Ilusat keskhommikut kõikidele rahvateenrite kuulajatele, Heidit Kaio Ekspress, Peeter Kaldre, Eesti rahvusringhääling, Aarne Rannamäe, samuti Eesti rahvusringhääling täna teie ees ja teiega koos seda. No ütleme nii igavavõitu suve sisustamas igavavõitu sellepärast et lõpuks on siis saabunud ka nii-öelda see ajakirjanike seas väga paljukardetud hapukurgihoo ja ja siis on, on käes aeg, kus peab haarama uppuja õlekõrrest, et teemasid välja mõelda, nüüd kus laulupidu jumala abiga ja õnnelikult ja väga suurejooneliselt peetud, läheb olukord eriti nutuseks, aga kõigele vaatamata me siiski jätkame. Jätkame, nagu ikka meil viimase 11 aasta jooksul traditsiooniks on. Jätkame läbi suve ja loomulikult ja sealt edasi ka sügisene. No head kolleegid laulupeol käisite minu käest äsja just eetris, küsiti seda, ma küsin teie käest ka. Ja mul tüdruk laulis kaheksa-aastane tüdruk mudilaskooriga ja teatavasti olid ju need lapsed, lastekoorid, need, mida sel aastal kärbiti, et need, nemad, nemad ei olnud nagu nendele nii-öelda rõhku, nii et et põhiline panus oli siis suurte kooridel ja, ja, ja ma täitsa usun ka, et, et see ilmselt on tulevik, et need mudilaskoor ja lastekoore jääb vähemaks, et see on lastele hästi suur koormus ja arvan, et see on väga õige, tore, et, et lapsed seal esinevad, aga see on lihtsalt ühe ühe hullu lapsevanema taga, kes ütleb, et see loeb need tunnid kokku, mis, mis lapsed peavad olema jalul ja siis ja, ja hakka vajama seda rida, et kuidas ikka ei tohi lapsi niimoodi. Kurnata laulupeol ei käinud, sest ma olin ametis ja tööpostil ja pidin vaatama kõike seda kahel päeval Eesti televisiooni vahendusel ja ma ütleks, et ma sain sealt kätte oma täiesti emotsioon emotsionaalsele Laksaka kõik selle, mis, mis vaja oli ja, ja noh, kuna ma olen laulupidudel käinud, ma tean, mis seal toimub, ma oskan ennast ka nagu kujutada sinna rahvastik, aga, aga see, mis ma jah, telepildis nägin, see oli väga muljetavaldav ja, ja paljud oleme pärast rääkinud nendega, kes seal käisid, need jäid hoopiski väga paljudest nendest stseenidest, ilma mida, mida nagu telekaamera sulle kohe ilusti koju kätte tõi. Aga noh, eks ole, need koosolemine ja seal olemine on kindlasti kraadi võrra kõvem asi, kui seda asja televiisorist vaadata, aga ikkagi Kahe kahes täiesti sellises äärmuses vastukajad on tegelikult selle laulupeo kohta, ühest ühest küljest räägitakse, et son, pumpöösseim, rahvarohkeim kui meenutada kas või seda rongkäigu pikkust ja, ja kontserte, pikkust ja kõik seda rahvahulka, mida me siis ka väga ilusti ETV ülekannetest helikopteri plaanidelt nägime ja nii täis lauluväljakut ei, ei, tõesti ei mäletagi. Ja kõik need kõik need muud head sõnad, sest isegi see, et rongkäik oli rahvarohkem tegelikult ju positiivne, kuigi noh, ta kippus venima ja venima, kippuv asi ei ole kunagi nagu hea, aga teine teine külg on see, et väga palju just oli nii-öelda kriitilisi nooli alates meie oma ülekannetest ja lõpetades repertuaariga, mis, mis seal esimesel päeval kõlas ja öeldi, et see pole enam nagu rahvapidu. Peamine kriitika, mida mina kuulsin, oligi see, et laulupidu ei ole enam nagu eesti rahvapidu. Et see on muutunud niisuguseks professionaalide rohkem ürituseks. No see oli esimese päeva, see oli laupäeva õhtul niimoodi, aga pühapäev oli ikka ju täielik rahvapidu, see seal ei ole ju mitte midagi vaielda, tegelikult. Ma olen mina, olen nõus Raul Rebasega, kes ütles, et see on ikkagi eelkõige lauljate pidu, et see tunne olla seal laulu, ma kujutan ette, ma pole ise seal kunagi olnud laulukaare all, aga ma kujutan ette, et olla seal laulukaare all laulda, et see, see on osaleda long rongkäigus ja otsida välja oma rahvariided ja ja minna siis oma selle koori ja sõpruskonnaga sinna laulma, et see on see, see võimas elamus. Et olen jah, selles mõttes Raul Rebasega nõus, samas ma nagu nägin seda lainetust telekast. Ja Laine jänest ka toimetusega lainetusega, et ju seal siis ikka mingi sünergia tekkima, et võib-olla siin siin on hoopis probleem minus. Ei, no mida see laulupidu näitas, näitas ikka väga selgelt seda, et ma ei tea, kas ma pakun üle, aga vähemalt mul on tunne ja ilmselt mitte ainult minul on see, et Eestit on tabanud omamoodi uus selline rahvuslikkuse laine. Et see oli ikkagi väga rahvuslik pidu ja ma ei mäleta, et ma oleks tükk aega näinud niivõrd palju autosid linna peal sõitmas, kellel olid sinimustvalged lipud akna küljes mitte ainult üks, vaid lausa kaks, mõnel isegi neli, nelja akna küljes. Nii et ja kui vaadata, kui ka telekas vaadatud seda sinimustvalge lippude merd, mis sinna oli välja välja pandud ja, ja nende inimeste nägusid, kes seal nende lippude all ja laulukaare all seisid siis annab see tunnistust sellest, et ma ei tea küll, miks, mis põhjusel see on see uus rahvuslikkuse laine, aga, aga ilmselt on ta tõusnud. Ütles väga huvitavalt, ütles ka üks meeskooridega tegelev dirigent, ma ei mäleta kahjuks enam, kes, et kui veel paar aastat tagasi oli näiteks selline olukord, et mees kooridesse otsi kas või tikutulega noori