Sel kolmapäeval suundus Iraaki järjekordne vahetus eesti sõdureid kergejalaväerühm Estpla 16. Tavapärase pooleaastase perioodi asemel võib aga nende missioon jääda õige lühikeseks. Seda juhul, kui riigikogu ei peaks toetama Iraagi missiooni pikendamist järgmiseks aastaks. Sarnaselt paljude teiste maailma riikidega on Eestiski kasvamas vastuseis meie sõdurite osalemisele Iraagi sõjas. Ajaloolane Jaak Valge ja Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse õppekava hoidja Priit-Kalev Parts on algatanud allkirjade kogumise Iraagi missiooni vastu ning tänaseks on nende üleskutset missioon lõpetada toetanud juba kaks ja pool 1000 inimest. Allkirjade kogumisega kaasnev pöördumine kritiseerib argumente, mida poliitikud on toonud Iraagi missiooni jätkamise põhjenduseks. Nimelt seda, et meie kaitseväelastel on vaja sealt saada sõjalisi kogemusi või et selleks sunnib meid tänuvõlg USA ees. Riigikogu otsuse eelnõu seletuskirjas osutatakse tõepoolest, et Eesti kaitseväelaste osalemine operatsioonil Iraagis on andnud meie kaitseväe arengu jaoks üliolulise panuse kogemuste näol väljaõppe kergejalaväe, lahingtaktika, varustuse ja relvastuse ning sõjalise juhtimise valdkonnas. Ent need kogemused pole olnud mitte missioonile mineku ega selle jätkamise eesmärgiks, vaid sellega paratamatult kaasnenud. Põhjuse ja tagajärje äravahetamine on teatavasti üks väga levinud demagoogiline võte. Seda väidet aga, et Eestil on USA ees mingi võlg, mis on nüüd tänaseks tasa teenitud on olnud pigem kuulda missiooni vastustavate opositsioonipoliitikute suust. Kuid asjaolu, millega poliitikud peavad otsuseid tehes paratamatult arvestama, on avaliku arvamuse vastuseis. Juunis 2007 toimunud küsitluses toetas Iraagi missiooni pikendamist vaid 33 protsenti. Sellele oli vastu 58 protsenti Eesti elanikkonnast. Iraagi missioon ei ole kunagi Eestis populaarne olnud. Veebruaris 2003 toimunud küsitluses ei toetanud rünnakut Iraagi vastu 80 protsenti Eesti elanikkonnast. Pooled küsitletutest leidsid siis, et Eesti ei peaks USAd selles sõjas ka toetama. 37 protsenti aga soostus sõda toetama juhul, kui ÜRO Iraagi ründamise heaks kiidab. Mais 2003 leidis 59 protsenti Eesti elanikkonnast et USA poolt alustatud sõda Iraagis on muutnud maailma ebaturvalisemaks. Eesti vägede saatmine Iraaki 2003. aasta juunis pälvis ringkonna hulgas siiski suhteliselt vähe tähelepanu. Ning vaatamata sellele, et alati kui riigikogus oli arutusel missiooni pikendamine oli ka avaliku arvamuse enamus selle vastu ei tekitanud riigikogu poolt tehtud vastupidine otsus avalikkuses ka erilisi proteste. Võiks öelda, et ehkki avalik arvamus oli emotsionaalselt missiooni vastu saadi ratsionaalsel tasandil selle vajalikkusest siiski aru. Tihti kiputakse arvama, et avaliku arvamuse uurijad teevad oma küsitlusi selleks, et survestada valitsust tegema neid otsuseid, mida rahvas nõuab. See pole sugugi nii. Olen avalikku arvamust uurinud üle 20 aasta ning ikka ja alati korranud ühte kuldset reeglit valitsuseta ja sugugi tegema kõike seda, mida avalik arvamus soovib. Kuid samas ei tohi valitsus teha seda, mida avalik arvamus ei toeta, mille vajalikkuses ei ole suudetud avalikkust veenda. Avaliku