Reisiraadio. Reisiraadio. Tere kreisiraadio teeb täna ja ka nädala pärast oma sellesuvise viimase reisi sest astronoomiline suvi hakkab ära lõppema. Läheme aga nüüd uut suve otsima lõunapoolkerale Lõuna-Aafrika vabariiki, kus vastupidi meile on just algamas kevadel riikimis Aafrikas, aga ühtaegu küllap kõige euroopalikum arenenum sellel kontinendil kus pealegi kahe aasta pärast toimumas esmakordselt Aafrika mandril jalgpalli maailmameistrivõistlused. Sinna viib meid Kristi Tatar majandusharidusega noor daam, kes nüüdseks valinud ise turismitöötaja elukutse. Õige pea saame teada, mis tihedad sidemed seovad teda sele meist mundrite kilomeetrite kaugusel oleva riigiga. Ennaga püüame veidi sisse elada sealsesse õhkkonda ja mängime ühe loo sealselt tuntud muusikul Jon kliendilt kes maailmas kuulsaks saanud oma ansamblitega Joe Luca Jessa vuka. Mees ise on sündinud 1953. aastal Manchesteris Inglismaal kuid kuulsaks saanud just Lõuna-Aafrika vabariigis. Vahel on teda kutsutud ka valgeks suuluks. Tal on tähtis koht sealses popmuusikas. Oma lauludes on ta seganud sulu ja inglise keelt Aafrika, Euroopa ja keldi muusikatraditsioone. Oma albumiga sädevumen saida eriti kuulsaks Prantsusmaal, kus seda müüdi üle miljoni eksemplari. Ja tema bänd on ka seal maal tunnistatud kõige tunnustatumaks välismaiseks ansamblites. Giulukaga said kokku kaks plaatina ja viis kuldplaati. Aastal 1991 anti Jean Clegile Prantsusmaal kunsti ja kirjanduse rüütlitiitel ning mullu nimetati ta oma kodumaal muusikateaduste audoktoriks. Ja nüüd kõlabki Jon kellelegi lugu Skatherlingo aafrika, mille ta esitab koos oma nüüdse ansambliga. Nagu eelmises reisiraadios lubatud tuleme üle Atlandi ookeani Ameerikasse tagasi vanasse maailma, aga mitte päris vanasse maailma, vaid Aafrikasse ja mitte lihtsalt Aafrikasse, mitte sellesse klassikalisse musta Aafrikasse, vaid Lõuna-Aafrika vabariiki. Ja meie seekordne reisijuht on Kristide. Tere päevast. Tere ka minu poolt. Kristi, teie olete nüüd vähemasti aasta otsa töötanud turisminduses Estraveli, millega te tegelete? Mina tegelen põhimõtteliselt ainult äriklientidega ja arendan neile tooteid, ehk et ma tegelen messireisidega ja insentiv Thorne sõna insenti, mis on põhimõtteliselt nagu innustus, reisid. Et kui firma tahab oma töötajaid premeerida või tahab koos midagi rõõmsalt ja toredat ette võtta, siis, siis meie aitame neid panna neid reisipakette ja huvitavaid tegevusi siis kokku. Ja öelge mõni selline suurem mess, kuhu ta inimesi Saadate või oktoobrikuus on tulemas Frankfurdis suur raamatumess, kuhu me tahame panna ka väikse grupikese kokku ja, ja saate inimesed sinna tutvuma. Ja mis, mis nüüd kohe on tulemas, on, on Helsingis sekretäridele toimuv selline sekretäride, assistentide päevad, kuidas soomlased nimetavad, et, et seal on kõik ärikingitused ja kontoritarbed ja kõik, millega sekretärid iga päev kokku puutuvad, nii et me oleme ka sinna väikse messipaketi kokku pannud ja ja võimaldanud siis minna juhi abidel, kes tavaliselt istuvad kontoris ja võtavad telefoni võimaldanud ka kontorist välja minna ja, ja tutvuda, mis siis nende töös huvitavat võiks olla. No see on ka üks turismialaliike, aga see turism või reisimine, millest meie teiega hakkame rääkima, ei ole nüüd niisugune pakette reisijaga ei ole konverentsi reis, vaid kuidas seda võiks nimetada sellist reisimist Lõuna-Aafrikas. No mina ise ei ole suur selline paketireisija, et ma pigem vist