Tere päevast, armsad kuulajad. Mul on Liinakus maja, irve, Kulver, rõõm teid üle tüki aja taas kohata. Kalendri järgi oleme ikka veel suves, kuigi viimased päevad on meile näidanud hallivõitu nägu. Septembris on küll veel sooja lubatud, aga ei me ette tea ega lähe ka ennustamise tänamatule teele. Lootkem parimat kõiges. Eks lootustele teatud ka õige pea meie rahva ees seisva saatusliku otsuse tegemine. Sel teemal jõuame pikemalt rääkida meie kahes septembrikuu alguse päevade ees. Täna aga võtame suvest veel viimast ning viime teid kahele rõõmsale peole. Mõlemaid peeti ääres ja mõlema mõte oli austada eelkäijaid ja eakaid inimesi, tugevdada sidet põlvkondade vahel ja lõpuks tunda lihtsalt rõõmu üksteisest ilusast suvest. Elust. Juminda poolsaare rannakülade päeva peeti juba viiendat aastat. Oleme neist päevadest oma saates varemgi tekkinud ja siis ta ei hakkame täna teile üksikasjaliku pilgu tee enam andma. Küll aga tahan siinkohal öelda, et sellest päevast on saanud mu kodukandi inimeste jaoks tõeline rahvapidu, mille õnnestumisele aitavad kaasa väga paljud. Rõõm, oli seal näha ka vanemaid inimesi, kes muidu kodust väljas suurt ei käi. Kirikuõpetaja Jaanus Jalaka õnnistus olemas. Loksa vallavanema Madis Taxi saatesõnad samuti, kuis see tore rahvapidu alata. Esinejaid oli lähemalt ligemalt, rannanaised keetsid vägeva uhhaa, lõpuks löödi tantsu ja kõik pilved, mis tol päeval eestimaad katsid Jaagust ämbriaid viisi vett alla valati hoidsid hoolega Leesilt eemale. Rahvas on ikka külalistest lugu pidanud, siis andkem tänagi esimesena sõna või õigemini laulujärg Mait Maltis ele äkki see oli seekordse rannakülade päeva peaesineja. Kuulge, jutud Talloo. Hoid. Vello. Elad? Metro. Kohe on algamas Juminda poolsaare viiendad rannakülade päevad. Õieti on nüüd sellest saanud rannakülade päev ja iga kord on meil olnud siin külas üks tuntud ja armastatud solist, sedapuhku siis palusime Leesile härra Mait Maltis, tere tulemast. Tere päevast. Esimest korda siin muidugi muljeid veel ei ole, aga tegelikult tahaksin ma küsida teie enda kohta ja teie suve kohta selle tänavuse kuuma suve kohta, kas kõik nädalalõpud näevad niimoodi välja, et ainult ratastel ühest kohast teise ja esinemine esinemise otsa? No eks ta enam-vähem niimoodi kipub olema, aga ei, ma ei kurda, sest et on aega saanud puhata ka perega koos käia, ees, nautida sooja ilma, ma ei ole päevitaja tüüp, ega ma ei kipu päiksepaisteline lesima, aga niisama ütleme toimetada päikse käes meeldib küll. Puhkasite puhkasin naise ema juures Kesk-Eestis, seal oli lähedal järv, kus saime iga õhtu ennast kastmas käia, seda päeva kuumust ja niiskust maha pesemas. Paljusid puhkustis jagus, ütleks niimoodi, et nädala algused sai puhata, esmaspäevast neljapäevani puhkasid ja siis reede-laupäev vahel pühapäev otsa ka veel, siis tegid jälle oma igapäevatööd. Hakkasin üks pärast arvutama, et no 34 aastat juba laval julgeolek on nii südamelähedane on, et ma ei ole kõrval astunud seal trankriltel nihukesed kuulajad teile meeldivat, ütleks niimoodi, et tänapäeval ei ole enam kuulajatel vahet, nad kõik kindlamad, et kui vanad hindavad tänaval Eesti muusikat üle kõige minule vähemalt tundub niiviisi, aga siin sügaval stagna aegadel, siis oli küll niimoodi, et eriti Noortele esineda ei tahtnud, nemad tahtsid saada ikka oma tümpsu, mis oli tol ajal nagu tabu, aga nüüd on, seal on kõik see saadaval ja nüüd on nagu ühtlustunud kuulajaskond. Inimesed võib-olla on hakanud hindama nüüd juba ka natukene teisi väärtusi ja ma usun, et needsamad noored nüüd, kes võib-olla siis ei kuulanud teid, on täna ehk juba väga meelsasti valmis kuulama, sest minu meelest teie lauludel on ikka see hea omadus, et see pole lihtsalt mingi meloodia, seal on alati ka ju mõte taga. Üldiselt jah, oma laulu sõnadega olen väga rahul, ise ma neid ei kirjutage, kunagi ei ole proovinud ka? Ei tule, ei tule välja mõelda, sõnade autorid on mul trehvanud päris head ja nendel on kõigil oma sõnum ja sisu taga ja niimoodi on lihtsam laulda ka üks vahe, ma laulsin rohkem nagu kantrilaule, aga see aeg sai ka