On käima teine maailmasõda Nõukogude Liidu rahvaste suur isamaasõda. Kõrvuti teiste vennasrahvastega võtavad sellest osakaal Eesti rahvuslikud väeosad. Ja see oli raske ja verine heitlus, võitlus elu ja surma peale. Kui kõnelevad kahurid, siis vaikivat muusad. Nii tavatsetakse öelda. Ja nii on see varem ka alati olnud vaenuväli lahingu danger. See pole koht kunstile, ilule ega muusikal, et selleks on vaja teistsugust ümbrust. Teistsugust olukorda. Kui isegi. Mitte. Nukrad. Kuid mis see siis on? Laul, muusika ometi ütlesime just äsja, et kahurite kõmin pole koht nuusata. Ent ärgem unustagem, et tegemist on nõukogude sõjameestega nõukogude armeega. Meie armee on alati olnud eriline armee, olgu siis oma võimsuse, vapruse või kõrge moraali poolest. Muusadessegi suhtutakse meie võtmatus armees sootuks teisiti kui muus maailmas. Kasuleja kandlega tuleb võidelda fašistide vastu. Nii rääkisid ja mõtlesid sõja karmidel päevadel paljud Nõukogude armee võitlejad, poliittöölised ja ohvitserid meile kõigile tuntud entusiastide marsis, ütleb luuletaja leebe tehkumats. Meil laulud aitavad elada, võita ja need pole paljastanud. Tõepoolest, mis on sõdurile veel suuremaks moraalseks toeks kui haarata lahingute vaheajal oma lemmikpill ja selle saatel unistada ikestatud kodumaast, südamelähedastest paikadest ja armastatud inimestest või vastupidi paisata endast välja kogu hinge settinud viha ja põlgus neetud vaenlase vastu, olgu see siis satiirilise, Scubleedes, lõikavas, sõduri naljas või tulisel rauana põletavates värssides. Pärast niisugust meelelahutust on tunne, nagu suruks käsi tugevamini püssipära ja kuulidki tabaksid. Täpsemalt. Oli juhuseid, kus prindaaži kogunenud võitlejail tuli laul poolelt sõnalt katkestada ja vahetada varjendi hubane soojus ning äsja ruumi täitnud helid külmade pakases härma tõmbunud kahuritorude vastu. Ja paljud meist saatsid neil hetkedel koos mürsuga vaenlasel igavest needust ja vihkamist. Ent leidus ka üksikuid teisitimõtlejaid, inimesi, kes kippusid punstilistise tegevust ühiseks lõbuks pidama. Mulle meenub üks tuntud suurtükiväepolkovnik, kes mõnikord, kui asi puudutas mõne sõduri õppustest vabastamist, käratas tohock kurrat. Ma tahan näha, mismoodi me sinna Tallinnasse lähme, kas orkester ees või suurtükid. Kui talle seda nüüd aastaid hiljem meenutati, siis kratsisin mees kõrvatagust, tõmbas näo naerule ja sõnas. Pagan, näe, mõlemaid läks vaja. Kui suure isamaasõjaajalugu on lahingute osas enam või vähem läbi uuritud ja kirja pandud siis kunstilise isetegevuse ja üldse kõigi sõjatingimusi puhkenud loovate jõudude osas on meil tegemist sööti jäetud maa, aga mis vajaks hädasti üleskündmist. Me rääkisime, räägime õigusega professionaalsest kunstist ja kunstnikest. Sel perioodil tuletame tänutundega meelde kutselisi esinejaid ja kollektiive, kes sageli just kõige raskemate lahinguteel meid oma kunstiga külastasid ja meile annuse reipust, uljust, head meeleolu ja lahinguhindu süstisid. Meie endised rindemehed mäletame hästi Aleksander Arderi, Marta Rungi, Vladimir Alumäe, Paul Pinna, Ants Lauteri ja teiste külaskäik Pole. Liialdus, kui öelda, et mitte kunagi varem pole artistid oma kuulajate-vaatajate silmis nii populaarsed olnud kui just isamaasõja päevil lubada, kui, et räägin selle illustreerimiseks ühe väikese tõestisündinud loo. Seisis meie suurtükipolk Kalinini oblastis kauni ohati järve kaldal, kui näitetrupp eesotsas pinna ja lautoriga külla sõitis. Õhtul peale esinemist paigutati külalised nagu kord ja kohus muldonni magama. Õhk oli lembevesi järves soe ja pinnal tekkis tahtmine öösel suplema minna. Läkski kõmbipsis mees peale suplust tagasi muldonni poole, aga väljas on sume ja pimel. Ikkagi sõjaväelaagripaik, kahurid, laskemoon, tunnimehed nagu maa alt kerkib, järsku üks pinnateele, ajab püssi õieli ja muudkui seis, ütle parool. Vanameister aga ei heitnud põrmugi meelt. Kuule mees, ma olen ju pinna kohmasta. Tunnimees oli lihtne maapoiss, enne sõda vaevalt kord või paar teatrit näinud, aga seda