Tere laupäeva hea vikerraadio kuulaja ja tere kuulama järjekordselt rahvateenrite saadet ning täna on siis rahvateenrite stuudios Külli-Riin Tigasson, Eesti Päevalehe arvamustoimetaja ja Sulev Valner, kes? Ei see oli veel Maalehe peatoimetaja alates tänasest friilons ajakirjanik saama niimoodi õigesti aru. Võib küll vist nii-öelda jah, et et eks, eks siis edasi selgub, kuidas täpselt see need suhted jäävad, et väike seotus maalehega mul muidugi jääb ja ega siis noh, alles eile olles lõpetanud, siis puhtemotsionaalselt side on ju veel väga tugev. Et meil on saates nüüd nagu uus nišš täidetud, et kui maailmas on selline ajakirjandusvorm väga levinud, et on selline vabakutseline ajakirjanik, kes teeb seda, mida ta heaks ja õigeks peab, siis Eestis sellist ajakirjanduse vormi väga palju ei viljeleta, aga meil on väga hea meel, et, et sa jätkad rahvateenrite saates. Ei noh, seda igal juhul ja noh, eks eks siis paistab, mis vormis, kuidas see täpselt kujuneb, eks. Ma arvan, et päris nii vabakutseliselt, et käide pakud midagi nii palju, kui ma aru olen saanud, jälle on ennast tõesti maastikul väga raske ära ära toita. Et, et selle tõttu ikkagi vähekese püsivamad sidemed on vajalikud. Eesti oludes on tõesti niimoodi, et ei ole nagu seda traditsiooni regulaarselt piilenud ajakirjanike kaasata ja. Ja teine põhjus on tõenäoliselt ikkagi turu väiksuses, lihtsalt ajakirjandusväljaanded ei saa heade uurimata ja põhjalike lugude eest liiga palju maksta, nii et teil ei ole aga lihtsalt aega tsikliga piisavalt kaua tegeleda, sellepärast on targem inimesi palgal hoida. Küll, aga nägin ma Saksamaal praktiseerides teda, kuidas seal oli see väga tavaline, et presidendiajakirjanikud asutasid omaette oma büroo, nii-öelda ajakirjanike büroo, kus nad siis viie-kuuekesi istusid, tellisid ühiseid lehti, maksid ühiselt telefoniarveid ja ja noh, oli ilmselt ka siis kellegagi suhelda päeva jooksul, et sa ei pea päev otsa oma oma tööd üksinda kodus tegema ja siis pakkusid seal oma lugusid erinevatele kanalitele ja elasid ära. No põhimõtteliselt minu puhul on ju ikkagi see, et elu muutus, et nüüd pärast laulu-tantsupidu kavatsen ma ju siis Võrumaal aastaks vähemasti ära minna. Ja selles mõttes küsimus polegi nagu, et kas olla rohkem seotud selle või teise tööga, vaid ma arvan, et elus vähemalt selle lähiperioodil lihtsalt prioriteedid asetuvad, nii et töö ei olegi see esimene prioriteete. Töötööd ma muidugi kavatsen natuke teha, eks ma loodan, et sidevahend kõu seal endis korralikult töötab seal Läti piiri ääres ja interneti teel on võimalik tegelikult kaugtööna kirjutada küll. Et sellel ei ole iseenesest vahet, kas sa istud nõmmel kodus või, või Võrumaal ja kirjutad, et selles osas ma usun, et ma teen küll tööd, aga aga mingi prioriteet ja vaatenurk elule lihtsalt muutub ka töö ja, ja muu tegevuse vahekorras. Ma lugesin siin sellest tantsu ja laulupeo vihjest justkui välja, et sul on plaanis ka ise pidustustest mitte ainult pealtvaatajana, vaid lausa osalejana osa võtta. Jah, vastab tõele, ei reklaamiks seda, et ma olen tõesti esimest korda lasknud ennast tõmmata oma oma juba ammu rahvatantsuga tegeleva abikaasa poolt sellesse sisse, et ma kahvlis lasin ennast ära rääkida ja ja ja seal eelmisest sügisest alates tantsutrennis käinud ja, ja need peol osutusime nii-öelda kvalifitseerus ime läbi täitsa arvestatava valikusõela, mis seal oli. Et, et see on tõesti saab, saab näha, aga, aga ma ei, ma ei hakkaks sel teemal üldse sõnu tegema, sest noh, see on kindlasti üks oskus, mis võrreldes noh, nii-öelda seda asja tõeliselt oskavate inimestega, minul veel väga väike ja ma olen niiviisi. Ma olen sellest hästi algaja. Kui ma üldse vaatan praegu, mis tantsu ja laulupeo ümber toimub ja kuidas inimesed tegelikult valmistuvad selleks selleks suureks peoks, siis, siis mulle tundub, et need ootused seoses laulu ja tantsupeoga on on käesoleval aastal just eriti kõrged, et, et inimestel on selline vajadus kokku tulla ja koos seda ühist pidu pidada. No aga seda näitas eelmise aasta märkamisaja öölaulupidugi, et see vajadus ühiskonnas on selgelt tuge. Jah, aga ma olen ka sinuga nõus, Lauri, et kui vaadata kas või seda meediakajastust, et ma ei mäleta, et, et eelmine kord oleks, oleks meedias juba niivõrd pikalt ette nii palju tegelikult sellest räägitud, et see muidugi oma osa oli, oli ka nii-öelda sellele vaidlusele selle üle, et kas kvalifitseerumise tõel oli, oli ehk liiga tihe vä? Laulupeo repertuaari, aga see, see vaidlus on olnud kogu aeg, ma mäletan, kui mina veel kooris laulsin 90.-te aastate alguses ka siis tuli meil väga tihe sõel läbida ja nii mõnigi koor ei pääsenud laulupeole. Ja kas see on, aga ma ei mäleta, et oleks käsitlenud. Mäletad see oleks nagu niivõrd selline suur ja nutune meedia teema olnud? No aga sa pead Külli-Riin ilmselt suuresti ka oma lehekaaslase Rein Siku teeneks selle pidama, kes seda debatti on jõuliselt üles üleval hoidma. Ei, no seda ka, aga ma mäletan, kaaslane juba eelnevaid saime erinevaid pöördumisi. Kodanikelt nutustelt kodanikelt, kes, kes kurtsid selle üle, et nemad ei pääse seekord laulupeol või tantsupeole ja mis toimub? No eks sellega on suhteliselt paratamatu üritamist, tantsupidu puudutab, et võib-olla laulukaar ja lauluväljaku veel mahutavad nagu rohkem inimesi, siis Kalevi staadioni muru on täpselt nii suur, kui ta on ja ja ega ei ole nagu eriti võimalik veel suuremat inimhulka sinna lihtsalt kuidagi ära mahutada. Tribüünid on ka kahjuks väikesed ja, ja nii palju, kui mina olen kuulnud, on juba piletid välja müüdud. Tantsupeole enam ei saagi. Mind jälle hämmastab selle juures see, et et kas siis ei ole võimalik, näiteks ma ei tea Aivar Pohlakuga konsulteerides mõeldud teemale, kuidas näiteks Kalevi staadionile lisatribüüne panna. Et oleks ju, kõlaks nagu väga loogiliselt olles muidugi profaan selles küsimuses, ma ei tea, kuidas ehituslikult seal on, aga, aga minu meelest noh, vaadates selle staadionile otsa, tundub, et oleks nagu ruumi ja võimalust küll, et, et mõni 1000 pealtvaatajat veel ära paigutada ja ma arvan, et kui kui sellega väga tõsiselt oleks õigel ajal tegeldud. Täna on muidugi