otsani, ma laulan nagu öeldakse, seinast seina, peaasi et tal on korralik meloodia, silmal alane. Missuguse sa kujutad ette, noh, ütleme siis oma vanaduspensionäripõlve, kuivõrd me räägime pensionäride saate jaoks täna. Millisena ma kujutan ette, ma arvan, et ma laulan niikaua, kuni suu lahti käib, õnneks mul ei ole seda alkoholi kurja ei ole mu sissetunginud ja ma ei ola, ei õlut, ei suitseta. Aga kui pidu on, siis seda kangemad ikka pruugin, aga ma olen seda tööd teinud, ma ütlen juba niivõrd palju aastaid, et alkoholi ei ole kunagi seganud mu töö tegemist ja mitte kunagi ei ole jätma kuhugi välja ilmumata kas või sel lihtsal põhjusel, et unustasin ära loomale pea vastu võetud sõna ei ole kunagi olnud sellist luksust, mõnda ei luba, et ma lepin kokku, et ma tulen esinema ja siis järsku selgub mõni päev hiljem, et oi, aga ma pole üldse kokku leppinud. Niisugust asja ei ole veel minul olnud. Teate, teeb tihti, on olnud küll küll ja küll näiteid. See on ju tegelikult rahva petmine ja oma kuulajate petmine ja, ja minu meelest see mõjub eeskätt halvast ju sellele Pitjale endale. Kindlasti näiteks mul tuleb meelde aastatetagune esinemine, Mati Nuude jäi miskipärast Hiiumaal ilmumata, aga ta teatas sellest aegsasti ette, nii et nad otsisid mind ülesse ja nagunii asendus esinäeksin sellega mingisugust, kus olid külapäevade või midagi taolist, aga väga raske on esineda kellegi teise artisti asemel. Algselt välja kuulutatud kõik teavad, et see artist tuleb ja kohe peale sellega võtandinaadist keegi vilistasinud välja. Aga sa näed niukse passiivsusega, rahvas siis kuulab ja vaatab seda üritust. Nii et ikka on alati hea minna sinna, kus on sind välja kuulutanud. Ütlen teile, aitäh, et saite aega siia esile tulla ja seda seltskonda rõõmustama, need on minu kodukandi inimesed ja mul on seetõttu siiralt hea meel ja soovin edu ja ehtlejate kunagi edaspidi tahtmist tulla siia veel. Aitäh kutsumast kindlasti tulen, kui kutsutakse, ma siin põgusalt sõitsin natuke ringiga, vaatasime fantastiliselt, ilus loodus, ilus kant on väga ilus kant. Taaveti Itaal diivani pooleli elu oli lapsest, ta tahab juba siis, kui talus karja saadeti. Sellest ajast rääkis kulle voolis pajupill lõpetuseks näiteks taotlusi. Kui vahel. Siiski, küllap, aga sellest allersil paar tulla. Kui. Üllad aga sellest Allasid, ta kaob. ILU saata. Kaudu ja. Kaugelt ilusa. Kõigest sellest räägiks, mulle on ta voolis pajupill ja ta lõpetuseks taotluseid kui printsessi nime, aga sellest alle sil, aru saa. Kui. Nad aga sellest aadressil. Tao kive. Vaadates usaldab kaubelda taotleda arvurjed, osanud ta jube. Kaugelt. Kaugelt vaadates? Kaugelt. Kaugelt. Kaugelt. Juminda poolsaare rannakülade päevaga on ikka tahetud tähistada Eesti taasiseseisvumist. See on olnud ka selle ettevõtmise algataja. Maila vestrumi mõtteküntud liivariba ja okastraat Randlase ja mere vahel rääkis las ta kümneid liigagi kõnekalt iseenda eest. Rääkimata sellest, et sul oma õue Alt ujumast tulles veidi dokumenti nõuda. Kõige valusamalt tunnetasid sääraseid asju mõistagi need, kes kunagist priiuse kogenud eestiaegsed, inimesed, mitmeid-mitmeid aastaid tagasi rääkisin kunagisest külaelust oma ema naabrinaisega. Minu ema jutt on tänaseks väga napiks jäänud. Naabri ema on igaviku teedel. Aga nende jutt on mul alles, olgugi et üsna väsinud salvestusena ning selle tahan teile siinkohal ette mängida. Kodurahvale veel nii palju, et räägivad mardi Juulia toominga, Agnes ning meie jutt algas pidude pidamisest nende noorusajal, mil Taburla küla oli rahvast täis. Tuuli räägib veel kohalikku murret, loodan, et saata. Inimesed olid rõõmsameelsed, laulsid ilus. Oli nooled ja varred ja põles laulukoor, ühed aivar kui lauluproovid, kõik vanad inimesed olid seal kuulamas laulu. Kas see niisugust asja hea oli, et noh näiteks ütleme, kui noored seal peol olid need siis seda vanemini sinna turi, kas te panite nagu pahaks seda või olite tavaline? Seal oli meil tavaline, aga maa poole on kuumtöötlemist ei olnud ta enam ei saa nii palju vanu inimesi, minule meeldis, kuidas käib. Ajaseisuni vart, pidu, vanad