kuuldes lasi ta püssi alla, võttis valveseisaku ja põrutas. Noh, kui pinna siis võid minna. Kuid täna ei tahame rääkida mitte niivõrd kutselistest meistritest kuivõrd just neist sadadest entusiastidele, kes koondunud oma väeosade isetegevuskollektiividesse, tegid ära suure ja tänuväärse töö oma seltsimeeste vaba aja sisustamisel vajaliku ja mobiliseeriva esinemisega. Sellest ajast on möödunud ümmarguselt 20 aastat ja suure distantsi tõttu. Vaatad ja suhtub praegu nii mõnessegi kunsti saavutusse või ettekandesse palju kainemalt ja objektiivsemalt. Ent ometi seal oli midagi. Olen viimastel aastatel külastanud paljusid klubisid rahva ja kultuurimaju näinud ja kuulnud kümneid isetegevuskollektiive kuid kätt südamele pannes pean tunnistama, ehkki praegustel isetegevuslastel on kasutada suurepärased ruumid, head instrumendid ja esinejate meisterlikku sky kõrgem kui kunagi varem. Ometi tundub esinemistes sageli külmusti ametlikust asja, nagu puuduks see särts ja hinge. Meie tolleaegsel isetegevusel oli aga veel üks imelik omadus. Ta hakkas külge nagu vaha haaras inimese jäägitult ja sageli kogu eluks. Seepärast kujunesidki Eesti korpuse isetegevuskollektiivid omamoodi taimelavaks paljudele praegustele kunstiinimestele. Ma ei räägi juba tol ajal Jaroslavli koondatud kutselistest vaid nendest paljudest hiljem tunnustust leidnud meistritest, kes korpuse päevil tegid oma esimesi samme sule või kandlega. Kõikide üles loetlemine viiks muidugi pikale, kuid illustreerimiseks nimetan esimesi pähe tulevaid nimesid. Kirjalikud Hans Lee pered, Ralf Parve, Paul Kuusberg, Manivald kesamaa, Eduard Männik, Ilmar Sykemäe ja paljud teised ei lasknud püssi kõrval ka Sulel roostetada ja asetasid seal oma loomingu müüri. Esimese kivi. Vanemuise kannel aga meelitas oma poolele Jüri varist, Lembit Verlini, Leopold Vigla, Raimond Valgre, Artur Vahteri, Leo Normeti, Arvi haugi ja nõnda edasi. Seda nimestikku võiks jätkata paljude kujutavate kunstnike, skulptorite, lauljate, näitlejate ja instrumentalistidega. Ma mõtlen siiski, et on vast huvitavam, kui me ühe või teise neist mikrofoni ette palume ja nendega vestleme. Seda häält ja seda laulu tunnevad kahtlemata paljud raadiokuulajad ja televisiooni vaatajad. Hardi tiidus, omaaegne Seitsmenda diviisi populaarseim humorist. Luba Hardi sind kui endist võitluskaaslast õnnitleda Tallinna vabastamise aastapäevale. Tänane väga sind ka kui minu parimat sõpra ja kaaslast. Aitäh. Me kõik mäletame, millise kerguse ja operatiivsusega sa omal ajal kupleesid, meisterdasid ja neid ette kandsid. Aga kas praegu ei ole ka enam proovinud? Leidub ju veel küllalt asju, mis vääriksid kinni laelutamist. Siiski ma olen ka proovinud kirjutada Kubleesid asjade kohta, mis meil praegu on ministri elu ees. Ja nii mõnigi kord on raadioprogrammis olnud neid Kubleesid. Ma mäletan, et sinu erialaks oli ju olid just poliitilist laadi kupeed. Aga ega tänapäevalgi ainest puudu tuleks. Ameerika imperialistide ahnus pole ju Hitleri omast põrmugi väiksem. Sellised asjad nagu Kuuba küsimus või Lääne-Berliin. Need peaksid andma head materjali. Mul on ka ühtlasi Eesti Vabeli pandud, ega siis midagi seltsimees tiidus kuulamegi ära ühe uue magub plee. Juba ka see elupuu, eks. HC. Karja Vare. Närbraon Anneli Me Reikas. Lapse. Ema. Rakke. Kas sa ei leia, et seda žanri ma mõtlen, justkui pleed tuleks laialdasemalt populariseerida ka meie isetegevuslaste hulgas nimelt tuleks kahjuks praegu seda žanri. Nii mõnedki seltsimehed sümboliseerivad liiga ühekülgselt, ma ütleksin, puudulikult on garamined, kui panime asja riimid, on juba Kublee valmis, kuid kui prilliga omad seaduspärasused ja reeglid ja poenteerimise kunst see ongi just see väga oluline asi, mida ei, ta ei tabanud alati. Sa oled ju žürii liikmena viibinud sageli isetegevuskontsertidel, agitbrigaadide ülevaatustel ja nii edasi. Mida sa meie isetegevus, lastele soovitaksid, et nende repertuaar muutuks üldse nii huvitavamaks ja löövamaks? Ma arvan, et väga oluline on tegelik elu, selle jälgimine, tähelepanekud, kes kõige töö on siiski konkreetne. Kublee on olemas kindel aadress, kelle pihta mäe teene. Siitsamast raadiomajast leidsime veel teisegi mehe, kelleni kohe stuudiosse tõime. Saage tuttavaks, palun, vabariigi teeneline kunstitegelane Artur Vahter, seltsimees Vahter. Vahest räägib paari sõnaga raadiokuulajaile midagi korpuse päevilt, kus polgus saieti muusikaga tegelesid. Ma algasin 27.