Mul on hea meel öelda, tere tulemast Margus Kappelile tänasesse saatesse mul meeles veel sellepärast, et ta on võtnud kaasa väga raske koti ja tegelikult nagu selgub osaliselt asjatult. Sellepärast et vinüülplaadid kaaluvad väga palju. Aga vinüülplaatide mängimiseks on tarvis eriseadmeid ja meil kuidagi läbi raskuste siiski midagi õnnestus kokku panna. Veel kord tere tulemast ja ütle, kas sa oled tõesti selline vinüülplaatide fänn. Ma nüüd olen küll. Sest et see on ja kuidas öelda nüüd jälle moeasi, aga ma olen neid kuulanud kogu aeg. Ja jevi nööridega on selline asi või ütleme nüüd lihtsamalt tavaliste grammofoniplaatidega klassikalises mõttes, nagu me teame. Et, et nende pealt tulev heli on, on nagu minu jaoks on nagu naturaalsem Erik eriti nende bändide orkestrite puhul, kes nagu lindistuse salvestasid siis kui see linditsus ütleme, salvestustehnika oli nagu noh põhiline, muud nagu ei olnud. Aga kas seal on mingi niisugune nostalgia ka juures, et kui sa ikkagi tõstad selle grammofoni käppa koos nõelaga sinna, olgu peale, et sa ei pea mitte lihtsalt nuppu vajutama, vaid sa pead ikka natuke tööd tegema, see on see vana arm. Ei roosteta, vaata, ma avastasin kõige kauem vastu pidanud ise minu majapidamises on plaadihari. Ostsin 80. aastal Helsingist, kui te teete, mis sa siis teed nüüd juba 25 aastat varsti ja ja käib siiamaani ja, ja teine asi on muidugi see, et on helikandjana on siiski küllalt suure pindalaga ja võib-olla mingisugused tabamatud võnkumised, mis teevad ta eriti heaks ja ütleme, kõrvale vastuvõetavaks. Jäävad võib-olla ütleme, digitaalsalvestused on kuidagi see, see saund on teine, tähendab põhimõtteliselt ta peab olema teine, kui nad heli tekitatakse hoopis teiste vahenditega ja mulle ei meeldi, et ta natuke meeldivalt vanaaegne. Muide, võib öelda niipalju, et veidi me teeme tänases saates pettust ka sellepärast et üks lugu tuleb meil ka juba selle CD plaadi pealt, aga kuna see oli selline lugu, mida sa tingimata tahtsid mängida, siis olgu ta nii, aga tõepoolest kuulame siis nüüd kõigepealt ühte head vana vinüülplaadi krabinal, kas ei oleks selline täiesti tundmatu ansambel paljudele ma arvan nagu siis sees. Ja see, see on selline bigbänd, mis mängis 72. aastal ja siis oli väga kõva. Siiamaani muidugi, ja siis tuli ilmselt mängijaga populaarseid lugusid nagu, nagu Seberi hulludele nõnda edasi. See plaat jäi mingisuguse sulleri kätte, omal ajal plaate vahetasin, me vahetasime niimoodi, et lindistada ja siis saad omavahelises mingi kaabakas, kadus sellega kusagile Hiiu metsa vahel. Ja nüüd ma nägin teda Stockholmi plaaditurul korraga. 10 sekki palju täiest maksid. Müstika, eks ju. Ja ta jest ragiseb niimoodi mõnusalt, nii et las ta tulla. Ja see on muidugi popurrii üldse, sellest aga, aga bänd, bändi saun, jagunemine, seal 17 krooni eest päris jaost. Ja siin on teisigi lugusid lisaks, aga nüüd kuulame siis tõesti seda Poporiid erinevatest roki legendaarseteks lugudest.