tahtmist, naiselt kaitsja oli lõbus. Vaid inimesed on ju nagu ühel meelel ja kuidagi sõbralikumalt. Aga siis meil laulupidu roma kuueviga kaitsja, kui Taburla oli ammu aastaid tagasi rahvast täis, siis sai ühe niisuguse suure peo ära pidada ka oma kõlaga, kui oli, oli jaanipäev, kui oli põhjust, jätkus rahmeilasematso surma, vana maja, usbeki näidendid olid, käisid seal väitlejad oma oma rahvas, yhe tegevused just täpselt sellest samast ja seda enam õieti oleme ainult fundamentaalsem. Ah, seal teisest külast olid inimesed diabeedi deodjale näidendit ja pärast tants ja vaik ja selles samas väikses külas, millest ei ole. Ja, ja seda lausa imelik Corbu, seda ma usun, et päris mõelda. Mäletate, seda küla ja õitseaega olid seal ikka väga ilus, kui palju oli veel noor, eks ole, ja minuealisi. Meil on nii palju noorek ja me sobisime laulukooride näitemängud ja neid on ju muidugi väga tore, et need on olnud, aga kuidas need talutöö selleks aeg-ajalt sel ajal talus kannatab? Oma sai tehtud, siia ei käi, üleajatöö oli tehtud ikka õhtul harjutuses ja siis, kui pidu oli ja, ja peolt kindlasti juhtus ka, et alles valge Varul sai koju, eks kasuviti küll. Ega siis WC jäetud koju magama gaamikes sädavad välja. Lätlased seedule küsimuseks, et te olete peol olnud tööd teha ei ole keemiaga Gide, olles oma ajas pead tegema. Kui. Kihvt kaelutama aulas armu saada, aga see oli ka minu mees ja täpselt ei mina ka, mulle meeldib surmatunnini ikka nauti korda, vanemad lahutasid, tuleb ikka tööl käia ja luuslanki lüüa. Need nagu nad, nendel oli ju niimoodi, et üks töö oli siis meretöö ja teine oli talutöö, kuidas need omavahel jagatud said, sama täid tehtud tänu tööd ja merel käimisega oma pererahvaga kaasa. No ikkagi või oli, eks see ikka väike. Ja, ja eks siis käidi Fereti niimoodi omale lõksi oli siis oli teisest pärast ka ja käidi kampas, nii et olid nagu talgute moodi kuju, tööd ja seevastu edasi. Raha laualt tagalas käimine käis aitamas, teine, seal tasu siis midagi kolm korda päevas süüa ja see oli loomulik, hea tahetudki meil ja kui öösel oli tarvis, siis läksin hea meelega ära, eksis ja tuli ka ikka siis ei kata ühte. Ja ega see vist siis tuleb aeg, et palju maksab ohe rahas palgast maha visanud, kinud asjade peale minu ja edasi 12 korraga merel käimine ja heina tee, kuidas üldse taluda ega teinud päev päeva kõrval ei olnud seda merel käimist ka. Vahetevahel tuli minu isa ikka vahest ütles, et seinad jäävad ja natukene ka seista, aga tuleb käia merel kalaga või siis siis kui kala tulid, siis kogu aeg suvel heinaajal ei saanud päev päeva kõrval, aga sügise koorik aalset komas seal rukis ja aga eks need oli kaloivata käsitsi, oli ju kõik see töö ja tegemine, ega siis ei olnud ju midagi niisugust kombainisiga, traktoreid, seen ranna peal oli üks niisugune vilja peksumasin, lause oli kuskilt vast sakslast Vägust pärit oligi, ablas oli, aga siis oli selline lugu neil hõikasime viljad ära ja siis kutsusime selle alla selle masina peksma, lihtsalt siis ta oli niimoodi, et ühte talu õieti viljakoormat kokku ja siis jah, terve küla omad ja siis olid igaüks aitas üht ja teine teist niimoodi, et siis viljad läbi said masindatud asi oli nii puhas, veidi kottides matkamine veskisse, kõik tennisemasina suunas ära Jaanus rahana teha midagi suisa veskisse ja seal sai siis selle manna ja jahukaev kõrgem sort, esimene sort, teine sort niimoodi, et oli väga ilus jahuda. Raasikul täitis need sordid ja ikka hakkas talu lausidel seda müüa. Müüdud kulus omale lihtsalt, esiteks oli vähem seda ja siis hariti meil seda põldu ka rohkem. Nojah, ja siis saime niimodi otra, lima, asu, saime oma kruubid oma käest, jah, kartulid olid hiljem ka, läks nii, et saime peaaegu. Siis küll enam hiljem joostes osakese alguses muidugi ei olnud nii palju oma kodu täiesti saiaga, ikka farmed Leedust ja leib ka. Grupis oli oma väestiani sooli, suuremad pühad olid. Talvel olid jõulud ja uued aastalt lahti, tehti ka kodust saia ja no seal ikka nii väga maitsvaks aiani. Kodune kodudestad, hoia hea kodutehtud saiana ära varada, seda aevastus