mehi laulma, et noh, järjest vanemaks jäävad, jäävad inimesed, siis nüüd on lausa tung sinna, et kõik tahavad tulla ja laulda. Ma arvan, et siin on tegelikult oma teine ka rahvusringhäälingule laululahingul, et koorilaul on populaarsemaks muutunud, aga, aga ma tahan aga väga nõustuda selles uues rahvuslikkuse puhangus, mis, mis, mille märk minu, minu jaoks oli see, kui palju oli inimestel isetehtud rahvariideid. Üks asi on see, mis on kooridel seljas, sellised, et kõigil on ühesugused riided seljas. Tõesti, minu noh, minu jaoks oli see väga suur elamus ja väga sümpaatne elamus. Et inimestel olid seljas ise tehtud riided ise tikitud, see näha kohe kaugele, et nad ise tikitud on otsitud seelikuriideid on, on, on vaeva nähtud sellega, et leida endale rahvariideid selga, et omada neid. Minu meelest on see väga äge. Aga seda on näha ka just et seda oli palju. Vähe ei maksa mitte vähe. Puudutab see on sellise väikese tõrvatilgana märkus, ainult ütles, mis puudutab neid klippe autode peal, siis kadusid kohe ära mina, mina iseenesest päevast ja ma kuulsin ka väga paljusid inimesi, kes õhtul koju tulid, siis kas mustamäele või Lasnamäele, siis pereisa ütles pereemale või vastupidi. Kuule, võtame selle lipu ööseks ära, muidu venelased peksavad aknad, sisseautod. No vot sellepärast ongi need lippe oli siin nendel päevadel palju rahvariietes inimesi oli tänavatel palju liikvel ja siis oli hea julge sõita, aga ütleme, kui hakkad Tallinnast lääne poole sõitma, siis siis näed neid tippe järjest rohkem kui tavalisel ajal, eriti eriti saarte peal ja Läänemaal ja Pärnumaal, aga muul ajal noh, siiapoole ikka tulles ehk idatuulte tugevnedes võetakse need ära, sest tõesti eestlane on niisugune noh rahvas, kes, kes oma mingisuguse rahvusliku idee pärast nüüd lausa konflikti otsib. Rahvuslikkuse tõusu üks märk on ka see, et ma loodan, et me täna ei räägi siin vabadussõja võidusambast ja tema tehnilistest viperusteta. Aga ma käisin seal üks päev seda kohe spetsiaalselt vaatama. Samas, ja mind mind hämmastas, ütles ta, et loodame, et ei räägi ja ise hakkas rääkima. Siis me ju räägi, räägi sambast, Ma tahan hoopis millestki muust. Sõber, nii et ma tahtsin rääkida sellest, et mind hämmastas see. Pidev rahvavool, mis sinna samba juurde tuli, kõik teid selle samba juurde. Lilli see oli vahetult enne laulupidu. Tõid lilli. Ja kõik katsusid kas ühe või kahe käega seda seda sammast, ehk siis kas siis võtsid, andsid oma energiat nii nagu on soovitatud, nii et see Me olime seal, inimesed, Peeter lihtsalt ei uskunud, et nii kole asi võis olla. Sina hakkad rääkima sellest Mina, mina olen, ma ei taha rohkem midagi öelda, ma tulin mööda Harju tänavat ja mulje jätma, sest suu lahti, et mida mingi mingi koletis on pandud püsti. Aga ärme tõesti räägime, see on, võib-olla on vaataja silmades, kuigi noh, ütleme ka siin spetsialistid on nagu minu minu kaevikus. Aga las las ta olla. No vaatame edaspidi, kuidas ta nagu tööle hakkab, kui need valgustused ja plaadid ja mustlased ja tolmud ja kõik saavad nagu kõrvaldatud ja ja kas, kas lillede ja, ja muu rahvusliku viimine sinna saab nii-öelda harjumuspäraseks, kas inimesed hakkavad seal käima või hakka nii-öelda, kas see sammas hakkab tööle või hakka panemisele sambale nagu punkti ja räägime laulupeost ikkagi veel? Et see repertuaar, koori ja, ja muu jutt on, on kõik väga ilus jutt, aga see on ikkagi nii-öelda spetsialistide jutt, mis nüüd rahvarahvasse puutub, siis on ju kena, kui see nii-öelda ühes hingamine ühes jätkamine ei jääks nagu, nagu, nagu ka muus elus püsima. Mida nüüd muidugi raske loota, aga teine asi on see, kuidas ikkagi laulupidu viia viia kaugemale kui, kui, kui, kui on ainult eesti hing. Minu meelest on selles suhtes ikka nagu väga vähe ära tehtud. Jah, mind lausa pani, pani hämmastama see, et kui ma hakkasin, noh, kuna ma ütlesin, et ma olin nagu tööbossile, siis nagu tavalisest tihemini surfasin mööda agentuure siis näiteks pühapäeva hommikul ma ei leidnud peaaegu üheski agentuuris mitte ühtegi rida laulupeo kohta. Jah, õhtul tuli näiteks Soome üles, tuli olid, olid lõigud ja loomulikult siin hullama ja näete nende head tööd ja ta on nagu omal algatusel sõber ja, ja ta teeb neid asju ja on teisigi siin. Me nägime neid kasvõi kasvõi Saksa ringhäälingust ja nii edasi. Aga mina hakkasin mõtlema sellele, et kui on olemas selline üritus, on teada, et sellest tuleb väga suurejooneline üritus. Sinna tuleb rekordarv inimesi kokku. Et miks ei osata seda müüa välismaale kui Eesti tõelist märki, kui, kui Eesti Nokiat. Ma mõtlesin seda, et nagu välisministeeriumi esindaja ütles, et oi, et aga me kutsusime 200 ajakirjanikku siia ja küll nad kirjutavad midagi. Aga see oleks olnud ju ideaalne võimalus, kui me räägime kogu aeg, miks Eestit ei tunta ja tuntakse ainult negatiivses valguses. Et mis takistanuks näiteks kaks kuud enne laulupeo toimumist võtta kokku üks meeskond välisministeeriumist laulupeo sihtasutusest Eesti rahvusringhäälingust ja arutada, kuidas see asi nüüd tõepoolest müüa välismaa