hilja, aga siis võib-olla ei oleks see olnud võimatu, sest ma tean, kuidas on näiteks lilleküla staadionile nii-öelda viimasel minutil mõne tähtsa jalgpallimängu eel tekitatud, eks ole, sadu ja kui mitte mõni mõni 1000 lisakohv. Sest et see on nagu huvitav, et tantsupeo puhul pole sellest isegi juttu olnud. Jah, et seekord on, on tõesti häda, on nii nendele, kes tahavad esineda, kui ka nendele, kes tahavad pealt vaadata, et. Siis see on varem ka olnud, muidugi ma kuna ilmusest värskelt tantsupeo ajalooraamat siis mäletan, sealt lugesin et kuskil siin seitsmekümnendatel on olnud situatsioone, kus umbes no mitmekordselt nii-öelda töökollektiivid on esitanud soove, mis ületavad nii-öelda seda, et noh, pileteid läheb, eks ole, mingid kümned tuhanded võimalikud ja kas oli 160-le 1000-le piletile esitati tellimusi või mingi selline noh, eks seal osutus defitsiidiks nagu sel ajal palju muidki asju. Eks seda võib praegust, seda olukorda võib ikkagi ka selle kriisiga seletada, et kui siin on, on tunne, et keegi ei tea, mida toob meile siin homne ülehomne päev või järgmine aasta ja seadused muutuvad üleöö, siis siis need traditsioonid pakuvad nagu mingit, et turvatunne, et olgu see näiline või mitte. Kui siin oli juttu sellest, et inimesed tahavad koos olla ja näitajana sa Sulev ütlesid, et eelmise aasta laulupidu oli hea näide sellest et inimesed tulid kokku ja tundsid ennast koos hästi, siis siis mulle tundub, et tegelikult ka 22. juuni õhtul Tallinnas Vabaduse väljakul. Need inimesed, kes kohale läksid, tundsid ennast üldjoontes hästi. Küll oli kohal ka neid inimesi, kes tõenäoliselt natuke kriitilisema pilguga vaatasid Vabadussamba poole ja, ja sellele tulemusele otsa, aga, aga üldjoontes olid ikkagi inimeste näod pigem sellised kirgastunud. Kas sa ise olid? Ma ei olnud ise seal kohal, ma vaatasin seda televiisorist, aga ma olin juba kaks päeva hiljem jaanipäeval seal olin, olin kohal ja vaatasin ka isesammast ja mul oli, mul oli tegelikult hea meel tõdeda, et et õhtul jah, pool 12 hilisõhtul oli, oli samba ümbrus rahvast täis ja kõik käisid seda vaatamas. Eestlased nägin ka vene keelt kõnelevaid inimesi, välismaalased, kõik olid seal koos ja, ja väga paljud inimesed katsusid sammast, vaadati teda iga nurga alt ja seetõttu oli see selline huvitav, huvitav äratundmine, mis üks selline täiendus linnaruumi võib, võib kogu linnale linnale juurde anda, sina, Külli-Riin, ma sain aru, olid ise ka seal 22. juuni õhtul kohal. Ja mina olin seal kohal ja ma pean tunnistama, et ma ma ei tea, kuidas telekast paistis, võib-olla seal oli tõesti näidati rohkem inimesi kuskilt esiridadest, kellel olid rohkem naeratust näol, aga ma tunnistan, et ma olen mõnikord varem käinudki sealsamas Vabaduse väljakul, vabariigi aastapäeval, paraadidel ja ma ütleksin, et Ma käisin viimati küll aastal 2006 ja ma peaks ütlema, et et see meeleolu, mis oli vabadussamba avamisel, oli küll nagu hoopis teistsugune. Et võib-olla see oli, küsimus oli selles, et inimesi häiris see, et platsinud ikka veel valmis, et inimesed sisuliselt seisid seal traataia taga hästi palju oli sellist trügimist ja kuidagi noh ma nagu seal on väga palju naeratust inimeste nägudes. Ainult selle pärast, et nad ei näinud mitte midagi. Ma ei, ma ei tea, miks, mille pärast, et oli paljud trügimist, astuti tammutiks teisel varvastel niigiti küünarnukkidega, võib-olla ma seisin halva koha peal ja seejuures isegi vabandatud, et kuidagi. Ma nagu ei näinud seal mingit sellist lihtsat kaasinimesest hoolimist või mingit solidaarsust. Samas kui kuulata, mida öeldi enne enne selle tseremoonia alguses, siis soovitad seda jälgida televiisorist, sellepärast et et oli ju teada, et plats ei ole valmis ja et inimestel võib kitsaks jääda ja seetõttu soovitati televiisorist jälgida ja ma arvan, et need, kes televiisorist jälgisid, need said nii-öelda sellest üritusest paremini osa kui need, kes, kes koha peale läksid, aga samas nii nagu vanarahvas ütleb, oma silm on kuningas, sellepärast ka väga paljud inimesed kohale läksid. No kuuldavasti ju Tallinna linnapea oli teinud ettepaneku, kui seal sammas tuleks avada 20. augustil kuvas platsiga eksplats avatakse minu teada 20.-ks augustiks. Noh, et siis igalühel on nagu oma sümboolsed kuupäevad millega, millega seotuna, miks, mistõttu ka võib-olla siis jah, anud, kuigi õnneks siiski see, kui alguses oli nagu hirmus tüli, eks ole, kaitseministeeriumi ja Tallinna linna vahel siis viimastel kuudel see nüüd otseselt seda samba valmimist nagu ei seganud ja isegi platsi puhul võib öelda, et ikkagi viimastel päevadel tehti, mis võimalik. Et ta ikka enam-vähem oleks, oleks selliseks ürituseks kõlbulik. Aga ega ta ikka väga ei olnud, et seal tõesti, kui inimesed vaatavad oma Vabadussamba avamist teistes, mingi mitmekordse traataia taga see oli ikka väga toores, paistis. Ja igal juhul ma, ma tean, et kuna ma olen sealt noh, hästi palju mööda kõndinud, kuna Maalehe toimetusse noh, on seal üle mäe kohe siis viimastel päevadel oli küll väga äge niisugune viimase viimase minuti veel rabelemine ja ikka ikka kohe kõva hoogtöö käis seal, et, et sa plats sellessegi korda saaks, et et pingutati küll kõvasti. Aga ma küsin, kuidas teile siis sealsamas meeldib seal küsimus, mida, mida ma kõige rohkem kuulsin siis, kui ma käisin sedasamast ise kaks päeva tagasi samas õhtusel ajal ja, ja siis midagi muud inimesed ei, ei arutanudki. Nad arutasid ainult seda, et kuidas see sammas meeldib ja ma kuulsin nii poolt kui vastu argumente. Noh, ütleme nii, kunstniku välimusega noored inimesed ütlesid, et neile see sammas ei meeldi, et ta on kuidagi proportsioonist väljas, on kole ja samas pisut vanemad inimesed jälle pigem kinnitasid seda, et neile see sammas meeldib ja neile meeldib see materjali ja värvilahendus ja ja samas ütlesid nad ka seda, et, et need poldid Üle on meedias väga palju räägitud. Tõde selle samba puhul tegelikult ei häiri, et ühel hetkel lihtsalt, et see sammas avaneb nagu, nagu erinevate nurkade alt väga mitmet moodi ja, ja seetõttu ta pakub, ta pakub nagu mitme nurga alt just just täiesti nagu erinevaid, nii värvi kui ka visuaalseid lahendusi. Ma