kasvatajast. Jaanipäevaks ja alati nelipühadeks ja kooke seda kiiremini ja talvel oli siis oma kasse odrajahu, siis ma mäletan kapoviimaja soodaga pandi ahju köeti talvel tihedasti ahju ja. Peab ikka ja siis rai odrajahu koogsas ninaga ja küpsetatud, mitte igapäevaselt lõhkastet jagartule, jah, eksis support, rekka põhiline liha ja kartuli ja proovisupp, diagrovi putru, jahu, kodune hapupiim, kuid hästi võid, siis pandi vimi Apo viimsegi ja siis see oli ka väga maitsev pudru, kartulipudru endiselt lihtsamatult ja oma lihaga tuldi välja. Ei-ei, liha ei ostetud, ikka suured seadiabeeti. Sellest alustas, ütleme siin oli 27 hektarit maad, eks ole, ja kui palju siin selle kohta loomise Spit lõpu poole pärast oma eeskuju, isa jääd vanemaks, siis oli vähem, aga kui nad olid ikka elujõulised ja siis oli ikka kaks, kolm lehmaolija ja isegi oli meil Veedis, nagu need sead, toit, Porsagi ma mäletan, ema käis ikka öösel ekkele söötma, sotsiaalvars sai, samas on kolme tordi loomi, kuidas kunagi ja kui ma päris olin, siis oli ikka mitu lehma, kohe siis oli veel asid kaike multikaid ka ja piima viidideesel meiereis. Sellest saime raha. Hooaega hobune, hais oli, hoolduskaid tunti ja raha ei saa, kas või kevadel varakult, põld ei paguneid, majasid tungis hätta ka siis vedru äkkega siis verd täis, nakatas ülevel aastasel jah, tööd oli omajagu. Saajotad lastelt nautitaatoredid ikka tööl olema, vaest vaatasime kadeda meelega suvele, aga et oleks tahtnud merre minna, ujuma ei saanu heina vaja. Hardama tööd nokia kohast, meri siinsamas loeks mõttes ikka lipsasime, leiame üles ka ja minule meeldis heinatööaega käisime tegemas, siis oli meil metsas, olid veel kasvud seal kapsad ja kaalikad, peedid ja porgandid. Käisime näitel kastmas, üks auk kaevati sinna kuskil lähedal, Läsised auks ostsime Hekwellu lähedal, siit otsida ei ole pikka kilometraažist. Jaajaga kevaditi, kui saime solismaasiga ostu, siis, kui oli juba tööd tehtud, lippasime Marta Pääle kahekesi veel kastma. Taimi, sinagi laatori ja, ja see oli huvi asi käia oktormilts, kastsin määra, tulime jooksu ühele noortel särgid, jalad oleksid Ülo samamoodi edasi arenenud, siis ei oleks olnud ikka üles. Elu läkski, aga ikka paremuse poole. Vahoe sajustati. Kes ikka tööd tegid? Aga teil on oma oma uue tubased tööd teha ei saa ja ei saagi poolest ikka veel peale istuma, muidu ei saa. Ma ei saa isegi, süda valutab, heina ja terasesadam tal teinekord kuumapäevase musa ei istu, siis sa ei saa mitmeid. Raami algi kardavad, kui esimees sinna võõras koht. Niisugust tunnet ei ole ikka kui oli siin Ani taas muutuda. Aga mis te arvate nüüd, mis sellest külast kardasi peaks saama? 50 aasta pärast? Ei ole siis. Aid kaja kerkivad igale poole, kus suvemaja näe, päris. Läinud laupäeval kogunes vihmale vaatamata kenake rahvahulk Läänemaale kiideva küllakutsuja oli väsimatu proua Merike Liivlaid ja see oli tema suguvõsa esimene kokkutulek. Et mu vanaema sealsamas sündinud ja kasvanud olin minagi, osaline nähes oli väga tore kohata esimest korda nähtud inimeste juures tuttavaid näojooni ja mõelda tagasi ühele pikale habemega 105 aastaseks elanud kalurile nimega Jaan ja tema naisele liisule, kes mõisas kokaametit pidanud ja väga häid sööke teinud. Küllap olid need oskused tema kaudu jõudnud kokkutuleku päevani välja, sest sealgi pakutu pidi keelata olla viima. Tõmbasin peakorraldaja Merike hetkeks melust kõrvale ja küsisin, kuidas tal endal ka tunne on. Mul on juba päris hea tunne, meid on ikka nii palju kuskil, lugesin kokku ka, et pluss-miinus 10 ja tuleb 100 inimest Rootsist ja Kanadast. Kahjuks meid ei ole siin, kuigi seal veel on neid elus. Aga järgmine kord ma arvan, et on nemad ka. Ega see vist ei jää meil viimaseks, kindlasti ei jää see viimaseks, sellepärast et inimesed on järjest enam hakanud huvi tundma eelkäijate vastu, ütleme siis niimoodi ja see teeb minule küll suurt rõõmu, sest keda me siis taustamaja ja meeles pidama ei peas, kui neid, tänu kellele meiegi siin ilmas olemas oleme ja kes meie teed sillutanud on omal kombel. Aga millal sinul see huvi tekkis, et vaataks, kes need kõik olnud on, kesid läinud, on tegelikult see hästi tõsine huvi tuli mõned aastad tagasi 90.