Tere päevast, igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine. Niisugune see meie novembrikuu just ongi. Igal aastal rajal mõtlen korraks, et nüüd võiks jõuludeni talveunne heita, aga siis oleks jälle kahju kaotatud ajast. Sest see tuleks ju meie eluajast nagu iga eine Unigi, mida samuti hea meelega kärbiks. Ja kevadest sügiseni ei tahaks tegelikult tundigi kaotada. Aga Ta inimene allub loodusseadustele ja mitte vastupidi. Tundkem siis rõõmu sellestki madalast ühedasasest olekust novembris. Sest kõigele vaatamata on meil ikka veel rahulik, ei aja jõed üle ega Poska tundma. Ja sõprugi leiab kergemini üles, sest kõik on jälle rohkem kodus. Tuletagem meelde, mõnega neist pole võib-olla juba tükk aega kohtunud või kõnelnud. Vahest oleks selleks nüüd aeg. Mina olen Liina, kus ma muusikat valib virve Pulver ja kohe annab Tõnis Ühel teile ülevaate tänase päeva tee sisust. Saadet alustame rubriigiga elujõud, kus Peeter Hein vestleb ühe tuntud inimesega. Riigikogu majanduskomisjoni esimees Andres Lipstok heidab omapoolse tagasi pilgu valimistele. Jurist Maido Pajo vastab mitmele maaseadusandluse alasele küsimusele. Eakate inimeste hoidmisest ja hooldamisest tuleb juttu Tartu Ülikooli kliinikumi dotsendi Kai Saksaga. Saates on nõuandeid pro Lilian Kosenkranius, Altia proviisor Kaljo mandrilt minevikku tutvustus ja mõistatus. Saadet toetatakse ravikindlustuse eelarvest. Kõigepealt ka võidulaul proua Linda krintalile. Vana lebas kõrval laua peal olles päeval põll merel lahkus ta. Hõbedases kallis, kogenud vanaisa on hea, kui ta läbi rändas mereteed ja ma Ühelgi Valgorpi gelato ajal. Merele jääb kella süda truuks. Peatus kell, kui suri, see vanamees kestas praktsiolnud ikke all vere teel. Mis tal tiksuda? Laual vaid kiire vasta peatus keri kui sõõrilise vaalamees, kes ta sõbraks olnud pikal mereteel. Isa sirgus suureks Talle, ta teenis kauged meresõidud, tal rätt jäi olnud mere jaoks ta loodud maad, küündis taevale, liisige enda laste mänguasi ja sai Sestame teemalastes olnud Säre pääseb ainult raamatu juurde. Sooli maa peatus kui suri see vanamees, kes ta sõbraks olnud kõike all vere teel. Aastal tõusis lapsepõlvest mäles tõusmisel taas maa mereranda, kodu rajas siin äkki kord ühel päeval. Kas piiksuma see keel, mis nii palju aastaid laual vas siin? Jäime saada, vaid laulis luule sai, et sel päeval oli sõnn. Eluaeg tiksus kell oodata sõpra vea ja seda on ka Sagor viib oma uusima orist, algas, ta. Tahtis uut aega näidata. Üksus keel. Et oodata sõpra head kestanderede läga. Tere päevast, lugupeetud kuulajad. Tänan teie külaliseks näitleja Elle Kull, minu nimi on Peeter Hei. Tere tulemast saatesse Legoll. Tere. Nagu mulle paistab, ei ole see sügis ka teist mööda läinud, nii et ei oleks. Kahjustanud ei ole jah, ja eks ma olen teda eeskätt ise kahjustanud, ei ole andnud oma kerele vajalikku puhkust, mida ta nõuab. Eks ta siis ükskord välja Laksariga seda loodust ära ei peta. Kas seda tööd on nii palju siis tekkinud? Et ei saa puhkust anda endale, ega teatritööd küll nüüd ülearu palju ei ole, pigem on seda vähevõitu. Etendusi Kann proove ei ole, aga kõike muud on tulnud küll kõrvale ja tuleb nagu aasta-aastalt rohkem, sest elu sunnib selleks, kui aasta tagasi ütleme kaks piisas ühest lisatööst teatri kõrval, siis nüüd juba elu nõuab kahte ja aeg-ajalt tekib juba lisaks nendele ühiskondlikele kohustustele, mis ka aeg-ajalt on nii, et lihtsalt, et toime tulla, et lastele haridust anda, siis tuleb mitmel rindel rügada. Aga ma arvan, et ma ei ole mingi erand. Praegu on ilmselt küllalt neid, kes niimodi tahavad, möllavad, et hakkame elus saada ja hea, kui on seda lisatööd. Mina olen vaadanud nii, et elu pakub, mis ise vastu tuleb, kui vähegi jaksu on. Ma olen püüdnud selle vastu võtta vahel ka mõne nii-öelda väljakutse siin mõned aastad tagasi pakuti õpetamisametit, ma ei ole kunagi elus soovi kedagi õpetada, kaasa arvatud oma lapsi. Ma kuidagi mõtlen teda oma eeskujuga või võima, kuidagi õpetan neid, et ega see sõna alati ei loe, mulle tundub nii ja, ja ma ei ole tundnud kutsumust kedagi elus õpetada. Tundub, et inimene peab ise õppima, aga siis kuidagi väga kahtlevalt küll, aga ära ma ei öelnud sellest pakkumisest kahtlevalt ja vaatlikult ja väikese hirmuga asusin ka niisugust ametit pidama ja ma pean ütlema, et aja jooksul leian ma selles ka omad võlud, et see kunagi nii et, et ainult andmise protsess. Alati kui puutud kokku erinevate inimestega, kindlasti midagi saad ja nii edasi ja siis, kui tuli uued uued, mingid väikesed väljakutsed ikkagi õpetamisega seoses muidugi, aga võib-olla lastega tegeleda seal teatritund, anda Kaari sillamaakoolis, nüüd isegi väikest viisi pean lavastamisega tegelema, milleks ma ka ei ole kunagi tundnud mingit kutsumust. See protsess on väga õpetlik selles mõttes minu meelest, et kui ma neid lapsi utsitama lavastajana seal on, ega me üksi ei ole midagi seal, mitu, jumal tänatud, siis ma hakkan aru saama, mis minu puhul või näitleja puhul võib lavastaja Ta närvidele käima. Ma saan aru, miks Panso ütles, et kui ma ütlen kolm korda ühte märkust näitleja seda ei realiseeri, siis ma saan vihaseks, umbes ma tõesti hakkan neid asju taipama, mis võivad lavastajat segada näitleja puhul, nii et jälle tagasiside iseendale. Aga miks te võtsite ette selle lastega lavastamise, narkovastane lavastus on see, eks ole, mis mööda kuule nüüd hakkab käima ja. Ja käib juba, ma arvan, et elu on natukene praegu liiga pingeline vanematel ja liiga palju on vanemad hõivatud, täpselt nagu minaniga, teised lapsevanemad oma töödega ja