eelistangi sellist, et ma tellin võib-olla kuskilt küll lennupiletid, aga, aga seal kohapeal ma armastan nagu ise, aga palju ringi reisida ja mina võib-olla isegi võib-olla seiklusreis või, või uudistamis reis või, või ma ei oskagi sellele õiget nime tegelikult anda? No tegelikult on üks põhjusi ka selles, teil keegi tuttav seal elab? Jah, tõepoolest, Lõuna-Aafrikas elab minu õde oma perega ja nüüd juba kuuendat aastat, nii et et need on seal ennast kenasti sisse seadnud ja mul on õnnestunud neil kolm kure külas käia. No öelge nüüd esimene kord, kui te Kaplinnas maandusid, missugune mulje teile jäi? Kas te nägite seda suurt lauamäge kohe ja. Jah, kusjuures tõepoolest, Lufthansa, millega mesim kord lendasin, tegi kohe sellise nii-öelda ülevalt ekskursiooni, kus kapten isegi ütles, et vaadake nüüd paremale, seal te näete laual mäge ja vaadake vasakule, sealt te näete ülejäänud Kaplinna. Et, et jah, see kõige esimene asi, mida me sealt ülevalt nägime, oli tõepoolest siis uurija ja võimas lauamägi, mis Kaplinna nagu enda haardesse võtab. Mis aastaajal see oli veebruaris ehk et see oli meie talv ja nende nii-öelda südasuvi ja palav ei olnud väga palav, Kaplinna piirkonnas ei ole väga palav seal noh, ütleme loomulikult lühikeste pükste ja, ja pluusikesega sai käidud, aga aga selles mõttes nagu Ma ei mäleta, et seal oleks olnud 40 kraadi või niimoodi selline mõõdukas, ütleme ka niisugune meie pigem soojemapoolne suvi, küll aga, aga mitte väga palav. Aga loodus on ju hoopis teine kui meil, seal ei ole vist ühtegi meie puudega põõsast. Ma pean ausalt tunnistama, et esimene kord, kui ma sinna läksin, siis olin natukene nagu üllatunud, et see ei olnud, aga millest mina olin mõelnud eriti just see Kaplina piirkond. Et see meenutas mulle väga palju just Euroopat, seal oli väga palju lehtpuid, muidugi, kõikide nimesid kindlasti ei oska öelda ja meile tuttavat kaske seal kindlasti ei ole kuuske, kuuske ega ka mitte, jah, ma mäletan, kui mu õde esimest korda seal jõulusid pidas, siis neil oli probleem jõulukuuse leidmisega, pildid siis lõpuks metsast tooma sellise suure piga okkalise männipuu omale koju, nii et et kuuske seal ka tõepoolest ei ole. Aga üldmulje oli oli väga selline, noh, pigem euroopalikku Aafrika või see, mida mina nagu olin Aafrikast senimaani nagu kuulnud Kaplinna vist peetaksegi üheks euroopalikumaks linnaks? Jah, tõepoolest, et kuna tal on ju neid vallutajaid küll hollandlase ja, ja, ja Suurbritanniast et see Euroopa mõju Kaplinnas on, on tõepoolest aga väga hästi tuntav ja, ja kõik see arhitektuur ja ja linna üldmulje on kõik väga euroopalik. Aga millal te esimest korda kogesite, te olete Aafrikas? See ei olnud üldsegi tegelikult sellel esimesel korral, kui ma Lõuna-Aafrikas käisin, see oli pikem teisel korral, kui me juba võtsime ette reisi põhja poole et siis maastiku vaheldumine ja, ja, ja siis need kõrbed ja ja need, need nagu andsid rohkem aafrika tunde, kuigi jah, ütleme, et esimesel korral, kui ma läksin, siis Aafrika tunne tuli mul ühes rahvuspargis, kus me käisime siis huvi vaatamas. Ja siis neid elevante ja sebrasid seal ümberringi vaadates. Oli täitsa Aafrika küll ja oli neid tõmmunahalisi mehi ka palju mitte ainult mehi. Jah, no Lõuna-Aafrikas on minu teada umbes 80 protsenti on on mustanahalised. Et nüüd tõepoolest on seal palju ja, ja lapsed on muidugi eriti armsad, aga, aga nad on ka ütleme seal vaesem kiht on ka just enamasti