Kaks-kolm üks-kaks-kolm. Üks-kaks korda silmale. Ei sahise üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Kõigepealt kõigepealt palju õnne teile kõvasti kiita, teil oli nädal tagasi suur juubel. Tänan teid kalendri järgi. Jah, olen ma sündinud eelmisel sajandil, kuuendal oktoobril, 23. aastal kell kolm hommikul ja nagu vanaema ütles, kui ma küsisin, kust ma tulnud Holland ema leidis kardule vao vahelt. Seda räägiti päris kaua. Nüüd praegused lapsed teavad väga täpselt ja ja ja ma sündisin töökasse rõõmsasse peresse ja eks algas siis minugi elu ikka kohe tööga. Kui ema oli juba hulga hommikusi talitusi ära teinud ja leidis minu veel magamast, sest ma olin hommikuse unega, siis ta ütles kohe Saike veel magada. Aga. Kui ma olin jälle neid ettenähtud lõpmatuid talitus, töid, talu, Saradont, talutöö on ju ja talu kodumajandus on ju seal on, töid on lõputu. Siis ma katsusin lugeda. Aga siis ütles ema juba jälle seal lukked. Talu oli talu, oli Läänemaal Vigalas minu kodu, see kõnepruuk, sealse kõnepruuk ja kõnepruuk oli nõnda, et kui ma teises klassis ma käisin sealsamas Sigalas koolis kuulan oma kena õpetajat preili pistuki, kes oli Toilast pärit ja ta tegi meile diktaati. Ja ütleb tema, ma kuulan tema, aga mul tuleb meelde vanaemalättemäe. Ja kirjutan, theme. Ja muidugi olisemale. Nonii viisi. Sealt Vigala koolist, Ma tulin Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumi talu jõudis ikka koolitada. Ega see talle hõlpus polnud, Meid oli kolm last peres, aga meie isa ema püüdsid ja andsid hariduse kõigile. Aga samas oli naabertalu, mis oli ehk jõukamgi. Ja, ja ma tean, nende pere vanem poeg õppis minuga ühes klassis, oli, võinuks edasi õppida, aga peremees ütles, et aga kust siis hobused süüa, valitsused saavad ja ei pandud last kooli. Teised eluväärtused, jah, jah. Nuia siin kommertsgümnaasiumis oli jälle nõnda huvitavalt, meil oli ju palju õppetööd, sest lisaks keskkooliprogrammile pidime me õppima ka eriala. Ja ikka sellesama ajaga ja seejuures direktor ütles alati, et uneajast ei tohi lisa võtta. Aga kui me sügisel kooli läksime, siis läks tema kateedrisse ja ütles, et no armsat tüdrukut, meil oli seal kokku 1000 tüdrukut, sest meil oli reaalkool, progümnaasium, ärindus, kool, kaubanduskeskkool ja siis kommertskümnes. Ja kokku 1000 tüdrukutest ja nüüd te olete suve otsa puhanud, nüüd võite siis jälle tööle hakata. Ja kui paljud neist 1000-st üldse puhata sain, suvel on noh, sinul kuidas võtta, sest noh, see maatöö on ikkagi teistsugune ja võib-olla, et see oli tõesti ega, ja ega siis meil nüüd niisugust karmust ka ei olnud peale ujumise ja mängimise. Ma olin jõe kaldal ja me väga tahtsime ujuda ja me muudkui ujusime ja pidudel võisime meiega käia. Aga isa ütles alati, kui meid vennaga, meie olime nagu vanemad. Me läksime pidusse, läksime, soolikad, saaled, gümnaasiumitüdruk, sa tead ise, kuidas käituda. Aga mammalu, kuidas sõnu peale siis vana? Ei mina oma ema, minu oma ema ütles, et, et sa vaheajal, et sa tantsuvaheajal poisiga õue ei lähe. Nii. Ja siis nad käisid ka ise isa ema, sageli pidudel maapidu. See oli