lapsed. Ei, see on väga lihtne ring, tegelikult lapsed üksi kodus huviringideks raha ja jätkub vähe, aga laps tahab ju midagi teha. Paratamatult siis hakkab tal seal tühjas ja vaesevõitu kodus igav, ta läheb tänavale või sõprade juurde ja, ja sealt või palju liigsest vabast ajast palju halbu asju alguse saada ja samas on ka palju ahvatlusi, mis on näiteks meie noor seal ei olnud ja nii ta võib minna ja siis need probleemid niimoodi võivadki lastega ja reeglina Niinad tekivadki liigsest kasutamata energiast vabast ajast ja sõidud. Võib-olla elu on natuke talangsis, tasakaalust väljas ja me liiga vähe suudame lastega tegeleda nii perekonnas kui kui ühiskonnas ja ütlen päris ausalt, Eesti riigil on praegu nii palju Muugalnud tegemiste tega, lasteni ei ole jõutud, aga on üks probleem mitte lahendada õigel ajal, siis ta kasvab nagu lumepall vastu ikka uuel hullemal kujul ja nõuab lahendust ja need lahendused lähevad aina keerulisemaks ja kallimaks. Te mainisite alguses, et teatris on suhteliselt vähe, mis praegu teatris käsilane. Sel hooajal mul ei ole ühtegi tööd ja see on muidugi natuke kurb, aga, aga samas on nagu on, sest selge, et eks igal peanäitejuhil on omad eelistused, keda tema näeb näitlejana aitäh, ja me oleme ju kõik paratamatult mingil määral me ju valime endale sõpru ja tuttavaid ja sümpaatiad, antipaatiad, need on väga loomulikud ja ma ei ütleks, et ma mingis tohutus opositsioonis nii, aga kuidagi niimoodi on kippunud olema, et seda tööd on hästi napilt olnud. Ma arvan, et, et mis siis istuda ja nutta, eks ma rakendan oma energiat mujale ja ja võib-olla isegi ma ei ela seda väga traagiliselt üle, sest loomulikult ma tahan ja ma tahan head tööd teha. Kõige kehvem on olla see moonakas seal palgal, kes peab igasuguseid asju tegema, neid muidugi ka pidanud tegema jääks teatris tihtipeale on nii, et võib-olla viie aasta tagant kord mängida seda rolli, mis sulle ka meeldib ja näiteks Aarne Üksküla väga hea näitleja lahkus draamateatrist ka põhjendusel. Ta võib vist aastate jooksul võib-olla ühe vastu kahe käe näppudel üles lugeda tööd, mida ta on tahtnud elus teha, see kipub olema nii, me teeme seda, mida meile antakse, nii vali ise, nii et, et samas ega neid võib olla kesisevõitu, töid ei maksagi taganud. Ta võib-olla saab ka elus energiat mujale rakendada, nii et ma vaatan, läheb nagu läheb. Loomulikult mulle meeldib see töö, kui oleks elus võimalik teha tõesti midagi niisugust, mis mulle endale meeldib, mis võiks ka inimestele meeldida. Kunagi ütleks sellest võimalusest ära, aga nüüd ma mõtlen, õnneks on olemas lapsed ja, ja muud kohustused ja mul nagu ei ole aega isegi maha istuda ja niimoodi nutta, kurvastada, et küll ma olen õnnetu ahminud, vaesekesed, miks mul tööd ei anta, nii et on nagu on, võtan seda asja rahulikult, on tehtud ka kunagi. Kust te selle energia võtate, siis kõik see muu töö nõuab ju metsikut energiat puhtfüüsiliselt. Ta võtab aega, jah, kuivõrd, eks muidugi Energiat mingil määral ka ausalt öeldes, eks ikka vahel on ka väsimuse hetki, aga õnneks vist ma taastun päris ruttu kuidagi loomulikul teel, et nagu vähegi unetunnid täis tulevad, siis ma tunnen, nagu jätkub. On teil mingi salaretsept ka, et niivõrd hea välja näha kogu aeg aastad ei loe mitte midagi. Mis retseptis sihikakse, pidev liikumine jooksusammul vist ongi see, mis hoiab enam vähem vormis. Balzac on öelnud, et suurim hirm, mis ilusaid naisi kummitab, on hirm vananeda. Olete tundnud seda? Ma arvan, et selle vananemisega tuleb lihtsalt leppida. Ega ma ei ütle ka, et aastaid nii tohutult rõõmsamaks teevad meid kõiki, ma arvan, need inimesed, kes nii räägivad, lohutavad ennast või petavad iga ju mingil määral, sest alati on ju mõnusam olla terve noor välja näha. Muide, see on utoopia, see, sa kunagi püsida lõputult, ma arvan, et sellega tuleb lihtsalt vaikselt mõistlikult ennast harjutada, et see on elu paratamatu käik ja oleks ju isegi vähe veider, võib-olla seitsmekümneselt, et täiesti kolmekümnene välja näha, siis on seal tingimata mingeid abivahendeid pidanud abiks olema ja kas see on enam loomulik noorus? Selles mõttes kõiki teavad, kui vana sa oled, aga kui see on kuidagi loomulike vahenditega suudetud hoida, minu meelest Michalkov konsovski ütles ükskord väga ilusa lause oma intervjuus vist Urmas otiga. Elada tuleb kaua, aga Surdleb noorelt, eks ta nii ole, et kõige võib-olla loomulik omate vahenditega ei tea liikumine või sport või ja eeskätt vist vist normaalne mõtlemine mingil määral seal siiski peab vist ennast armastama enda eest hoolitsema, sel määral hoidma, et olla vormis, sest kuivõrd nüüd ilus alati peab välja nägema ka ka tähtis, et inimene ise endaga toime tuleb lõpuni, kui sa oled juba vana, kui oled vana. Ta, mis siis ikka ja ma arvan isegi teater ei ole see koht, kus peaks tingimata olema igavesti väliselt noor, sest kui sa oled 60, siis sai mängi, Juliat ei mängi tütarlapsi, sest siiski näitlejaid on nii palju teada inimesed, et nendevanusena avalikustatud ja kuidagi väga naljakas oleks mängida mingisugust, aga noort tütarlast esimest armastajat kuuekümneselt, nii et ma arvan ka teatris oma ja kuuekümneseid naisi, seitsmekümneseid hea küll, vähem vaja, võib-olla kui noori, aga miks mitte ka seal enam-vähem normaalselt vanaks saada ja ma arvan, et võib-olla siis isegi seda tööd ja tegemist on rohkem, kuna sa oled enda loomulikus vanuses ja, ja sellele vastava ka välimusega. Kui vanadest paaridest rääkida, siis ma vaatan tihtipeale niisuguse ma ei oskagi seda sõna öelda, aga teatud lugupidamisega, kui ma vaatan, kuidas näiteks üks