sellisena, nagu see sündmus tegelikult on, et see ei ole ainult laulupidu meie jaoks ei ole ju laulu pidanud laulma. Sa mõtled sellist nagu propaganda meeskonda Jalta kokku ja kuidas nii-öelda turustada seda jah, et panna sinna sisse kole sõna muidugi laulupeo kohta. On ju Eesti. Tee seal on meie ajalugu, seal on meie traagiline saatus, seal on meie rahvuslus ühte hoidma, kuidas me oleme suutnud säilitada seda väikest rahvast ja nõnda edasi. Mis takistanuks selleks teha sellise noh, küllaltki odava, sellepärast et laulupidu tuli ju niikuinii, seal pole vaja mingisugust kahteteist ja poolt miljonit maksta welcome to Estonia, eks ole. Et see oleks nagu olnud lihtsalt väikene, selline turustamise küsimus. Eesti riik oleks võinud selle peale mõelda ja varem Sest tõesti selle Welcam Estonia asem asemel mingisugune laulukaare kujutisega logo, mida minu pärast pangu lennukitäis lasku kuhu iganes sümbol, mis, mis oleks lööv, aga samas noh, reaalse reaalse reaalse sündmusega seotud. Oleks tota kolleeg ütleb, et käed eemale Eveliliste, see Welcome to Estonia teel, nagu ei lähe. Okei, jätame selle selleks praegu, kui ma ei eksi, siis EAS-il on mingisugune, kas mitte 140 miljonit ahjus just et mingit eesti tutvustavat kampaaniat ja nad on selle MTV Music televisioni kodulehel ostnud aega ja ruumi, et Eestit tutvustada noortele. Okei, ma küsin, tantsis vastu. Tere ei oleks mitte Aktuaalse kaamera päevatoimetaja oma põhitöökohal või oleksid näiteks on Saksamaa avalik-õigusliku telekanali Tseedeeeff päevauudiste toimetaja ja paneksid kokku samasugust toodet nagu, nagu sa siin Eestis ütle siis, kuhu sinule sinu saates nagu see Tallinnas toimuv Eesti 100000 osavõtjaga laulupidu nagu saatest paiku. No eks ta sinna panna karvadega lähen pandakarud, aga kui, kui, kui osata seda loona härjajooksul kui osad leiavad, ta oligi tegelikult sellistes rubriigis selliste rubriikide just niimoodi seda müüdi, ainult ei võidelge olla tegelik, ainult kui laulu. Laulufestivali seim Stasti, kes on teatavasti teinud ju filmi laulvast revolutsioonist ja kes nüüd teeb ka laulupidudest filmi ütles Aktuaalse kaamera loas pärist mõtlevapaneva asja. Ütles niimoodi, et maailma koorilauljate hulgas teatakse eesti laulupidu väga hästi. Aga teatakse kui ainult laulupidu. Aga nad ei tea seda tagamaad, nad ei, nad ei tea seda tausta, et seal taga on ka kõik see ajalugu ja, ja mida iganes seda ütles Ameerika filmirezis, seda ütlen mina, eks ole. Et tema nägi juba siin ka mingisugust disproportsiooni, mida tuleks nagu kuidagi õgvendada. Aga mis puutub promisse, siis tegelikult ju üks mees sai hakkama sellega, millega Eesti riik hakkama ei saanud. Ehk siis ärimees Margus Reinsalu, kes omal algatusel müüs seda laulupidu, müüs, on jälle kehv sõna, eks ole. Tutvustas ütleme seda, seda laulupidu internetis. Ja täiesti omal algatusel oma väikeste rahadega internetis pole ju vaja välja kuulutada, eks ole. Ja mind hämmastas see, et kui küsiti, siis meie kultuuriminister Laine Jänese kommentaari sellele, et miks, nagu riik ei oleks võinud ka taha tulla või midagi ise ka välja mõelda siis tõttu vaid see on väga tore, et ärimehed on tulnud kultuuri toetama. Aga paraku Eesti riigil ei ole jaksu, ei ole jõudu. Minu meelest ei ole Jaksuga jõudu mitte Jäpsuga jõudu ei ole, vaid ideid napib. Ajusid on puudu. Muidugi Aarnel on selles mõttes õigus, et seda rahvuslikkuse tunnet tõesti ei ole võimalik nagu mõõta ja seda ei saa nagu uudistes sõnadesse panna. Et tuli kokku seltskond, kes tundis erakordselt tunnetan et see tõesti on, on tiba keeruline, aga samas seda seal on hulk ja mass alati lööb, seal on tõesti erakordne hulk inimesi, kes tuleb nii laulma kui ka kuulama, et sellega saab seda. Nojah, aga meie, vaid, ma ei taha olla pessimist, vastupidi, ma arvan, et, et tõesti, et selles mõttes Peetril on õigus, et välisministeerium oleks võinud teha rohkem kui, kui lihtsalt nii-öelda kutsuda siia mingeid ajakirjanikke ja ja rohkem rohkem tutvustada seda, seda üritust, aga ma, ma, ma sellise noh, Uudiste panetunud inimesena lihtsalt näen seda ohtu. Et kui me kutsume siia ajakirjanike hordid, mis tänapäeva karmis ja kurjas maailmas nagu müüd, eks ole, halb nüüd siis hakatakse otsima näiteks seda. Aga kus on teie ees ja teine see rahvusvähemus, eks ole, kas temaga võtab osa, ei võta, aga miks ta ei võta ja nii edasi tähendab mitte et see oleks halb, et seda, seda küsitakse, aga, aga ma arvan, et sellised asjad hakkavad nagu, nagu domineerima, eks ole. Ja, ja see meie nii-öelda rahvuslik Aade see ilus idee läheb lihtsalt maailma meediaväljal lihtsalt kaduma. Vaatame, seda, tähendab meie tagajärg on see, et me oleme lõpuks kõik pärast solvunud, et kuramus küll me teeme siin nii ilusat peo, me paneme suure raha magama. Me näitame oma rahvustunnetes tee, tulete siia, seda lörtsime kuskil mingite oma oma rumalate kommentaaridega. Mul on tunne, et me vaatame seda liiga nagu uudise keskselt, et see on tõsi, et võib-olla sellest on keeruline uudist teha, aga samas seal on jumise võimas emotsioon