-te algul mul õnnestus saada Hansmanite sugupuu siis tänu oma onule, kes elab Kanadas, ta aitas mul selle lahti harutada. Seal on ikkagi veel üsna noor inimene, oled muidugi veel, tavaliselt hakatakse nende asjade vastu huvi tundma hiljem, aga võib-olla see tõuge on tulnud tänu Liinale, kes on meie ka sellest sugupuust ja tema oli tegelikult see, kes siin kuskil viis-kuus aastat tagasi hakkas otsima, kiidevastama juuri, käis vallast küsimas ja ja siis kohtus veel minu isaga, kes on viis aastat tagasi ära surnud, sealt siis tuligi see tõuge ja siis ma hakkasin seda sugupuud harutama ja tegelikult jah, me olemegi koos praegu tõesti nii, et me ei olegi kunagi elus 11 ennem näinud, mis seda suguvõsa kindlasti ühendab, üks märksõna võiks olla meri, mereäärsed inimesed, minu meelest natukene lahtisemat, võib-olla ärgu teised pahandagu, aga lihtsalt mereäärsed inimesed on pidanud võõrastega palju läbi käima ja ei, meil ei ole neid juhendanud, aga eks ta ole ka lahutanud, sest kui me siin üksteisega tuttavaks saime, siis üsna mitut puhku kõlas, et need on meil Ameerikas ja need on Kanadas ja need on Rootsis ja üle mere läinud on sellest suguvõsast ikka üsna üsna suur jagu inimesi, aga seda rõõmsam oli näha, et neid väikseid järeltulijaid ja hästi palju kõike seda niimoodi siin vaadates seda, mis sa oled siin teinud, kõik on ju valmis pandud ja sätitud ja inimestel on ainult tulla, siis mõtlesin, et kust sina küll selle energia võtad, sul tegelikult on ju seda oma kodus tööd niikuinii pea ja kaela, sa oled siin üldse niisugune ergas inimene küll tegeled sa käsitööga ja, ja lambakasvatusega ja aitad oma järeltulijaid, kas sul on päev pikem või jõudu rohkem, oh ma ei oskagi öelda, lihtsalt on nii läinud, mind on tegelikult kõik see huvitav, no need sugupuude uurimised ja natuke seda ajalugu ja tausta ja ma arvan, et ma teen seda tööd ikka veel edasi, sest küllap on ikka veel midagi uurida. Kindel see, kui sa kõnnid siin oma lapsepõlvekodumail, kas sa siis aeg-ajalt tunneb ka need, kes läinud on, need, need on nagu sinuga, ma arvan küll, et tunnen jah, võib-olla, et see ongi nende tuvi, et kõik asjad saavad ühele poole, mis on ette võetud, et mul küll on korda läinud, mis ma olen omale mõttes võtnud ja plaani võtnud, et üldiselt need ikkagi on ära täitunud ja ma olen päris rahul sellega. Lapsed õpivad üks tütar ülikoolis ja pojal on pere ja väiksem tütar veel käib Haapsalu gümnaasiumis, tegelikult ma arvan, et see on ikkagi juba eest poolt ka tugi, et kõik nii nii läheb, kui inimene ühte õiget asja teeb, siis antakse talle selleks jõudu, küllap vist vaatame, mis sellest tänasest päevast edasi saab ja ma usun, et mõne aja pärast tuleb see rahvas, aga siis juba võib-olla veel rohkem selle õue peale uuesti kokku vaatama seda kohta ja tundma siin teda suguvõsa pesatunnet, mis meil kõigil elus ju väga vajalik on. Sealt me selle jõu juhtub sammutanud, oleme kutsutud meid veel kord kokku, ma arvan küll see olnud kõige hullem. Nüüd on suur eeltöö ära tehtud, nüüd pole muud kui ainult hõisata. Täpselt nii, aga kui kergitaks natukene kardinad ka selle eeltöö tagant, kas mõni päev oli ka niisugune tunne, et no kohe mitte kuidagi ei jõua ja kõik asjad jäävad hiljaks, see asi ei lähe tegelikult selle tänase kokkutulemisega küll ei olnud, ma ei tea, ma kohe tundsin, et laabub ja kas kala tuli merest volilt? Kala ei tulnud, kala meie nüüd ei saanud, sest kahjuks tulid tormid ja midagi pole teha, looduse vastu ei saa, eks seegi oleks mereäärsetele inimestele tuntud asi, et sa iialgi ei või öelda midagi kindlat, et see täpselt nii on ja nii läheb väga palju andmist, tugevamat ja kõrgemat ja meri on see, millega on pidanud rand, on eluaeg arvestama ja Harjumaa ja seetõttu ei saa kunagi öelda ka nii, et ma teen seda või teist ühel või teisel päeval. Kõik ei olene meist, jah, kahjuks küll, nüüd on aitäh ja lähme siis vaatame, mida need teised teevad. Päev on veel pikk ees ja lähme. Poiss unistab valgetest ja senini