arvamuse uuringud peavadki aitama planeerida kommunikatsiooni riigi ja rahva vahel. Üks-üheselt otsuste tegemisel. Avalikku arvamust järgi oleks ju tegelikult võimatugi sest küsitluste tulemused on tihti vastuolulised. Nii näiteks võib avaliku arvamuse uuring näidata, et inimesed soovivad üheaegselt nii madalaid makse kui ka riiklike kulutuste suurendamist sotsiaalsfäärile ja ühiskondlikule transpordile. Kahte head asja aga, nagu teada, korraga ei saa. Poliitikute ülesandeks ongi leida mõistlikud kompromissid vastandlike soovide vahel. Ka siis, kui analüüsime küsitlustulemusi suhtumisest Iraagi missiooni oleks mõistlik selle kõrval arvestada ka neid uuringu andmeid, mis näitavad, et enamik inimesi soovib elada turvalises Eestis ning loodab sõjalise ohu korral abi liitlaste poolt. Nii saab küsimus Iraagi missiooni jätkamisest sootuks teise varjundi. Kas ja kuidas aitab missioonil osalemine tagada Eesti turvalisust ning kindlustada meie liitlaste toetust kriisisituatsioonides? Ma ei kahtle tegelikult selles, et riigikogu teeb Iraagi missiooni jätkamist, toetab otsuse. Ent kindlasti tasuks näha pisut rohkem vaeva, et selle otsuse vajalikkust ka rahvale selgitada. Üsna asjakohane on selles kontekstis erukolonel Leo Kunnase artikkel 28. novembri Eesti Päevalehes milles seostatakse missioonil osalemist üheselt Eesti julgeolekuvajadustega. Kunnas kirjutada, et Eesti peaks igati tugevdama ja arendama kahepoolseid suhteid USAga. Ning just sellest vaatepunktist lähtudes tuleks käsitleda ka meie osalust Iraagi sõjas. Oma kaitsevõime huvidest lähtuvalt peab Eesti arendama suhteid ka sõjaliselt tugevate Euroopa riikidega. Kunnas toob siin näiteks Suurbritannia. Võime arvestada, et Suurbritannia on alati olnud Euroopas USA kõige ustavam liitlane ning Eestit vabadussõjas juba korra sõjaliselt toetanud. Selles kontekstis on oluline jätkata ka koostööd brittidega Afganistani sõjas. Ent küsimus pole üksnes tugevate liitlassuhete tagamises. Iraagi kriisi kontrolli alt väljumine mõjutaks negatiivselt kogu maailma turvalisust, sealhulgas ka Eestit. Iraagi missiooni vastu. Allkirjade kogujad leiavad, et väikeriikide roll maailmas peaks seisnema välispoliitika kõlbelise taseme tõstmises mistõttu tuleks loobuda ebakõlbelistel motiividel alustatud sõjalistes operatsioonides osalemisest. Kõlblus on kindlasti väga oluline. Kui tuleks siiski eristada kahte erinevat asja hinnangut sellele, kui kõlbeline oli omalajal missiooniga liitumine. Ja teiseks seda, kui kõlbeliselt me käituksime missioonilt ennetähtaegselt lahkudes. Minu arvates on siin siiski väike erinevus. Kas saab lugeda kõlbeliseks sellist käitumisviisi, kus lüüakse küll kaasa ühe riigi igapäevase elukorralduse muutmise destruktiivseid faasis jäetakse aga selle riigi elanikud seejärel omapäi normaalse olukorra taaskehtestamisel. Ma usun, et kõik liitlasväed on huvitatud sellest, et Iraagist esimesel võimalusel lahkuda. Kuid kindlasti ei saa see toimuda ülepeakaela, vaid selleks eelnevalt vajalikke tingimusi luues. Loomulikult ei tekitaks Eesti väikese jalaväerühma lahkumine Iraagist selles riigis mitte mingit julgeolekuvaakumit. Kuid see kahandaks kindlasti meie riigi tõsiseltvõetavust.