tunnistan, et ma olen tegelikult algusest peale selle samba suhtes olnud üpriski kriitiline ja kui ma seisin seal platsi peal, vaatasin seda avamist. Ja seda, mismoodi see sammas oli seal erinevate valgusefektide kiirtesti, siis oled kohe tseremoonia alguses ta oli nii eredalt valgustatud, silmaga oli lausa valus vaadata teda nagu oleks päikesesse vaadanud ja siis pandi risti all helendama ja siis tuli välja see muster seal peal. Et et ma nagu, kui ma seal seisin, siis mulle tundus, et see mingis mõttes ta mingis mõttes võib-olla sümboliseerib seda, seda Eestit ja, ja seda, kuidas me oleme viimastel aastatel toimetanud. Laiemalt Läheme selle samba puhul seda, kuidas seal on kasutatud üpriski moodsaid, kaasaegseid tehnilisi lahendusi aga me teame, et see klaas on ostetud või, või tehtud. Tšehhis näeme ka seda, et need tehnoloogilised lahendused on seal moodsad. Aga aga selline see enda loominguline panus või millegi uue tegemine seal, et see on, ütleme, nullilähedane. Võib-olla sa ikkagi peab olema meie enda panusest? Kui me räägime siin ikkagi sellest panusest, siis noh, me räägime ka sellest, et kunstnikel ja konkreetselt selle samba autoritel oli väga selge panuse ikkagi selle selle samba sundi ja väga selge idee, kuidas seda sammast lahendada. Aga aga ütleme, see kunstiline lahendus selle antud samba puhul See see ei ole ju looming, tegelikult. Et ta on rohkem selline insenertehniline lahendus. Eks ta on, seda ta on ilmselt küll. Ma kuulen siin jälle küll erinevates seda kriitikat, et see, see sammas ei kõlba kuhugi. Ei, ma ei taha öelda, et ta ei kõlba kuhugi. Ma tahan. Nii-öelda seda, et et teda ei saa nagu pidada eriliseks kunstide joodiks, eriliseks vaba vaimu väljenduseks ja tegelikult enne, kui ma sinna samba avamisele läksin ma ma mõtlesin, et, et võib-olla sellest hambast, mis on tegelikult avalikus arvamuses niivõrd palju kriitikat pälvinud, et ehk saab sellest mingis mõttes õppetund või monument sellele meie senisele poliitilisele kultuurile, kus on olnud ka kombeks teed et nii-öelda jõuga sõidetakse üle nende arvamusest, kes hetkel ei ole nagu võimupositsioonil või jõupositsioonil. Aga. Aga võib saada hoopis see õppetund, et saab küll jõuga teha. Täpselt seda ma hakkasin mõtlema, kui ma olin teda samba avanud. Samas võib sellega Õppetund, et ühel hetkel siiski tehakse ära need asjad, mida oleks pidanud ammu tegema, et, et siiski on ka olemas lõpetatud tegevus Eesti vabariigis, et ka selles osas on, on see ju üks ikkagi väga märgilise tähendusega sammas ja, ja mina tahaks ikkagi ühe asja siin saates ära õiendada, et avalikkusele on täiesti põhjendamatult jäetud mulje, et justkui nagu sellele vabadussõja võidusamba konkursile laekunud töid Eestis nagu tuntud tegijatelt, et see kindlasti tõele ei vasta, sellepärast et kunstiringkondades minuni jõudnud informatsioon vähemalt neljast Eesti mõistes ikkagi tipptegijaid, kes on ka sellel konkursil osalenud ja, ja noh, neid nimesid ei avalikustata ja ja ei ole ka minul sobilik nende nimedega siin spekuleerima hakata, aga see ilus jutt, et, et selles konkursid ei võtnud üldse mingisuguseid tuntud tegijad osa, aga see ikkagi päris päris täpselt tõele ei vasta ja, ja mina kahjuks olen näinud, et samba kriitikute hulka on läinud ka inimesi, kes on osalenud ise sellel konkursil, et seetõttu noh, see mulle tundub küll nagu pisut pisut kohatu käitumisena, et ma olen kuulnud ka hinnanguid, et tõepoolest võib-olla isegi selles Lennart Meri poolt juhitud žüriis mille tegevus passis Arnold Rüütli presidendiks saamise ajal, et, et see, et see selle žürii laual oli isegi mitmeid päris põnevaid variante, mis kahjuks kuhugi samuti jõudnud, aga, aga ikkagi, et, et siin nii-öelda eesti kunstnik, onud, kes justkui nagu püüab nagu monoliidsena näida, seda tegelikult ju ka ei ole, noh väga paljud väga paljud kunstnikud on vähemalt öelnud selle samba kohta, et see sammas ei ole ei ole kole ja et ta sobib sellisena ja rääkisin siin paar päeva tagasi ka kunstnike liidu juhi Jaan Elkeni ka, kes väitis, et see materjal, tehniline lahendus on, on, on ütleme, parim, mis selle samba juures on võimalik saavutada ja et need plussid, mida ta linnaruumile juurde annab, et et need on ikkagi märkimisväärsed. Jah, et teatud mõttes ta tõesti toob visuaalselt linnaruumi sellist nagu ladinaameerikalikku pilti, kus on küngaste otsas võime näha selliseid suuri religioosseid sümboleid, et et miks mitte. Ei nojah, ega me räägime religioossest sümbolist, aga me räägime ka sellest, et, et see on tegelikult Vabadusristi, mida ei antudki pärast vabadussõda mitte kellelegi välja. Aga samas on see omamoodi autasu siis kogu eesti rahvale väga ilus sümbol ju, tegelikult. Aga eks siin põrkuvadki väga erinevad need ettekujutused noh kuidas öelda piltlikult öeldes, et igaüks ehitab enda enda samba, eks ole, endale nagu ettekujutuse järgi ja hindab seda mis seal konkursi juttu puudutab, siis imbub muidugi paralleeliks tuua, et eks on teisigi konkursse, kus on võib-olla palju häid kandidaate, aga valik kukub välja nii nagu ta kukub. Või ütleme, natuke võib-olla mingitest argumentidest lähtudes, aga sellest hamba puhul mul on väga hea meel, et Külli-Riin siin saates just sellist natuke, võib-olla seal ta tuletab meelde neid neid skeptiliste seisukohti hästi ja mis seal salata olin ka ütleme, varasematel perioodidel olen olnud üsna skeptiline selle samba suhtes sellise lahenduse. Ja siinsamas saates ka ilmselt seda välja öelnud, et ja noh, eks on ju hästi palju kriitikat nii selle kunstilise taseme kui selle maksumuse kohta, eks ole, et noh, kõik see noh, et teiesugune, tohutu priiskamine sellisena rajal, nagu ta meil on. Aga teiselt poolt ma jälle ütleks, et on. Ikkagi väga palju inimesi, näiteks annetas selle samba tegemiseks raha väga palju lihtsaid inimesi emotsionaalselt noh, tõepoolest ootas just seda, et tehke see asi ära ja võib-olla isegi et mitte nagu küsimuses, et väga paljude inimeste jaoks see fakt, et see sammas on püsti, on palju tähtsam. Et, et noh, kas ta nüüd on kunstilise lahenduse koha pealt nüüd natukese niisugune või natukese teistsugune, et see fakt on, kaalub