ja mis seal salata, jälle tulles tagasi turundusterminite juurde emotsioon müüb, et seda emotsiooni on võimalik kuidagi, ma olen kindel, et on võimalik nii-öelda konserveerida ja ka edasi anda ja, ja see on seesama, mis on ka Peetri mõte, et, et teha sellest laulupeost märk, mis on, mis on edasikantav, üheselt mõistetav ja mis on Eestiga seostada. Ja mis on positiivne, mis on kõige olulisem, see oleme Estonia hukkumine, eks ole, mida, mille kaudu Eestit paljud siiamaani mäletavad ja miks mitte, kui noh, emotsioonid müüvad, nagu sa ütlesid, kui palju oli teleekraanil näha nutvaid inimesi pärast lauluisamaa on minu arm Need kõik kinni püüda ilusti need, mis ja mis sinu juttu puutub, Aarne, et kus on rahvusvähemused, siis miks mitte selles mingisuguses? Ma ei tea, millises tutvustavas klipis meil Slaavi pärg. Palun, suur festival, kus on kõik rahvusvähemused, teevad oma oma kunsti ja nii edasi selles abi sinna ilusti juurde. Kusjuures tuues rahvusvähemuse korra juurde siia, siis meie naabritüdruk Ksenia laulis kooriga raaduga täiesti laulupeol, nii et nad olid täiesti vene, vene. Jah, ei ma must valesti aru ei saaks, ma olen sellega täiesti nõus, ainult et on ju teada, et siis tullakse siia üles, otsime seda Ksenia sinuga sinuks, seinad heideti, ei otsi mitte keegi üles, vaid, vaid otsitakse ikkagi nii-öelda negatiivset, mis, mis müüks paraku negatiivne, müüb ja positiivne nüüd kui me räägime ikkagi nii-öelda meediamaastikust ja uudiste uudiste kontekstis sellest asjast kahju. Kahju aga, aga, aga nii see on. Aga loomulikult ma nägin ka väga positiivset pilti ühes muusikapoes. See oli vist kaks või kolm päeva pärast laulupidu, ma nägin üks välismaalasest abielupaar vaatas plaate ja mees küsis naise käest, et huvitav, et kas laulupeoplaati ka on ja ma nägin kõrvalt, kui üllatunud nad olid, et üleeile või kolm päeva tagasi toimunud laulupeoülekande Se monteeritud video oli juba müügil DVD väga, väga super, et see on, see on nagu väga-väga tore asi. Aga üks üritus kohe pärast laulupidu samas samas kohas, mis, mida võiks hakata nimetama rahvusvahelises kontekstis paremini müüks, võiks hakata näiteks nimetama juulist testiks. Oktoberfest on maailmas ülituntud kaubamärk, aga meie ava juulis vist hästi kogub nii-öelda tuure. Ja kui mõnikord ajakirjanikele heidetakse ette, et nad ei ei tunneta rahva probleeme ja ei käi rahva hulgas, siis ma käisin sel korral ise rahva hulgas. 15, ma käisin seekord rahva hulgas, sel aastal on käidud kaks korda, ma käisin sammast. Katsumas ja, ja ma käisin õllesummeril ja, ja ma ütlen, et meil on varasematel aastatel siin saates sellest väga palju tegelikult juttu olnud seoses ikkagi alkohol ja noored ja kuritegevus ja purjus peaga sõitmine ja nii edasi. Aga ma olin selles mõttes meeldivalt üllatunud, minu silm isegi ei tabanud mitte ühtegi, ma käisin esimesel päeval kolmapäeval. Ja minu silm ei tabanud ühtegi purjus inimest, oli sellised kõrgendatud meeleolus ja lõbusaid inimesi, aga aga üllatus-üllatus, polnudki teisi, noh, ilmselt nädalavahetusel võib-olla pilt teistsugune. Kusjuures huvitav on see, et õllesummer on ju jutt on siis õlle sammaris, mida sa siin, millest sa tegelikult? Ja ma lihtsalt pakun, kuna õllesummer on nii raske sõna välismaalase jaoks, ma lihtsalt pakun välja Juulitest. Et huvitav on see, et õllesummer on oma nägu muutmas, rahvast on, on seal ikka jätkuvalt palju, aga Praegult et, aga ta on muutumas järjest rohkem selliseks rokkfestivaliks. Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel aastal oli vist Kraftwerk oli ka mingeid teisi noortele suunatud alternatiivbände, mis, mis olid väga-väga kõvad sõnad ja mis, mis tõmbasid sinna nii-öelda oma publikut, kes võib-olla ei tavalises võib-olla muidu ei lähekski sinna. Õllesummer nüüd nii et, et me näeme siin mingisugust muutumist, et õllesummerit on saamas selline tavaline rokkfestival, mis pole üldse paha. Ma arvan, et see näiteks seesama movi poleks tavatingimustes kahtekümmend viit 1000 inimest endale publikuks tõmmanud, aga aga praegu mingis teises kontekstis, palun väga, need on kõik olemas seal. Ja kusjuures huvitav on see, et telesummer pakub just nagu nende pea esinejatena selliseid natuke intellektuaalseid esinejaid nagu Muubi seda on, mis, mis samas jälle noh, ma kujutan ette, et ka ka inimesele, kes seda muusikat ei tunne seda kuuldes ta lehka, see vastuvõtt võib tekitada hoopiski sellise ohoo tunde, et oh, ma olen seda kuulnud kusagil noh, ilmselt raadios. Et ja samas see selliste esinejate pakkumine toob siis ilmselt sinna kohale publiku, nagu ma ütlesin, kes muidu muidu õllesummerile ei tuleks. No ilmselt selle aasta õllesummerile andis ka oma sellise tähenduse või märgi juurde ka just nädal aega varem olnud laulupidu, et öeldakse sama soojaga mindi edasi ja, ja võib-olla paljuski oli tegemist sama publikuga, kes käis ka laulupeol. See oli huvitav, et nende ajaleheartikleid, mis ilmusid õllesummeri alguse puhul, et, et, et nii pühale platsile nagu seda on lauluväljak, kus on lauldud, niisuguste