-st polgust siis vahepeal olin tagavarapolgus edasi seitsmenda diviisi seitsmendas diviisis ja korpuses igal pool hoidma puhkpilliorkestri kapellmeister peale tagavarapolgu, kus ma võtsin osa polgu ansambli tööst aha kassaa kooriga, juhatasin? Jah, kooriga tuli mul tegemist teha, kuigi põhiliselt juhatasin orkestreid, aga kooridega tuli mul mitmeski väeüksuses tegemist. Nimed. 42. aastal korraldas seitsmes diviis laulupeo päris tõelise laulupeo ja seal tuli mul juhatada meeskoori, mis ulatus kuni 200 meheni, seal laulsime umbes seitse laulu A capella meeskooriga. Siis tagavarapolgus oli mul segakoor 30-st kuni 40-st lauljast rohkem kooriga teiega tegemist joonud aha. Aga need teised kollektiivid, keda sul juhatada tuli, kui suured need olid? No polgu orkester oli tavaliselt 20 liikme piirides, aga korpus, orkester, kus ma viimati töötasin, viimati kapellmeister olin, see oli juba 40 50 vahel. Nii. Ja nüüd niisugune küsimus, et kas sõjaaegne tegevuskooride ja orkestrite juhina mõjutas mingil moel ka sinu edasist saatust pärast demobiliseerimist? Kahtlemata mõjustas. Vähemalt ma sain sõjaväes väga hea praktika dirigendina ja seda dirigendipraktikat tuli mul kasutada, ei ole mul hea kasutada edaspidi, kui te võib-olla veel rohkem kui tegevust dirigendina mõjustas edasist tegevust. Huvi tärkamine sõjaväes, muusikaajaloo muusikaajalooliste küsimuste vastu. Nimelt ma ostsin sõjaväes sõjaväes olles, kus vähegi võimalik oli muusikaajaloolise matuid, tõlkisin neid, tegin neist konspekte, lihtsalt õppisin ja nagu hüljes selgus, saidi minust muusikateadlane ja konservatooriumi muusikaajaloo õpetaja. Aga nüüd ehk vahest nimetaksid mõningaid tolleaegseid aktiivsemaid isetegevuslasi, võib-olla nende hulgast on võrsunud kutselisi lauljaid või pillimehi. Need on üsna palju, võiks mõned tähtsamad nimetada, kes praegune üldiselt tuntud on näiteks avitseider mängis selles orkestris trompetit siis klarnet dist Reinla, kes lõpetas hiljem konservatooriumi. Ja mine orkestris, mängis ka praegu tuntud eeloja aatori. Karsnek. Ma mäletan, kui Eestisse jõudsime, kuidas Karsnek kihti tuli ja palus linnaluba, et näidata oma helitöid oma õpetajale seal temani ja nii huvi heliloomingu vastu olidki algaski. Kuid näiteks seal tagavarapolgu segakooris laulis palju meie praegu tuntud muusikamehi, näiteks Laansoo laulis seal, Vigla laulis seal kooris kaasa. Ja balli. Nüüd veel selline küsimus, kas oma loominguga tegelesid noil päevil võib-olla ehk midagi on veel meeles? Katsetasin mõne koorilauluga, kuid ma ei tundnud kutsumust heliloomingu vastu ja nii, et dirigendi amet dirigendame, milles rohkem. 60 poissi on looduskuuskümmend, poissi on meid, luurajaid, tuuline, noorus pulbitseb südameis. Hea oleks minna, kui kanda oleks vaid automaat seljakotti kanda. Aga me endi taga veame kelkusid, kus padruneid 400 lahinguvarustus, miinid, granaadid ja kaablid. 100 kilo on neid. Tuiskab ja põlvist saadik, lumi on sõdureil. Sõduri lõkke ääres sündinud ja põlve otsas kirja pandud värsid kõlasid sageli sõjameestest deklamaatoriteesituses. Tol korral kuulus nende autor Manivald kesamaa diviisi luureroodu. Praegu aga tunneme teda populaarse luuletajana. Me tõime seltsimees kesamaa stuudiosse otse kirjutuslaua tagant. Vabandan Manivaldelt Meso sõna tõsises mõttes kodust ära röövisime, kuid meil on sulle raadiokuulajate poolt mõned küsimused. Saiu sinust luuletaja just suure isamaasõja päevil. Kuidas see niiviisi kujunes, võib-olla sa meenutaksid pisut oma esimeste värsside sündi? Muidugi, esimesed värsid sündisid mõlva koolipõlves. Kui ma läksin suurt isamaa