selle sajakordselt üles ütleme, inimeste jaoks, kelle, kes sedasamast, kui vabadussõja võidutähist vajavad, et, et, et põhimõtteliselt nad oleks olnud valmis, et see on ka natuke teistsugune, aga lihtsalt peaasi, et ta on. Ja aga kas meie vabadussõjas Eesti vabaduse eest võidelnud vääriks ikkagi selliste hammast, mille kohta lihtsalt ei öelda, et käib kah, peaasi, et ta olemas on. No vot ei tea, kas ta on, käib kah, et ses mõttes võib-olla peaks veel ootama ära, kui see plats nüüd ikkagi päriselt valmis saab ja siis ma siis hakkab nagu see asi nagu seal kokku kokku kõlama, et mina julgen küll öelda, et ma näiteks iseenda nii-öelda tunde seisukohalt, sest me siin räägime hästi palju sellest tundest, kuidas tundub eks ole, et, et mis, mis nägu inimesed seal 22. õhtul olid ja ja tahad, püüame välja lugeda, et et minu tunne on nagu kõvasti paranenud ausalt öeldes võrreldes varasema sellise skepsisega, et ma ütleks, et see ei ole halb plats kokkuvõttes koos selle sambaga, mis sealt tõenäoliselt välja tuleb. Eriti, kui veel võrrelda sellega, mida siia Tallinnasse noh, ma ei tea, võib-olla see on mingi kohatu võrdlus, aga ma ütleks, et kui me võrdleme, mida on Tallinnasse püstitatud viimasel ajal Virukeskusi ja ja igasuguseid, noh, seda, seda suhteliselt ikkagi jõhkralt linnaruumi sisse tormavad ehitust, mis sinna Sakala keskuse asemele, eks ole, nüüd Estonia teatri vastu tuleb nagu mingi tohutu koloss Estonia teatrist palju suurem. Et, et sellega võrreldes ma ütleks, et kohti, kus Tallinna linnaruumi palju hullemini vägistatakse. Ja et sellega võib täiesti nõus olla, et meil on kindlasti palju oluliselt häirivam. Et see ja vastuolulisemaid arhitektuuriobjekte siiamaani ma ütleks ausalt öeldes. See vabadussõja võidusammas annab pisut väärikust juurde ka sealsamas väljakul seisvatele vabaduse kelladele mille, mille püstitajaks on siis ka. Et ütleme, Tallinna linnavõim, Daniel, Tallinna linnavõimu tellimusel on sinna püsti pandud, et ka need paistavad paremad. Samas oleks ju tõesti hea, kui need asjad ükskord, kui me sellest suurest vastandusest üks kord üle saaksime, mulle oleks veel väga meeldinud näha seda Vabadussamba avamisüritusel tõepoolest Edgar Savisaart ennast pärga panemas. Miskil põhjusel sinna saadeti abilinnapea. Et noh, selles mõttes see oleks võinud olla ka see koht tõesti, kus noh, et meeldib või ei meeldi. Aga mingitest solvumistest saadakse üle ja ja lihtsalt, et oleks nagu ilusad minu poolest võiks ju ma ei tea, panna pärga mõlemale korraga Vabaduse kellale kui sellele sambale ja öelda, et kuulge, jätame selle jama, eks kata. Ei, aga ma tahaksin veel Sulevgi jutule lisada seda, et kui sa siin mainisid, et et Tallinna linnas ja ka Tartu linnas tunnistame, on oluliselt häirivam maid objekte, siis nendel ei ole sellist sümboolset väärtust, need ongi ehitatud selle mõttega, et teeme ühe kasti, et see ajab asja ära, kaupleme seal seis võib-olla 10 aastat, 20 aastat, 30 aastat ja siis lükkame kukkujaga Seesam, sest see on minu teada püstitatud arvestusega, et ta jääb vähemalt 100-ks aastaks. No võiks ikka teada, mis ma kujutan ette, et selle samba püsimine on kindlasti üks märk sellest, et ka Eesti riik püsib. Et seal nagu sinimustvalge Pika Hermanni tornis, et kui hommikul lähed mööda ja näed lehvib, et siis ikkagi on teatud teatud väärtused püsivad. Ja, ja seda sammast meil tegelikult ei ole võimalik teha ütleme paremini või teistmoodi enam tulevikus, et see on nüüd tehtud. Jah, aga on võimalik teha mitmesse teise kohta ju teisi asju, et selles mõttes jälle, et et kui ta, kui ta pidi niiviisi sündima, et mu meelest siis me võiksime sellega nagu mõistlikul viisil leppida, et see asi on lahendatud, niimoodi ta täidab ütleme siis mingite väga paljud inimeste jaoks mingit niisugust otstarvet, tõesti nagu Lauri ütles, et miski asi on lõpetatud, punkt pandud vabadussõja sammas on püsti, eks ole, et on nagu see tehtud ja ju mujal eluga edasi minna ja püstitada igasuguseid küll moodsa kunsti mälestusmärke ja ja teistsuguseid ja huvitavamaid asju siis ikkagi, ega siis on ikkagi, see on küll Tallinna linna ütleme üks peaväljak, aga mitte ainuke koht linnaruumis, kus midagi teha saab. Ma tahaksin nõustuda kõigi nendega, kes ütlevad, et see sammas on anakromistlik, esiteks ühelt poolt noh, siin on nii-öelda moodsatest lahendustest räägitud, seda, seda üle kordama ma ei tahaks hakata, aga teine asi on see, et mis tähendus sellel sambal on ja, ja, ja kui ma vaatan, et, et kuidas on samaks oma sammas omaks võetud, siis noh inimeste ikkagi seal käimine juba näitab seda, et tegu ei ole anakronismiks, sellepärast et mingisuguse põhjendamatu anakronismiks ei hakkaks ju keegi tegelema, inimestel oli ikkagi sedasamast vaja ja seetõttu ma oleks ka nii kriitiline selle samba kunstilise lahenduse osas. Kui vaadata, milliseid töid meile veel näidates, siis olgem ausad, see sammas ikkagi suudab nagu midagi kokku võtta, erinevalt paljudest teistest, kus, kus see, kus see mõte jäi ikkagi väga-väga ebaselgeks. Et sellepärast ma nagu seda kunstilist lahendust kritiseerima hakkaks ja, ja see, et ta on nagu mitmepalgelise pidupäevade puhul, ta särab rohkem kui areneb päevadel ja nii edasi, et kõik sellised lahendused mängivad väga hästi kaasa ja, ja ma, ma siiski julgen öelda, et noh, kui me saame üldse rääkida sellest, mis on nagu kaasaegne või, või mitte, siis antud samba puhul ei saa küll öelda, et see ei oleks kaasaegne, kindlasti see kindlasti see on kaasaegne ja see, kuidas ta juba seda linnaruumi avab. Kuidas tabab seda Vabaduse väljakut, kuidas tänu sellele samale sambale on joonistunud välja need bastionimüürid, mis, mis paistavad hoopis hoopis teise nurga alt ja hoopis kaunimat. Ma arvan, et ma arvan, et see on linnaruumile palju juurde andnud ja kui me vaatame veel seda, et milline, milline see, see veel nii-öelda lisapanuse linnapilti on, siis siis tegelikult olgem ausad, Tallinna linn on, on sellise hajusa keskuse asemel saanud midagi kesksemad ümber on võimalik ehitada, saamas ja midagi kesksamas, number on võimalik ehitada tõepoolest välja selline linna tuiksoon, mis, mis võib-olla hakkab oluliselt rohkem koondama. Küsimus on nüüd, et mida seal Vabaduse platsil teha ja kuidas see võib-olla seda natukene haarsed tähendus sambalt eemale viia, mis, mis paratamatult siin mõnede inimeste peades, nimelt et seda saab ikkagi inimeste endi tegevusega selle samba ümber. Kui Vabaduse väljakul toimuvad mitmed üritused, see, see võib, võetakse kõik homogeenselt omaks ja see on, see on kõik võimalik, nii et ma ei oleks üleüldse nagunii skeptiline selle selle samba suhtes. Ja kui ta vajutab kindlasti sellele Vabaduse väljakule väga sügava oma pitseriga sammas nii või teisiti. Ja. Külli-Riin aga selleks lülitanud ükskõik milline sammas seal, ükskõik milline lahendus oleks Vabaduse väljakule oma pitseri pannud. See, see käib selle asjaga juurde. See annab sellele väljakule paratamatult pisut teistsuguse tähenduse, aga, aga see annab ka teistsuguse identiteedi. 