niisugune rahvalik ja tore perekonnaga kohe. Ja siis ma, ma ikkagi ja ma ise tantsisid, Kaaga vaatasid ikka, kuidas need lapsed, kellega niiviisi ja kodus siis ema võttis ikka veel mu läbi, mis sa selle poisiga tantsisid, sa oleks pidanud hoopis tollega tantsima. Nii et niisugune kasvatus oli meil aga ikka töö. Ja kui ma siis jah, kevadel õppeaasta lõpul tulin sealt gümnaasiumist koju, siis oli isa mul vastas ja ütles ka, nüüd sa oled talve otsa puhanud, hakkan tööle mõlemil mõlemal pool ja ja tavaliselt oli siis käsilikas sõnnikuvedu Cesale raske. Nojah, aga noh, ega siis mind ei pandud niisugust tööd tegema, mis konti oleks murdnud, aga ma sain ikkagi Gazaetata, sõnnikut võis juba laotada ja seda ma tegin. Nõnda ja siis tuli see, see õnnis gümnaasiumi lõpuaeg oli Saksa okupatsioon. Ma tahtsin edasi minna õppima Tartu Ülikooli eesti filoloogiat, aga sinna ei saanud ilma tööteenistusel ta Saksamaal Arbelstynst. See oli siis nii nagu meie tüdrukud ütlesid, et sa pead. Üks aasta saksa laste pepusid Harjumaa. No seda ma ette ei võtnud, aga ma sain ilma selle töö teenistuseta küll karmide eksamitega sisse Tallinna sotsiaal- ja kodundusinstituuti selline instituut oli, selline instituut oli kohapeal, see asus siis juba oma majast väljas, muidu selle instituudi maja ekstra selle maja, selle õppeasutuse jaoks ehitatud on haridusse, A8. Ja see on Eesti vabariigi ja naismeie Eesti naisliidu tegemine, niuke vajalik maja, sinna ehitati ja see õppeasutus olemas on. Tähendab, oli. Ja mul on küllap sellest perest ja nõnda ja lugemistahtmisest jäänud ikkagi niisugune matu, et aega tuleb kasutada. Ja siis ma mõtlesin sõjaaeg, noor inimene, mis ta muud peaks tegema kui õppima. Ja et noh, pere, ema perenaise tarkus, oskusi läheb ju igale naisele tarvis, pealegi ega siis noorel inimesel ikka oli oma sõber olemas. Ja mõtted olid ikka tõsised. Et ma lähen, õpin siis üks aasta seda. Esimene kursus oligi nagu üldkursus kus anti siis tõesti kõik, noh, laste kasvatamine ja lastehaigused ja ja noh, toidu tegemine ja maja korrashoidmine ja kõik niisugused asjad olid ilusasti õppekavas ja õppejõud olid kenad ja ja sai ikka pagasi juurde küll. Aga mulle hakkas selles asutuses meeldima, oli erakordne, õppejõud olid väga. Imelised pühendunud. Karolin on niisugune inimlik, niisugune humaanne, niisugune kaugustesse vaatav ja niisugune avar ja ikkagi nähti inimest sünnist surmani ja oldi huvitatud tema käekäigust, teate ja et noh, seda onu väärtust tõsta, et, et oleks selleks noh, teadmisi ja võimalusi. Ja ma lõpetasin seal sotsiaalosakonna, kui kaua see aega võttis kolm aastat aega ja 40. Ja siis viimane kursus oli praktikumide rohkem. Esimene praktikum oli mul vanadekodus, mind ma ei tea, saaditelenkaks kohtadesse, teine oli win disbanzer seal naha- ja suguhaiguste disbanzer. Ja seal ma nägin ikka ka seda sotsiaalset häda omajagu. Aga siis mul oli aasta lõpupoole praktikum haridusministeeriumis, mis aasta siis oli, siis oli 45 juba? Ja sealt 45.