Tere õhtust, siin toimetaja maris Johannes. Järgnev saatetund on Andrus Eelmäe koostatud. Ta on ise valinud, lugenud ja laulnud eesti luuletajate tekste ja autoreid, kes kõlavad Betti Alver, August Sang, Doris Kareva, Lembit Eelmäe, Indrek Hirv, Ellen Niit ja laulutekstid Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Imbi Kolla. Küürima ootasinsi tollel tuulisel õhtul külma ootasin siin. Tollel tormisel. Aga siin polnud, siis ei olnud see info olnud iialgi olnud olemas. Olnud. Eidollu ei. Mina tea siin sind. Mina ootasin juba ema pööranud sil megi särade. Et ei eksiks Oh, ma ootasin, siis olid noored nooda ja sinu udulemist. Olid õrnemad ööd, nii kaabur, Burnebi, tundus hääl sinu koodi igale Tigali lausus seal sinu moodi Oid, hellad noda ja päevad, õhtud ja. Oh, ma ootasin, siis olid noored nooda ja siin udulemist. Olid õrne, tema tööiga, poor, pur läbi. Tundus sinu voodi. Igale Tigali. Hellad on oda ja päevad, õhtud ja. Olid hellad oda ja päevad, õhtud ja. Oli Hellannuda ja. Kõikide eest, kes on eksinud ulgumerel kõikide pärast, kes päeva on pillanud käest, palun ma täna küünalde kaduval valgel väsiva südame, viimasest valust ja väes. Tulge hulgused, sulid, sandid, vaga pundid ja kurti, saanid, kupeldajad ja hiromandid, loodrid, luiskajad, narkomaanid, pätid, priiskajad. Joomahullud. Kel on herm? Kel on nälg kel on külm Kes on isatult ilmale tulnud kellest pöördunud ära maailm, kes on eksinud ja aastanud, kaua saate puhkuseks pehmeimat toad. Täna ööl. Teile kate andma laua. Peened veinid ja parimad road. Tulge. Tulge. Ma tunnen teid ära. Teie verd voolab minus kivist. Ainult ühe ees pakatab ära. Ainult sind, ma ei tunne. Septembri vermuti, maitse ja tühjad, säravad käed. Nii läbi hilise tuule, neid kahte tulemas näed. Tee, kõver bonaar ja libe ja jalge all poris kuld. Nad otsivad, otsivad üha üht akent ja aknas tuld. Ei leia. Ei olegi seda olemas ilma pääl. Nad laulavad kaela, kuttini tasa all taeva, sääl. Mees suure südamega üks kroonimata vürst üks iluihalejad. Kes siis ei tunneks teda keskvõimu verd ja valet. Ta ümber tiirleb ala värv, tillukesi linde ta taevakarva habet. Nad silitavad salata tormist lapse hinge. Ei tantsi tangot ega tunne nooti. Ei mängi pokkerit, ei puhu flööti, ei valda keeli, kaugeid kaduvaid hull ja hull küll, kuid sedagi vaid hooti ja veidral viisil. Laulab jaburaid. Surm, selgeid. Sõnu vahel vaguraid ja vahel metsikuid, kui meelest ära ei midagi, mis meenutaks skulptuuri. Kui juhtud kohtama ta silmi, suuri sind vapustab see koht voog ja sära. Nii ligi inimolemise juuri, ürgookeani tume salapära, välk pilk, kui värav. Armastasin ja Essolide peegla oli söögi saa kooli gaasi aga mina häima nutma kuivilakas lõika juure ja silmades allika. Ja seal igatsuse suure, mis pole siis, kui tuli muuse Ja tema küll mades tuult. Mil looli, piiglakkamai, lume lõhna alist Estuuldes, kel päradjail pai delpära on, mis oli mis, kas vaatasime mõlemas? Kõike, mis on, kui Dumit söögruuli kõikide. Kortüdruku tarmastasi keeessolide la kuus oli söögi sa kooli ka siin, aga mina ei mõelnud kuivilakastallika juure ja silmadest alli, ka vee ja sellestiga suus suures, mis põles, kui tuli muuse. Peasel eesti k see suures, mis põles, kui tuli muus. Mina poissi peenikene, hõikasin, kes kaasa sõnaline sõitis mööda. Hüüdis. Tulen kaasa. Tulen ka sa ilma pulma võtta, süda rindu, tule kaasa, kuldalasse kuulma, kukulindu. Sõitsime siis ilma pulma läbi haavasalu. Mina poissi, peenikene päris paljajalu. Ilma pulmast, Rällitati löödi keeduloku au ning ilu peavad pulmi. Laulame nad kokku. Laulsid kiltrid, laulsid köstrid, kõigil uhiuued siidirätid, pool maa, püksid, uhked Upsi, kuued. Sõnarine