20 aastat tagasi 115, alates 1910.-st aastast kuni 20.-ni oli ju väljakul ka teine tähendus, kui seal Peeter Esimese kuju üleval oli, et siis oli ka sellel väljakul teine tähendus, nii et, et igatpidi oleks, oleks selle väljaku tähendus selle selle sambaga seoses muutunud. Ja aga kui me räägime ikkagi sellest, mida see sammas peaks sümboliseerima tähistama, siis mulle tundub, et kuna ikkagi suudetud ühiskonnas saavutada laiemat konsensust selle samba üle on nagunii palju, naerdi täielikult, et see tegelikult mingis mõttes ikkagi naeruvääristab ka see tähendab ta peaks sümboliseerima. Ma ise nagu mõtlen selle peale, et et mis mind ennast inimesena Eesti kodanikuna rohkem puudutab, siis kui ma mõtlen vabadustuja nende mälest mälestusele, et võib-olla selleks on pigem see reaalkooli juures olev kuju või, või nagu üks sõber rääkis mulle oma kodukülast, kus kus kirikuaias säilinud lihtsalt üks üks suur selline põllukivi, kuhu on sisse raiutud. Sellega mälestatakse vabadussõjas hukkunuid ja kuna kuna see oli niivõrd ära peidetud sinna aeda, siis teda ei, ei märganud ka. Nojah, aga ikkagi, eks siin ongi see, et et nad maitse üle vaidlema, et see on nagu muusikavalik vikerraadios, eks ole, et et tegelikult muusikatoimetajatele on üks hea maitse. Ja samas kui tuleb kuulajate soovikontsert, siis tellitakse Tarmo Pihlap bit. Ta ja võib-olla isegi toomas Annita, eks ole, või noh, näiteks tahta hoopis nagu teised maitsed. Et siin kogu selle samba puhul noh, ütleme, et me võime ju öelda, et vaevalt on mõtet vaielda kunstnikega teemal, et tegu ei ole kunstiliselt noh, kõrg kõrgkunstilise, eks ole, nööriga pigem on tegu ütleme hästi lihtsa lahendusega otseses mõttes. Nonii, lihtsa lakoonilise lahendusega, kui saab üks asi lakooniline olla. Omamoodi võib osutuda väga ilusaks, sest ongi hästi-hästi lakooniline asi. Aga kas ei ole olnud tegelikult kogu meie viimaste aastate poliitika häda laiemalt nii-öelda üritatakse nagu orienteeruda mingitele kõige sellistele lihtsale maitsele, realistamatele, impulistidele ja see on ka tegelikult suuresti põhjustanud selle meie praeguse kriisi, et meenutame neid valimislubadusi, mis on antud kõige nii-öelda madalamal ühisnimetajal, et raha rohkem kättestiilist See see on küll väga libe tee, kui me sellele teele need edaspidi aruteludes lähema sellepärast, et kui me vaatame, millistele suundadele ka ka teiste riikide poliitikad on suunatud ja millisele maitsele ja millistele lubadustele, siis siis ma peaks ütlema, et ega, ega meie poliitikud ei ole siin midagi midagi nii-öelda leiutanud. Ta on lihtsalt võtnud üle selle, mida nad on õppinud Ameerikast, Lätis ega kas me võtame ka Läti, ei ole hea näide, aga tegelikult. Ta ikkagi meie suured eeskujud on ikkagi natukene rohkem lääne pool, kes võtab ja õpib midagi sakslastelt, kes brittidelt poliittoitooria, aga, aga minu meelest need lahendused on võetud üle ja, ja neid on, neid lahendusi on nagu õpitud õpitud ikkagi sealtmaalt samamoodi kui me võtame seda, et, et valimiskampaaniate puhul ja üleüldse nii-öelda poliitikate kujundamise puhul, millest on väga palju eeskuju võetud, ma tean, et see erakond on väga selgelt võtnud malli Ameerikast võtab, võtavad niimoodi üks-ühele sisuliselt neid asju üle. Kui sa võrdled seda Eesti ja näiteks Saksamaa valimiskampaanias, mida sa siin mainisid? See oleks ennekuulmatu, kui mõni partei tulek Saksamaal välja sellise lubadusega hakkama jagama näiteks kooliõpilastele laptoppe nagu meil on tehtud või siis selline siiski? Ei, see on õpilastele ju lubas ka keegi. Jah, noort lubati küll, aga, aga praegu on õpetajatele või? Veel on olnud lihtsalt mingit nii-öelda mängitakse, mitte mitte valijatele kui, kui kodanikele või kui lihtsalt klientidele. Aga kas sellel on väga lihtne põhjendus, vaatame, kust me tuleme, millest, millest on meil olnud kõigest puudus, ta on olnud ja, ja paratamatult see, see on arusaadav, miks parteid niimoodi lubavad ja seetõttu noh, ma, ma arvan, et oleks hea soovitus edaspidi, et, et tuleb inimestele öelda, et vaadake natukene laiemalt. Pilti ka, et aga, aga see on seesama asi, millest me oleme siin saates saatest saatesse rääkinud, et tegelikult kodanikuühiskonda Eestis väga selgelt napib ja inimesed ei, ei vaata oma nina eest kaugemale, kui küsitakse üldise küsimuse korras inimestelt mingit arvamust, siis neil on üks seisukoht. Kui see hakkab väga konkreetselt neid endid puudutama, siis on hoopis teistsugune seisukoht ja, ja noh, nii see paraku on, jah. Aga kas me peaks tahtma siiski paremad, sa räägid siin ainult sellest, et justkui poliitikut teistmoodi ei saakski. Aga siiski, me peaksime tahtma paremaid ja tunnistama, et selline poliitiline Ma ei räägi, et ma ei räägi poliitikud, teistmoodi ei saagi loomulikult põhiloomulikult see on nii, aga kui sa tahad nagu öelda, et ainult meie probleemid on nagu niivõrd sügavalt, siis ma küll sellega nagu nõus ei ole, et see, need probleemid on oluliselt laiemad kui ainult meie probleem. Kas või seda praegust kriisi, siis me näeme, et kuidas tegelikult Eestit on see ikkagi oluliselt tugevamini tabanud kui ka paljusid teisi Euroopa Liidu uusi liikmesmaid ja selle kohtadega, kuid noh, ma olen korduvat lugenud mingeid lugusid väärisajakirjanduses, kus ikkagi selle taga nähakse ka väga