-st aastast, siis ma läksin praktikumidele lastekodudesse ja minu diplomitöö siis osutus nagu pedagoogika kaldu kaldega ja ja ma jäingi siis nagu haridusministeeriumile jäi just nagu selle sotsiaalpedagoogika peale. Ja pärast lõpetamist jäetigi mind haridusministeeriumi tööle. Töötasin seal kuus aastat, kuni. Hakkas tulema minu poeg ja siis ma läksin ikka kaks sammu edasi ja üks tagasi tööle, kui ta oli kolmekuune, aga minu ämm tuli teda hoidma. Sellepärast läksin nagu rahulikuma südamega algul poole On päevaga. Aga aga ma hakkasin vedama seda hakkasin toimetama pedagoogikat ja tervishoidu, emad ja naiste kaitset emade ja lastekaitset kodundust kosmeetikat, kus kahe siis ajakirja nõukogude naine toimetus ehk siis ikka veel eesti naine, nii nagu ta praegugi on eesti naine ja sisuliselt on ta ju koguaegse see eesti naise huvide ja, ja tarkuste eestseisja olnud. Aga kuidas te sattusite ajakirjandusse, siis oli nõnda, et ma ei tea, ma millegipärast ikkagi tahtsin oma sõna vahel ka kirjasseka ütelda. Ja kirjutasin siis Nõukogude õpetajas ja ja ka noorte hääles ja tähelased said ida kokkumusi. Aha vodka huvita, teid oli palju ja neid oli palju ja igas vanuses. No väga tore on nende vanade kolleegidega korda rääkida, see on ikka väärtus anud ja vot see on niisugune väärtus, mida meilt keegi ära ei võta. Ta ei saa, kui me oleme kenade inimestega kohtunud ja meil on olnud õnn nendega teha seda kõige suuremat seal tööd. Ja. Ja seal toimetuses ja ma vedasin ka ikkagi seda emade ja laste probleemi ja võib küll öelda, et meie Eesti naine oli esimene, kes hakkas rääkima selles omamoodi Nõukogude propagandas perekonnast inimlikel teemadel inimlikel teemadel ja, ja. Ajakirjandusega on ju nii, et kui sellele kuradile sõrme annad, siis ta võtab käe ja su tervenisti tellid teiega läks ju täpselt samuti oligi nii, ma ju läksin sinna nii kõhklemisi ja ja jäin sinna, tule taevas appi, 35-ks aastaks. Jah. Ja hiljemgi veel, ega ma ei ole sidet nendega kaotanud ja noh, nad on kenad Nad surusid mulle oma tähtpäeval isegi selle vana hõbeda selle oma toimetuse sõle, rind on, mul oli muidugi sellest pisarateni hea meel, sest no see on ikka teatud tunnustus ja meelespidamine. Seal ka küll iga päev oli toimetuse töö ja kui ise kirjutada tahtsin, siis see tuli kas siis hilistundidel öötundidel teha, kui lapsekesed magasid. Mul oli rõõm saada ka tütar. Nii et mul oli kaks last või siis pühapäeval ja ja laupäeva. Et näete, mul oli kaks last. Ütlesin jah. Mul on kaks last ja mul on kaks lapselast juba suure suurepärane. No see oli ilmselt no selline küllaltki küllaltki raske aeg, aga te olite ka piisavalt noor, alguses vähemasti 100 30 viit aastat töötamist enam seda öelda ei saa muidugi, aga minu arvates on nii, et kui inimene teeb seda tööd, mis talle südamelähedane on, ega siis seda raskust nii, aga ei tunnegi. Ta oli huvitav, see minu ja ta oli ka ilus töö. Me suutsime ikkagi naistele ühte kui teist nõu anda ja nad tulid meilt ka väga palju nõu küsima, jääd siia. Ja ta oli huvitav, kas selles mõttes, et eks ole, ega see on see töö langenud rutiini, kuna tulid ju tegeleda, tuli ikkagi järjest uute ja uute inimestega. Uus inimene on ju uus maailm, uus maailm nimel. Jah. Ja, ja