vaatas peigmeest, vaatas korraks pruuti, virutas kõik vorstivaagnad laual, uperkuuti, virutas ja karjus kurjalt. Kes on, kes on pannud kukulinnuks kuuse otsa korpia kohvikannud? Peigmees on teil Paristaja? Ära kõike, usu. Ossa juut taskus, nüüd köstrid, naersid, hapu suuga. Togisid meid uksest välja, pikatoobri puuga. Sõnarine jagas hoope. Meil on aega vähe. Mina poissi, peenikene pätsiga sain pähe. Nõnda kehvalt läks me lugu ilma pulmaperes. Käisime ka iha, marus koluveres. Kuulasime kohisevaid aia koski taga, Tarvatut lõi paistma tumetartaroski. Toonekülas kutsuti meid musta mullaonni. Sõnarine sõimas vastu. Ei jäta jonni. Eime tüki vilu valda, ei me vaikselt vindu. Meie lähme kuldalasse. Kuulma kukulindu. Mida päkapikulisem on su kodukarjamaa seda enam sina ise hoidma pead ja varjama seda imepärast vara. Seda isevärki ööd. Päkapikud on küll arad kuid neil on üks rõõmus püüd sisse piiluda, su silmist. Mõista sinu mõttekäike, näha neist kui kinofilmist. Kas su hing on suur või väike? Hoolitsaga õest või vennast? Või pead silmas ainult ennast? Kelle juures on kena teiste hoole ära näinud. Selle juures pole enam iialgi nad ära läinud. Ja suvilaate jälle saevel taevas sinine. Hõlmad lahti ju uksetuul. Tallinna üles toomele. Siin ammu käidu uut kööki kõnnitud. Rajad, varemed, jabur. Ja armunud ning jooksvad laps. Väsimatu naerusuu. Ja armunud ning jooksva lapse käel väsimatu naerusuu. Ma inglisilla all on söögikõi hingerohtu endas. Peeldime deslään alla, toomel. Kullapsel käes väike vahtraleheke. Sellest väiksest ilmagi Rusbiza tüvi aga aasa, sügise. Sest väiksest ilmagi loovus, bee Saabe tüvi aga aasa, sügise, Ja suvilateks. Ja tee siis jälle. Õhk soe veel taevas sinine. Hõlmad lahti juukse hetule, lääl linnast üles toome selle. Hõlmad lahti ju ukse tuulelään linnast üles toomele. Linna üles toomele. Mu sees on haruldane mängutoos kus valuhing ja ületeater koos üksainus Bird öötaevas ära vastu kuid kõlab mürts siis suurest tükist lastu ja leierkasti hooldav masinist, Ärts hüüde saadab lendu trumpetist. Häi valgustaja tikuvalgust, näita, kui mitu 1000 tuld sa ei jõua läita. Naiskülastajad hargutavad saadu. Jah, palun, daamid, eespool on veel vabu, ehk kahjuks külmub pisarate lohad on reserveerinud kõik loosikohad. Siis lavalt peletan, hääl, külm ja kare, poolalasti ahmis tantsijat, tare. Nüüd tuleb lemmikhullude ja laste. Ja ongi kallis, sinu etteaste. Kui kohmetunud kobad, tantsuvõtteid, rändtähed tajuvad su kurbi mõtteid. On ülalt lahti palagani hoone, sa surud selja vastu musti foone ja maski valutab su laulev hing, kui krapsu rahvale teeb, sametking? Jaa, ahastavaid silmi varjab, käis. Ah, laenuks võetu oled. Aeg on täis. Et aastad kaovad ja aastatega tilkhaaval palgest kaob Punagi Seni on seatud, see mind ei sega. Meid kõiki, ootab see kunagi. Las sadestuda Moliit meis tina. Las närtsida lokkide lillenurm. Las tulla surmgi. Tähendab mina, ma kardan seda, mis hullem kui surm. Ma kardan seda, kui süda tahkub kaob uudishimu ja rõõmus trots. Siis alles, kust mu noorus lahkub? Sestsaadik alles on kõigele. Kui elureegliks saab ettevaatus kui käima hakkan ma käidud teel. Sel kurval tunnil mu helde saa. Üht viimast armu. Ma palun veel. Et päris täitsa sa mind ei hülgaks vaid Leida laseks mõnd ausat meest, kes sõbradeeneks mu näkku sülgaks ja ütleks lurjus, käi tee pealt teest. Kaotaja kiituseks laulan sest võitjale lauldakse niigi. Kurva ees kummardan. Löödu ees, langetan pea maailmast loobuja loob. Leiab unedes eneseriigi. Tõeluse talu ja salajõudu ja suurust. Keegi ei tea. Kaotaja kiituseks laulan ja ilma olija iluks. Põla do pärgan Ta kõrgele laubale vajutan suu. Sellele, kes