vanapaar tuleb, käelt kinni jalutavad ja siis ma mõtlen, et nad on selle pika raske elu ära elanud, kõik need probleemid ja Lügimised, mis on iga inimese elus kõik ilusti üle elanud, sellega toime tulnud ja koos vanaks saanud, et tegelikult on nad niisuguseid inimesi ilus vaadata, et nad on sellega toime tulnud. Sest 10 korda lihtsam on võtta, lõhkuda, proovida uuesti, jälle satud ummikusse. Võib-olla just just see tee on õige, sest ikka pärast kriisi tuleb üks teatud settimine ja, ja kriis on ju iga inimese elus eraldi, on ka abielludes ja just neid vanapaare ma alati imetlen, üks konkreetne naine, ma isegi tean ta nime, aga ma ei hakka siin ütlema, keda ühte vanadaami ma alati imetlen, kuidas tal on veel nii säravad silmad, ta tuleb astuda, naeratab ja ta silmad on nagu noorel tüdrukul ja ka selles ana inimeses on midagi väga ilusat, et ta on suutnud seesmiselt jääda nooreks, nägu kordsusega. See nägu on väga ilus, sest et silmad on tal nii säravad ja see naeratus on nii, nagu oleks päike välja tulnud, nii et ta ei ole nagu väsinud sellest elust, et midagi selles suutnud midagi jätta ja kaasa võtta, et see paistab silmadest välja. Nii et, et ma arvan, niisugune loomulik vananemine on tegelikult ilus ja miks seda karta, loomulikult me kõik, esialgu see ilmselt kõige tobedam aeg on see ülemineku vanus nii-öelda kui ei ole, ei ole vana, ei kuulu kuhugi. Sellega harjumine, võib-olla on raske, aga kui see üle elada, siis ma usun, et edasi läheb jälle kõik normaalselt. Saatesse tulite, kõike head edaspidiseks. Valimistest on nüüd juba mitu nädalat möödas ja aeg andnud arutust. Palusin täna saatesse kommenteerima kohalike omavalitsuste valimisi. Kuidas teile tundub, kas maastik, poliitiline maastik Eestimaal on nüüd mõnevõrra muutunud ka pärast neid valimisi? Tere ka minu poolt, jah, tõesti valimis järgne pohmell peaks olema nüüd möödas nii sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses ja aeg on nüüd nagu tõmmata siis joon vahele ja vaadata, mis toimus. See valimiskampaania oli muidugi hirmus Tallinna keskkonna, Tallinn oli see, mis tooni andis ja kui nüüd öelda, mis nagu jõudude vahekorrapealt toimus, siis võiks üldistada kahjus tarina baasil. Tallinnas toimus ikkagi päris päris suur muutus külgi. Valitsejad Keskerakonna reformile praegu on, näol on samad, aga pildi pealt on kadunud ju Isamaaliit ja Mõõdukad ja ma arvan, et sellest aru saada avamine ja ja see, mida sa eelkõige nendele erakondadele tähendab, see võtab. Aga kuidas kommenteeriksite ikkagi seda, et need Isamaaliidu väga head lubadused siiski ei toiminud, nii nagu nad mõeldud olid, Isamaaliit on meie poliitikas olnud ju väga tugev tegija ja äkitselt otsustas seesama rahvas, kes neid oli üles tõstnud, nad ka peaaegu põrmu paisata. Ma tahaks selle mitu tegurit, aga Isamaaliidu valimispropaganda oli minu arust väga ebaõnnestunud püsti pandud see, mis jooksis teles. Ja teie oli teisi mustav talle isegi vägivaldne. Ta ei olnud nagu sellist positiivset poomist kandev ja see, mis nüüd linna vahel nende suurte plakatite all oli seal nagu oli teistsuguseid hüüdlauseid ka, et me suudame, me võime, me vastutame mida iganes julgeme ja me julgeme Need jäänud või siis kõlama ja loomulikult need 1000 kroonilised lubadused, mida hiljem on lahti seletatud, et meie mõtte jõudnud valijani siis judo just täpselt nii oligi see 1000 krooni mõte jõudnud valijani ja kui niimoodi propaganda püsti pandi, siis oligi määratud hävingule vähemalt see valimislubaduse, see üleskutse on liiga ilus, et olla tõsi ja noh, kõik need kokku pandi arvatavasti valesid iva pingutate üle või siis suudetud need lahti rääkida. Mis te arvate, kui Toomas Hendrik Ilves poleks tagasi astunud, kas siis Mart Laar ikkagi oleks astunud tagasi Mehmet? See on hea küsimus ja ma arvan, et mul hinnangut anda nende tagasiastumiste kohta on üldse suht raske ja loomulikult normaalne demokraatia täpselt nii toimibki ja ja eks Eesti sinnapoole teel Olejaks mehed on näidanud seda, mida partei liidrid tegema peavad, kui parteil kuskil kehvasti läheb, nii et ma ei kommenteeriks. Võtame järgmise teema valimisliidud, mis seekordsetel valimistel ikkagi esinesid, tähendab veel, on küllalt palju kohapeal neid tegelasi, kes ei soovi kuuluda ühtegi erakonda, aga keda kohapealne rahvas usaldab? Ja nii ta on ja ega see valimisliitude keelustamise kampaania käis ja seaduseparandus vastu võeti, ega siis ju keegi ei öelnudki, et nende valimisliitude baas oleks läbi ja neid enam ei ole ja neid ei tule, üritati rohkem, võib-olla neid aktiivseid inimesi, kes tahavad kandidaati veerida, kes on nõus oma kodukoha eest seisma suunata maailmavaateliselt selgetes piirides ega tegelikult sellele Eesti erakonnamaastikule nii väga palju uusi ideoloogiaid enam ei mahu, kõik olemasolevad ideoloogiaga tänaste erakondadega kaetud siin üks erakond tõmbas uue lipu vist aga ideoloogia nagu Eleritud. Vaat sellest ühest erakonnast tahakski nüüd edasi rääkida. Res Publica võit oli, võib öelda küll ikka täiesti silmapaistev, sest nad ei olnud ju midagi veel jõudnud teha. Õieti ei teadnud inimesed ka seda, mida see uus poliitika endast kujutab. Samas nii suur valimisprotsent nende kasuks räägib ikkagi sellest, et rahvas väga tahaks midagi uut, aga mis see uus peab olema, olgu või mistahes, ikka antakse hääl, mis siis nüüd edasi saab? Mis seal ikka saab ise täpselt defineerisite Res Publica sisu. On sõnade suud pakkuv erakond, kes tuli jõuliselt välja, tuli väga professionaalse ja hästi korraldatud valimiskampaaniaga välja, alli valimiskampaaniaga välja, tegi selle