seest rannikuviir ja tormides luudes ning kuul ei ole. Ja ka viisid ka paraski. Esskaadreid hoone. Teadla Veevalaja reljeef. Ja sakamati otsas piraatidelentino sorry. Unenäos pauguvad ka vurrid. Kui taevad ja lasti Siim kiidevas suguvõsa kokkutulekul on parajasti üks niisugune mõnus hetk, kui kokkutulek on avatud, inimesed on keha kinnitamas ja meie teiega ära Ewald luisk ajame vaikselt siin ühe kummipaadi peal istudes oma ettejutud reaalne ja te olete selle kokkutuleku kõige vanem inimene, teil on eluaastaid tänavu saanud niisuguse praegu ja ma vaatan, et ühtegi niisugust inimest, kes oleks minuealine ja keda ma tuleksin ja ja annaks käe ja kõik on juba noored juht, noored, puuvõsud, aller, vanad oksad on sammaldunud ja kadu mullas, juba. Noorpõlv on nii palju sirgunud peale juba, mille rahvas on niuksed, parajad haljad, oksad veel, aga neid on nii palju. Eks see ole muidugi kahju, sellest ju on, et seda põlvkonda, keda teie esindate rohkem tõesti ei ole, ei ole järg, kuidas teie elukäik läinud on, selle 90 aastaga on ikka üht-teist nähtud, mina olen jah sõjast tervena välja tulnud publinatsioon aastal läksime kroonukeskkooli ja keegi ei hakanud vastu. Õnneks jäin sisse ja elukjal ja pärast olin veel peale Luki lahinguid veel Kuura maal ja jalgsi Riia linnast Kuura Motaažid oldud, kui praegu kannab autoga sõita, head jalad pidid olema ja, ja siis oli, ma ei tea, jalad olid niivõrd kerge, diisli kees ja, ja koju ikka tee koju G ja seda oli lõppenud. Juubeldas need sõdurid lasid viimased paugud rauast välja ja ma tulin tagasi, algasid jälle oma merepigiteed ja nüüd te olete kalur olnud kogu aeg elu, kalur. Kalurid ei olnud väga vilets, kala oli rikkalikult, aga praegu on meri merest välja püütud eestima lompi pidanud Venemaa suure tehnikale vastu, tal olid suured viisid, tulid Vene valitsus ei olnud, siis olid pisikesed niidivõrgud ja iga kala, kes seda paksu võrku ei läinudki. Niidutabiilid õige peenikesed võtabiilsusega poja kinni ja see tegigi. Ja te mäletate seda aega siis ka, mis oli enne seda suurt sõda, eks ole siis Pütsitega juba kala ja siin ei olnud veel juuniorid helge valge merimerede luukõrgusega. Olin poisike, hakkasin siin, sest mu ema on siin sündinud ja kasvanud. Hakkasin seda küla vahet käima siin ja siis ei olnud jalgratastega ikka jalgadega, ei olnud bussimingisugust külaelu, siis tundus inimeseni rohkem, küla kubises tõesti ja kõik püüdsid ja inimesed elasid lihastega. Põldusid tarvitati palju ega merest täitsele toidugi meres kõik elamine oli üks lehm ja igas peres ei olnudki hobust tarvis, aeg kulus kõik merepüügiks, kui jää ära läks, siis oli soomkala niuke kohad ja ahvenat ja, ja siis hakkas pilgupüüdja sügise poole, siis hakkas Saaremaal kilupüük, seal olid väiksed saunad, kalurite maja oli ehitatud, seal nad siis elasin, liigagi talv tuli, siis tulid sealt kella. Ei käinud ja ei käi ja Hildis talvekeelse püüniste korraldamine, kudumine siis ei olnud veel valmis mõrrapüüki naised ketras lõnga ja siis kujuti, poeg, kujutised, mõrad kanepist lehtedelt Kernati mõrvale ongi see ei pidanud, need on ja see oli niuke visa ja riik on niisugune asi, et kanepit kasvatanud siis suur patune, siis siis oled kõver, parkimine, politseilik, sihukese vilja käib pikali maha. Aga eks need naised sõitsin, kaevurite naised said mõtisid. Okk, püünised võrgud ja ketras rõngad ja kuju ka ja õiguse võid silmadelegi hakata, sest ega elektrit ei olnud, kasvata lapsed ka ja toida mees ka veel lõbus, kalasaaki ei tule, aga noh, see on vist nali. Mees oli ikka pere toitja ja mujal tööl ei käinud, kui ta ikka oli kodune kodune kodule, mõtlen kala, meil peab olema energiat ja särtsu ja kiirust ja jõudu. Ja, aga kui sa jääd tühjaks, siis üks null poli kunagi, et kui üks vana laskis karstinurga lahti vana läks jorinal meres oli just nimelt. Aga lugu on ju ka selles, et eks mered ei ole niisugune ja kui sa seda terve elu oled teinud, no küll on raske sellest lahti öelda. Kui sa oled hakanud armastama, siis noh, on igal ajal ilus. Tormis ilus ja peegel Vaikesega ilus, kõige ilusam ta on siis, kui