tumedanahalised. No linnades on nad ka ikkagi suhteliselt tsiviliseeritud, ütleme nii. Aga ilmselt seal põhja pool on ikkagi neid hõimusid kaabel, kes elavad suhteliselt algelisel. Kombel mina isiklikult neid ei näinud, me küll sõitsime mõningatest sellistest pisikestest küladest läbi, kus ei olnud küll ei asfaltteedega ega suuri maju, vaid pigem sellised onnikesed, nagu nad ehitavad seal mudast ja liivast ja heinast kokku. Aga seda on, seda on ka kapina lähedal näha lennujaamas, maandudes kohe seal lähedal on väga suur piirkond, kus on nende pisikesed onnikesed seal, et et see ei ole mitte ainult ütleme, nende maapiirkondade nähtus, vaid ka suurte linnade lähedal. Kui nüüd võtta need kolm korda, mis te olete seal viibinud, kuidas teie suhtumine või ettekujutus sellest riigist muutunud? Te ei ole muutunud selles mõttes, et kõik need kolm korda on väga erinevad olnud. Kõik need, mis ma olen näinud nende kolme korra jooksul, on olnud erinevaid erinevaid kohti oleme külastanud ja pigem nagu täienenud. Et see pilt on avaramaks muutunud ja see mitmekesisus on üllatanud ja on seda riiki tegelikult ka rohkem armastama. No te tõite välja juba ühe sellise ereda elamuse sõites sinna rahvusparki, et milliseid veel selliseid eredaid elamusi võiks seal kogeda ringi sõita. No näiteks seesama rahvuspargiga seoses eriti loomaaedadesse küll enam ei kipu. Et, et kahju on vaadata neid loomi, kes kas olgu puur nii suur kui tahes, ta on ikkagi puuris ja kuigi härra Turovski väga vahvalt ütleb, et kui loomad on tükk aega rutiinis olnud ja avatakse inimestele ja siis nad on väga rõõmsalt vaatavad, oi jälle kino hakkab, et loomad ei tunne ennast puuris. Aga samas kui ikkagi külastada neid rahvusparke ja ise autos istudes ringi liikudes ja vaadates, kuidas need loomad seal oma vabaduses oma igapäevast elu elavad, et see on hoopis teine tunne või kuidagi see, no ei tulnud ka. Üks hetk tekkis hirm, kui, kui selles väikeses peatuspaigas niuke seal on niimoodi, et muidu autost välja tulla ei tohi, kui on selliseid teatud peatuspaigad, mis on on aiaga ümbritsetud ühes peatuspaigas, siis üks selle pargivaht hoiatas meid, et me peaksime kinni panema oma selle katuseluugi, et muidu äkki leopard hüppab sisse. Aga muidugi seda ei juhtunud ja leopardi mul kahjuks ei ole mitte mitte ühelgi nendel kolmel korral õnnestunud näha. Veidike põnevuse tekitamiseks, jah, aga, aga kartes loomulikult on ja need väravavalvurid on suhteliselt nagu hoolikad ka, et nad jälgivad, et sa ei roniks oma küljeaknast sealt poolenisti välja, vaid sul tuvastuse katuseluuk oleks kinni, Ta et sealt ei hüppaks ei ahvid sisse ega, ega ka leopard, mis on veel ohtlikum loomulikult. Nonii, sihuksed, safarid nii-öelda toimuvad ju päeval ja loomad ilmselt on siis üsna laisad, et öösel ei viida. Kusjuures viiakse ja kui me käisime Krugeri rahvus, mis on üks, üks kõige suuremaid rahvusparke siis seal kohe korraldataksegi öiseid tuure ka. Ja seal loomulikult on siis kaks inimest peale selle autojuht, giidi on siis kaasas ka nii-öelda turvamees, kes ka juhib seda prožektori valgus riskida ja kõik need põlevad silmad ja, ja hääleöised hääled täpselt need, mis nagu kõlavad, et see on ka omamoodi jällegi jällegi huvitav, et seda kindlasti ma soovitan, soovitan inimestel kogeda Jah, no seda ei saa kogeda siin maal kuidagimoodi need hääled on ikka niivõrd erinevad ja kogu see õhkkond Jutu vahele veidi faktilist teavet selle riigi