Ja nüüd on aeg tänases mul meeles veel saates tuntud raadiohääle jaoks ja mul on hea meel öelda tere päevast, Helgi Erilaiul. Tere, tere, Jaak. Mul on õigupoolest isegi natuke kahju, et me sinuga peame vestlema telefoni teel, sellepärast et see sinu mahedalt suge stiivne hääl läheb nende traatide kaudu natuke kaduma, et kui sa stuudios mikrofoni ees oled, no siis see on tõesti täiesti vapustav hääletämber. Kas sa oled seda kuidagi ekstra arendanud ka või on tulnud kõik nii nagu loodus on andnud? No kui ta nüüd nii kangesti vapustav on, siis ei ole mina mitte midagi selle heaks teinud. See on lihtsalt võib-olla siis kingitus või olen ma kogemata sattunud õige koha peal oma häälega? Kas sa mäletad üldse, millal sa siis sattusid sinna õige koha peale milline oli esimene raadiosaade või esimene kord, kui sa mikrofoni taga olid? No ülikooli ajal juba üht-teist tehtud, aga ma mäletan esimest päevakaja lugu sest et ma olin natuke aega ainuke naishääl päevakajas. Ja siis saadeti mind tegema Kadriorgu just lillenäitust. Ja siis ma mäletan, kui kohutavalt pabinas ma olin ja kui raske see makk oligi, seda praegu keegi usuks. Milline meeletu, raske kolakas tuli kaasa vedada. Ja siis ma siis ikka kuidagi sain sellega hakkama, nii et isegi märgiti ära. Polnud väga vigagi. No vot, mina just mõtlesin, et no vähemalt viimasel ajal sa ei ole nagu selline püstolreporteri tüüp, vaid sa armastad oma saateid praegu ju vikerraadios väga populaarne saade Aja jälg kivis, sa armastad neid väga põhjalikult ette valmistada, ilmselt paned kirja ka üht-teist. Aga kunagi nooruses on siis ka nii raske reporterimakiga ringi joostud. Küll ausalt öeldes, kui ma mõtlema hakkan, siis, siis polegi vist asja, mida ma seal raadiomajas teinud ei ole. Kõiksugu kõiksugu asju hommikul ja öösel, tul ja, ja päeval ja ja igasuguseid sarju ja saateid ja noh, tore on olnud, ma loodan, et natuke aega, ehk on veel. No ma usun, et väga palju aega on veel, aga minu arvates sa ei piirdu ju ainult muusikasaadetega, aga muusikal on siiski sinu saadetes väga suur koht ja sul on kindlasti oma konkreetne muusikamaitse ka. No Aja jälg kivis on tegelikult ikka teksti saada rohkem. Aga noh, sinna niimoodi kujunduseks tuleb muusikat leida ja, ja seda on ka tore otsida, sest kõik teemad on erinevad. Aga jah, mu muusikamaitse on mul küll niisugune Norjevia valiv. Minule nimelt meeldib väga bluus, kui kui, kui sa küsid, et mis maitse see selline on, muidugi mitte ainult pluus, aga aga miskipärast, et on see kuidagi nagu minu muusikaks saanud selle rütmi ja hingus ja siis nagu sobivad mulle. Tümpsu fänn sa ilmselt ei ole, eriti hea pole enam selles eas. Mina ka. Aga pluusi juurde läheme siis juba konkreetse, on sul nüüd konkreetne Muusikameenutus selle looga või sa lihtsalt võtad stiililiselt praegu asja, et. Stiililiselt ette sellepärast, et, et minu kaks vist tõepoolest kõige vapustavamat muusikaelamust on bluusiga seotud. Õieti küll kahe pluusi mehega, kes tulid siia Tallinna esinema, no kujuta pilti ja oli aeg, kus me poleks osanud niisugustest asjadest unistada. Kas ma võin arvata, et üks neist võis piibi king olla? Üks oli viibigendia veel stripoi ise ja teine oli siis on nõial see briti valge pluusi isa. Ja me ju ei, ei teadnud, et see võib teoks saada, eks ole ju. Ja kui sa oled nende plaan Te kuulanud ja ja, ja neid ette kujutanud võib-olla laval ja noh, natuke telekas näinud ja ja siis neid äkki niimoodi elusalt näha oma muusikat tegemas. Oli päris tore, päris vapustavalt. Plaadikogu muide vabandust, segan vahele korraks, plaadikogu on seal vist üpris suur. Ei, mis ta nüüd nii väga suur on? CD-plaadid on kallid ja, ja ega ta nüüd nii hirmus suur ei ole. Aga noh, vinüüli on ka veel üksjagu järel ammustest aegadest, nii et üht-teist ikka on kogunenud, jah, aja jooksul. Veiniõliga on meil papa Walteriga sama probleem, et seda on tõesti nii palju kogunenud aga pole enam neid mängijaidki saada kuskilt eriti ja mõned siiski ütlevad, et vinüül tuleb veel tagasi. Ma ei tea, kas ida seda usud. No ma ei tea, eks neid mängijaid ikka on alles ja ja ma tean, et noh, raadiomajas saab ka nagu neid ikka kasutada, kui vaja on ja ja nii et ma küll arvan, et las nad seisavad natuke, küllap nad veel ükskord väärtuslikuks saavad. Just nii nagu vanad autod ja vana vein ja nii edasi. Aga läheme siis konkreetselt selle pala juurde, see on Luther Alisson, mille sa välja valisid. See on vabandust, ütlen, et plaadi nimi on Mississippi pluus. See on jah, niisugune plaat, ma ostsin selle Prantsusmaalt käisingi Käega mööda mööda suurt plaadipoodi ringi, otsisin pluusi ei leidnud ega leidnud ja lõpuks siis leidsin, et ta oli küll üks ainult ainuke väike riiulitäis, aga, aga oli ja seal ta siis ootas mind. Aga siis jah, õiged pluusi mehed on minu meelest vanad ja targad ja ja, ja suured ja mustad ka veel, aga noh, see viimane pole reegel, valged võivad ka olla. Aga see on niisugune tore, armas väike pluusike, milles on oma rütm ja oma hingus ja nii et kui sa nõus oled, las ta siis mängib. Ma olen nõus ja ma olen kindel, et ka kuulajad on nõus. Suur tänu, Helgi Erilaid ja kohtume juba siis raadioeetris jälle sinu järgmiste saadetega. Ma loodan kõike head.