Ja nüüd on mul hea meel öelda tere vanale kolleegile Raul Mälgule, kellega siin raadiomajas noh, üle 20 aasta tagasi juba sai koostööd tehtud. Mäletan juba tollest ajast, et teda huvitas väga muusika ja sport aga eelkõige vist siiski välispoliitika ja see, nagu tema elu kujundas edasi, kui nüüd nii pidulikult öelda. Tere, Raul. Tere. Kas muusika sport on siiani jäänud sinu kirgedeks lisaks või kuidas nüüd on, mis on kerge, mis on tee? No mul on see hea võimalus tõesti praegu, et ma saan teha tööd, mis mind ka äärmiselt huvitav ja on mind juba lapsepõlvest saadik huvitanud ehk välispoliitikat. Aga muusika ja spordi suhtes huvi on loomulikult kogu aeg ka püsinud, kuigi noh, tihedamatel tööaegadel võib-olla saab vähem tähelepanu pöörata. Me kohtusime sinuga, olles hiljuti Kadrioru staadionil, kui meie Kümne võistlejaid tegid, mehetegusid ja ma tean, et sel ajal, kui sa Inglismaal diplomaadina töötasid, siis vist käisid päris tihedalt või noh, niivõrd kui töö andis võimalust vaatamas ka jalgpalli Tõepoolest sai käia ja kui meil siin nüüd muusikasaade on, siis. Ma pean ka kindlasti meenutama jalgpalliga seoses, et inglased ei ole eriline laulurahvas, ütleme ausalt selle Happy Birthday nad laulavad ära ja võib-olla mõne väiksema jupikese ka veel, aga niisugust väga suurt seltskonnas laulmise kommet neil ei ole. Aga vot jalgpalli juures nad üsna palju laulavad ja mul oli võimalik kohal olla just sellel matšil, kus Arsenal 1998. aastal tuli Inglismaa meistriks ja vot siis niipea kui see lõpuvile kostis, siis hakkas ülevalt valju hääldajast tulema. Queeni Vujava Champion siia siis terve staadion laulis seda päris tundjaid olnud täis aga mõni minut alla tunni üht ja sama laulu järjepanu otsast pihta keriti. Nii et see, see oli niisugune omaette jalgpallilaulupidu. Mina mäletan seda ka oma noorpõlvest juba kui Soome teine kanal vist hakkas neid inglise liiga mänge näitama ja siis mind suisa hämmastas, kuidas seal see laul üles võeti tribüünidel noh, muidugi eelkõige nende poolt, kelle meeskond siis eduseisus oli. Ja suhteliselt naljakas on ka seal kohapeal vaadata, noh mängijatel on igasugused laulud tehtud ja siis on niimoodi, et noh, see muusikavalik on nagu ta on ja siis on niimoodi, et mõnel mängijal on lausa niuke jõululaulu peale tehtud, näiteks tennis Berk ambilaul, mida talle tribüüni pealt lauldakse, on täiesti jõululaule, aga no need on siis ka viisid, mida kõik teadma peavad. Just aga kui nüüd minna muusika juurde, kas on ka mingeid väga vapustavaid kontserte olnud võimalus vaadata? No tegelikult on ju ka Eestisse ikka kõik need suured staarid juba tulnud, mitte kõik, aga väga palju neist. Kindlasti on olnud väga erinevates muusikažanrites, on neid võimalusi olnud ja nii tõsisema kui kergema poole peal ja nii Eestis kui väljas ja noh, niisuguseid tipphetki on tegelikult olnud üsna mitmeid ja ma ütleks ka, et nad on väga erineva mastaabiga olnud, näiteks siin tuli mitu aastat töötada Portugaliga, siis äärmiselt sümpaatsed on Portugali sellised pisikesed restoranid, kus õhtul esitatakse selliseid portugali linna laule faadusid, Nad on niuksed, kurvavõitu, aga hästi ilusat kitarriga saadetakse siis mees või naislaulja, kes seal parajasti juhtub olema, siis esitab neid selliseid laulukesi ja kõik väga tähelepanelikult kuulavad ja tõesti väga ilusaid esitusele võimalik kuulda, kuni siis suurte staadionikontsertidel välja teises otsas. Üks küsimus veel Raul Mälk, enne kui läheme juba konkreetselt sinu muusika meenutuse juurde. Kas selles diplomaaditöös on vahel tulnud ette ka selliseid momente, et mõne välismaise või teise riigi kolleegiga kohtudes just nimelt mitte ainult seda ametlikku juttu ajada vaid näiteks spordi- või muusika teema sisse tuua ja saad kuidagi hoopis parema kontakti? Päris palju, muuseas, ja ma võin öelda, et miskipärast võib-olla on see diplomaatide eripära kes otsivad vahepeal sellist keskendumise võimalust, aga ma tean päris mitmeid teiste riikide diplomaate, väga prominentseid diplomaate, kes on öelnud, et nad on väga suured, et Arvo Pärdi austajad. Nii et päris mitmed väga tähtsad uksed on meile Arvo Pärt lahti teinud. Seda on meeldiv kuulda, aga mis on siis nüüd? Ma tean juba seda. Ma võtsin fonoteegist plaadi välja, sa tahtsid pakkuda kuulajatele ühte brokkolharumi pala. Aga millega seoses nüüd siis prokulaarum? See ongi seotud ka selle jutuga, mida sa juba natuke varem rääkisid. Et tegelikult 90.-te aastate alguses oli meil ju tänuga rock summerile ja ka muudele üritustele hämmastav võimalus näha ja kuulda ühe sõõmuga kõik see ära, mida varem me teadsime, et see on olemas. Ja mulle näib, et üks selliseid tipphetke minu jaoks, aga ka vist päris paljude selliste minuealiste jaoks oli see, kui brokkol harmoli lauluväljakul mulle näis, et panete, niisugused vanad rokitaadid olid peaaegu pisarateni liigutatud. Sa ei eksinud ja isegi noorematki, võib-olla keskigatahes oli seal väga emotsionaalne kontsert. Ja üks üks nende rock summerit tipphetk minu meelest üldse. No meil oli siin kolm lugu nagu luubi all võib öelda, et kolm võib-olla ka nende kõige tuntumad ja ma ei tea, kas võib-olla see grand hotell on vähem kuuldud kui näiteks Vaithšeidopeil või Zolti toog. Jaa, aga samas andas kõik see hea, mis brokkol haaramis on olemas ja väga paljud progolarme fännid hindavad seda lugu hästi kõrgelt ja võib-olla mitte vähem kõrgelt kui seda kõige kuulsamate esimest lugu. Jääme siis selle juurde ja suur tänu, Raul Mälk edu kõike paremat.