niisuguseid laule näed, ei ole lilled ära närtsida jõudnudki. Juba hakati siin seadma, lavasid üles, et see oli hästi veidra Ma saan aru, et ma olen ära teeninud need õllesummeri korraldajad igavese ja palava tänu nende ürituse nagu propageerimise eest minema, jah, ja mida ma ei taha mitte mingil tingimusel teha, kui mikser, kuid mul on kaks, kaks sellist nagu positiivset asja, et esiteks tõesti esimesel päeval ja nüüd hiljem isegi teiste tahavad väiksema raha eest, aga ütleme, mingisuguse 200 kuni 165 krooni eest näed sa korraga väga palju häid kontserte, nelja-viit võid vabalt valida, et 11 nagu nad ei hakka segama. Ja teine muidugi, mis on, olulisem on see, et masust ei ole mittevärki. Mitte mingit Mosuta ei ole ja kes siin veel täpest räägib, seal lausa pahatahtlik, et no ma ei tea, mis, mis, kuidas seda asja peaks nagu nimetama, aga, aga, aga sellist raha laristamist nagu need 25000 inimeste tol päeval, kui mina seal käisin, tegid. No andke andeks, aga mingist majanduskriis on alles kaugel ja ilmselt läheb ta meist kaarega mööda, sest et sest et no 25000 nooremas eas ja keskeas inimeste ei, ei tule lihtsalt niisama raha maha loopimine, nagu seal tehakse. Ainult üks üks soovitus korraldajatele küll, et, et kange alkoholi võiks kuidagi sellised üritused nagu päised päriselt 100 protsenti eemal hoida. Ja see, need, kelle, kellel on ta nii-öelda kotis või taskus, et need peaks nagu ära konfiskeerima, nagu, nagu tehakse ka suurte rokk-kontsertide ajal, et et ei ole vaja lauluväljaku all müüa ka ükspuha mis hinnaga ja aga rohketes paarides sellist sellist noh, kangemat napsi, et see on tarbetud. Alkoholi juurde tulles siis siis kas te panite tähele, et laulupeol müüdio ka õlut, aga seda muidugi tavapärasest erinevalt, et seal on niisugune, hakkasin ortodoksne noot juurde tulema, et niisugusel üritusel ei ole viisakas nagu õlut juues olid sildid väljas. Et palun tarbige seda siin sellel piiratud territooriumil, ärge kõndige õlle topsidega nagu mööda möödas seda väljakut ringi, et selline huvitav, huvitav märk on, selline joon on tekkimas meie ühiskonda ka, mis on siiani väga tolerantne olnud. Ma küsisin ka inimesi, kes, kes laulupeol käisid, et kuuldes seda, et seal ka alkoholi müüakse, et noh, et kas oli ka näha, sest selliseid napsistanud inimesi ei, et need olid, need olid seal keskel eemal nendest, need olid seal getos, kus anti õlut, et need sealt üldse välja ei tulnudki. Ja väga vaiksed. Et kui me rääkisime siin saate alguses rahvustähendas ootamatult on leegitsema eesti rahva südamesse uuesti läinud pärast jõhkrat nihukest kiskja kapitalismi kokkukukkumist siis ma tahtsin nagu öelda, et võrrelda seda nagu tarandi efektiga, et kui me läheme nüüd vaikselt üle meie järgmisele teemale, mis sel nädalal ka mõnevõrra tähelepanu sai, siis võib-olla see on ka niisugune, et kõik ühiskonnas toimub ja nii-öelda kõguse partei, kambastamine, partei partokraatia ja kõik, mis sai nagunii-öelda suuri protestihääli ja Euroopa Parlamendi valimistel, äkki see leidis mingisuguse niukse rohkem kultuurilise edasiarendamisega laulupeol, et inimesed just nüüd tulevad ja just vajavad praegu sellel noh, ütleme natuke keerulisemal ajal, kui, kui muidu sellist sellist küünarnukitunne Võib-olla selle rahvustunde tekkimisele on kaasa aidanud ka just majandussurutis, mis on küll tekkinud, mida sina õllesummerile näinud, aga mis ikkagi ju ajakirjanduses on ju see olnud ju, kuid ikkagi teema number üks ja see on inimeste teadvuses oma pitseri vajutanud ja kui me meenutame, siis laulev revolutsioon tõi rahva kokku ju ka siis, kui olid rasked ajad. Noh, raske tahad küll teises mõttes, siis oli see vabanemisel natuke hirmus suur, aga, aga majanduslikus mõttes olid väga rasked ajad siis ilmselt mida raskemini inimestel läheb või mida kehvemad need ümbritsev majandusolud on, seda rohkem see, see eesti rahvas, kes muidu ju ehitab oma maja ka niimoodi, et teisema suitsu heal juhul läheb, eks ole, mitte lähemale, et see on nõus tulema ükskord mingisuguse perioodi tagant jälle nagu õlad kokku panema. Marju Lauristin juhtinud tähelepanu sellele, et kodanikuühiskond on tõstmas pead ja tegelikult sellest esimene märk oli juba mõnda aega tagasi seoses Toomas Hendrik Ilvese presidendiks saamisega ja, ja selle sellega seoses toimunud sellise spontaanse rahvaliikumisega. Ja siis eelmisel aastal oli ju see need öölaulupeod, mis, mis ka tohutu hulga inimesi kokku viisid ja, ja seda ühist ühistunnet tekitasid. Et tõepoolest näib, et, et mingisugune küünarnukitunne on inimestes tekkimas ja võib-olla, et sul on õigus, Aarne, et ehk selle tõesti selle parteilise ette määratluse Me ette määratluse vastu käib, see aga ka tõsi, on see, et tegelikult puuduvad nagu hoovad inimestel või sellel kodanikuühiskonnal selle, selle parteisüsteemi nagu muutmiseks. Siis tegelikult ju oligi Indrek Tarandi niivõrd ülekaalukas valimine Euroopa Parlamendis eriti selle kodanikuühiskonna üks märke. Et ma pean niivõrd palju tuttavaid, kellega tuli nagu juttu Europarlamendi valimistest