tuleb kõue vahivälgud ja kõuetuul keerutab, siis muutub valgeks roheliseks laineharjad, kuppel kui tule treerist, ulm, nagu ütleksin. Et ajab hirmu peale, ka kalamehed olete näinud, seda olen näinud. Aga merel olla see, ma tean ainult seda tasastaga, kirvetormi, see oli küüne katsumused ja paadid tõstab päeva, aga kui te olete armastama hakanud ja ta sulle leiba annab, teda ei, kus sellega ja silma all on ta ju kogu aeg armas vaadata, eks ole, ja anna lapsed, need jäävad rannalasteks surmani ja avastanud nii ilusad soojad ilmad ja gruppielda meres ja minu isa on nüüd niisugune. Ei, enam ei käinud nendest enam ei kannata enam merevett ja kõige hullem on see, et jalad on nii palju, jälgi teen, jalad olid nii kanged, justkui oleks need puust. Eks nad ole käinud ka küll munn, aga ilmika seletab ja merd näete ikka ja kõrvalolevad ilusti on kanal seisab vastu seina põle veel jooksnud, prilli pole veel käima, aga vaja võldega lugemisega küll. No mis aastatega nad seda tervist juurde suurt ei too, aga õnneks, et ta ikka nii palju on, et saate omaga hakkama ja siis nüüd selle kauge aja kohta, aga kui te noor olite ja, ja kui siin esimest korda see eesti mehel vabaks sai, missugused meeleolud siis külas olid, kas on need võrreldavad ka praegustega, kui nüüd Eesti uuesti vaba on või on siin oluline vahe? On ikka, on vahe, suur. Vahe on niisugune, et kui hakkan rääkima, ajab naeru peale, praegu on selle riigil on see nõukogude kord liin, inglased, nad ei saa sellest lahti. Üks asi on see, et kalur, kui olid praegu need kaluri surnust üles. Sa ei tohigi merele minna. Sul peab mereluba oleni, kulm põrkuse, tohin lask. Kujutit kolme võrguga, ükski kalamees ei ela pelga kalast. Kuule, lased kolm võrku sirgu. Hommiku tuut, kas jääb koloneliga? Mul ongi selline tunne, et see ilus elukutse, rannakaluri elukutse siirist jääb nüüd minevikku, siile, minevikku, siis oli, sul olid 100 võrku, oli sul 200 võrku, keegi ei tuld võrku lugema ega torkima klatšisse merele, kus ta sul oli paadi ümber olid võetud, selle registreerisid, kui läksid linna või kuskil vallast oli võetud ja sul oli vaba, tegid mis tahtsid, aga praegu, et kalakaitse tulebki, loeks võrgu pead üle ja siis maksad seal tuhandusi hirmus enam õnn siis üks asi oli see, et nagu praegugi kala läheb sul seda purjed, põleta seda mehelt kala, keegi ostnud seltsiga saatjast lahti, aga neil oli jumalal niuke asi siin selle endise Eesti valitsuse lõpus. Põnevuse kala ponid, käidi kauplemas maal, hobuse, need käisid kunagi Randes vastas. Suured sirgu, kotid pandi silku täisulastele ja tüdrukutele ja see oli senine tüdrukute toitis muidugi peenest, ei sealiha soolasilku pere pärast tuli kaks hobust laadis selle kotid silku täis Puise ninal, aga viimasel ajal olid lell oldud plekist, siis Audru, need olid kaubamehed, panid auto täis, sõitsid kusagile alevisse või linna või said kalast läbi nagu praeguselt kalaturgudel ja ka laiali. Aga kuidas teile tundub, kas külainimene ka muuta, kui nad on, võrreldes nüüd selle vanemaajaga ja praegu ikka ikkagi küla on nüüd tühi, siin ei saagi aru sellest muutusest vanadel kõikad. Nüüd olen mina üksi, pani nendes suguvõsas pealsed, liigun ringi, aga küla oli nii tühi ja, ja üks asi on, see tuul jäi, oli, kui sa hakkasid, pole ka Haapsalu poole minema. Need külad on mõni kakskolm, puna eitasin, põldu, ei hari lehmakandidaadi pidada, hobuste, see põld seisab žeepis, riik tahab küll põllumajandusharidusega inimene ei suuda, sa tead, vahe on sisse jäänud ja vahe on nii suur ja suuda peale hakata. Millist nõukogude inimesed jõulisi nii noorelt ära läinud, lasevad kõik jalga? Jumal ei ole ju töökoht, et kui seal kohalikest ei käi kuskil senti silpi, siis ei saa, aga vanasti pannud ka maal töökohti, aga inimesed püsisid paigal, omatanud maa kord toitis, saadi hakkama küll, aga nüüd lapsed olid, need, kes olid seal Keenia eestlasena tegid ületaks jäi ema või isa kepinaal kompis õues, aga need on need kepinal inimest veel järelejäänud lapsed, kellel tiivad kõne on, need lähevad ja see on kurb muidugi, väga tõsine. Mida teie tänasest