sõtta, nägin need raskusi, verd, lahinguid, siis tekkis vastupandamatu soov kirjutada uusi värsse ja uued värsid sündisid kleepleme lahingute vaheajal, mul. Nii, ja kus su esimesed värsid trükimusta nägid? Just diviisi ajalehe punaväelane, nii Ühte, sinu esimestest luuletustest, sõdurid lähevad tulle. Me juba meenutasime. Aga võib-olla on sul endal sellest perioodist veel midagi meeles? Vot siin on, mul ongi praegu päevikulehekülgedel üks luuletus minu sõbrast. Ma mäletan teda, hea tubli poiss, tulime roodu, kus siis läksime lahingusse ja ta langes seal. Pärast seda kirjutas luuletuse, mis ilmus siis punaväelasest. Võib-olla et platsid ette selle, jah, ma proovin lugeda muidugi lauljale kui ta peab olema, riimid ei ole nii head ja rütmi kannatab siin-seal, kuid sisu on päris tõsine. Palun. Ma meenutan ööd, surmvaikne kõik tuul keerutab lumiseid, ringe. Mets mühab alalt ja vaikus on võik. Ning pimedus lõput, sülg. Meres kosretkel mu kõrval, sa nii valvsalt teraselt sammud rinnast, kättemaks, lihan otsata, mõlemat võitlusse kandnud. Ja võitlus on peagi raugenud, sai frits, mida otsis ise. Aga sõber, mu jalges langenud käsi sirutad suunat, kus ise nüüd seisan, sõi alges paljapäi. Kallis sõber, mu hinges ei sure. Sa võitlesid vapratsus, mälestus jäi, mida ajahammas ei pure. Ma vannun su juures, et tasutud saab su surm. Moran ei väsi, kuli hävitad, vaenlane, vabastad maa, mida loonud on töörahva käsi. Kas sa võtsid ka Tallinna operatsioonist vahetult osa? Ja kellel on? Jah, ma olin siis tankitõrjes ja sõitsime muidugi Tallinna peale, kuid Tallinna vabastada oma jõudnud linnalebenna ära võetud. Ma sõitsin pärast seda otse Saaremaale uuds lahingutesse. Ja mille kallal sa praegu töötad, kui see saladus ei ole? Kui tööd on palju, tööst pole kunagi puudus. Hiljuti lõpetasin lastele uue, väiksema poeemi lugu tõenditest, millest ma räägin laastud oma elust, kellest tulevikus saavad edasi samuti ka on kavas kirjutada värsse möödunud suvemuljete lainetel. Aga võib-olla tutvustaksid raadiokuulajaile midagi oma uuemast loomingust mõnest viimasest kogust või? Jah, palun väga. Võiks küll. Siin vist on jah, jumalaga, relvad. Annane, siis luuletuse jumalaga, relvad ettelugemiseks, sõna- Endel padrikul. On kasarm vaikne viimne ses maailmas. Ei enam noori siia kogunenud ja kindralile viimast korda silma veel vaatab tallist rännu kogune. Ta vajutab talle viimast korda silma. Ei ühtki tunnimeest, ei käsklust rünnakule, ei paugu, kahur, klõpsu püssilukk, ei lähe roodud enam läbidule. Neid ees ei oota võit, ei utehukk, ei läe ruudud enam läbidule. Maailmaemadel on vastu päikest, palged on nende huultel kevadine Hurn. Kõik hommikud ja päevad on neil valged, ei röövi nende poegi, sõja surm. Kõik hommikud ja päevadel neil valged. Sa vaata kuidas põlde mustab, künnist ja randu peseb vete lõbus vaht. Maa täiel rinnal, hõiskab uuestsünnist. Ta rõõmudel on huuh piss teenima. Maad täiel rinnal, hõiskab uuestsünnist. Mis kaunis päev on viie mandri üle. Saab, saaks taotud viimnepäev. Maalt tõuseb teiste tähtedeni üles energia ja vaimu üled jääk. See tõuseb teiste tähtedeni, mees. Sest mõtest äärevalt on süda tuksel. Ma tean, maailm kord seda päeva näeb, mil viimne kasarm suleb hallid uksed. Nil viimne kindral erru läheb mu süda ärevalt, sellest. Nüüd jäägu, jäägu relvad jumalaga. Las mõistustandril vaidleb vaim ja veel. Suur inimkond ei leina relvidaga. Liig palju verd on olnud nende teel. Suur inimkond ei leina relvidega. Praegu, seltsimehed, te kuulsite ühe rindemehe värsse teise rindemehe ettekandes, sest Endel Padrik, endine Viktor Kingissepa nimelise Tallinna akadeemilise draamateatri, aga nüüdne raadioteatri näitleja ja üks meie diktorist on ju samuti vana korpuse võitleja. Õige seltsimees padrik. Õige küll. Millises väeosad sa teenisid? Ma teen siin 920 esimeses laskurpolgus niinimetatud mullase polgus, A nagu tol ajal omavahel nimetati ikk nini. Jutusta meile padrik, kas ja kuidas mõjutasid suure isamaasõjapäevad sind sinu tulevase elukutse valikul? Me