hästi, ega seal midagi muud ei ole ju nii-öelda sellepärast kui uurida nüüd Res Publica programm, Meie või neid lubadusi, mis, nagu mustvalgel ka kirjas on ka, siis peale selle me teeme teisiti, me teeme uutmoodi. Me oleme uued, peale, midagi uut ei ole. Meeldiv küll jah. Nii et seetõttu osatise sõna teisiti või õieti välja käia see, et inimene on väsinud nendest, kes kogu aeg ümber keerutavad, on hirmus loomulikeks. Kui kaua aega oled ikka pildi peale, kaua aega oled nagu ühes külas tegija siis kõik need sinu head ja vead on ju kõigile teada ja need võimendatakse seda enam, kui sa oled mingisuguse avaliku elu tegelane, võeti välja suur raha, pandi püsti, hea kampaania, tõmmati see asi just püsti peale, et noh, nüüd oleks vaja muudatusi haapsalu olevat nagu seisma jäänud, seisma jäämine, loksutati korraliku valimiskampaaniasse ja siis töötas, aga noh, see on ju see ongi demokraatia, kui, kui see niimoodi ära Eesti üles tõsteti, siis au neile, kes tõstideks ja edu neile valitsemisele. Küsin veel selle tänase jutuajamise lõpetuseks, mida arvate teie või riigikogu majanduskomisjoni esimees nendest kulutustest, mis nüüd nendele valimistele läksid ja mis ilmselt kõige peatselt uuesti tuleb käiku panna seoses riigikogu valimistega ja vahetan ainult veel neli kuud? See on, ma arvan, väga valus teema üldse mitte ainult inimese jaoks, kelle häält nende kulutuste kaudu üritatakse püüdja, vaid kindlasti ka erakondade endi jaoks, sest see rahanumber säärane kokkuvõtted, need näinud ja ju need veel ei ole ka, aga need numbrid on ikka päris suured. Ma arvan, et praegu need valimised läksid nagu natukene oma mängumaalt välja, see valimiskampaania enam ei olnud kohalike valimiste kampaania, vaid läks juba nagu tõesti riigi valimiskampaaniaks ja tänu sellele olid kindlasti ka need numbrid kolossaalselt suured ja ma ütleks ka mõttetud. Kui selle arvelt saaks järgmised valimised odavamalt, siis ei oleks. Ma tahtsin sinna jõuda, et ja kui arvab, et noh, nende suurte numbrite taustal nüüd järgmine kord tehakse tiba kehvem plakata pannakse neid vähem või lobisatakse igasuguseid jutte raadios, teles, vähem, siis see, kes nii arvab, sügavalt, eksib. Ma arvan, et kõik staabi bana juba täna täie rauaga plakatialuseid kohti kinni, bussi peatasid kinni ja kordan, riigikogu valimised tulemas ja Res Publica tulek näitas, et kedagi ei tohi alahinnata. Res Publica, kui tagasi minna eelmise teema juurde, Res Publica võit oli ka see, et ega tegelikult ei saadud aru, mis asi on Res Publica, öeldi, et uued mehed tööd, uued tegemised vaatab pildi peal, parts balt staalne, kus kuradi koht suus annaks ja siis võeti, et okei, hinnatud tegelikult asja õieti ja nüüd on kindlasti kõik juba targemad, oma asju planeerivad palju põhjalikumalt ja samamoodi kindlasti ka Res Publica ja kõik see tulemus tegelikult kristalliseerub rahases raha on just sama valimiskulu, mida me võib-olla kuskil aprillikuus, kui ta mind siis siia kutsutud uuesti võime nagu suunata, aga paraku Aitäh täna saatesse tulemast, jah, ehk siis räägime edasi järgmistes saadetes. Päevalehetoimetusele on tulnud üks kiri, kus palutakse juriidilist nõuannet ja sestap olen taas kutsunud saatesse härra Maido Pajo ja siin on mitu küsimust, selles kirjas, püüame siis vastata nendele, mis võimalik. Võib-olla kõikidele täna vastust ei saa. Esimene küsimus, mis aastal ilmus seadus, mis lubas nõudeõiguse loovutamise oma lastele? Loovutamise õigus kehtib maareformi seaduse algusest peale, siin ei ole nagu takistusi olnud, et kui isik ise seda maad tagasi saada ei taha, siis ta võib seal nõukogude liidus loovutada, ainult et alguses oli nõudeõiguse loovutamist ringed, kellele võis loovutada, see oli suhteliselt kitsas ja seal lähisugulastele võis loovutada, aga alates 96.-st aastast on seda isikute ringi, kellele võib nõudeõigust loovutada, on oluliselt suurenenud ja seal on lisaks siis need isikud, kes on selle konkreetse maatüki tagastamise subjektid või õigustatud subjektid. Lisaks sellele on siis ka naaberkinnistu omanikud, samuti selle kohaliku omavalitsuse ettevõtlusega tegelevate isikute nendele võib loovutada ja võib loovutada ka näiteks selle isikule, kes omab siis hoonet sellel tabastatavalmaal, kellel oleks erastamisõigus, kuid ta võib siis nõudeõiguse loovutamise kaudu saada kama tagastamisõigus, nii et on, on erinevaid variante ja see ring on küllalt lai, kellele loovutada võib, igaühele lohutada ei saada, on seaduses kindel loetelu ja väljaspool seda loetelu loovutada ei saa. Järgmine küsimus, kes otsustab maade tagastamise kaardimaterjali alusel, seesama küsimus sisaldab justkui teist küsimust ka veel, kas maamõõdufirma peab tagastatud maad üle mõõtma, kui kaardi peal on selgelt näha sihid ja kraavid ja tagasisaajad, märkisite kaardi peale ka oma nõusoleku nende tükkide suhtes lähtuvalt nendest kihtidest ja kraavides. Küsimus on selles, et ega endiste piiride olemas sulle üksinda ei ole ammendav alus selleks, et tagastada maad kaardimaterjali alusel, selleks peavad olema ka praegu olemasolevad kaardid piisavalt täpselt, mille järgi on võimalik siis endine maksus kanda praeguste kaartide järgi katastriplaanile. No küsimus, et kui need plaane kaasaegsete ei ole igas piirkonnas täpselt, siis seda igal pool teha ei saa, on kahtlemata õiget noh, on loomulik ja paljudes piirkondades toimub, et linnades ja tiheasustusaladel on ta asulad, levikud külad, kus on väljakujunenud ehituskrundid ja naabermaaüksuste piirid on selgelt seal ei ole mingit põhjust seda katastri mõtlesin vist läbi viia ja paljudel juhtudel tehaksegi