Täna on meil hea meel siin raamaturubriigis osutleda ühtaegu luuletajat ja tõlkijat, Doris Kareva. Doris. Mis on sinul need raamatud öökapil, mis sind mõnel õhtul võib-olla tavapärasest kauem üleval hoiavad? Tavaliselt paar-kolm ikka ja siis loen neid vastavalt meeleolule. Üks kõige huvitavamaid asju, mida ma viimasel ajal olen lugenud, on Brenda mädaksi märg, näen mis räägib siis Dieiks Lorenzi elust, kellest ma arvasin, et ma tean päris palju, kuna ma uurisin seda kogu ülikooli jooksul. Aga nüüd on avastatud palju uusi kirju ja dokumente. Et see on nagu noh, ühesõnaga minu minu spetsiifilise huvi jaoks hästi hästi põnev. Siis üks teine tore raamat, mille me kingituseks sain antaženi Väljaanne Salzingtooks eksis 1000 koera. Mõtlesin, kas see võiks eesti keeles välja tulla, aga tegelikult vist ei ole vajadustest inglise keelt loevad kõik. Ja see on selles mõttes huvitav raamat, et tegelikult on ta fotograafia ajalugu, nii et Pealkiri peibutab kõigepealt koerasõpru ja minu meelest poes ongi ta välja pandud koera raamatute olla, aga tegelikult kõneleb see erinevatest ajastutest neil ajastutel esinenud keerulistest olukordadest valitsenud väärtustest ja fotograafia võimalustest. Ja pildivalik piirdub ainult koerapiltidega, aga see on väga huvitav raamat, mida ma tõesti soovitan kõigile, keda huvitab fotograafi ajalugu siis eks oivaline suveraamat. Ta on säärast McDonaldi püha lehm sanilbunud verbi maailmasarjas, kus on ka enne juba kaks raamatut India kohta ilmunud ja liuhunt kirjutab muidugi Indiast, nii et see Aime Hansen, et see teema on nagu üsna kaet. Aga millegipärast meeldib mulle see säragmetenaldi raamat, iseäranis see on ühe Austraalia ajakirjaniku ja väga terava vaimuka sulega ajakirjaniku lugu sellest, kuidas ta kas mõnevõrra vastumeelselt Indiasse koos oma armsamaga, kes sinna tööd sai ja, ja siis selle elu jooksul sattus ta tõepoolest väga erinevatesse olukordadesse ja see, see tema ajakirjanikul oma omane vaatlemise viise, kommenteerimise täpsus on, on täiesti nauditav. Lisaks eneseiroonia ja, ja niisugune päris südamlik huumor, nii et see on täiesti suurepärane suvelugemine. Ja siis lugesin hiljaaegu suure huviga film Moloni häbi armukadedust, see on psühhoanalüüsi bestseller ja see tõi uuesti meelde selle, et kui mõni inimene käitub üsna vastuvõtmatud viisil, siis on on võimalik mitte reageerida sama tigedalt, vaid mõista, et, et sekkeid käitumisjoonis on kujundatud tõenäoliselt lapsepõlves. Kui sellest lähtuda, siis on võimalik temaga suhelda viisil, mis, mis toetab teda ja võimaldab dialoogiga, ütleme, raskete inimestega. Osaliselt seostub sellega mari, saadi Lasnamäe lunastaja, samuti lugesin, mis algul tundus nagu kuidagi väga pikk ja pikk ja ma mõtlesin, miks ta nii aeglaselt kulgeb. Aga mis lõpuks taga väga kujukalt kokku kokku tõmbas, selle ta kasvas välja päris huvitavaks üldistus. Teie loetelust võiks järeldada, et 90 protsenti teie lugemisvarast praegusel ajal on, on nagu välis väliskeelne, et noh, inglise filoloogia lõpetanud muidugi on seal natuke loomulik ka, kas eesti kirjanduses ka mingeid pärle on, mida, mis tasuks ära nimetada? Mari saadist ma just rääkisin ja noh, see ei ole võib-olla päris kirjandus, aga igatahes nautisin ma endalegi üllatus, eks. Raamatut mister Freed, see oli tõesti niisugune hästi, Island kosutav lugemine, ma, ma loen eesti kirjandus küll küll üsna tublisti, aga midagi, mis seal päriselt üllataks, ei ole nüüd nagu mõnda aega olnud. Triin Soometsa viimane luulekogu koolihuvid tav Hasso Krulli viimane luulekogu, see oli oma küllata, see on nagu natuke uus Asso lugesin läbi ka niisuguse ökolossi nagu Arne Merilai türann Oidipus mis on väga põnev lugemine selle, selle hoogsat ja barokset niisukust, rahutud trütmi suudab kõige paremini kaasa rattuda. Lugeja, kes seostab seda lõputut assotsiatsioonide ja kujundite jada. Pidevalt helgelt heldelt purskub ja pritsib, aga jah, niisugune täiesti täiesti omaette nähtus