kohta. Lõuna-Aafrika vabariik on riik Aafrika mandri lõunatipus ja piirneb Namiibia, Botswana, Zimbabwe, Mosambiigis, lasima ja Lesotoga. Viimane on muide täielikult ümbritsetud Lõuna-Aafrika Vabariigist. Lõuna-Aafrika vabariigil on teistest Aafrika maadest oluliselt erinev ajalugu. Esiteks, see on sisseränne Euroopast olnud sinna kõige massiliselt. Teiseks on ümber Lõuna-Aafrika vabariigi kulgeval merede strateegiline tähtsus. Seda näitab ilmekalt Suessi kanali sulgemine Kuuepäevase sõja ajal. Maavarade rikkuse muutis riigi lääne silmis tähtsaks eriti 19. sajandi teisel poolel. Sisserände tagajärjel on Lõuna-Aafrika vabariik väga kirju etnilise koosseisuga kuid peaaegu 70 protsenti riigi elanikkonnast on täna mustanahalised. Suurt osariigi ajaloos ja poliitikas on mänginud valgete ja mustade vahelised vaidlused, mille tulemusena tekkis apartheidi-iks nimetatav rassieraldus. Sellele pandi alus 1948. aastal, kui võimule tuli rahvusliku partei valitsust. Apartheidi saladused lükati ümber või tähistati 1990. aastal pärast kaua kestnud ja mõnikord ka vägivaldselt lõppenud massiüritusi, mida korraldasid Aafrika rahvuskongressi liidrid. Lõuna-Aafrika Vabariigist on alguse saanud kaks filosoofilist mõttesuunda. Ubuntu usk, et jagamine seob terve inimkonna. Jaga kandi mõiste passiivsest vastupanust arendas välja just Lõuna-Aafrika Vabariigis elamise ajal. Lõuna-Aafrika vabariik on üks vähestest Aafrika riikidest, milles pole kunagi olnud riigipöördeid ja regulaarseid valimisi on tehtud seal peaaegu sajand. Enamikule mustanahalistele anti valimisõigus siiski alles 1994. aastal. Lõuna-Aafrika vabariiki on nimetatud ka vikerkaareriigiks. See termin loodi peapiiskop Desmond tuutu poolt ja hiljem võttis selle kasutusele president Nelson Mandela. Mandela kasutas seda terminit metafoorina kirjeldada riigi uuesti arenevat multikultuurset mitmekesisust. Ja seetõttu on seal ka koguni 11 riigikeelt. Lõuna-Aafrika vabariigi pealinn Bretooria, kuid parlament asub Kaplinnas. Riigi pindala on 1,2 miljonit ruutkilomeetrit. Rahvaarv läheneb 45-le miljonile. Rahvastiku tihedus on Eestiski suurem. 35 inimest ruutkilomeetrilt. Iseseisvus saavutati aastal 1910. Rahaühikuks on rand. Ajavöönd on aga muide sama, mis meil siin Eestis. Aga läheme nüüd natuke praktilisema asja juurde, et te tulite Kaplinna, siis lennukiga. Kuidas üldse Eestist praegu sinna pääseb, mis linnade kaudu, sest meil siin ei ole ühtegi otseliini Aafrikasse. Otseliini tõepoolest ei ole, aga võimalusi sinnalennuks on, on päris palju. Nagu ma juba ütlesin, et ma armastan nagu pigem ise lennata, et et on võimalus lennata näiteks läbi Frankfurdi on võimalus lennata läbi Londoni, sinna lendavad nii Lufthansa kui ka South African, Jelainz, Airi Namiibia lendab sinna läbi Londoni ja wind hoki, mis on Namiibia pealinn. Nii et neid võimalusi on ja, ja nüüd me oleme isegi viimasel ajal näinud, et, et ka mõned reisibürood reisikorraldajad teevad sinna nii-öelda paketireise. Nii et tundub, et see huvi Lõuna-Aafrika vastu on ka viimastel aastatel eestlaste poolevalt suurenenud. Jah, kuigi võib-olla eestlasi endid nii palju seal ei ela, kui Austraalias, Kanadas, kus palju immigrante Lõuna-Aafrikas on ikka ilmselt üsna vähe eestlasi. Jah, mul ma õe käest olen küsinud, kas ta mõne eestlasega olen seal ka kokku puutunud, siis tänu sellele, et tal on seal kaks last, sündinud siis ta on kokku puutunud ka selle Eesti aukonsuliga seal, kes