siis nii, et vormistatakse maa tagastamine või ka erastamine mõlemad plaani kaardimaterjali alusel, sest seadus ütleb selgelt, et üldjuhul käibki tagastamine, erastamine plaani ja kaardimaterjali alusel ainult juhul, kui inimene proovib seda katastrimõõdistamise, siis võidaks läbi viia. Igal juhul on eelistus sellel tagastamisel erastamisel plaanimaterjali alusel. Kui nüüd tekib olukord selline. Me tahab plaani kaardimaterjal alusel tagastada lasteaias ka omavalitsus ütleb, et seda materjali plaani kaart ei ole piisavalt ja katastrisse jooned olemas siis tegelikult on inimesel õigus pöörduda kaebusega maavanema poole. Maavanem siis kontrollib üle olukorra, vaatab, hindab, et kas on võimalik või ei ole. Võimeke teeb oma otsuse ja maavanema otsus on siis lõplik ja maavanem siis kontrollib katastrisse järel, kas need kaasaegsed plaan ja kaart on meie järgi seda teha saab või olemas ei ole nii. Lõplik otsustamisõigus on maavanemal sel juhul, kui omavalitsus ei ole nõus tegema. Järgmine küsimus, milliseid toiminguid võib kohalik omavalitsus nõuda veel sel aastal, on ilmselt siis nende maa mõõdistamise asjus, kui siiani pole mingit teadet saanud inimene ja küsib, kas näiteks võib mingite sihtide sisse raiumist nõuda, kui näiteks ta saab teate 20. detsembril, et olgu see tehtud 31.-ks detsembriks? Kahjuks on see valitsuse määrus, mis suvel vastu võeti, mis määrab need tähtajad vajalike toimingute tegemiseks inimestele, ta ei täpsusta, millised toimingud need vajalikud võiksid olla, mida inimene peaks tegema ja see tuleneb konkreetsest olukorrast. On erinevaid asju, mida inimene peaks tegema. Ta peab võib-olla oma avaldust täpsustama, ta tahab Nõukogude õiguses suuremat osa, ta peab selle avalduse tegema, kui tal on seal pärimisi. Küsimus tuleb lahendada, võib-olla soovib nõudeõigust loovutada, et küsimus tuleb lahendada ja minu arusaamine on üldiselt nii, et vähemalt ta peaks olema ära tellinud katastroofi moodustamisega plaanimaterjali alusel või ka siis selle mõõdistamise teel. Ja noh, on hea muidugi kui jõutakse lõpuni, et, et saab kas selle piiriprotokolli allakirjutatud katastriplaani, et siis on nagu seal katastriüksuse moodustamine lõpule viidud, et sellega tegelikult peaks piirduma. Mis puutub siin edasisi toiminguid, noh, see ei ole nagu oluline määrus, mis suvel vastu võetud, ütleb niimoodi, et igal juhul omavalitsus peab teatama kõigile subjektidele need täht, et mis ajaks, mis toiminguid nad peavad tegema, tähendab omavalitsus peab igale subjektile seda näitama täpselt, mida tal vaja teha, vähemalt loetlema, mida tal on õigus teha on või mida ta peab tegema, siis fikseerima äraga selle tähtaja, mis sealt määrusest tuleneb, sest määruse tähtajad ei ole kõigil ühesugused, vaid need, kes on subjektiks tunnistatud enne 90 viiendat aastat, nendel kukub tähtaeg toimingute tegemiseks esimene jaanuar 2003, aga teistel on tähtajad hilisemad ja omavalitsus peab need tähtajad teatama, et mis ajaks keegi peab tegema andmetoimingute loetelu, mida peab tegema nii, et kui omavalitsus ei tea ta siis tegelikult minu arusaamise järgi ei saa öelda, et kui nüüd jääb mingi toiming tegemata, et inimene oleks selles süüdi, seda nagu öelda ei saa, et kui omavalitsus ei teata, siis ei saa inimese käest nõuda toimingute tegemist. See määrus seob selgelt selle omavalitsuse kohustuse teatada toimingute tegemise kohustusega inimesel. Kas ei või olla siis nii ühel hetkel, et omavalitsus on omapoolse töö küll tegemata jätnud, aga selgub, et ühe maatüki juures näiteks pole mitte midagi ette võetud inimene ei olnud kursis nende kuupäevadega ja siis on ta ilma nii sellest maast kui ka õigusest siis saada kompensatsiooni. Jah, no on selgelt, eks iga inimene peab ise ka muret tundma selle üle, et tagastame lihtsalt ei veniks niisama, aga määrus seob selgelt, selle ütleb niimoodi, omavalitsus peab teatama vajalikud toimingute tegemise tähtajad kirjalikult subjektidele teatavaks tegema, kui ta ei teata Sysdasama kohustust. Sel juhul on inimese alus igal juhul nõuda pikendamist, kui selgub, et ta selleks ajaks ei jõua. Aga minu soovitus on ka kindlalt selline, kui isikud, kel on teatatud esimeseks jaanuariks, tuleb ära teha või ka hiljem ja kui nad ei ole jõudnud selleks ajaks ära teha need toimingud, mis vaja on, siis igal juhul tuleb enne selle tähtaja möödumist just nimelt ennetähtaja möödumist tuleb teha taotlustähtaja pikendamiseks ja omavalitsus võib tähtaega pikendada ennetähtaja möödumist. Kui tähtaeg on möödas, siis ta enam tähtaega pikendada nagu ei saa, et, et praegu on, ta niimoodi kehtib. Noh, ma loodan, et valitsus seda määrust siiski natuke täpsustab, et oleks selgem, kui ta praegu seal kirjas on, et millised on tagajärjed ja näiteks ka see, kui pikaks ajaks võib siis pikendada, kui esialgu inimesed ei saa teha, on mõjuvad põhjused, et mis on siis edasine käik, praeguse määrus midagi selle kohta? Nagu oligi arvata, ei mahu kõik vastused tänasesse päevateesse. Järgmisel korral tuleb ülejäänu. Tartu Ülikooli kliinikumi dotsendi rooga ei, Saksamaaga võtame taas jutuks teemad, mis puudutavad neid inimesi, kes hooldavad oma vanu ja üldse põlvkondadevahelisi suhteid, mis tulevad niisugustes situatsioonides võib-olla paremini esile. Räägime täna seda juttu seepärast, et viimasel ajal olen üsna mitmel korral puutunud kokku niisuguse suhtumisega, et kui kellegi isa või ema on vanaks jäänud dementseks muutunud, siis mõnigi laps arvab, et nüüd ei ole mõtet teda enam kuigi sageli taastada. Ta niikuinii ei mäleta mind, ta ei tea, kes ma olen, mis ma siis ikka