päevast ka teete, kas need päevad kuluvad? Mina olen nüüd maalt ära kolinud, kus elate Haapsalu linnas, merest sai nii palju raha, et läksin, ostsin omale maja ja seal ma elan nüüd praegu naine on mul surnud ja pelsima saan 2800 krooni natuke ülejäänud 40 niukses hetki veel peale selle tuleb välja, mina elan selleks veel isegi ülikas noort rahvast liikumas on lapsi, lapselapsi oi, aga mul on kaks lapselast. Ma elan, kas olete rahul ka oma päevadega, praegu olen rahul gaasi kui tervis ja see seisab ja ma mõtlen, et olen otsa saavad, siis on läbi siis ei saa enam õuest välja, nõksistule toas olla, eks neid inimesi on ka, ju siis on kurb. Abi ootab, noh, aga mis teha nii, nagu see saatus kellelgi on? Jah, kui ikka lugeda, näete ja vaadata, siis ei ole ka veel nii kurb, ei ole, ei tule ja, ja ajan nüüd kogu aeg tervist, on ja ma loodan, et ega ega siis maa peale jääda? Ei seda tea keegi ette, kui pikalt teda on, aga no loodame, et jalad vastu peavad, nagu muud ei olegi. Seal oli vist jälle, jätab vahele, aga eks ikka seda tervist peab hoidma ka. Ega ta päris iseenesest siis õnnelikul saab hoida, aga meil pole, ei saa ka hoida. Üks asi oli see Tuudjaid vaestele raskeks lainetus, küll tassib sind juuksed tugevad ja vaikse ilmaga ihusilmaga üldse töö kerge muidugi on kerge, aga palju seda ilusat ilma ütleksime jah, üks vanasõna ütleb, et tuuliad, vorm on tema paga, ilm dub kala, liha niimoodi kalorielu ja kaluri elu on jah niisugune küll, aga midagi teha pole Eesti Moveerunud tühjaks püütud. Kilu ja räime leiab ka muud, kaladel Norra merel ju enam ei käi, ei lähe, ei lähe. Tunned, et jalg ei tõuse enam ja nii palju ühiseid olid mulle angerjamõrrad viis aastat tagasi ahhaa 80 viieselt püüdsite angerjamõrrad olid mul väike paatori omapärast angerjas, valif, niuke, hea kala, aga et seda rääkida? Ma mäletan küll. Päris lõbus, Aneti oli, aga ei suutnud enam. Üks asi oli see ka, et igasugused kontrollid maksud ja hakkasid tüütama. Hoviku passitakse sind juba nele Tjanud kuskil rannas põõsa tagant rannast juba mured nagu pooleldi kurjategija muljet täpselt vaadates, kus kohtusime, randa lähed, paadis on ja ära peitsid midagi. Oh jumal küll, seda kõike muud sinna oli vähe liiga palju teie jaoks? Jah, et ei saanud oma rahus, mitte ei jää ja kui sul on klappinud käik selle nõuetele ja dokumentidel siiani trahvi said kaela ja. Nojah, aga eks püütud ka ei tea, palju neid kalu KT käe läbi siit merest välja on tulnud, ma võin, seda ei tea, mina oleks võinud need küll Haapsalu linna alla matta. Ütlete nii, jah. On teil õnnelik käsi olnud, mul oli küll 13. aastal sündinud sõjas jäi terveks, kalaõnn on, vaata iga kolmest jäi paati ikka täis, ei ole. Tühja paadiga merelt küll. Kuidas vaatate nüüd sellesse tulevasse aega, kui ühe suure liidu osaliseks saame, kas see mõte teile meeldib? Ega teisiti üle ei jäägi, sest et mis me siin üksi teeni ja teised ju kõik elavad seegis seal ennem on olnud elamud kõik, mida mõtled. Ja kes räägivad, aga teised on ümberringi variety punt, oled siin üksipäini jeen, olin nii väike, ei saa unustada kuskil ega mitte midagi. Nii et teie olete poolt minule poolt, minule meelega siin, tahan öelda, suur tänu ja soovin teile ikka tugevat tervist ja suurt õppust merega edasi. Suur aitäh. Suur aitäh mind, vanainimest. Hakkame saate otsi koomale tõmbama, näevad, toetatakse ravikindlustuse eelarvest. Tuletame ühtlasi kõigile omaste hooldajatele meelde, et saame uuesti kokku kolmandal septembril kell 15 Tallinna kesklinna pensionäride päevakeskuses uue nimega ka Kesklinna sotsiaalkeskuses aadressiga sama liivalaia tänav 32. Juttu tuleb hoolduse vormistamise eest ja sotsiaalhoolekande osakonna tööst. Olge siis kenasti kohal, kel võimalik saata muusikaline kujundaja Virve Kulver ja toimetaja linna, kus ma tänavat teid kuulamast ja soovivad kaunist lõikuskuu lõppu kõigile. Olge terved. Valged kajakad gigaavad ranna tee loojangu tuulegeeridel jõua Valdo Randmaa, kelle aines murduvad. Lenin Suuma kuudel pinna küüneeided, Jaldan, kliima ja meierei on pööning ja kui kaua ei tahtnud videol vilkuma?