ju teame, et pärast sõda sai sinust tila riikliku teatriinstituudi üliõpilane. Asi sai tõepoolest alguse sõja päevadel õieti pärast Velikije Luki lahinguid, kui Eesti laskurkorpus viidi tagalasse ja seal oli vaja siis rindemeestel isekeskis sagedasti koos olla ja juttu vesta ja laulu laulda. Ja siis tekkisid väiksed ansamblid iga väeosa iga polgu juurde. Mina astusin ülesse nendest ansambli, sest 921. polgu juurde Jeselt sageli tuli kava koostamisel ise kaasa lüüa, Kubleesid, kirjutada seal ise viise sagedasti lõime neile ja nii kujunesid ja kasvasid vaikselt ansambleid, mis käisid naaberväeosades kohalikes kolhoosides, asulates esinemas. Nii, ühesõnaga, sealt said siis esimese praktika asi hakkas meeldima ja jäidki siis sellele ametile truuks, nagu öeldakse. Jah, küllap see nii oli. Sealt sai asi tõesti alguse ja küllap sa kuulsid ja nägid sõja päevil ka meie kutseliste artistide esinemisi väeosades. Huvitav, kes sulle neist eriti meeldis, kelle sa nii-öelda eeskujuks seadsid, kui nii võiks ütelda? Seal väeosades käisid esinemas Paul Pinna, Ants Lauteri õieti need, nemad, mõlemad ongi jäänud mulle eriti selgesti meelde eriti Paul Pinna oma lopsaka humoorika esinemisega ja Ants Lauter, kes sai hiljem riiklikus teatriinstituudis minu olime pedagoog. Nagu ma juba enne mainisin ja nagu siin seltsimeeste jutukski selgus tegeldi kunstilise isetegevusega eranditult igas väeosas, oli see siis suur või väike. Tahaksin aga eriti meenutada suurtükiväelaste Suvorov laste esinemisi. Millegipärast kujunes meie Suvorov lasteansambel Omaaegses seitsmendas diviisis eriti populaarseks. Seejuures tuleb märkida, et see ansambel oli küllaltki omapärase koosseisuga. Polnud meil ei orkestrit ega koori sõna tõsises mõttes. Pigem sarnanes see tänapäeva mõistes agit brigaadiga. Kogu muusikalise varustuse moodustasid kitarri üks vana kolmerealine bajaan ja viiul. Peale selle kulus ansamblisse kuni 15 meest, kes siis tegid kõike, mis just vaja oli, olid näitlejad, lauljad, tantsijad, deklameerima mootorid, akrobaadid ja nõnda edasi. Kavadki olid üles ehitatud omamoodi. Tavaliselt moodustas kava ühe osa, mõni päevakajaline lühinäidend või paar sketši. Teine osa aga koosnes nõndanimetatud kirevast osast, kus laulud vaheldusid huumori ja satiiri iga deklaratsioonidega kupleedega. Sageli kandsime ette pikki õhtut täitvaid montaazi, kus eriti suure osa moodustas omalooming ja lõid meil kõik, kes vähegi sulgi käes hoida suutsid. Aga sellest kõigest juhatab juba lähemalt meie tolleaegne polgu isetegevuse organisaator ja paljude Montaažide autor Valter kruuste. Palun Valter, räägi raadiokuulajaile, kuidas lugu repertuaari, artistide ja muuga õieti meil oli. Ega see kerge polnud, originaalset repertuaari ei jätkunud, tuli teha ise. Ja oli meil leidus polgus nutikaid mehi. Neist tuleks kõigepealt nimetada aadli tiidust, siis ta võiks rääkida ka meie muusikalist juhist. Vanemleitnant Erik Tomingas, kes lõi ansamblile terve rea oma aja kohta küllaltki meeldivaid laule, nagu marsib eesti maleva kojusõit, katad kotid ja nii edasi. Kahjuta sulg, nii vara rooste oleks. Ega sinust ei saa mööda minna? Mulle tundub, et sa oma dramaturgi veed just seal alustasidki. Kümnetes ketsi teie lühinäidet autoriks ja lavastajaks leitnant Paul Kilgas ja seesama leitnant vahetas tihtilugu laval oma mundri fritsude mundri vastu, mängis kristlasi. Kolm korda, oli seal mingisugune Müller kord ersatskohvi, midagi veel ja no miks ma seda ei mäleta. No aga siis üheks suuremaks aktivistiks oli meil praegu tennisetreener tuntud kui tuttav, andekas ja teravmeelne, satiiri ja huumorimees ning hea näitleja. Siis veel, Felix Rump, erialaks oli tal rohkem sõduri naljad, ma tahaks siia juurde lisada. Taht esines meil igal esinemisel ja tema populaarsus ei ann kuigi palju maha. Tiidusest. Jah, nii see oli küll tore meenutada veel Andekat improviseerivad Voldemar Paavel, praegust Vanemuise näitlejad, humoristide lugejat, Valentin leilerid, kes oli hiljem hulk aastaid Rakvere teatri direktoriks