konkreetseid poliitilisi vigu, mis siin Balti riikides on tehtud. No mina tahaks küll vastu vaielda teile mõlemale selles osas, et kuidas juba, et kodanikkond nagu ennast ei ilmuta, et kui me meenutame viimaseid Europarlamendi valimiste tulemusi, siis anti ikkagi väga selge signaal kõigile, kes tahtsid vähegi seda kuulda ja näha, et selline noh, kuidas öelda, niisugune pime parteiline ajupesu valimiskampaanias sai kodanike poolt ikka mõnes mõttes välja naerdud. Et, et häält, hääled Indrek tasandile ja ja ütleme, üldse mitte nii, nii hiilgavad tulemused nendele parteidele, kes hirmsasti tahtsid. Noh, ütleme siis rahvast nii-öelda ärasseebitada igasuguse klantslubadustega ei olnud sugugi nii head, et sellel taustal on nagu häid märke küll, et tegelikult kodanikud hakkavad vastu ja ja tulles selle samba juurde tagasi tegelikult seal samba kritiseeris, keerimine iseenesest on nagu märk tervest ühiskonnast. Et see selline noh, näete, et meil on nagu aktsepteeritud, et nüüd see nagu ei tohiks üle minna selliseks kasvada lammutavaks eks ole, aga, aga iseenesest selline võimalus nagu ühiskonnas vabalt ka selliste sümbolite üle debateerida on ju väga positiivne. Ja, ja mingis mõttes ma olen küll nõus külleriniga selles määratluses, et see sammas nagu sümboliseerib ühte juba nüüd, Eesti võib olla ühiskonnas nagu selja taha jäävat perioodist, ma julgen arvata, et see hakkab selja taha jääma selline primitiivse poliitikaperiood. Samas samas üksuses, ütleme siis ülimas lihtsuses on natukese selle, selle, selle ikoon tõesti, võib-olla kunagi 10 aasta pärast ta ta hakkabki, vaata ma seda, seda umbes kümnendik Eesti poliitikas, mis oligi selline hästi hästi lihtsa. Ma siiski loodan, et seda ei juhtu, et see sammas ikkagi inimestele meenutab ennekõike vabadussõda ja ja ka kõiki Tallinna külalisi võtab see sammas vastu ennekõike, kui vabadussõja võidusammas muuseas käia suvel seal samba juures ringi, siis ma tundsin küll siirast puudust, et seal ei ole võõrkeelseid selgitavaid tahvleid selle kohta, mida seesama see endast kujutab ja mida ta sümboliseerib, et väga paljud välismaalased lihtsalt, vaat see oleks enesest, vaatasin aastaarve ja nad ei saanud mitte midagi mitte midagi aru, et ma loodan, et kaitseministeerium see on jah, nagu lõpetab oma tegevuse selle samba juures ära ja paigaldab need võõrkeelset tahvlit ka, mis selge. Uskumatu. Kui ise nagu käida, näiteks ma ei tea, turistina kuskil oletama, et läheksid turistina Barcelonasse ja seal oleks ainult ma ei tea, katalaanikeelsed kirjad, eks ole, noh siis sa ikka ei oskaks nagu küll midagi peale hakata sellega. Samamoodi noh, ma kujutan ette, et turist, eks ole, Hispaaniast või Prantsusmaalt, tulles siia ja lugedes eestikeelselt vabadussõda, noh ta ei, ta ei tee selle sõnaga tõesti mitte midagi noh, aastaarvud võib-olla kuskil kaude viib kokku, eks ole, et ilmselt võis midagi seal kuskil olla. Aga kui siin jutt juba poliitilisele kultuurile ja läks ja ja kui vaadata, millest tänased lehed kirjutavad siis see nädal tõi poliitilise kultuuri järjekordse näitena täiesti ootamatult meile uue Eesti loto juhi ja, ja ma peaks ütlema, et sellel hetkel, kui ma lugesin uue Eesti loto juhi uudist, ma olin siiralt üllatunud, et kuidas, kuidas selline asi nii kiiresti, päevapealt või üleöö on juhtuda saanud, et endine keskkonnaminister Heiki Kranich valiti siis Eesti loto tegevjuhiks. Aga kas sul ei tekkinud pigem tunne, näen, nad tegid seda jälle. Ma arvan, et väga paljudel tekkis seesama tunne ja samas samas, kui me kuulame siin ametnike ja loto nõukogu liikmete avaldusi, siis nad väidavad, et, et justkui nagu paremat kandidaati ei olekski olnud, aga see oleneb jälle, et millise nurga alt vaadata. Kui kui vaadata tõepoolest Heiki Kranichi CV'd, siis noh, väga paljudel kandidaatidel tõenäoliselt ei ole CVsse lisada, et tegu on olnud ministriga. Ja tegemist on inimestega, kellel on vaieldamatult olemas juhtimiskogemus, kogemus rahadega ümberkäimisel ja, ja minu jaoks ei olnud siin midagi üllatavat. No see kogemus rahadega, ümberkäimisel võib-olla ei ole alati, eks ole, kõik nii ühetooniline, ma ma julgen tuletada meelde sellist asja, et et eelmise aasta nii-öelda Eesti kõrgeima ajakirjandusauhinna, Bonnieri ajakirjanduspreemia sai Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter loo eest või lugude eest, mis rääkisid Heiki Kranichi tegevusest. Noh, ütleme siis maadevahetuse käivitamisel, mis mis noh, ütleme siis mõneski suhtes, asetas ta noh, ütleme siis ühe teise keskkonnaministriga noh, mõnevõrra sarnasesse ritta küll mitte ütleme siis niiviisi, et küll mitte kriminaliseerides seda tegevust, aga siiski noh, et põhimõtteliselt, et noh, kas öelda luues luues teatud situatsioone, mille tulemusena kogu see maadevahetust sai toimuda. Mis lõpuks jah, mõne teise mehe jaoks võib lõppeda halvemini. Et, et see on nagu vajuks taust. Kas see oli demokraatlik otsustus kolm kolm, sealhulgas nõukogu esimees, sotsiaaldemokraat Ardo Ojasalu, tema hääl sai vist määravad. No eks kõigepealt tulebki sellisel puhul alati vaadata, et, et miks see nõukogu ise nii politiseeritud peab olema, et seal praktiliselt ainult erakondlased ongi. No me võime öelda, täitsa valimine tegelikult nõukogus kujunes farsiks, et kui seal olid kaks rivaalitsevat koalitsioonipartnerite esindatud, siis tõenäoliselt Isamaa ja Res Publica Liit, nähes, et välja tullakse Heiki Kranichi kandidaadiga kandidaadiga, siis tuli välja omavahel poliitilise kandidaadiga ja, ja see, see mäng seetõttu muutub veelgi naeruväärsemaks, et ma ei saa aru, miks oli vaja seda üldse sellisel kujul kujul mängida ja, ja noh, teine seisukoht, mida mina olen kuulnud, näitab häid suhteid, koalitsioon mida mina olen kuulnud, on seotud ideega, et Eesti loto võiks pikaajalisele rendile mõnele operaatorile anda ja et Heiki Kranichi valikuna Ta uueks juhiks peaks hakkama, seda justkui nagu läbi viima ja siin on räägitud mitmetest summadest ma olen, ma olen kuulnud, et on räägitud ka sellest, et siin paarikümneks aastaks antakse justkui Eesti loto välja miljardi krooniga ja nii edasi, et noh, mingeid selliseid mingeid selliseid mõtteid ja