noh, kui ma sealt ära tulin, siis ma olin natuke aega veel kirjastuses peda bürood, perioodika ja seal ma kohtusin ka heade inimestega, nendega on Volga konttakt siiamaani. Ja nõiapeale selle on mul jätkunud veel aega näiteks niisuguste niisuguse naistendusliku ettevõtte jaoks, nagu on Eesti akadeemiliste naiste ühing. See on väga-väga vajalik ja arukas mõiste organisatsioon. Ta asutati 1926. aastal Tartu ülikooli juures. Ja tema on rahvusvaheline organisatsioon iga Euroopa riikides, Aasias ja Aasias ma ei tea, aga Aafrikas ja Austraalias on rääkimata Ameerikast, on seal omad osakonnad, sidemed nendega ja nendega on sidemed. Meie väikesel osakonnal. On meie oleme sidemes siis Tartu osakonna kaudu, meie Eesti ühingul on kaks osakonda, Tartu ja Tallinn. Ja mõlemad nad muidugi 40. aastal suled. Varandus võeti üle, mis siis olid naistel natuke kohvitasse ja? Näete, kõlbas ja. Ja siis, kui tuli taas meie vabariik, Meie rõõmsalt hakkasime ka oma ühingut uuesti asutama, tähendab, mina liige ei olnud sel ajal muidugi veel. Aga ma aitasin taastada, olin, ma olin huvitatud sellest, sest mul oli nende vanade liikmetega kontakt, üks nendest oli minu kolinspektriis, proua ole. Mina olin minu klassijuhataja, väga tugev eesti keele õpetaja, proua juuli Mihkla, sellest ilmselt ka teie soov minna eesti keelt ilmselt, et jah, jah. Ja kuigi see eesti keel oli mul ikka juba ka algkoolist peale, ma arvan ka minu esimesest klassijuhatajast kohe algkoolis keelevaist on ka ilmselt aastased õed. Ja siin me tulimegi Tartus kokku ja, ja lõime, noh alguses loodi niisugune komisjon, kes hakkas siis neid asju ajama, korjasime need vanad liikmed, vanad olemasolevad liikmed veel kokku nende varal me saime selle ühingu taas just, sest ilmselt valdasid nemad veel seda, seda teavet missugune olema, kui ta selline nimi on muidugi hea ja ja noh, me saime sellega ikkagi siis 92.-ks aastaks hakkama. Tallinna osakond on asutatud 19. aprillil 1992 ja see ei ole suur organisatsioon, on, see on niisugune intiimne ühing ja seal me siis vaatame üle, mis oleks naise hariduse edendamiseks vajalik ja püüame siis omalt poolt toetada. Meie meid on toetada olnud nii selle rahvusvahelisse organisatsiooni liikmemaksu maksmisel Kuiga ja siin nende noorte naiste õppimise võimaldamisel soome vastav esingi ikka kallid Soome sõsar ad. Vähemalt nädal meid kõikjal. Ei, ei, see on nii, see on nii südant soojata soojendav, niisugune suhe ja nad alati tulevad meie üritustele, siis noh, kutsuvad meid endi juurde ja me oleme ka käinud Soomes, Rootsis, Hollandis, Pariisis. Dublinis. New Yorgis. Issand, sa näed ja ei müürist täpselt ja võib-olla just mõist. Ma küsiksin nüüd, ma saan aru, et teil on seda tegevust Praeguseni üsna palju ja siia Tallinna Pedagoogikaülikooli tulite te tegelikult ka konverentsile lastekaitse konverentsile vaatamata täna kui konverents toimub laupäevasel päeval, on väga hull ilm olnud, sina sadanud lausa nagu oavarrest, aga teevate kena ja ja ilmselt hea tervise juures kohal. Küsiksin teie käest nüüd selle praeguse elujärgu kohta? Ma saan aru, et teil jätkub elujõudu