Tänane tuntud raadiohääl saates mul meeles veel on minu arvates ka väga tuntud raadio naene. Sellepärast et niivõrd rõõmsameelset inimest nagu maris Johannes ausalt öeldes, ma vist ei ole kohanudki ja kui tema naerma puhkeb, siis on seda siin meie neljandal korrusel küll ühest otsast teise kuulda ja kõigil läheb kuidagi tuju paremaks. Tere tulemast. Tere tulemast ja aitäh heade sõnade eest, no mis saab minul selle vastu olla, kuid ehkel on hea tuju. Räägime nüüd natuke sellest, sinu ampluaa siin vikerraadios on eelkõige noh, kultuuri, aga põhiliselt just teatri saada. Ja seoses naeruga tahan ma öelda ühe suure saladuse, mida ütles mulle kunagi reetne Neymar. Minu naer on juba peaaegu samast kategooriast nagu Silvia Laidla naer. Nii et selles osas olen ma tõesti kõrvust tõstetud. Kas sa saad seda nüüd demonstreerida täies võimsuses, korreks ta spontaanselt jääk, nii ta on, mul ei ole ühtegi head anekdooti sulle ka praegu rääkida, käepärast, aga räägime natuke, enne, kui me selle muusika meenutuse juurde läheme. Räägime siis natuke sellest, et kuidas saadakse teatrikriitikuks. Kas selleks on tarvis ka ise lavalaudadel käia ja olla näidelnud. Ja, ja kuidas ütles, et tead ju need kuulsad jutud, et muusikakriitikud on läbi põlenud pillimehed ja kirjanduskriitikat läbi kukkunud luuletajad ja nii edasi ei vasta tõele. Ei, ei tee see mall minule peale ei tööta ja ma ei arva ka, et ma siin öelda, tõeline teatrikriitik olen ju ma ikka rohkem sinna teatri poole, lihtsalt vaata Tanja ja vaatlen ja arutleme selle asja ümber. Aga mingisugune eituse eitus minu jaoks see teater oli omamoodi väljakutse nimelt. Ma ei ole mitte kunagi tahtnud saada lavale ja ma ei ole mitte kunagi nautinud ka esinemist kuskil kooliteatris, aga mina olin nii ratsionaalne, et mina läksin kepikooli. Ja see tipi kool mõjus mulle kuidagi veidi pärssivalt, kuigi seal oli väga palju väga toredaid õppejõude. Ja siis nagu selle rauakoolile vast do voolu ujudes leidsin ma selle teatri ja jõudsin siis teatrikriitikute seminari kunagi kauges nooruses, 20 aastasena. Segan korra vahele, mida sa sinna tipi-kooli õppima läksid üldse ja kas lõpetasid ära? Lõpetasin ära, kõik asjad tuleb nüüd diplomeeritud, kes infotehnoloog. Ära sa ütle ja see on ju. Oda oda, oda selle asjal on küll teine nimi, see oli vist küll informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerinud. Noh, see on tänapäeval ju väga tähtis erialaga, sellega sa ei tegele praegu üldse. Ei, mulle lihtsalt meeldib, kui minu ümber on palju tarku masinaid, aga ma ei anna nendele nagu käsklusi, vaid ma pigem olen nende väga andunud tarbija. Nii, aga nüüd ma viisin jutu sealt teatrist kõrvale, sa tahtsid jätkata teemal teater ja mina. Ei, ma ei tahtnud hakata mingeid teater ja mina arvan, et selleks on veel väga vara, aga ma tean, et sa kutsusid mind siia selleks, et rääkida ühte muusikalugu, mis on seotud raskelt teatriga. Et, et võib-olla hakkame nagu sellega. Vihkan sinu puhul ei võinudki muud eeldada, et Yoda ikka teatriga seotud on. Ma olen alati arvanud ise saadet juhtima, eakesin nonii. Minu pärast võtta ohjad üle. Mis lugu see siis on ja mis mälestused? Tead, vaata, lugu on selline, et mina sain täna sinu käest teada, et see on Olav Ehala lugu ja tunnistusi tule