Kutselise Estonia teatri teisel hooajal tõid lavastaja Paul Pinna ja muusikaline juht Otto Hermann välja esimese operetilavastuse prantsuse helilooja floori Montherovee vodevill operetti mamsel nitus, mille esilinastus toimus vanas Estonias 28. novembril 1907. aastal. Sealtpeale algas eestikeelse tõlkilise opereti võidukäik Eestis. Meie oma operetilugu sai alguse aga esimesel aprillil 1911, kui Adolf Virk, Haus ja Paul Pinna tõid lavale oma sepitsetud jaaniöö. Samal aastal, 21. septembril tõid samad mehed publiku ette ka Franz Lehari opereti lõbus lesk mis ongi meie rahvusooperiajaloos kõige rohkem lavastatud operettiks. Praegune lavavariant, millega tähistatakse sajandi möödumist esimesest operiti õhtust, on Estonia ajaloos juba kaheksas. Selle lavastaja ja koreograaf Monika Viisler Austriast. Esietendus toimus 11. aprillil 2002. aastal Paul Mägi juhatusel. Kostüümikavandid tegi Gustavagu püüman ja lavakujunduse Liina Keevallik. Lõbusalise lavaelu. Teatri mängukavas lõppeb selleks korraks viimase etendusega järgmisel pühapäeval, teisel detsembril. Paul Pinna, Alfred sällik agulüüdik Paul Mägi. Monika Viisler on need lavastajad, kelle nimed seonduvad lõbusalise lavastustega Estonias. Tiit Tralla on 52 aastat töötanud Estonias ja meenutab eel loetletuist lavastaja Paul mäge. Tema on ju tegelikult see mees, kes arendas edasi Viini operetitraditsioone läbi lüüdiga lüüdid, töiu, oma lavastused Viinist, tal oli Viinis tald ja ta kandis need siia üle. Palju neid siin nüüd reklaamiti, aga need traditsioonid ta tõi viis ja vot Paul oli nende traditsioonide jätkaja. Kui mina tulin teatrisse, nägin lõbusat leske, palju mina sel ajal midagi aru sain asjadest, aga see lõi lausa pahviks. Seepärast see täiuslikkus, mis klassikalisse operetti põhiliste näitajatega oli seal välja toodud. No see on ikka niisugune väga-väga kõrge tase, mis läks hiljem edasi Viini vere jääl, aga lõbusast lesest on mul niisugused mälestused kui esimeses niisukesest. Estonia inimesena, noh, lavastusest, sest seal oli viisakuse pärast hakkame ikkagi daamidest peale. Malmsten Kalju Vaha, Alfred Mering, vaat-vaat nisuke punt oli, oli laval, kes olid kõik omaettetähed meie mõiste järgi praegu. Alad lihtsalt olid nii eredad karakterid teistest noh võib-olla ei olegi põhjust rääkida, kõik teavad, kes, kes nad olid ja mis nad tegija ja kui hea lavastus Paulil oli. Aga siiski on võib-olla vähem meenutatud ja, ja vähem räägitud kaljuvahast. Sest Kalju Vaha oliga jumalaandega koomik see on võib-olla niisugune rumal võrdlus, aga minul oli niisugune tunne, et kui tema tegi nalja, siis viiul mängis, see oli nii ilus nali, väga elegantne ja samas väga-väga-väga niisugune helisev nali. Malmsten oli üks niisugune mees, kes kandis teatri vaimsust, võib-olla nüüd palju öeldud, aga tema kandis mingit hoolitsust teatri ees. Aga Hugo oli üks niisugune nagu, nagu nagu omaette mees. Väga aitas noori. Näiteks stseenid ja, ja kasvõi seal lõbused leseski ja, ja on kuskil omaette elanud, seal õiendasin, rääkisid ja ta oleks võinud olla väga hea pedagoog. Aga tema rollid olid muidugi väga seesama lõbu, sellele see roll ja, ja noh, tema oli ikka opereti kandev tegija. Katrin karisma tuli Estoniasse Neeme Järvi ja tollase direktori Renee hammeri kutsel 1968. aastal. Esimesed solistile nii vajalikud õpetused jagasid talle aga tollane Subrit Sophie Sooäär ja hiljem Estonia kunagine Milvi Laidi aegne Subret Riina Reinik. Üks esimesi etendus oli mul kuningaloos ja siis me mängisime koos Veera neeluse, Sophie Sooäärega me ja mina mängisime, olime kolme õuedaami. Sohvi õpetas mulle väga palju sest tema oli eluaeg olnud subjet, mina tulin subjektiks, nii et rääkida oli tal minule väga palju. Nii softi kui ka Riina Reinik mõlemad õpetasid mulle ühte. Sama asja, ütles niimoodi, sina oled suvet, Kemi andmesubjekti jänes, sa ei tohi mitte laagi lavale tulla niimoodi, et sind keegi märkas. Sa pead tulema alati nii, et kõigile nähtav. See on üks väga tähtis õpetaja, sest et kui noor inimene tuleb teatrisse ja siis hakkab niimoodi vaikselt mööda nurgataguseid alati kohe ja julgelt. Operett on ju selline žanr nagu Vello Viisimaa ütles, et 100 grammi šampanjat ja kõrvust tõstetud tunne et, et siis oli nii siukseid nagu neid õpetusi väga-väga lihtne ellu viia. Tähtis on see energia, mida sa endast kiirgat ja ja mida rohkem sa endast välja annad, seda rohkem seda saali jõuab. Täna õhtul peale lõbusalise, 60 seitsmendat, ühtlasi eelviimast etendust kogunevad tänased ja kunagised Estonlased teatrisinisesse saali kohvilauda et meenutada neid, kes on aidanud operitil Estonias jõuda üle esimese sajandi lõpusirge. Kas operett kui žanr on tänapäevases mõistes ajast ja arust? Küsisin seda täna õhtul lõbusat leske dirigeerivalt Erki Pehkilt, kelle juhatada ongi enamus tänaseid operetietendusi Estonias. Ma olen selle peale mõelnud operett nüüd tõsiselt nagu muusioloogiline žanr. Et seda žanr ei ole võimalik kuidagi kontekstist välja kiskuda ja, ja tekitada sellist mingisugust noh, abstraktset ümbrust operetzee on, hiilgus, on särasem, kostüümid, see on, see on see kõik ersats, mis, mis oli tollal taastuessteetikas, kui operett sünd sündis Euroopas. Seda ei saa teistmoodi teha, vastasel juhul annab lihtsalt tõesti ei toimi. Kas ta nüüd ajast ja arust, eks ta on oma ajastu selline pärl ja sellise oma ajastu pärlina tuleb teda ka tänapäeval esitada, sel juhul on ta täiesti nauditav. Nii nagu vana maal, mida minnakse vaatama ikka jälle ei ole ju see mõeldav, et tänapäeval läheks keegi kritseldas sinna midagi juurde, tänavapublik suudaks nagu paremini mõista. Ma isegi usun, et operett žanrina nendes riikides, nendes maades siin Euroopas, kus teda veel viljeletakse on isegi samal tasemel, kui ta omal ajal võib-olla oli, see lihtsalt tekitab lugupidamist traditsioonide vastu ja ütleme, rahvusooper teatrimajana ongi tegelikult traditsioonide kandmise kant. Seal on äärmiselt kallis žanr. Seda žanri saab teha ainult ilusas kroonlühtri valguses, ilusate deklaratsioonidega korraliku orkestriauguga frakis mokkis. Seda ei ole võimalik teha nii-öelda kuidagi.