tegeleda nii paljude asjadega, kuidas te sellesse argipäevas hakkama saate ja kust ei juhtu, saate aastaid ju ikkagi? Kallis linna, kus ma olen niuke naer. Et hommikul juba rõõmustan uue päeva üle. Minu meelest on see nii suur väärtus, kui mul on ikka antud uus päev veel. Ja siis ma püüan teda kasutada. Ja siis ma kohe teen nii palju, kui ma jõuan, loen ajalehed muidugi on vaja ja kodune, eks kodu tallitusele minu peal keedan kohvi ja keedan putru ja keedan suppi ja, ja hoian tubasid korras ja siis on mul ahju kütmine õue koristamine ja ja kõik niisugused asjad, aga vot vanadel nendel Lädinlastel oli niisugune ilus ütlemine, et ma ikka lugesin seda oma Tartusse, läksin üle Toome eksamitel otsium, refitsit, viires. Puhkus. Taastab jõu ja siis, kui ma enam ei jõua, siis ma natuke puhkan, lihtsalt lesin, lõõtsutan natukene. Siis jaksa jälle. Jaa, muidugi. Kohustus teise inimese vastu kohustus inimese vastu, kes vajab sinu abi ja kellele ma olen veel võimeline abi andma, see väga palju aitab elus hoida. Selles on ilmselt täis tõde ja kuldsed sõnad, eks kõik need, kes on seda osa täitnud siin elus tunnevad seda täpselt nii, et niikaua kui me oleme kellelegi vajalikud, siis, siis lihtsalt antakse, siis ei olnud jah. Nii on olnud. Nii on olnud ja mul on, ma olen püüdnud ikkagi ka koguda inimestelt niisugust head tarka, eks ajakirjanikuna tõsine heade arukate inimestena ja siis omajagu omasoodu, püüdsin seda edasi jagada teistele lugejatele ja kui kuidagi näed ikkagi esmajärjekorras seda seadja arukat. No võtad selle omaks, võtad tugevalt omaks ja püüad mitte näha halba, kuigi seda kahjuks on. Kahjuks on ja ilmselt on ka nii, et need, kes hea vastu võtavad ja seda teistele edasi annavad, nad saavad sellest suure ringiga kindlasti tagasi ja rohkem veel, kui nad on osanud arvata. Jah eks ikka oma pere kõigepealt jama on ikka oma lastest hea välja, poja peres väike pojapojad ikka soovivad mulle enne, et palju õnne sünnipäevaks ja muidu ka. Ja muidu ka lähebki rohkem vaja. Aga mul on nii hea meel, et nad tulid ise, noh, niisugused on peale. Ja siis On veel kiisu kodus, tema on ka üks suur asjaline meie peres. Me oleme tütrega kahekesi, aga siis kisun veel ka seltsiks ja tema on kiisu pidavat olema seegis, lapib kõik Te, olete, kui haiged kohad ära, ilma et inimesed seda teaksid ja minu minia ütles seda mulle, kui mulle see kiisupoeg toodi, et et loom võib olla suuremaks lohutajaks veel kui teine inimene. Ja ma vaatan küll, et noh, kui niiviisi nagu miinustesse. Kipub siis kisu jälle, tuleb, nurrub ja saba püsti ja ise katsud kord koljat ikka need pluss kohad kokku ja saame edasi ja ega midagi, ma tänan teid ja, ja soovin veel hästi palju ilusaid hommikuid, ärgata mõttega. Algamas on uus päev ja vaatame, mida ta toob. See on minu meelest niisugune üks. Üks niisugune mõte, mida mina olen teil täna kaasa võtan, on see ikkagi, et et kasutaja aega te oskasite seda noorest peast, mina olen seda õppinud natukene hiljem, aga seda peab ilmselt kohe päris iga päev ja tund meeles pidama, et midagi ei läheks raisku, sest. See koputus oli vist meile.