eesti kirjanduses. Teil luuletajana, kuivõrd tihti tabad ennast mõttelt, et segab õudselt see professionaalne kritinism, et ise ka kirjutate? Ei tea, kas Tanidega retsega ma ei arva, et ma tahaks või oskaks midagi paremini luuletada ja, või v ütelda, et kui ma loen, siis ma loen ikkagi nagu lugeja või analüüsi tingimata samal ajal, kui ma loen, nagu toimetaja siis on teine asi siis ma püüan mõista, kas autor on, on suutnud täpselt seda öelda, mida ta on soovinud, et igaüks kirjutab ikkagi ainult et noh, talle omase rütmi ja tempo ja värvi ja lõhnaga ja siis viimane viimane raamat minema nüüd vist eile leidsin, on nik õueni metafoori maagia ja see on küll üks, üks asi, mida ma soovitaksin, mitte ainult kirjandus inimestele sest see keskendu lugude rääkimisele on väga palju olukordi, kus ei saagi ennast päriselt otse väljendada haid kõige otsem tee on kõnelda kaude ehk siis mõne mõistujutu abil ja seal ühes kohas öeldakse ka, et kui õppija ei suuda vastu võtta õpetaja õpetust, siis on õpetaja asi õppida õpetama viisil, mis oleks kooskõlas õpilase õppimise viisiga. See kõlas nüüd väga keeruliselt, aga aga siis on siis on tegelikult lihtne. Kui te peaksite nimetama ühe või mitu teid eluaja jooksul mõjutanud teostest, siis kas on midagi sellise märgilise tähtsusega teie jaoks, mis on kuidagi oluliselt muutnud teie mõttemaailma või, või äratanud teise miskit mingil ajajärgul? Oi, neid on nii palju. Mida nüüd siit esile tõsta, üks selline kummaline raamat, võib-olla on siis mans ja see raamatu noore puur, see on selles mõttes hästi kummaline raamat, et ta ei ole eriti tuntud, aga temale viitavad teised kirjandusteosed, näiteks on see raamat see, mida juhtub lugema Dorian Gray, kust kogu see, ütleme siis tema muundumine või tema lugu, alguse saab, et see on, see on tõesti äärmiselt kontsentreeritud. Mulle meeldivad raamatut, mis on mahult väikesed ja sisult lõpmatud ja seal on seal on mingi niisugune lummus sees. Mitte et see oleks, see oleks see raamat, mis mind kõige rohkem kujundanud on, aga lihtsalt see oli üks niisugune kummaline raamat, mis meelde jäi. Kahtlemata Runneli Viidingu luule seitsmekümnendatel ja eristuva moodigata kuure umbes samal ajal, et need kõik avasid uksed nagu erinevatesse maailmadesse ja ja mõjutasid mu enda kirjutamist tublisti. Emily Dickinson oli niisugune pöördugu. Ühel väga raskel eluperioodil, kus ma ei suutnud peaaegu midagi lugeda, sest kõik tundus mulle tühine ja pealiskaudne. Ja siis ma leidsin ühe vana kulunud raamatu Pariisi Seksperi poest ja hakkasin lugema ja seal olid Emily Dickinson luuletused ja järsku tundsin, et tema tra saab aru või et tema, see ma ei tea, kas võnkesagedus ainult riigisõna või, või tunnetuslaad, see sobis minu, minu tolleaegse meelelaadiga täiesti siis hakkasin seda enda jaoks tõlkima, leiab varem oli niimoodi Ahmatuva aastus protski enamasti kõik need autorid, keda ma olen niimoodi avastanud, et nad on mulle tähendanud, et siis ma olen neid püüdnud ka tõlkida. Kabiir. Miks teie loete, mis eesmärgil ja miks te kirjutate mis eesmärgid? Kui nüüd lähtuda sellest, et viimasel ajal on moest kõnelda sõltuvustest, siis mina tõenäoliselt olen sõnasõltlane lapsest peale, on on sõnad minu jaoks olnud nagu elavad organismid või ma ma kuidagi suhestub nendega mingil väga elu vajalikul moel. Ja see on, see on isegi jah, niisugune omamoodi murelikuks tegev, sest näiteks mäletan, et, et kui ma olen mõnda aega elanud riigis, kus, kus ei ole ladina alfa, peeti kusagil näha, et on ainult mingisugused teistsugused konksud siis see, see nälg, mis tekib arusaadava sõna järgi, seal niivõrd suur, et ükskõik kus ma selle leian. No kasvõi ma ei tea, supermarketist mingisuguse kauba tagaküljele on kirjutatud, millest see koosneb või midagi sellist ja ma loen seda sellise heldimusega härdusega nagu ema-poja kirja sõjaväest või noh, niisugune vajadus teksti järgi. Või sõna nälg, et, et see on mulle lihtsalt vist üldiselt omane suur talu.