ja paljusid teisi. Muusikameestest tahaks märkida laulusolistid, jefreitor, vinkrid, kes laulab praegu Eesti raadio segakooris. Kitarrimängija treinveret, tüüri. Kas või noh, aga sina ise praegu ju tunneb meie laiem avalikkus Valter kruusteed kui filmi stsenaristi meie esimese töölisklassi minevikku käsitava kunstilise filmi perekond Männard autorit. Aga mis sa siis tollal kirjutasid? Tol ajal kihutasin peamiselt montaaži, koostasin elavad ajalehte, kogupauk, mis, nagu nagu sa mäletad, oli meil väga populaarsed. Ja kirjutasin kaks teed, mingeid partisaniradade. Ja diktaator käseb mõlemat kandjaid esiklubis ja see oli üsna alguses. Aga kas sul on meeles, palju sa neid montaaž umbes kirjutasin, ma täpselt ei mäleta, aga Ülle rosina tuleb ära isegi nii palju. Ega sa mõnda pealkiri enam ei mäleta? Pagan, seda teab, aga mõni on meelde jäänud. Kodu kutsub suure võidu koidikul. Suur isamaasõda ja needusi. Võib-olla Valter räägiksid nüüd paari sõnaga, mida taoline montaaž endast kujutas. Ma mõtlen, et meie tänapäeva isetegevuslastel oleks seda just väga kasulik teada. No näiteks kui hitlerliku Saksamaa lõpp enam kaugel polnud, siis tegin montaaži sõjaajalugu. Kõigepealt koostasin üldplaani, siis kirjutasin vahetekstid lugejatele, kasutades selleks ajalehematerjali luuletus ja nii edasi ja märkisin ära temaatika iga lõigu kohta. Teised omakorda siis täiendasid seda vastav elava materjaliga kupledega sketsidega, huumoriga lauludega. Siis jalutasime ühiselt läbi ja töö läks lahti. Nendest leidis kajastust meie suuri polgu lahingutee, niipea kui mingisugune lahing läbi oli lahingute periood. Puhe leidis kajastust ka meie Montaarsest, jaga tegime vahetevahel just lahingute vaheajal selliseid muutusi. Nii et sa olid siis juba tuleb välja omamoodi stsenarist sõja päevil. Mine tea. On sul võib-olla meeles, kui palju meie ansambel üldse esines? Raske öelda. Kas sel ajal ei olnud kahjuks aga nii, lahingutest vabal perioodil peaaegu iga nädal. Kokku peaks tulema üle 100. Huvitav nüüd, kui suure osa sellest moodustasid esinemised tsiviilelanikke. Kui ma ei saa ju kõiki mäletud, jumaluke, igatahes oli neid kord üsna palju. Pärast Eesti NSV vabastamist, aga väga paljudes linnades, asulates, Tallinnas, Virtsus, Viljandis, Mõisakülas, Kohilas, Saaremaal, isegi ülemnõukogu presiidiumis käisime ära. Ja kõik kohta tõesti. Nii no tänan väga, aga nüüd on meil sulle veel üks palve. Ega sul ei ole säilinud mõnda käsikirja tollest ajast, mõnda montaaži või elavat ajalehte, et saaksime raadiokuulajale ka väikese pildi anda? Mul on siin paar lehekülge Montaažist suure kondlikult, mäletan esimene suurem asi, mida me kuulemal esitasime. Koidutäht on ka siin võib-olla kannaksite koos paar lõiku ette paluma ka seitsmes padrik. Kogu vana rindemehe abi väga hea. Tänu seltsimees kruuste arhiivist leitud käsikirjale saamegi anda raadiokuulajaile väikese pildi ühest tolleaegsest kalast. Suuremad ansamblid tuleb arusaadaval põhjusel kõrvale jätta, aga kupeed esitamiseks palume appi mõned pillimehed siitsamast raadiomajast. Suure isamaasõja hiigelrinnetel kees võitlus inimkonna vabastamise eest pruunist katkust. See algas Moskva all. Jätkus Stalingradi kotis Oriolly, Kurski kaarel ja paljudes paljudes lõikudes. Hitlerlik sõjamasin veeres peatamatult tagasi läände. Me puhtast ja besee ja uhked olid oma jõuvett ja belli, kes tõstavad nüüd kahte kätt. Diabeedi ja karjuvad kapott, pori ja vesi. Ja Billi ja Beni varsti kinni, võrdame. Prits Jabilly prets, Jabelli. Kaubarskettame. Läände muidugi ilma relvadeta. Firma papp Hopkins anud Campeni soovitab Saksa armeele piiramatus valikus uusi moodsaid puusärke, millised on varustatud isematva seadeldisega. Tuleb vaid puusärgi hüpata, kaas seestpoolt sulgeda ja puuserca. Surmaeelses agoonias on nei füürerit Saksamaal kui ka nende värdjad ja eestkostjad kes pesitsevad üksikutes alkade mere elus. Nad on lahti lasknud vana jutu sõitustallekesest ja pattude andeksandmisest. Käivad salapärased marginatsioonid kadumiseks