käin, samas see suhtumine ei pruugi küll alati õige olla, tähendab ka nendel inimestel, kellel on parajasti aeg sealmaal, et ta ei mäleta enam kõike, ta ei pea ühtesid või teisi asju, ühel päeval on see nii, aga teisel päeval hoopis teisiti olla. Küll on kole siis ärgata ühel hommikul täie selguse juures kusagil hooldekodus ja teada, et mind ei ole juba nii kaua keegi vaatamas käinud. Jah, see probleem tekkis siis, kui laps või keegi teine sugulane näeb seda dimentset inimest harva ja siis võib-olla tõesti nii, et ta ei oska enam nime öelda, võida, ütleb tütrele näiteks poeg. Ja siis vaadake, et no mis ma siis üldse lähen, kui ta nagunii ei tea, kes ma olen. Mälu on meil nii keeruline, sest noh, mälu halvenemine on üks põhilisi hädasid, mis dementsusega haigel tekib, seal ei ole mitte nii, et on lihtsalt üks mälu ja kõik seal on juba eraldi lahtrid näiteks sõnade mälu jaoks üks ja teine on siis tegevuste ja kogemuste mälu jaoks ja nendes oma kohta eraldi lahtrid, mis ma tahan öelda, on see, et kui ühes tekivad häired, siis ei pruugi see teises olla niidu, näiteks kui ei oska see vanaema või isa, ei tea, mis on tema lapse nimi või isegi võib olla mitu last tal on, siis samas kui see laps läheb, võtab tal ümbert kinni ja räägib talle mõnda jutu või mõnda juhtumist, mis juhtus siis, kui tema veel laps oli, mida nad koos tegid, siis selle võib see inimene kenasti ära tunda ja mis on, et kui ta ei mäleta ka fakt alati, siis, siis talle võib meenuda ja sageli meenukise rõõm, mida nad koos tundsid. Tähendab dementne inimene, kes ei mäleta, ei oska öelda asju tunneb samuti rõõmu, tunneb samuti kurvastust ja me peame otsima ja, ja me leiame nii teed, kuidas neid emotsioone mõjutada. Ikkagi mulle tundub, et kuigi mõni nendest riiulitest on võib-olla sügava tolmukorra all seal mälus, siis mitte keegi ei tea öelda, seal ühel hetkel siiski paistab vajalikku sõna või tegu või mälestust välja tõenäoliselt inimesed ei tea sellest iseenda ajust veel ikkagi valjud. Jah, need närvirakke on näidatud Ma ise eilegi näitasin, milline närvirakk siis nooremal inimesel, milline vanemal, milline on siis Alzheimeri tõve haigel, jah, seal närvirakkudel on tõesti vähem, on neid jätkeid, nad on harvem Nemad. Aga mingil hetkel tekib nagu lühiühendus, et tavaliselt see, see tee ei pruugi olla läbitav, ta ei leiaks seda mõtet, seda ka üles, aga mingil hetkel mingi teine niit puutub kokku ja see ühendus tõesti tekib. Nii et see kulg on lainetab, mis on hämmastav, on see näiteks dementne inimene, kes ei pruugi osata ennast riidesse panna, kui talle anda mingi vihje, võib-olla ta on olnud enne keemik ja kui talle anda mingi vihje juppe mingist keemilisest valemist, siis ta võib automaatselt kenasti need valemid lõpuni öelda, võib öelda asju, mida tavainimene teine absoluutselt ei tea. Nii et need ühendused tõesti tekivad ja, ja lõpuni paika panna, kunagi ei saa kõik ühendused lõpuni katkenuks, alati jäävad mingid ühendused olemas, sellepärast just peakski siis olema käepärast, ma arvan, vähemasti inimese mälus käepärast see, et mind on alles üsna hilja praegu käinud keegi omastest vaatamas, sel hetkel ei pruugi ju see inimene enam seal olla, aga needsamad lühiühendused võivad tekkida ja anda ikkagi sideme selle kohta, et ma ei ole unustatud. Ma olen olemas ja hoitud ja alati isegi ei säili mitte see mälu, mis peaks meeles, et nüüd tõesti käis, keegi käis mind kaotamas tunde, mälu just tuntavad tunded on need, mida rohkem inimene tunnetab, et tal on hea olla, hea olla, kui laps teda käib vaatamas, kui ta hoiab tal ümbert kinni või või, või paitab teda, siis on tal hea olla ja isegi kui ta ei mäleta, miks see hea oli, on tal ikkagi hea olla. Tunneteni tahtsingi jõuda, tähendab, et kui inimene suures osas kaotanud mälu või mälu on tal lünklik või puudulik, siis see ei tähenda kaugeltki seda, et tal need tunded puuduksid tähendab samamoodi ja isegi rohkem veel võib-olla mõne asja puhul rõõmu teise puhul kurvastust mõne puhul häbi, need on kuidagi veel ärksamad, kui nad siis olid, kui inimene mõistusega asju seletas ja võib-olla mõne asja maha surus, nii et ka sel juhul, kui käiakse oma vana vaatamas, siis kunagi ei tohiks rääkida tema kuuldes, temast on nüüd niisugune või naasugune, sest iial ei või teada, missuguseid tundeid see jutt võib tekitada, nendes vanades jah, tikib nagu kaks leeri võib tekkida samamoodi arsti juures käies, et on arst või õde või hooldaja ja siis koos omaksega ja teisel pool siis üksik ja kehvem vana inimene, kellest räägitakse tema kuuldes ja isegi kui ta tõesti ei saa sellest kõigest lõpuni aru, siis eetiliselt ei ole see kindlasti mitte õige ja asju vaja arutada. Aga seda tuleb teha nii, et see kaal, see inimene, kellest räägitakse, ei saaks puudutatud, see tähendab, et mõned jutud peaks rääkima nelja silma vahel. Ikka inimene ei saagi aru täpselt, millest jutt on siis tooni jagab ta ära küll see võetakse õhust nii nagu võtavad lapsedki ja ka teised inimesed, kes ei mõista meie keelt, saavad ju meie toonist aru ja see inimene, kes ei oska neid sõnu alati panna ka täpsesse tähendusse, paik oma ajus, tema käitumine võib sellele järgnevalt olla päris ootamatu ja ütleme, teisi pahandav, sest tema saab aru, padi räägiti halvasti ja temast räägiti halvasti ja ta ei saa sellest täpselt aru, tema reaktsioon võib olla niisugune neid meie, meil ei ole temast siis aru, nii et kui me anname talle mõista, et kõik on kenasti, me püüame tema heaks teha, mis me saame ja temaga on ka kõik nii kenasti, kui olla saab, siis ta tunneb ennast rahulikumalt ja