ideid on, ideid on välja käidud ühelt poolt loomulikult. Et selles ei ole midagi halb, aga küsimus on jälle. Kuidas korraldatakse selline konkurss, kellele see antakse ja millise hinnaga see antakse ja need on, sellised küsimused jäävad antud juhul olema küll väga läbinähtavad, sest kui need hakkavad, kui seal on mingitki kahtlusevarju, siis sellist sellist tegevust ei saa küll mitte kuidagi lubada. Ei, minu meelest ei ole seal mingit kahtlusevarju, see konkurss otsustati nii nagu vaja, seal ei olegi mingit kahtlusevarju. Ma olen ka seda meelt ja võtad seal Eesti Lotte juhtidest. Selliseid tragisid inimesi, meenutame kasvõi Monika Salu, kes laisalt korraliku preemia endale ja toll Mina arvan, et siin Heiki Kranichi selles taas tagasitulekus avalikkuse ette on kindlasti omad head küljed, et esiteks on see huvitav lihtsalt ütleme, et ta, ta on kahtlemata väga võimekas inimene ja põhimõtteliselt on tore, kui võimekad inimesed tulevad gaasi nii-öelda avalikku ellu. Selles mõttes minu meelest see on positiivne, ma siiralt arvan, positiivne kahtlemata Heiki Kranichi ennast varasemas tegevuses ka poliitikas on tõestanud väga võimeka inimesena. Teiseks, ma arvan, et on positiivne, see, et tegu ongi noh ütleme, juhtimisvõimekusega inimesega, kes kindlasti suudab Eesti lotot juhtida. Et selles ei ole ka kahtlust, eks ole, et ta on endise ministrina juhtinud suuremaid struktuure ja saab sellega hakkama. Et, et need on kindlasti nagu positiivsed küljed ja ja on täiesti võimalik, et nendest kandideerivatest inimestest nafta puhtobjektiivselt oligi vähemalt üks paremaid vähemalt üks, kelle puhul võib nagu suhteliselt kindel olla, et küllap ta hakkama saab. Noh mida muidugi näitab ainult elu, aga noh, ikkagi, et kui sa üldse konkursil saad nagu eeldada, et kes saab hakkama ei saa hakkama, siis tema kindlasti noh, võib julgelt liigitada nende hulka, kellel on eeldusi hakkama saada. Mis aga puudutab seda, et ideed, et Eesti loto nii-öelda opereerimisõiguse võiks anda kellelegi teisele, siis minu jaoks on see küll absoluutselt arusaamatu, miks seda peaks tegema. Eesti loto on olnud niivõrd niivõrd tulus ettevõtte, arvestades sealset vähest töötajate arvu, et et, et mul on küll suur kahtlus, et siin väikses Eesti riigis, kus kõik tunnevad kõiki see on lihtsalt No see võib asja et vandenõu teooria, aga kas teile ei tundu, et, et Heiki Kranichi sugust ikkagi Eesti poliitika nii-öelda jutumärkides dinosauruste naasmine Talle kohtadele näitab, et et kunagi poliitika järel asutatud või, või poliitikas asutatud ja poliitika järele Ülo peetud ärid on hakanud kokku kuivama ja siis on nüüd vaja endale tekitada nii-öelda uued uued kohad, kus siis uuesti nagu raha raha jooksma saada, et, et see on nagu minu minu arvates küll nagu üks, üks väga selge sõnum, mis, mis praegu sellise, sellise üsna kiire loto juhi valimise. Seejärel on vähemalt minule küll minuni küll kangastumas. Ja eriti lihtne on seda teha veel juhul, kui see antakse kellelegi teisele opereerida. Aga muidugi siin, miks ma küsisin ka alguses Lauri käest, et kas sulle ei tundu, et see on lihtsalt ju, et seda tehti jälle, et et et võib ju, kui nüüd pikemas plaanis vaadata, siis võib ju näha väga selgelt käitumismustrit ja et selles osas ütleme, Reformierakond ei ole minu meelest juba pika aja jooksul millegi poolest erinenud näiteks Keskerakonnast, et kes eks ole täiesti häbenematult nii-öelda, asetab vajalikesse kohtadesse oma inimesi. Reformierakond on teinud juba läbi hulga aastate noh, olles riigist tükk aega võimul olnud täiesti häbenematult rahulikult sedasama täiesti rahulikult ja täiesti kindlakäeliselt üldse ütleme ja mulle tundub, et aina vähem seda isegi häbenetakse või et see oleks üldse mingi probleem nende meelest. Et selles on midagi imelikku. Jah, et kui on Eesti loto vaja võtta kontrolli alla, siis paneme sinna oma inimesse ja punkt, eks ole, noh, konkurss konkursi, eks ole, aga põhimõtteliselt, et noh, kui on vaja valida, siis valime õige oma inimese ja noh, ma olen siin varasemast ajast tean siin mõnda teist konkurssi, eks ole, mille puhul on täiesti selgelt ju öeldudki, et kui on vaja sinna panna oma inimene, siis pannakse ja see erakond on nii, teeb lihtsalt Ja miskipärast on ka avalikkus Reformierakonda seejuures täpselt sama tegu teguviisi käitumismustri juures oluliselt vähem kritiseerinud kui keskerakonda. Aga siin me jõuame keele sellele samale küsimusele, mida sa Külli-Riin. Püstitasid, et et meil on poliitilise kultuuri. Poliitilisel kultuuril on väga selgelt arenguruumi. Aga kuidas seda muuta? Ühelt poolt, olgu peale. Indrek Tarandi näide on on hoiatav ja. No see ütleme, see on ka, see algab tegelikult miks ma ka ütlesin, et, et see asi algab tegelikult sealt nõukogust sest tegevjuhi valimine on tulemus tegelikult selle asja nagu käitumismustri määrab see, kuidas riik mehita nii-öelda suurte ettevõtete nõukogusid kui sinna pannakse parteisõdurid, eks ole, nii nagu me teame, kõigi suurte riigifirmade juht, nõukogud, noh, ma ei tea, kuni igasuguste avalik-õiguslike nõukogudeni välja kui sinna pannakse parteisõdurid, siis lihtsalt vajalikul hetkel tehakse ka parteiline otsus. Et siin ei ole ju üldse ja täiesti demokraatlikult sellepärast, et nõukogus häälteenamusega demokraatlikult otsustataksegi, nii et valima selle mehe. Ja siin ei olegi nagu aga see kas öelda selle otsuse juur ei ole mitte selles, et kes valiti selleks tegevjuhiks, vaid juur on selles, et kuidas see nõukogu on paika pandud. Kui ei suudeta kuidagi ka juba selle õiguskantsleri Jõksi poolt juba ammu algatatud võitlus riigifirmadesse, eks ole, riigikogulaste mitte kuulumisega. Ja kõige sellega noh, nii-öelda sellele on ju läbi noh, lihtsalt viristatud selle selle algatuse peale. Ehkki see isegi on nagu põhiseaduse vastaseks ju pidi tunnistatud, aga ikkagi ikkagi tehakse edasi, sealt see politiseeritud hakkab, see ongi see. Ja see on niisugune sügav ettekujutus, et kogu seda riiki noh, mitte ainult, et võib, vaid on lausa vaja politiseerida ja vot see on see, ütleme hästi halb osa sellest asjast Ja mul on selline tunne, et erakonnad on kuidagi viimastel aastatel on