on eestlanna aga ka ühe Eesti tudengiga, kes sinna oli sattunud ülikoolis õppima aga rohkem rohkem jah, tõepoolest ta ütles, et ega, ega neid kokkupuuteid on suhteliselt vähe. Räägime nüüd natuke sellest elust-olust, kuidas seal siis elatakse, on see täiesti euroopalik või on seal ka midagi sellist, mis on väga erinev meie mõtteviisist või käitumisest? Mis mind esimene kord üllatas, oli, oli see, et meie oleme tavaliselt harjunud, et eramaja on nagu, ostetakse omale teatud krunt, ehitatakse siin eramaja peale, need kliendid on tavalist, suhteliselt väikesed siis seal enamasti on krundi peal kaks maja, ehk et on üks siis peamaja ja teine nii-öelda kõrval ehk külalistemaja. Ja see tundus mulle on juba väga kummaline, aga aga samas nad ise ütlevad, et et see on hea võimalus esiteks oma külalisi majutada ja teine võimalus seda välja üürida. Et esialgu minu õde ja õemees, kui nad sinna kolisid, siis need elasidki ühes sellises nii-öelda kõrvalmajas ehk et külalistemajas üürisid seda nendelt omanikelt ja see süsteem nagu töötab päris hästi. Loomulikult kõik majad on ümbritsetud enamasti ümbritsetud aiaga. Ja neil on loomulikult ka valla üürnikud on siis kohalikud veel nüüd ka turistidel enamasti on nad ikka kohalikud, kes seal nüüd tahavad, või siis noh, ütleme need inimesed, kes on siis sinna läinud elama või tööle või, või mingil muul põhjusel on sattunud sinna sinna riiki. Nagu te ütlesite, et on valve, milleks valve seal on? Minu õemees ütleb, et, et Mustamäe on ettearvamatud. Et sa iialgi ei tea, kuidas nad mingis teatud situatsioonis käituvad et nad võivad näida küll väga sõbralikud, aga kuna nad on ju väga vaesed, siis neid ei hoia miski kinninat. Selles mõttes nad nagu, nagu ka meil on siin himustavad võõrast vara ja selle tõttu on ka väga paljud Sotsiaalselt nii palju kehvemal järjel, et seal on ka nii kuritegevust, kõik muu on rohkem levinud lihtsalt täpselt. Need on nagu see kõrgklassi, ütleme. Nad on kõrgklassi jah, ja, ja noh, selles mõttes ka, et eks alged on harjunud tööd tegema, aga mustad nad ei. No mina ütleksin, et nad ei viitsi tööd teha, et need mustad, kes on juba nagu leidnud endas nii palju nagu tahtmist või seda seda tõuget tööle minna või mingi töö omale otsida. Et need on juba natukene nõrgemas positsioonis, kui ütleme, need tavalised, kes iga päev istuvad seal omannikese ees ja teevad seal väikest lõket ja eriti ei viitsigi midagi teha. No paarkümmend aastat tagasi, seal oli veel selline rassieralduspoliitika ja valged olid valitsejad ja, ja mustadel olid nagu vähemalt õigused ja noh, siis toimus nii-öelda suur revolutsioon, kui nii võiks öelda areng ja nüüd on mustad riigijuhid. Presidendid kas nüüd on asi nagu vastupidi, et valged on need nagu natuke tõrjutud positsioonis? Ja ma ei ütleks küll, et päris kast tõrjutud, aga kindlasti kindlasti suhtutakse neisse nagu teistmoodi, et mul õemees, ma pean kogu aeg mõelnud, et kuna minu õemees tegelikult on, mis rahvusest tema tema ise on küll rodeesn ehk Zimbabwes sündinud Lõuna-fiks üles kasvanud ja tal on kaks kodakondsust, tan briti kodakondsusega eluna aafrika kodakondsusega inglise taustaga taustaga ja täiesti valge mees, mida käest küsitakse. Aga ta on jah, nagu seal riigis üles kasvanud ja noh, tema käest on päris palju niisugust väga huvitavat informatsiooni alati kätte saanud. Tema ütleb alati niimoodi, et kui sa musta ei karda ja sinna nende territooriumile ei tungi, siis