turvalisemalt. Nüüd hooldekodude juurde tulles, kui näiteks, et sinnapoole, et minna, kuna vana ei mäleta, tähendab mind, siis tuletagem meelde kasvõi mõnda Lääne filmi, mis meil siin jooksnud on, kui seal on kombeks panna tõepoolest oma vanu natukene kergemini, võib olla nendesse hooldekodudesse, eks nende hooldekodudele ka väheke teistsugused kui meil, aga mul küll silme ees üsna mitu sellist pilti, et kui laps tuleb ja ema ei tunne teda ja sellele vaatamata käib ta teda regulaarselt vaatamas, sest võib-olla mingil kolmandal päeval, kui teda ennast enam seal ei ole, küsib see emad oma hooldajalt, et oli ju see minu laps, kes siin käis. Ühesõnaga vaatamata sellele, et tundub justkui mõttetu käia, siis iseenda pärast noorem põlvkond ikkagi käima vaatama üle jälle kord ja ma arvan, et ühel hetkel ta tunneb ennast lihtsalt paremini. Jah, ma arvan ka, et siin on kaks poolt, kes sellest kasu saab eaka inimese jaoks, see on tõesti nii nagu, nagu te ütlete, et, et see võib, see salvestub kuskile, see salvestub ja mingil hetkel ta võib ka meenuda, aga teine pool on see noorem põlvkond, tema süda vajab seda, et ta oleks oma vanematega koos ja lai, tekkis arusaamine ka sel hetkel, kui alati on kiire, alati on väga palju asju vaja teha ka väga paljud ütlevad, et vaat siis, kui ei ole enam, keda vaatama minna, et siis hakkab süda tagantjärele valutama, miks ma ei käinud siis, kui see võimalik oli, kui jumal annab, siis me kõik saame kord vanaks istudes ise niimoodi üksinda. Lootkem, et, et seda ei pea keegi tundma. Aga sellele vaatamata võib-olla siis tuleb hästi teravasti see meelde, et kuidas ma ise omal ajal käinud ja kuidas oleks tahtnud see ema võib-olla, et ma oleksin tulnud. Jah, ma usun küll, et väga palju asju, kui mitte kõik ei tule siin elus meile tagasi, kas ta tuleb üks-ühele, aga põhimõtteliselt läheb ilmselt see meile endale tagasi, kui mina õpetan oma lastele, et vanast inimesest Puupea hoolima, sest tema enam millestki aru ei saa, et tema on tühi koht, siis ma usun, et mu lapsed õpivad selle ju ära. Jätkame saadet nõuannetega proo Lilian Kosenkranius helt ja proviisor Kaljo mandrilt. Eile jäi mul kusagilt kõrvu, et parimatest parimate Eesti Toiduainete tutvustamise kampaania kas lõppes või lõpeb. Aga selles ei ole isegi asi, kas eile või täna. Aga mind pani imestama see, et üldse lõpeb, sest tegelikult ei ole ju paljud inimesed sellega õiget viisi üldse tuttavaks saanud, sest kaubavalik on nii suur, et sealt hulgast nüüd üles leida. Kõigepealt omamaiseid on juba väga palju ja nende hulgast siis veel mitme aasta jooksul niisugust erilist tunnustust saanud. Näiteks mina ei tabanud küll, kes ma käin ka iga päev toiduainete kaupluses, mitte kusagil selle kampaania, jälgegi oma käisin valedes kauplustes lihtsalt. Üldiselt küll niisuguseid proovimisi ja tegusteerimisi suuremates kauplustes nädalavahetustel ikka aeg-ajalt tehakse. Aga kalaleti juures ei toimu küll mitte midagi. Ja ega seal suurt toimuda ei olegi, sest kui ka mõni kalatoode ära märgitakse, siis on see paremal juhul üks, kas vähem või rohkem hapukas kastmes heeringas või midagi niisugust. Nüüd see punane kala hakkab kujunema eestlastel nagu soomlastelgi peaaegu et rahvuskalaks. Sest tootjad kasutavad ära iga grammi ja sendimeetri ega midagi ei lähe raisku, seda peab nende auks küll ütlema. Ja sealt annab nüüd ka igas hinnas. Sest kala kui niisugune ja eriti just siin lõhe ja, ja vikerforell, nad on tõepoolest ju väga kasulikud, sest nad on rasvased kalad ja kalarasv on meile väga kasulik. Veresoonte leia ja paljule muulegi. Kõigepealt, et on joobiale fileerimist järelejäänud supikogud, millest saab tõepoolest suurepärast kalasuppi ja üsna mitmeti teha, siis on just lõhe fileerimisel võetakse ära jooned, kõhuääred, mis on üsna rasvased, neid kulub päris vähe, anda kartuli või või pastatoidule head maitset ja peale selle on see ikka tunduvalt kasulikum kui nüüd mingisugused keeduvorstid ja ütleme ka suitsuvorstid ja hinnalt pean ütlema, et see hinnavahe nüüd Nende sinkide ja vorstide ja selle kala vahel hakkab nagu vähenema, sest isegi kui ostate ühe Sileesia puhas liha, sealt maha ei lähe, mitte midagi. Ja kui te siis osa teete sellest toiduks ja osa panete soola, siis saate sealt lõigata imeõhukesi viile, saia või leiva peale on see üks mõnus asi. Ja peale selle annab sealt muud teha ka, nii et kui, kui nüüd mõtlete hästi läbi ja arvestate hästi läbi ja kui rahakott vähegi lubab, sihttingimata maksab Leida nende punaste kalade hulgast midagi, mis teile sobiks. Ja ma ütleksin kõigepealt võib-olla paar head sõna kalasupi kohta, mida meile üldiselt eestlane sööb väga harva ja just nimelt nendest supikogudest saab väga hästi ja väga kiiresti teha niisugust maitsvat kalasuppi. Kaks on võib-olla niisugused põhilised üks siis seda nimetatakse sageli ka soomesupiks, sest soomlane sööb tõepoolest palju punast kala ja siis ka teeb suppi sellest. Nii et kõigepealt siis keeta see puljong ja nüüd, mis maitseks läheb sinna pipar panna natukene loorbereid, loorberi ka mitte liialdada, sest see maitse kipub üle lööma siis tilli, peterselli, tükike sellerit, see kõik maksaks siduda marlitüki sisse, siis ei lähe laiali seal selles puljongis ja nüüd sellest supikogust keeta sissepuljong ära, kurnata see kõik välja ja nüüd selle leeme sisse siis panna kõigepealt porgandilõigud lasta, neil võib olla üks, viis või 10 minutit keeda, oleneb, kui suured tükid lõikate ja hiljem lisada siis sinna juurde kartulid ja kõige lõpuks muuseas, selle supikomplekti pealt annab neid kala lihatükikesi päris kenasti