Ja nüüd on meil telefoniühendus Tartuga, kus teisel pool toru otsas Lembit Saarsalu, tere päevast. Tere päevast. Ma mõtlesin, et ega sind ka ikka rahule ei jäta selle muusika meenutusega, võib-olla hakkame pihta sellest, mida seal tartus teed praegu ja kas seal on sel sügisel samasugune festival tulemas nagu läinud aastal? No kõigepealt ma tahan öelda, et nüüd ma olen juba pea kaks kuud elanud Tartus ja mis puudutab festivali, see tõesti toimub, aga see nüüd ainult kaks päeva, aga kolmas päev on siis Noorte muusikute konkus nagu see oli ka möödunud aastal ja sel aastal siis päevateema on Valter Ojakääru looming. Nii et kõik läheb nii, võib öelda, et hästi õnnestunud ja ma loodan, et samamoodi palju noori muusikuid võtab sellest konkursist osa, nii nagu möödunud aastal. No võib-olla ütleme kuupäevad siis ka kohe ära, kuigi sinna vist on veidi aega veel. Tähendab festivalipäevad on siis seitsmes, kaheksas oktoober ja konkursi päevam kuues pärast laureaadid esinevad ka festivalipäevadel ja ma arvan, et Vanemuise kontserdilaval esineda päris meeldiv igale noorele muusikule. Kuidas iseennast praegu pillimänguga vormis hoiad või või on see saksofon hetkeks kõrvale pandud? Ja see on väga raske küsimus, sellepärast et sina ju tead ise seal klarnetit mänginud ja ja seda harjutusi teinud ja sooritanud. Nii et ega see vormishoidmine on küllalt keeruline, kui muid asju on väga palju kaelas. Ja noh, see elukoha muutusega võtab oma osa. Aga noh, ma, praegu on vormis hoidmine niisugune, kuidas öelda psüühiline, et seda kuiva trenni enam ei pea nii palju tegema, et võib-olla oleme targemad ja kavalamad. No vot, see on sportlastel sama asi, eks ole, et kuidas seda vormi lihvida ja et mitte ületrennide ja kõik nii edasi, muide kas olümpiamänge ka jälgisid? Ikka nii põgus-põgusalt. Kuigi mul ei ole siin isegi telekat, ei ole sisse lülitatud veel, aga noh, loomulikult ma olen asjadega kursis ja seda on alati põnev jälgida just sedasama teema pead, mida sinagi puudutasid, et just see psüühiline taust, et sa võid olla hästi ette valmistatud ja kõik, aga kui närvid veavad alt, siis siis ei ole midagi teha ja ma just mõtlesin alati poolt ja muusika on küllaltki käsikäes ja mõtlesin ka muusikute peale, et loomulikult meil ei ole nii suurt auditooriumi tihti saada nagu olümpiamängud, aga see üleelamine ja see kokkuvõtmine ja närvikava. Ega see seesama samalaadne selles mõttes, et ta võtab ega kohutavalt just seda psüühik, psüühilist energiat ja hingejõudu. No ja teie puhul ei saju sentimeetrite ja sekunditega mõõta ka ja medaleid ei jagata, et publiku aplaus on vist kõige suurem tänu siis ja võib-olla loomulikult ka kriitikute kirjutised. No loomulikult ja teine asetega kogu selles tegevuses ongi määravaks just jääb see, et ega need lavad võivad ka väga suured olla, et me ei saa kunagi võistelda suure massi meediakontsernide ka, aga ma veel kord kordan, et ega see emotsionaalne laeng võib-olla mõnikord ka 30 40-le inimesele väga väärtuslik ja kui me kõik läheme sellest väikesest saalist ära, hea tuju pole midagi saanud, siis minul ei ole vahet, kas seal oli tõesti 9000 inimest või 10000 inimest saalis oli seal vähem rahvast, seal ikkagi see kokkuvõtmine ja kõik on ikka täpselt samasugune. Aga muusika meenutuse tarvis palusid sa mul võtta fonoteegist välja Richard