nad sulle midagi ei tee. Nii et seal on ikka väga selge see jaotus, kes kus elab. Mustadel on oma getod. On on need kettad ja ega neil eriti ei meeldi, et valged seal käivad. Ma tean küll, et Kaplinna lähedal isegi vist organiseeritakse teatud giidiga tuura sinna nende piirkondadesse. Aga ma ise ei ole seal küll käinud ja ma usun, et nad eriti hästi sellesse ei suhtu. No öeldakse, et Johannesburgi on eriti selline ohtlik linn. Jah, Johannesburgi on kindlasti ohtlikum ja ta on ka kindlasti rohkem aafrikapärasem liin kui Kaplinn Kaplinnas, see esiteks Euroopa mõjutas, on ja kui palju suurem ja seal on ka väga palju ütleme välismaalasi, kes on sinna elama läinud, väga palju on sakslasi ja väga palju on on Suurbritanniasse elama läinud. Et see rahvaste paabel võib-olla on seal rohkem Euroopaga seotud kui, kui need, kes seal Johannesburgi lähedal elavad. Ja Johannesburgi suurlinn nagu suur linn ikka, et eks meil Tallinnaski on ohtlik mõnes piirkonnas liikuda ja ja loomulikult sa pead teadma, kus sa käid ja mis olekusse käidud. Kui sa loomulikult lähed purjus peaga ja sul fotoaparaat ripub kuidagi kaelasetajaid, siis sa oled rohkem nagu atraktiivsem vargustele ka NII Kaplinnas, Johannesburgis kui ka Tallinnas. Aga igal juhul sellisel juhuturistil öisel ajal ei soovitaks objetusse minna. Kindlasti mitte kindlasti mitte ei soovita ja tegelikult on mul õemehe. Ema ütleb alati, et sinna, kus sa ei tea, mismoodi, nagu inimesed sinusse suhtuvad, eriti mustad inimesed siin ei tasu üldse ronida. Et ta, et on seal Johannesburgi lähedal, me sattusime ise sellisesse kummalisse situatsiooni, et et mina oma kahe õega ja väikse õepojaga istusime seal, ootasime meest, kes oli ärikohtumisel tund, aga tegelikult oleks rohkem, siis me mõtlesime natuke liiguks natuke sealt, kaome seal bensiinijaamas ikka istume seal piknikuplatsi peal, et liigume natuke, vaatame ringi ja kui õe ämm seda siis kuulsis kõvem õemehele ütles, et mine, korja need rumalad eestlased kokku, enne kui nad ära tapetakse. Et seal piirkonnad, kus oota, peetakse lihtsalt teie kõrval kinni, sulle tullakse püstoliga, kas siis on pigem on nii, et nad võtavad küll asjad, aga, aga nende jaoks see asi on nagunii väikse. Ta ei ole tähtsus, aga ta on nagu. Noh, võetakse see ära, aga samas nad tahavad kasu elu, et sa ei läheks kellelegi kaebama või politsei neid neid taga ajama ei tule, et noh, et kindlustada seda, et nüüd on nagu lõplik, et nad võtsid selle asja. Ja, ja see on nüüd nende oma. Neilt seda ära võtma ei tule. Nii et kuigi nüüd seaduse või põhiseaduse järgi kõik on seal nagu võrdsed kodanikud, siis ikkagi see eraldatus tegelikus elus kajastub, et ikka on nii-öelda restoranid, kus käivad kas valgeks või ainult mustad. Aga seda ma ei julgeks seda, aga ma ei ütleks. Ta nendes restoranides, kuhu meie sattusime seal oli näha nii musti kui valgeid, ta et kindlasti ei ole sellist vahet tegemist, et pigem nagu sellises igapäevases elukorralduses, et valged teavad, kuhu nemad tohivad minna, mustad tahavad, kuhu nemad ei tohi minna. Aga ütleme linnades, Need, restoranid ja ja muud kohad. Seal oli küll suhteliselt kirju, see seltskond, ütleme nii. Kas te sattusite ka? Oma külaskäigu ajal seal sulumaal, kus on need pantostaneid ka sinna Jah, tõepoolest, me ükskord sattusime nii-öelda sinna suulu maale aga me ilmselt ei sattunud päris õigel ajal, et et see Sõõrumaa on ka muidugi selles mõttes nagu nagu üles müüdleks