ja siis läks liikvele selline selline jutt, et kui saadi kokku, siis küsiti, et kas sa tead kedagi, kes teaks kedagi oma tuttavate seast, kes ei valiks Indrek Tarandit. Idea. No täna on põhjust mitmel mitmel ajendil nagu selle sellele teemale kriipsu alla tõmmata, sest et riigikohus ei rahuldanud Keskerakonna kaebust valimiskomisjoni peale, see on nii-öelda ametlik ja, ja see sellega on see, see saaga lõppenud ehk siis ka valimistulemused võivad noh, nii-öelda saada saavad nii-öelda veelkordse nii-öelda ametliku kinnituse. Jonnis Keskerakond, mis ta jonnis aga oma 14 häälte kätte ei saanud, et mis oleks kindlustanud ka kolmanda mandaadi. Ja teine on siis see, et seesama Indrek tarand siis üksikkandidaadina üle 100000 hääle saanu määratles ennast siis ka nii-öelda poliitiliselt ja Euroopa Parlamendis ja astudes siis roheliste ridadesse küll nii-öelda sõltumatuna nagu väidab tarand ise, et rohelised olid üks, kas mitte ainus või üks, üks väheseid, kes ei nõudnud tema nii-öelda parteisse astumist ja sellepärast oli ta sinna lõpuks nõus minema, noh, vaatame, mis, mis asi on Indrek Tarand roheliste fraktsioonis ja kuidas ta seal tööle hakkab, on selge, et lõbus saab olema, kuna samasse fraktsiooni Euroopa Parlamendis kuuluka Tatjana kaheksa, siis kuidas me teda määratleme? Läti Klenski või midagi, midagi taolist? Erkki Klenski ja no midagi taolist ta seda nokka muidugi nüüd juba siis teist puhku Euroopa Parlamendi liige, teist teist ametiaega. Aga väga huvitavad arvud tulid. Euroopa Parlamendi rahastamise kohta, tähendab valimiste rahastamise kohta erinevatelt erinevate nende erakondade puhul ja noh, kui siin tarandi lõplikuks numbriks jäi 50000, mis ta siis pani nagu omast omast taskust nende valimiste peale, siis väga huvitav, väga huvitav võrdlus on see, et Indrek Tarand sai iga krooniga neli häält. Samas kui, kui, siis teistel suurematel erakondadel kulus seal 60 kuni kuni peaaegu 90, see oli natuke rohkem krooni iga iga hääle saamiseks. Nii et nüüd selline oli niisugune noh, jõudude vahekord rahastamise suhtes. Samal ajal kulutati iga parteilist kulutas seekord sellele valimistele tunduvalt vähem raha kui tavalistel. Sellistel valimistel tehakse. Noh, see on täitsa selge jah, sest et siin summad jäid ikka alla alla 10 miljoni, ütleme ka rekordiomaniku Keskerakonna puhul ei alla alla 10 miljoni ja siin teistel reformil ja ja siis Isamaa ja Res Publica Liidul tuli see summa peaaegu kaks korda vähem kui, kui Keskerakond. Noh ütleme siin kui mälu ei peta, siis 2007. aasta parlamendivalimiste ajal pani pani Keskerakond hakkama mingi 40 miljonit ja natuke isegi peale, nii et et see on, need on noh eri suurusjärgus üritused täiesti. Nojah, aga see on, nagu öeldakse soojenduseks sellepärast et kui sa näed seda, et hapukurgi hooaeg on saabunud, siis minu mäletamist mööda ei ole see hapukurgihooaeg kunagi nii hilja saabun seal tavaliselt saabunud tunduvalt varem. Ehk siis kuskil jaanipäeva paiku, täna meil 11. juuli ja nüüd on esimesed märgid, et tõepoolest hakkab selline kergemat sündmused võtma tooni. Aga siin nii europarlamendi valimised, laulupidu, eelarve, mis iganes on, on venitanud selle selle keset suve ja ega siin hoo ega hoobi vahet ei ole, võib-olla kuukene heal juhul kuukene on seda hapukurki kui sedagi, sellepärast et kohe koputavad uksele kohalike kui omavalitsuse valimised ja, ja ma arvan, et partei peakorterites käib praegu väga pinge, pingeline mõttetöö. Kuidas nendel valimistel hakkama saada ja need valimised, kohalikud valimised, mis tulevad, need näitavad nüüd meie parteide populaarsuse tegelikku seisu. Uskuda viimaseid küsitlusi, siis Keskerakonnal küll mingisugust muret ei peaks olema tema ülivõimas liider ja ka riigikogu valimistel, kui need toimuksid praegu. Nojah, need on kaks täiesti erinevat asja, kohaliku omavalitsuse valimised ja riigikogu valimised, aga sedasama küsitluse puhul, mida sa preet Peeter juba mainis, et ta on ikkagi huvitav see, et tarandi fenomen, see noh, nimetame seda siis Tarandiseerumiseks või mis iganes. Nende inimeste hulk, kes on, kes kinnitavad, et nemad valivad ka jätkuvalt ja suvaliste valimiste puhul tahavad valida üksikkandidaate nende nende inimeste hulka enneolematult suur. Ehk siis sellesama Emori küsitluse järgi 14 protsenti eestlastest ja oli see vist protsent v2. Muulastest ütlevad, et nemad olivad, Nemad valivad üksikkandidaati, sest et tarandist on ju palju räägitud, aga, aga tegelikult Euroopas parlamendivalimistel ka Martin Helme ja Dmitri Klenski said ikka iga enneolematult palju hääli. Siin Klenski hääled on, muidugi, võib vaadata nii, nii ja teistpidi, et, et noh, et kaks protsenti häältest marginaalne vend teda oma nii-öelda India maailmavaadet ellu viia, aga samas kui me paneme konteksti, Klenski hääled ja rahvaliidu hääled, eks ole, Klenski sai napilt vähem kui terve rahvaliit. Nii et nii et see tendents võib, võib püsida ka kohalike valimisteni, kuigi seal on nii-öelda noh Mina arvan, et tegemist ei ole valimised hoopistükkis otseselt nagu