teadmatusse. Ooper füürer, should, see oli kirstu pugenud vanaproua, oli siingi epale Veerpalu keelu. Öösel ronis kirstust välja nagu õige mees, mis passid taskus, Dalia vale vurrud. Ai, ai, ai ja vägev. Saksamaa müüakse, lüüakse ära, süüakse murtud sigri tell homme Berliin. Laud ei ta ka. Ai jaa. Jaa. Vana kulaat räägitakse olla hirmus mees, inimsööjad värvisevad isegi ta. Kui ta kuulis Hitler tulla varsti põrgusse. Eematusest minestas ja kukkus katlas. Ai-ai ja, ja vägev Saksamaa müüakse, lüüakse ära, süüakse murtud või teen homme läind, Berliin haud ei päästa, aga. Jaa. Siis raksatas Goga meie sünnimaa kohal. Rõõmustav uudis Tartu vabastamisest innustas Eesti väekoondise sõjamehi veelgi kiirendama oma ettevalmistusi forsseerinud Emajõe alustaski korpust. Koos teiste Nõukogude armee üksustega, kiirpealetungi Tallina vabastamiseks, autodel ja suurtükkidel kirjeldasid loosungid, surm, okupantid jälle edasi Tallina. Ja 22. septembril 1944 lehvis Pika Hermanni tornis taas punane lipp. Milline rõõm, milline juubeldus. Paljud rinde võitlejad külastasid üle pika aja oma kodusid. Saame kokku üle raske aja. Isa pojaga ja õega, vend. Ülemurede ja vaeva raja väsinumgi püsti, ajas end tule kaasa kahtlejate killast. Tuhk ja rusud. Pane külge, käed. Tule julgelt üle uuest sillast. Ja sa Eesti tulevikku näed. Kuid leidus muidugi ka neid, kes kauget tasumise kõminat kuuldes hirmust jarl laevust värisesid. Enamasti olid need kohalikud väike füürerit. Kõik need mäed, Angelus, Soodla vendid, nende käsilased ja kaasajooksikud, kes olid küll suuga suured mehed. Tegelikkuses aga. Taksat sõitu mihklikuul aadel, reederra ütles jällegi idas tuur Aderi Terra. Siiski Baltikum jääb meile Taarja Riviera, nagu oli üleeile raam kääri käised ülesse Aadol, kelle kallale kääri käised üles Aadol, kelle kallale siis, kui algas hirmus ragin Aderi terra sadamas saks Tessaadinda terri terra otsivad kõik taga, lootsin Aderi ela. Võtke kaasa peederootsitaaderiidera kääri käised üles, Adolf, mille kallale ääri käised ülesse, Adolf, selle kallale torman, füürer kartis tormitaali, reederra diab, viskas metsas saksa vormi, ta terra jooksis tuppa, puges voodi, ta tera tahtis olla. Pea saabus väeosadesse uus käsk lahingusse Eesti mehed, lahingusse Suvorov lased. Veel on meil täita kodumaa käsud, sest vaenlane pole veel lõplikult purustatud. Oli südatalv ja kõrged hanged kui Ülemiste jaama kogunesi korpuse mehed. Et minna taas sõjateele tuli ajutiselt jätta vana Tallinn, jätta kodu ning minna lõpuarvet tasuma. Taevas süttisid küünlakuu tulukesed siis veeres ešelon ešeloni järel mööda kaht hõbeniiti vastu uuele tulevikule. Ja nii mõnegi mahajääja silmast veeres Vaiknepi saar. Ühtki oksa polnud lehes. Jäänuk sulges veeruva vee. Õhtul halli kogu mehest saatis langetanud teed. Vaikselt panid käed pihku, süda südamel, suus suul umbsilma tuisukihku, Viistades kandsid puud. Külg siis Külli laskis lahku. Toetuda ei, kauem saanud. Selle 100. lume vahku, mattis metsi mõtis maad. Pakasega, kulmud härmas, pikal sammul lume sees läks käes kind, kivi, armas tormi, ühe sõjamees. Püüdsime luua teile väikese kujutluse meie tolleaegsest isetegevusest. Ja kuidas on, Guido, kas hääl on vahepeal rooste läinud? Miks ta peaks minema, kui neid vanu laule laulad ja tekste loed? Seal sihuke tunne, nagu oleks sinuga alles viimati eile koos esinenud. Tõsiasi, muide, mis sa sellest arvad, kui üritaks kunagi meie endist ansambleid kokku kutsuda? Näiteks suurtükiväepäeval Need peaksid enamikus kõik alles olema. Mõte pole halb, saaks päris huvitava õhtu. No suur tänu sulle selle üleplaanilise esinemise eest. Huvitav, mitmesse meil üldjärjestuses oli, kas 101. või 151., aga ega see polegi tähtis, peaasi, et ta ei jääks meil viimaseks. Loodame, loodame. Aga nüüd palume mikrofoni juurde ühe kergemuusikasõpradele hästi tuntud inimesest. Palun, seltsimees Arvi hauks. Ma sain mõne päeva eest paari vana sidepataljoni mehega kokku. Imelik, kõik meenutavad sind ikka kui andekat pillimeest ja alles siis, kui