suudab selgust puuduvast kogu eluks. Kerge ja sir. Neid võluvalt valusaid augustiöid suveküpseid ja selgeid ja vaikseid ja täiskuu kummalist valgust täis. Mis hull helli hooge mu üle küll käis ja tundeid nii 1000 paikseid, kui astusin teid keset augustiöid. Ma ei teadnud, millist pean minema teed. Teadsin vaid, et mul tuli minna. Saju kusagil kaugel mind ootama pead. Vana sõbramees, kuu. Sina näed ja tead, koonda valgust mu teel sinna ta juurde kus jõuaksid lõppu mu teed. Ma teadsin on küllalt ka lõputa teid. Et lähed ja lähed ja ei leia sind üles. Justnagu ei olekski sind. Las olla, kui kõrge mu mineku hind jätkub, augustiöö, odüsseia pikki lõhnavaid, kuuvalgeid sinuni, teid. Saadab diali. Ainul tuule ära karda oma emaga. Ma ootan täna küünlavalgel See küünal täna viimast korda on iga alge ö algustumise too koos. Segame armastuski suure. Eve ja sajab helevalget lu. Sa Hainultule, ootan sind võidule, saadule ja mu juurde siiski. Ma kaalun alati mu lähedal. Keskkriminaalkeelse tühja tuba ja köök lava saadab kõikjal. Ma ootan täna küünlavalgel Seegi täna viimast korda põle. On igal ööl algustomise. Koos leegiga Me armastus, suur. Ja väljasaajad helevalgeglu. Sa ainult. Tuuleootan sind Loitule saadu lööja. Ja mu juurde siiski. Siiski. Und nägin maailmast. See meeletu mind püüdis ümbritseda ühtida mu kujutluse kallastega. Ma otsin muud. Muutsin ootamatut, otsatud, kui universum uut ning virgutavat sule olemust. Oo, maailm ole suurem Nii sündis vastus, mille pärisin. MUU purustas mind, valgus pimestas. Maailmapõhjast purskub plahvatus, mu lootused, kiht kihilt, lõhestas ja tuline. Mind muutis tundmatuseni. Hing üksi värisev ja alasti, ma ärkasin. Ning tähed sadasid. Arr kirglikuna sirutasin käe. Ja naerma, pahvatasin mõistes und, mis nägin maailmast. Sa ära küüsi milleks ja kellele? Ja milleks ikka? Mu süda valuta ja mul On kõigest, mis seni köitis Me? Ei. Ma tean, et kuskil veel onu Tranna ja uusi sündmusi võib tuua. See igatsus Me kaugusesse kanna. Ja eks lemistel õppu maine. Nüüd lähen jälle, kuigi seda leinamissi ja sinu juurde maha. Kui kuskile vaadaval istik Ja sõnajal, Murada sinnale. Kuid kuskil temal eestid Ja ja sõna ja. Murra ta sinnale. Maad ja need igatsus on kõikjal saama. Ei saa ju põgeneda Enda. Loodud ekslema ja sööma. Kuid loodu ekslema ja hinga. Kui sul kedagi ei ole Keda armastada, omaseks nimetada isa, ema, venda, õde, naist, last, ja kui sul ka midagi ei ole, aga midagi soovimatut küll on kahtlustus kuidagi su peal inimeste halb arvamine sinust, halb jutt ja nii edasi. Siis vali enesele üks omaks, kes õige truu sõber on. Vali töö. Tuima meele rammetuses laisaks jäänud käed hakkavad vastu tahtmist tööle. Vaim uskumatu, kõva puune, katsub pilkavalt naeratada. Nii osa võtmata on ta kõigele. Nad harjuvad enne vastu tahtmist. Uskumatult. Siis läheb, läheb aegamööda. Julgus tuleb aste-astmelt sirgemaks hakkab keha tõusma, kärmemalt süda tuksuma. Tervemalt soojemalt. Sina usud? Sina loodad? Sina hakkad armastama? Iseennast. Iseennast enesetöös ja suur on see, keda sa armastad. Suuremat inimestel ei ole, kuid tegu. Kahtlusheitlus. Võimuta kaunis tervis, väsinud tõearmastus, pleekinud ilu tundmus, uinaku sarnane, aus meel, nüriks jäänud meelte teravus. Nad on üles tõusnud, töös kujuks, saanud elavaks nähtavaks. Enesetöös oled sa üles tõusnud? Tema armastab sind. Sinu töö. Sina teda. Ise tehtud, hästi tehtud, kuulsite lugemas laulmas Andrus Eelmäed. Luuletekstide autorid olid Betti Alver, August Sang, Doris Kareva, Lembit Eelmäe, Indrek Hirv, Ellen Niit. Saate instrumentaalmuusikavaliku tegi virve Pulver. Kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.