kiidetud, aga et ta päris ikka ei ole nii, nagu ütleme siin aasta sajandeid tagasi, et, et nad on, nad on selles mõttes väga kummalised, et need on turistide jaoks muuseumisega natuke, ta on põhimõtteliselt jaani kui vabaõhumuuseum, et sa ostad pileti, sa lähed, vaatad, kuidas need soolod seal elavad, Nad tutvustavad sulle, nad on täpselt nii riides, nagu nad seal ütleme aastasadu tagasi olid, tegid, teevad seal oma etendusi. Aga pärast etenduse lõppenud, panevad teksapüksid jalga, lähevad oma koju, et. Ma ei usu, ma ise nüüd kokku ei ole puutunud, et võib-olla tõesti on selliseid külasid ka, kus nad elavad tõepoolest, nii nagu nad seal oma vabaõhumuuseumites näitavad. Aga, aga tundub, et nad on ikka suhteliselt nagu ikkagi juba ka kaasajastatud ja ja oma pisikestes nendesse ulu Annikestes nii väga enam ei ela. Kas nad peavad ka kuidagi ära elama, seal ajaga kaasas käia, ajaga kaasas käima, teisalt võiks muidugi küsida, et maa on ju väga rikas ja kindlasti põld kannab hästi, et tõenäoliselt siis see vabaõhumuuseumis töötamine on, on natuke kergem jälle nii nagu te ütlesite. Küll jah, ja mõtlen, et noh, nagu need mustad oma olemuselt on, et ega nad on suhteliselt lai, laisad või noh, mitte ainult mustad, ma usun, et ka ka valgeid on oma olemuselt tegelikult laisad, et mis need nagu ikkagi nagu tiivustab, kannustab neid tööd tegema on võib-olla tõesti see, kellel on nagu suuremad ambitsioonid ja kes tahab paremini elada, see pingutab ka rohkem ja. No nüüd me oleme üsna palju rääkinud sellest nii-öelda olukorrast rasside vahel, aga läheks nüüd jälle edasi sihukese turistliku aspektiga, et me oleme mõningaid selliseid vaatamisväärsusi siin juba maininud rahvuspargid ja Kaplinna ümbrus, et kas seal ka niisugust rannakuurorti on? Jah, ikka on, ma ei ütleks, et need on sellised selles mõttes nagu sõna otseses mõttes kuurordid on nagu meie oleme harjunud võib-olla siin Egiptuses meie rahvas käib ja, ja ostabki omale paketti, nädalakese läheb liivale niimoodi peesitama, aga seal on väga palju liivarandasid, inimesed käivad seal vaba rõõmsalt. Ta küll jalutamas, küll küll ütleme seal neid tuulelohesid lennutama seal ikka rohkem siis seal Atlandi ookeani pool või mõlemal pool, et nagu ikka mereäärne rahvas, et eks neid kisub sinna mere poole ja, ja jalutama ja, ja niisama olema ja, ja noh, päikest võtma nomiteeriti, et siukseid, päikesevõtmise kohti kindlasti kindlasti on just selle, selle India ookeani poole peal, aga aga sinna sinna meie jalad ei viinud seekord. Tihti räägitakse ka Lõuna-Aafrikast kõneldes, et seal on mingi luksuslik kuurort sansiti, olete te sellest ka kuulnud? Ma olen sellest lugenud, et see sanskriti, mis asub Johannesburgi lähedal et seal on tõepoolest nii palju kui mina olen lugenud, et, et seal on suured tehisjärved ja suured liivarannad. Ja peale selle on ta nii-öelda ka Lõuna-Aafrika, Las Vegas, kus on tohutult igasuguseid kasiinosid, sportimisvõimalusi suuri kinosid, mida iganes, et inimestel oleks nagu lõbusam aega veeta. Aga ma ise sinna ei ole jõudnud. On seal Lõuna-Aafrikas ka niisugusi mägimaastikke. Jah, on ikka seal, see maastik on ikkagi väga, väga nagu vahelduv ja, ja tackensbergi mägedes meie käisime. Kuna seal üldse Lõuna-Aafrikas on väga palju selliseid ütleks matkamise võimalusi. Loodusmatk, loodusmatkamise haned on nagu ära märgitud matkarajad ja, ja mitte ainult mägedes, vaid ka liivadüünides, ranna lähedal. Noh, kus