsime raudteele ja kujutage ette, vaatan just see tee suletud, eks rong sõitis läbi, nii et seal läks mõni minut kaduma olnud, ei olnud see üks kaubaron oleks kaugemal ja ja siis me jõudsime uuesti teele. Ja siis ta tõesti, no mina ei tea, see kiirus oli ikkagi viimane maksimum, mis üldse olla sai. Nii et isegi autol kukkustate ees oli see peegel, see tuli alla üks aknaklaas kukkus kolisedas alla. Ma ei usu, et selle masinaga enne ja pärast sõidetud aegamisi pinget nad kas jõuab või autojuht ise ta ei olnud ta kindel, et ta jõuab. Ja siis, kui ma nüüd jõudsin, keeras omaette hirmsa kiiruga autuma, tormasin raudtee jällegi sinna toonile. Ja kõige huvitavam oli see, et nagu ma nägin Brongeljees vilet andis momendi long. Ma ise nagu ei taibanudki, mis rong seal, sest tõesti niisugune ärrituse pinge aga kõige selle lähema vaguni juures vagunisaatja viipas, tähendab, terve rongi Koosseis teadis, et üks niisugune rändaja on kuskil olemas, ta on iga minut tulemas ja ma ei suutnud jõudnud seda meest isegi tänada mitte. Ja tasust meil jutt üldsegi ei olnud, et ma talle tasu, nii et seal on kõige huvitavam inimene, tuli lihtsalt sõitma niisamuti. Ja see mees tundus, oli nii õnnelik, et ma ei teagi, kumb see nüüd rõõmsam oli, kas mina või tema, tema sellest, et ta suutis mind kohale tuua või mina sellest rongi peal seal ei ole vist nii võrdselt rõõmsad. Tõsise sõpruse teema on ammendamatu killukesi, sellest võiks jutustada meist igaüks. Ning kui kasutada ühe tänase vestluskaaslase akus sääseväljendust, siis moodustavad need killukesed hiigelmosaiigi, mille nimeks on sõprus kaasus kõigi maailma rahvaste vahel.