üksikkandidaadi häältega, vaid ikkagi protestihäältega, et eelmistel valimistel said need protestihääled rohelised üle-eelmistel Res Publica, nii et tegelikult sellised Jokerit on meil viimastel valimistel olemas olnud ja, ja oma hääled reipalt kokku kogunud, kusjuures näete, et Res Publical oli ju väga-väga suur võit, kui nad nüüd siis neli aastat tagasi valimisse ja või rohkemgi, kui nad Riigikokku said, et tegelikult nende nende nii-öelda protestihäälte hulk Eesti 1000 2003 kakstuhatkolm jah. No ma arvan, et kohalikel valimistel on muidugi see üksikkandidaadi fenomen ilmselt ei tööta ja ma arvan, et ka valijad annavad aru üksikkandidaat kohalikel vali suudame midagi sisuliselt mitte midagi, sellepärast et need kohaliku omavalitsuse tegelase valitakse niivõrd palju, et see üks kandidaat lihtsalt upub sinna ära. Europarlamendi valimistel on teine lugu, seal oli kuus kohta mängus ja üks üksikkandidaat saab ühe koha, kuues siis on kõva sõna. Jah, aga ütleme ka siin noh, ütleme hea küll, kohalikke valimisi ei saa vaadata üldse nagu, nagu ühte suurt võitu tervikut, eks ole, sest iga iga omavalitsus valib ise. Aga kui me räägime näiteks siin suuremate linnade puhul, noh on ju need nii suuri häältemagneteid olnud küll ja küll, eks ole, Savisaar loomulikult Tallinnas Ansib Tartus omal ajal, eks ole. Ja kui, kui nüüd nendel kohalikel valimistel veel Tallinn ja nii-öelda linnaosadega alles siis järgmistel valimistel võib, võib tulla küll nii-öelda soolomängija, kes, kes kui, kui linnaosad kaotatakse ja Tallinn muutub üheks valimisringkonnas, siis nii-öelda platsi puhtaks. No mis te koos, ega ta üksi seal pagana Aga ta oli kogu see tõmbab endaga kaasa lihtsalt nii palju. Vaata see oleks tore, kui, kui linnapea mitte ei valitaks nende erakondade turvil, kes siis vastavas linnas võimule tulevad kohalikel valimistel, vaid, kui paneks ka näiteks linnapead rahvahääletusele. Et vaat siis oleks üksikkandidaatidel minekut. Huvitav ka välja. Torkas välja Paide või Tartu või Rakvere linna päevad seal. Põnevus valimine. Tallinn on Tallinnas muidugi mõtet rääkida, sest seal on tulemus ette teada. Ei, ära sa ütle ära sa ütle, kui, kui pannakse nii-öelda, kui ütleme, terav võitlus hakkab minema kahe kandidaadi vahel siis ei loe mitte ainult ju see vähemalt inimeste mõttes kellelegi, kelle, kelle poolt hääle annab, vaid see annab juba vastuhääle ja sa oled siis sunnitud vastuhääle andma sellele kandidaadile, keda sa võib-olla muulajali valikski. No ma võin fantaseerida, eks ole, aga aga kui Savisaare vastu pannakse siin noh, ma ei tea praegu Reformierakonna linnapeakandidaat Keit Pentus, kelle, kelle poolt ilmselt väga-väga paljud oma häält ei annakski ju, aga kui, kui nad olid kahekesi nii-öelda jõuaksid lõppvooru või oleks oleksid. Mart Laari, Mart Laar Te räägite nüüd erakondade kandidaadist, mina pean silmas seda, et kui paneks näiteks Edgar Savisaare vastu Martin Helme Tallinnas, vaat siis võib minna asi põnevaks. Näiteks Indrek Neivelt, kelle sellise, aga me oleme lasknud vist siia fantaasiamaailma nüüd nagu niisugust asja ei toimu. No sellist asja seekord ei toimu, aga, aga nii-öelda kodanikuühiskonna tingimustes, kui, kui seeme on pandud idanema mida me arvasime, et on pandud selle kevade ja suvega, siis siis võib-olla kunagi toimub. Nii et väga-väga muinasjutt ei olegi. No eks ta ikka natuke on, sest et selles on ju probleem ka selles, et et pooltandjad annavad kõik ühe poolt, vastuandjad tõenäoliselt killustavad seal mitme mitme kandidaadi vahel ja seda, seda sünergiat ei teki, et. Aga see oleks jah, võimalus vastu astuda sellele nähtusele, mis on siin ju aastaid ja isegi aastakümneid levinud, see on see järjest suurem võõrandumine poliitikast, siis oleks asi nagu tõeliselt. Kusjuures ma viimastel aasta poliitikas toimunud järjest suurem nähtus Tallinnas on ju see, et Keskerakond järjest kindlamalt võidab stamine häälte toel siis jätkuvalt, miks teised erakonnad ei tee vene valijatega tööd? Ma arvan, et siin ei ole vaja mitte ringkondi muuta, vaid hakkame sealt Lasnamäe Turust pihta, ikka, et lähme. Eraerakonnad, palun. Noh, selleks korraks ja, aga põhimõtteliselt see, seda on sellest palju räägitud meiegi siin saates oleme, oleme ikka korduvalt kritiseerinud teisi erakondi, kes noh no kes lihtsalt ei viitsi, ma ei usu, et asi jääb nii-öelda rahapuuduse taha, et nüüd no no peaks ja võiks võtma ei võta ette selle selle teema ja hakata tegelema, aga niikaua kuni tehakse seda nii-öelda proforma, kus pannakse mingi vene nimega ladusalt eesti keelt rääkiv inimene kuskil mingitel valimistel mingisuguse täiesti marginaalsele kohale, siis sellest on vähe või, või tuuakse ta kuskile parteiaparaati näiteks mingisuguse pressiesindajaks või noh, nagu nagu sotsid tegid, eks ole. See seitse ei tööta, tähendab. Huvitav küll, tõhusalt ja pidevalt, kas sotsidel Urve Palo siiski venelaste seas suutis mingisuguse tähelepanu võita, et ma lugesin mingit artiklit tema persooni artiklit, kus ta ütles, et venelased nimetada Nash minister, et meie