Rodgers, tuntud džässiklassiku Maifani Valentin ja see on tõepoolest, meenutas sellepärast, et salvestus, kui sa ise ei mäleta, on tehtud aastal 1991, nii et sellest on juba 13 aastat. Ja siis ansambli koosseisus Lembit Saarsalu Leonid vintskeevitš klaveril, Jarmo Hiecala bassil ja Pekka loomi trummidel. Miks just see lugu? No tähendab, selle luuga on hästi seotud ja see oli isegi mulle üllatus, et selline versioon on Eesti raadios olemas, sest see minu osa plaadi peal Joniidiga džäss kahele tuua versioonis pühendatud Laina fantoni ost, et Leonid mängib sellise tämbriga meenutades natuke vibrofoni. Aga see on selline väga oluline teema, ma arvan, minul olnud ja muusikas, et temal on just sellist niisugust, ma ütleksin, bluur hõngu, mis on tšehhiga just omane, et niisugust parasjagu nukrust ja, ja ta ei ole nii lootusetu nukus, aga selline ballaad, mida küll tihti ei taha mängida. Aga meeldiv on kuulata paljude muusikute versioone ja tõesti, need on maailmas nii küllalt palju tehtud ja mida ise ja ka väga heaks näiteks Cherry mallideni ja Chebeekeri versiooni. Ja lisan kohe seda malligani versiooni, mul õnnestus ise Ameerikas elavas ettekandes kuulata ja see on tõesti väga hea. Selle loo puhul sa mainisid, et enne kui me seda intervjuud tegema hakkasime, et seal oleks mingisugune huvitav ühendus veel, mis ulatub välja isegi endise Ameerika presidendini. Bill Clintoni. Just see ekspresidendi Bill Clintoni lugu on järgmine. Et mis juhtus siis, kui tema oli Tallinnas oma konverentsiga ja meie mängisime õhtumuusikat. Vanalinnastuudios oli see vastuvõtt presidendi auks ja ma just mõtlesin, et kui väike siiski võib-olla maailm ja et ja kui oluline on siiski muusika, mis ühendab inimesi. Ja Bill Clinton, Kahekordne, Ameerika president, nagu me võime öelda, harrastas ju üliülikoolipõlves päris palju ikkagi džässi ja mängis saksofoni. Ja peale selle, kui me olime saksofonist rääkinud, läks jutt loomulikult ka minu saksofoni peale ja siis oli hea võimalus öelda, et tõesti, et see selle saksofoni saamislugu saamise juures on olnud ka laiemad Hampton. Ja loomulikult hüppas meie vestlus edasi kohe selle peale, et oli, et see oli alles siin paar aastat tagasi, kui vaena häältoni üheksakümnendat juubelit tähistasime Valges Majas. Toonitan seda, et kui, kui väike võib-olla selles mõttes maailma, et riigipiirid, inimesed, üks kõrge Ameerika presidenti laenu vähemalt on tuntud täiesti legendaarne džässmuusik ja siis väiksest Eestist ka esindaja ja me saime rääkida ühes keeles, me saame rääkida muusikast, mis meid ühendab ja mis meile kõigile on hingelähedane. Et see oli eriline ja kui, kui Bill Clintoni on öelnud, et jah, et me mängisime seda lugu koos, laena Hamiltoni big bändiga, et mina mängin, mängis ka kaasa, siis ma ütlesin, et härra president, et neid on tõesti hea võimalus, et me mängime ka oma kvartetiga, seda lugu kohe teile. Ja ma ütleksin, et see õhtu kuidagi ka muutus, sellepärast et pärast seda Ameerika president alustas aplaus idega ja siis ka kogu seltskond. Muidugi hakkas rohkem tähelepanu pöörama muusikute peale ja tulid aplausi pärast soolosid. Aitäh Lembit Saarsalu selle meenutuse eest ja nüüd siis Rogersi Maifanni Valentin eelpool nimetatud koosseisus. Kõike head sulle ja kui me varem ei kohtu, siis seal Tartu festivalil kindlasti surnud.