iganes. Turvaline matkata, et ei ole karta teeröövleid. Teeröövleid ei ole, sest tõenäoliselt mustad eriti ei viitsi matkata, aga noh, muidugi on loomulikult kindlam, tehakse muidugi ka giididega, et kellel on siis noh, teatud kohtades tehakse kus on, siis ütleme, kas on kinnine piirkond, vaid, kus on siis ikkagi giidiga ja giidile on tavaliselt alati siis relv kaasas. Et kasvõi selleks, et mürgimadusid eemale tähtede. Aga üldjuhul on küll, ütleme, need need matkad, mis meie ette võtsime, ei olnud mitte mingisugust probleemi ja mürgimadusid komite mürgimadusid. Me ühene ühte nägime tänu nende sellel sellele, et meie kaks koera nagu leidsid, need leidsid selle mürgima üles, aga aga kuule, lähemale ei lähe siis ja püüad nagu kaugkaugemalt mööda minna, siis ei ole mingit. Probleemi reisimine seal siis autoga, bussiga kindlasti on võimalik sõita, rong on ju ka Lõuna-Aafrikas hästi niisugune hinnatud liiklusvahend, olen isegi näinud kuskil reisikanalil, et seal on mingi väga luksuslik rong, sõidab Lõuna-Aafrikas. Üldjuhul jah, valged sõidavad enamasti ikkagi autodega, kas siis rendiauto või oma autoga. Ta on sellist ühiskondlikku transporti, niuksed, bussid ja väiksed, meie nimetame neid marsruuttaksod, eks väiksed marsruuttaksod rongid. Et seal sõidab enamasti ikkagi mustanahaline kontingent ja, ja mulle tundub, et valged nagu eriti ei kipu ka sinna. Aga selle luksusliku rongi kohta olen minagi lugenud, ta sõidab sealt Kaplinnast Johannesburgi poole ja läbib igasuguseid vahvaid paiku, et et kui, kui inimesel on tõepoolest aega ja, ja nii palju raha, et siis miks ka mitte. Kindlasti on seal aga huvitav võimalus, öeldakse, et see on üks maailma kallimaid rong, arvata võib jah, et, aga noh, muidugi see, see marsruut, mida ta läbib, on, on päris põnev ja selle reisi läbi teinud jaks saame küll täieliku ülevaate Lõuna-Aafrikast, selle loodusest ja eluolust. Nagu ka eelmistes reisiraadiotes, lõpetame oma saate sihtkohaks oleva riigi ühe kõige tuntuma laulutäheloominguga. Lõuna-Aafrika vabariigi vaieldamatult maailma kuulsaim laulja on Miri jaama keeva. Aastal 1932 Johannesburgis sündinud ja Grammy auhinna pälvinud aafrika lauljatari kutsutakse ka tema populaarsuse tõttu Mama Aafrikaks. 1950.-te aastate lõpus esines ta dokumentaalfilmis Kambek Aafrika, mis äratas Makeba vastu huvi nii Euroopas kui Ameerikas. Ta esines hiljem ka koos Harry Belafonte sky. Allaniga saavutas kiiresti staari kuulsuse. 1960. aastal keelati tallaga kodumaale tagasi pöörduda ja ta pidi veetma 30 aastat võõrsil nii-öelda maailmakodanikuna. 1967 salvestas ta ühe oma esimestest maailma hittidest Pata Pata. Maailmakuulsus aga tõi talle ka kaasa kohtumised maailma liitrite haiglasse. Lassi. Fidel Castro, John Kennedy ja François mitteraaniga. Pärast eksiilis veedetud aastakümneid pöördus Mirje makivad tagasi kodumaale, kus 1995 alustas heategevusprojekti Aafrika naiste toetuseks. Samal aastal võttis teda Vatikanis vastu ka paavst Johannes Paulus teine ning Makeeba laulis Vatikani närvisaalis. Muide, see kontsert kanti hiljem kogu maailmas üle televisiooni kaudu jõulude ajal. Kuulamegi Marian Mackieba esitluses üht laulu Abu šamaani juttugi perega jätkame juba nädala pärast, meie tänane saade kordab teisipäeva õhtul kell 23. Null viis ja kõik kreisiraadio, selle suvesaated on järelkuulatavad meie kodulehel. Saate tõid teieni Kätlin Maasik ja Mart Ummelas kuulmiseni ja nautigem. Mirjemmakeeba laulu.