ka ausalt, et ma ei teadnud, kes on selle loo autor, aga ma teadsin selle loo rännulugu niivõrd-kuivõrd natuke ka mälu viskas väikest viperust. Nimetus on lugu, mis on rännanud Adolf Shapiro lavastustes, ta algas tema teekond kirsiaiaga, mis siis? Lava, mida Shapiro aastast 71. aastal. Ja siis ta jõudis ime tabasel teel uuesti Tiim. Meie teatrilavale isadest ja poegadest turgeenjevi versioon turgenjevi näidendis, mis tuli siis lavale linnateatris jällegi Shapiro lavastuses ja Shapiro kasutas seda sellisel huvitaval moel, et ta nagu üllatas oma näitlejad selleks. Mikk Mikiver üllatas Miku selle looga proovis, see oli eelnevalt kirsiaias olnud üks selline väga huvitav tuttav ja, ja väga olemuslik. Selline liikumine oli, sellele seda nimetati nagu Mikiveri tantsuks kirsiaias ja nüüd pandi see uuesti seal isadest ja poegadest peale, ju siis oli Shapiro Mikiveri seal oma asi ajada või, või mingid omad hingekeeled nagu lahti kirjutada seoses selle looga. Aga minule tuli ta hoopis nagu teises kontekstis ette. Kui ma olin Nende Shapiro eelmiste Tšehhovi lavastuste puhul, siis ikkagi väga noor, ma olin kuskil noh, ütleme, 15 14 15 aastane ja, ja tuli meelde see, millise kaasaelamisega sai seda vaadatud ja millised eksistentsiaalsed probleemid tekkisid nendes lavastustes mu ette ma ei ole mitte kunagi, mitte hilisematel aegadel tõesti teatris mõelnud nii palju selliste olla või mitte olla küsimuste peale, et see saab olla võimalik tõesti ainult kuskilt 14 15 aasta vanuses, kui sa lähed kõik esimest korda ja, ja kui igasugune surm on su ees ikka tõeline surm ja, ja, ja sünnil on oma tähendus ja ja millised tähenduse saavad siis kõikvõimalikud need Tšehhovi ängid. No seda ei juhtu täna enam mitte kunagi ja vaat, kui nüüd pandi mängima see Mikiverile Shapiro pani mängima siis selle Olev Ehala loo ja minul tulid meelde kõik need Tšehhovi lavastuses, et ka sellega ka koos kirsiaiaga, kui kolm õde seoses siis Mikiveri persooniga siis, siis mulle tundub, et siis sellel ajal tundus mulle, et elu lõppenud et elu elu ei saa enam edasi kesta, eks ole, kes ei saa Moskvasse, kirsajad raiutakse maha. No selline maailmalõputunne ja vot nüüd kui ma takkajärgi sellele maailma lõpule vaatan, siis mulle tundub, et jumal hoia, et kas ma olin siis päris segane või mõtlen, kas ma olen siis praegu täiesti mingisugune külm ja paadunud tüüp, kes suudab ainult nii-öelda küüniliselt hinnata kogu seda mängu mu ümber, ma ei tea, mis, aga see on nagu selle loo selline noh, minule nagu nagu lugu, mis põhjustas mulle sellist nagu eneseanalüüsi või, või sellist, sellist sellist väikest ehmatust, et ma ei tahtnud sulle rääkida oma armastuse lugusid, oma armastuse lugusid, vaid ma tahtsingi nagu noh, seda nii-öelda seda teatri Kuidas sulle siin pajatanud ja mina veel lisaks omalt poolt nii palju juurde, et mõtle ikka, kui hea see on, et meil on üks selline suurepärane, suisa geniaalne helilooja nagu Olav Ehala, kes on teatrile ju väga palju muusikat kirjutanud ja tal õnnestus kirjutada selline valts, mis tõi sinus välja. Ma ei tea, mis alateadvuse kõik. Kihid ja lugu, mis mängis Cashab piirale ja mängis ka Mikiveril, ma olen ikka. Seltskonnas ega ma siis. Kehtiv tüüp. Nonii aitäh maris Johannes ja kuulame siis seda lugu. Teeme nii.