nagu süvenenud selline kapteldumine ja arusaamatus nii-öelda ühiskonna avalikkuse tegelikest ootustest. Need nad on ju riigi rahastamisel, et nad saavad sealt ikkagi 90 miljonit krooni aastas ja nad tegelikult on nagu suhteliselt suhteliselt nii-öelda rahaliselt hästi kindlustatud ja vabad, et ma olen siin kõrvutanud, et vähe on Euroopas riike, kus ühe maksumaksja kohta läheks erakondadele nii palju raha. Esimene põhjus on ju väga lihtne, erakondadel on ideed. Seal nad ei tea enam midagi teha ja sealt tulevadki needsamad ideed, mida sa ütlesid, et kingime siin läptoppe ja, ja teeme selliseid väikeseid või pakume väikest meelehead. Ei, vaatame siis ja loodame, et valija seda meeles peab. Aga samas me nägime ka nendel samadel Europarlamendi valimistele, kuidas tõesti valijate ees on tegelikult tekkinud mingisugune uus ootus või mingisugune nihe aga erakonnad ei ole seda ikkagi suutnud ära tajuda, et nad arvavad, et piltlikult ja lihtsustatult öeldes, et nad saavad riigilt raha, siis istuvad reklaamibüroos, mõtlevad välja toredad lubadused ja hakkavad siis neid nii-öelda inimestele maksumaksja raha eest müüma. Aga aga, aga mul on tunne, et tegelikult nad peavad eesti inimesi, eesti valijaid rumalamad tekst keskeltläbi, kui, kui inimesed seda reaalselt on. Jah, aga see peaks neile nagu kätte maksma, küllap see kunagi maksab ka, aga kahju, et seda niikaua peab ootama. Et, et ma tahaks nagu, et see tulemus avalduks kuidagi selgemalt loodetavasti järgmistel riigikogu valimistel äkki avaldub kuidagi selgemalt, ehkki mine tea jälle, mis kujul see peaks olemas. Häda on just selles, et kui ükski teine partei sellest ka ei eristu VÄGA VÄGA määravalt, et sest kahjuks näiteks seesama politiseerimine, eks ole, on just selline parteideülene nähtus mille puhul ütleme, et no nagu sedasama praegu Heiki Kranichi mudeli puhul, eks ole, et talle ka vastu asetati ikkagi teine parteilane nii-öelda nagu isamaaliitlaste poolt, et mitte ei kaitsenud Isamaaliit nagu IRL, eks ole, seda, seda seisukohta, et põhimõtteliselt peaks selline koht olema nagu mitte politiseeritud vaid ei, ikkagi meie, mees, teie mees, eks ole, aga mitte see, et et, et pigem peaks ju valitsemise hea tava. Noh, kui vähegi võimalik nägema selliseid kohti ei politiseerita. Et praegu jääb, noh, see halb külg selle Heiki Kranichi määramise puhul on just see, et talle jääb see tugev politiseerimise maik juurde. Mis, mis juures, ma julgen arvata, ma ütlen, et Heiki Kranich võib osutuda väga heaks juhiks Eesti lotole puht isikuomadustelt, miks mitte, eks ole, võib-olla tõesti seal oligi hea valik. Aga võta see, see, see on nagu kuulub jälle sellesse valdkonda, et sellised valimised ei pea mitte ainult et olema, vaid ka näima ausad ja, ja õiglased. Ja vot see, see näimine, politiseeritust, see on see, see, see plekt pigem mis, mis siin küljes on, minu meelest. Nonii aga poliittehnoloogid, ütleksin kohe sulle selle peale vastu, et, et aga, aga mida siis teha, sest kui nüüd nii-öelda politiseerida kogu protsessi, et siis siis on selle otsuse saavutamine oluliselt keerulisemad, et kuidas, kuidas siis kuidas siis seda olukorda nagu nagu lahendada nad väidavad, et siis ei ole võimalik kiireid otsuseid lahendada. Kiired otsused ongi sellised, et selline sammas selline juht No minu jaoks on nagu selle juures väga häda kordseetsena. Selline eliit, kes korraldab mingisugust, üritab luua mingit pseudosolidaarsust, mingi räägiks mingist rahvuslikkusest Eestist, Eesti tulevikust ja see kõik on sõnades. Kui nad vaadata nende tegusid, siis nende erakonna ja isiklikud huvid on on alati justkui olulisemad kui kui Eesti tulevik ja Eesti huvid, et see meenutab mulle seda kuulsat Max Weberi ütlust, et on kaht sorti poliitikuid, et ühed on need, kes elavad poliitikale ja teised on need, kes elavad poliitikast. Ja mul on tunne, et et meie poliitikas on nagu võimust võtnud nii-öelda see teine kategooria, kelle jaoks see poliitiline tegevus ei ole mitte mitte selle peaeesmärgiks, ei ole mitte muude asja ühiskonda paremaks, vaid lihtsalt tagada endale mugav äraelamine ja oma sõpradele. Ma tahaks siia lihtsalt öelda veel seda, et viimasel ajal on nagu hästi palju püütud mõnede erakondade poolt nagu tekitada sellist jaotust ja sügiseste kohalike valimiste-eelse Tallinnas kindlasti tuleb eriti tugevalt esile, et oleks justkui mingid valged erakonnad ja mitte valged erakonnad. No mina tahaks küll öelda, kui keegi tahab pretendeerida valge erakonna tiitlile, siis käituge nagu valge erakond. Et praeguse seisuga ei ole mingit põhjust arvata, et näiteks Reformierakond on valgem erakond kui Keskerakond ei ole. Mina ei näe seda vahet. Meil on küll väga vähe aega, aga ma loen siit sellisele nii-öelda uue uue poliitika või uue liikumise nagu pojadest teie jutust välja, et mis justkui nagu aitaks. Mis oleks demokritiseerida. No ei tea jah, kuidagi ütleme ma ütleks, et see Indrek Tarandi antud häälte arv nagu signaliseerib millegi sellisele, kuigi jälle teistpidi tundub nagu kuidagi natuke nõme igaks järgmiseks riigikogu valimiseks on vaja uus erakond luua. Et kusagil, et kas tõesti peab jälle. Aga võib-olla võib-olla, et sa tekibki, noh, eks me näe Jah, probleem on see, et teistel on juba märgid küljes. Väga keeruline on, on määritud märgiga valimistele minna, sest valge ja ütleme mingeid pindala, mainet nad ei saavuta, siis sellisel juhul kuidagi. Aga suuresti ütleme nii nagu Indrek tarandi efekti lõid tegelikult erakonnad ise oma nürimeelsusega, siis ma ütleks ka see, et kas uus erakond järgmisteks valimisteks sünnib või mitte, see on tänaste erakondade käes. Kui nad loovad sellise pinna, et midagi muud ei jää üle, siis küllap see uus erakond ka sünnib. Meie saateks ette nähtud aeg hakkab läbi saama ja selle rõõmsa teadmisega nädala pärast on meil põhjust minna nii Kalevi staadionile kui ka laulukaare alla ja laulukaare ette ning et Vabaduse väljakul on valmis saanud vabadussõja võidumonument. Selle rõõmsa teadmisega me tänase rahvateenrite saatel lõpetame ning tänased rahva teenrid olid Külli-Riin, Tigasson, Sulev Valner ja Lauri Hussar ja meie soovime teile. Ilusa suvise laupäeva jätku.