korjata, need siis kõige viimasena valmis supile. Aga teine variant on keeta siis samutise kalapuljongi ikkagi niisugusel kujul. Aga siis sellesse valmis puljongis panna jällegi veidi jämedalt riivitud porgandit ja üks neli-viis kooritult hakitud tomat, Tiit noh, võib ka tomatihoidis ega teha, aga muidugi värske kamba nagu parem ja porrut kõvasti, vaat see Barru ja see, see tomat on see, mis on tüüpiline prantsuse kalasupile. Nii et seda võiks ju siis ka sedapidi proovida, asjadega kalas ei pea ka ühesugune olema ja nii, et selle hea ja maitsva ja kasuliku kala juures maksab mõelda ja kalkuleerida ja võib-olla siiski mõni tükk suitsuvorsti või lihatükk jäta lihtsalt ostmata. Ja neid veel nendele, kes kurtsid siin möödunud nädalal olid pahased selle kõrvitsapäeva peale selle halloweeni peale, et lihtsalt hea kraami raiskamine ja miks meil ikka kodumaiseid tähtpäevi tähistate siis nüüd olge küll valvsad, nüüd on neid tulemas kahe mardipäev ja isadepäev ja ja kõike maksab tähistada siis kui saate sellest hea tuju, siis mõelge ikka midagi välja, et, et elu ei läheks praegu sellel niisugusel pimedal ajal üksluiseks ja igavaks, kõike head teile ja häid tähtpäevi. Tuntakse huvi, mis aitaks siis, kui seedimine on korrast ära, sel kombel, et ühel päeval on kõhulahtisus ja järgmisel juba kõhukinnisus ja vaevused sinna juurde ja on inimene lasknud ennast ka uurida, ka uuringud pole midagi näidanud. Samuti pole aidanud need ravimid, mis on talle seni välja kirjutatud ja küsibki. Nüüd ehk oskate teie midagi soovitada? Ja kahtlemata siin on väga komplitseeritud, ma kardan väga, et siin on võib-olla sapiteede puudulikkus, sest pile korralikult kaksteistsõrmiksoolde, siis tekivad ka seedehäired. Kui te olete uuritud, midagi tal ei ole, siis tõesti armas kummel jälle jooge kummeliteed ja isegi kummelit peaks jooma ka pidevalt, pange sinna juure saialilleõisi, võtke nii, et saieli Leied kummeli pooleks ja jooge seda pidevalt. Võtke iga söögi alla üks hea suutäis, seangleja sapinaristi ja kummaline on ka kergelt parkiv toime, see on igatahes paljudel aidanud. Kui teil on kõhugaase ja siis on kõigile tuntud köömnetee, võtke köömnetee, ärge vett jooge, köömneteed. Teiseks on niisugune asi, et kui eriti võtame kõhu laasjon teistele midagi, et siis tedremarana juured minu kogemustele on tõesti üks Rohi paneb kohe asja paika Tederemale juurde ja peaks jälle proovima, aga no loomulikult sina mao fermentide puudulikkus, katsuge toitudega eriti, vaat siin on niisugune hästi kade. Ärevaid. Sööge mannaputru, nagu öeldakse, ja miskist, mis teed, magu vähem ärritav, et suitsetad, iga suitsulihad ja mis maitsvad küll, aga need nendest oma ja soola vähem. Ühesõnaga toit on siin, reguleerib kindlasti teie olukorda, pead ise jälgima, mida te süüa võite, mida mitte. Aga lootsalisestanud kindlasti kummel piparmündi õhtuti säravdab magu ja siis kas oled ise ka rahulik ja püüdke siis ise natuke oma elu muuta, tervemaks. Seekord on Videviku tähtpäev, ilmub 600. number. Tehtule võtavad tagasi peatoimetaja Ants Tamme ning peatoimetaja asetäitja Imbi Eletski. Valve Rehemaa küsitleb taas pensionäride liidu esimeheks valitud Harri Kärtnerit. Kuressaares elunevast hiljuti 100 aastaseks saanud Melania linnust kirjutab Harry, õnnis patistliku jutlustaja Karl Kauksi. Põnevat eluteed tutvustab Mait Talts. Kus on juttu Tallinna kinodes alanud Eesti filmi sihtasutuse kampaaniast, Eesti film Eesti lastele ning alanud eluloovõistluse, sest minu elu ja Patarei vangla Võru valla reisiklubist, kus osaleb ka arvukalt eakaid, pajatab Helgi armets. Mingi videvikus antakse ka ülevaade teatrite piletihinnasoodustustest, pensionäridele. Juristeeri päts annab nõu sundüürnikele. Vastab küsimustele. Mida teha, kui majaomanik pole nõus sundüürnikuga üürilepingut pikendama ning kuidas peaks tegutsema sundüürnik, kellel pole üürilepingut. Veel õpetatakse talve paremini üle elama ja tutvustatakse lihtsaid võtteid, kuidas vaaraosipelgatest lahti saada. Tuleb ka juttu kõrvahaigusi, ravimtaimedest ning sparglist, kui iluravimi ja toidutaimest on veel kergema sisuga lugemist, ristsõna ja telekava. Me oleme mõistatuste juures eelmises kuulsite laulmas Veera neelust, kes oleks saanud päeval 86 aastaseks. Aitäh kõigile, kes meile helistasid. Soovi laulud on täna ka proua maimu kruusamäele. Proua valver lehemale proua eelmi annusele Roo reet sinikule proua virve papale, proua Talvi viinapuule, proua Anne aasale, proua Saima kuusemäele proua Ülle Reinsalule prouale, Hilje nurgale roaloreida Vahtrale, proua Vilma Arumäele, proua Julia aasale proua õnne Eha Kablitsele. Härra Lembit seisinguleja, härra Helmut Karinile. Uuele mõistad, näitusele ootame vastuseid vanal numbril kuus 11 42 59 kuus 11 42 59. Meie aadress on päevatee vikerraadio, Gonsiori 21 15 null 20 Tallinn. Siia võite saata ka oma küsimused, meie saate nõustajaile. Kuues mõistatuses esitame kaks küsimust. Kes on esineja ja kellelt pärinevad luuleread. Pedak heleroheline kask, kuldkollane Pedak, heleroheline kask, kuldkollane nõmm on sügisele langenud kaenlasse. Aitäh kuulamast, tänase saate tegid Liina Kusma Virve Pulveriaadenist Irel rahulikku hingedeaegadele ja jälle Kuulmiseni nädala pärast. Lapsena. Kas. Et. Kui kris? Muusin köiti käia, õnnelik. Ma ei teadnud. On ka. Ma ei teadnud, et ilm on ka uurima. Kui siili jalas? See oli minu ainukene emake Ja terveks sai haavatud. Emake osi. Ja terviseks. Nüüd lapsepõlv läinud mina vanaks ja väsinuks. Emadeks. Ei elaks oskus. Sealhulgas. Mina mängisin kaskede all siis oli niimoodi nii puhas kui Kui aednik