sidemest, kumb see siis su päris eriala oli? No eks ikka sile. Pilli sai muidugi ka mängitud. Aga vabal ajal muidugi. Ja meeles oled sa iga selle Pili kandi pealt küllap vist sellepärast, et teil oli sidemehi palju pillimehi, aga vähe. Milliseid instrumente sa sõja ajal mängisid? Ega tol ajal palju valida polnud ju. Aga vana hea lõõtspill oli ikka pill number üks hiljem muidugi juba suuremas orkestris mängisin saksofoni ja klarnetit ja kas siis tulevane elukutse, ma mõtlen, heliloomingut juba sel ajal ennast tunda andis? Kindlasti tegelesid sa juba siis oma loominguga? See jah, vahest ikka mäletan, see oli enne Tallinna vabastamist. Istusime metsa veerel ja unistasime. Ja kui sellele mõtlesin, et mõne aja pärast võib-olla Kõllil juba Tallinna tänavail siis hakkas kuidagi soe tunne ja peas hakkas nagu midagi helisema. Viis hakkas kummitama, nagu öeldakse. Panin ta siis kirja, tegin ise sõnad juurde ja nii saigi laul valmis. Aga kuidas, selle loo pealkiri oli. Lihtsalt laul Tallinnale. Kus sul see laul veel meeles on, vahest sa kannaksid selle raadiokuulajatele ette? Hea meelega. Palume. Ei? Kaugel? Ära sinust veel kaugel. Sunni veel köik ja loon kuul. Käies lahinguis, rind. Sul reviiseid vii kuu udu. Rostovi kaugele sunniimi meel, köis, dialoog huulde, käies laaninguist, rin. Tullederveeseid veetoodu. Tänan väga. Ma ei tea, kuidas teistele, kuid minule isiklikult meeldis. Eks ta ole algaja esimesi katsetusi mõise saan nüüd aru küll, et ta on pisut sentimentaalne ja ühteteist vajaks kohendamist kindlasti. Aga tol ajal ma näitasin teda meie juba vanale viisi meistrile. Raimond Valgre. Tema vaatas ja ütles, et pole vigagi. Muide, sa nimetasid siin Valgret. Kas sa tundsid teda isiklikult ja Me mängisime temaga päris hea tüki aega ühes orkestris ja seda kuni Tallinna vabastamiseni. Ja ütle, kuidas sa tema laulupärandit nii hindaksid. Loo Valgre sõja aegle, sõjaaegne muusikaline pagas oli kahtlemata väga rikkalik. Ja paljud tema tolleaegsed laulud on ju praegugi veel rahva hulgas väga populaarsed. Mulle tundub, et tema hiilgeaeg oleks võinud leski olla ja killust. Kahju, et see andekas inimene ei elanud meie päevadeni ja sinilind, mida ta nii väga igatses, jäigi tal kinni püüda. Muinasjutus sinilinnust, kes mul ema kui veel olin väike ja uni vaevas. Siiski näitsevanaloogu 1000 kordak. Nüüd, kus tunne end seltsi. Kui loojangul ma mõttesse ja ütles emale C4. Sellele. Ju ei too tasa, sest unelm. Enda sineli. Seal. Seal kujutusti kohtama saabuvaid. Eks siin küll siis, kui tõesti sa tuleksid. Praegu läheb tund. Ning oodates pistan. Igasensee. Säält kujutusti meid kohtama. Tõesti sa tuleksid, praegu? Läheb tund ja Laatu oodates unistan. Igatses. Andres Tali, et me sinust veidi kõrvale kaldusin, aga nüüd tahaksime kuulda, millised plaanid sul siis tuleviku suhtes on ja millega sa lähemal ajal meie muusikas Bru rõõmustad. Käsil olla ühteteist estraadilaule tahaks juba sellel hooajal uusi mõningaid näidata. Ja suurematest vormidest on käsil üks kantaat sümfooniaorkestrile ja koorile. Niisiis päris suured plaanid. Aga vasta nüüd, ausalt, sa tegid küll laulu Tallinna vabastamise ajal laulu Tallinnast, aga kas sul mõni kaasaegne laul Tallinnast kah olemas olla? Ongi juhuslikult olemas laul meie legendaarsest linnavalvurist vanast toomast. Meie vanalinna tänava peaksin mäletama v? Leer edes Lutsar ja töölesõiduteel ja punapõskteipi gaasi, kes armumise ja õlist linnavalvuri raudkübar rulli alt. Meenuta või praegu tahes-tahtmatult köige meeles mis on, mis on hea vana Toomas säästide ja. Mis on halba, mis on hea vana Tooma, sääskede ja köike mäletab, ja me Veel rohkem ka vana Toomas meelsasti käiks tütarlastes kuid linna vooleenada raekoja seisma. Vana Toomas mäletab ja peab kindlasti meeles ka neid, kes 18 aasta eest tema valve alla usaldatud linnale taas kauaoodatud vabaduse tõid. Meenutasime tänagi killukesi sellest karmist ajast. Mida ei tohi unustada? Oop. Oi ei, kokku. Ka siis, kui naabritald Nii. Nagu on nii, nii, Urmo Kuulo, no?