minister, et võib-olla ta mingisuguse mingisuguse tähelepanu siiski tõmbas endale? Ongi võib-olla ainsad, kes, kes suudaks mingisuguse venekeelse elektoraadi enda taha saada, kui nad viitsiksid, töötaja, sest ma millegipärast arvan, et ei reformierakond ega Isamaa ja Res Publica liit eriti pärast pronksiöö sündmusi siin ikka voolab veel aegu ja aegu merre, enne kui, kui nad taastavad mingisugusegi positsiooni. Millest on muidugi kahju, et venelasi vene elanikkonda ei saa ju võtta nagu ühe ühe mütsiga või et nad on kõik ühesugused ühesuguste vaadetega? Noh, aga kui siin me räägime ikkagi nendest valimistest, mis kohe-kohe tulevad siis, ja siis on rong nelinal juba jah, aga, aga vaatame nüüd seda, mis on see valimisliit, eks ole, Noscord, meie, meie linn, eks ole, mis, mis on, tead sellesama sellesama pronkssõduri seltskonna poolt nagu praegu kokku klopsimisel, et et vaatame, mis sealt, mis sealt tuleb, ma olen nende suust ja me kõik oleme kuulnud nende suust väga, väga tihti, et et kindlasti Savisaar ei ole nende poliitik ja ja, ja Keskerakond ei ole nende parteidega. Et kui siin Klenski üksinda tõmbas ära ligi 8000 häält, et siis äkki on siin mingid mingid protsessid, mis hakkavad nii-öelda neid neid asju paigast nihutama ja ja ühtlasi nii-öelda doominoefektina sunnivad ka teisi nii-öelda eesti erakondi. Saab olema huvitav ennast liigutama, et Eesti ametivõimud väidavad küll, et sorry, meeskond on nii-öelda ennast mahamänginud või et on marginaliseerunud, nende vene toetajaskond on, pole eriti tähelepanuväärne, aga samas tõesti valimised on proovinud. Kivi ei maksa kunagi olla nii sinisilmne, vaadake kasvõi, mis toimus Riias. Ja Läti on küll hoopis teises olukorras ja Lätis toimus nii-öelda valitsuse ühispeksmine nii nii lätivenelaste kui kui lätlaste poolt ja ja öeldi, et, et need inimesed kunagi ei saa tiheteist kividega loopima Riia tänavatel, sest et nad on nendel ühine vaenlane, see oli Läti valitsus ja keskvõimuga, aga, aga vaadake, mis siis toimus Lätis kohalikel valimistel. Et Riia on nüüd venekeelsete käes ja ja, ja väga huvitav on jälgida muidugi Riias on ka, on ka see elanikkonna koosseis natuke teistsugune võrreldes Tallinnaga. Sa rääkisid ühisest vaenlasest, siis see ei ole nagu selline pikem jututeema, aga mul lihtsalt tuli meelde see hiljutine meeleavaldus Narvas, mis toimus selle selle vastu? Jah, et ei tohi nagu Venemaalt sigarette enam nii palju sisse tuua nagu nagu. Nagu sa oled ka muide, eestlased. Ja seal oli loosung, mul tuli see loosung meelde, et see oli venekeelne loosung, aga tõlkes kõlas see niimoodi, et suitsetamine on küll kahjulik, aga Ansip on kahjulikum. Ühine vaenlane. Stanley skeemi saate juttu, et see on tõsine löök nende rahakoti pihta, sest et ju üle piiri toodi mitte ainult enda tarbeks pole see ju kellelegi saladus, vaid vaid toodi müügiks ja see moodustas märkimisväärse osa nende inimeste sissetulekust. Loomulikult nende tasku kallale mindi siis eestlane ja venelane ühendasid käe nagu, nagu tööline kolhoositele. Oli see vastupidi. Aga see on ikka selline settimise aeg, suvel räägitakse palju, mitte et ma ei taha öelda teisejärguliste teemadel, aga teemadel, kus, millest muidu räägitakse nagu vähem lihtsalt sellel põhjusel, et, et poliitikat on meie elus nii palju. Aga kaks asja, mida, mida võiks nii-öelda kiirelt meie jutus ka üle käia, on see, et et noh, et need jamad, mis toimuvad ikkagi meie edelaraudteel, on ikka tähelepanuväärsed. Ja teine teine teema on siis, et esimesest juulist Jõustus uus liiklusseadus, õigemini uuete liiklus, liiklus, parandused koos siis sellega, et esimene kiiruskaamera on nii-öelda paigaldatud ja hakkas tööle ja kuuldavasti töötab väga hästi. Aga, aga me kõigest rääkida jõua. Edelaraudtee muidugi väärib tähelepanu küll. See väärib tähelepanu, jah, see on tõesti-tõesti väga tõsine teema ja see ei ole tõsine teema mitte ainult selles, et sellest nagu see Eesti eile oli aktuaalses kaameras kajastatud, et et need teetöölised on pidevas ohus ja nende elu on pidevas ohus vaid vaid ka mitmetest linnadest ja asulatest läheb ju raudtee läbi ja seal on noh, tõesti ikkagi ootamatult palju hukkunuid on, on, kes on, kes on rongi alla jäänud noh, juhuslikke ja süütuid inimesi, kellesse, kellesse ütleme, see rongiliiklus ei tohiks puutuda. Et ma, ma tean ise nagu Aegviidu näitab seda, et seal sealne rahvas on väga-väga murelik, sellepärast et see rongiliiklus läbi linna käib ja seal on olnud väga-väga selliseid õnnetuid ja traagilisi juhtumeid, kus kus inimesed on jäänud rongi rongi alla. No tegelikult peaks ju niimoodi olema, et kui inimene rongi alla see on umbes samasugune kõva uudis, kui inimene hammustab koera. Et noh, rongi alla ikka. Kui inimene jääb rongi alla, see näitab ikka totaalset korralagedust kui ta. Jah, kui tegu ei ole enesetapmisega ja kui ei ole tegemist jänese tapmisega, et midagi, midagi on selles süsteemis mäda oleme mõlemad teame ju seda kohta, mis on see elektrirong, mis läheb kaks korda päevas Kloogaranda, eks ole, seal vist ei ole kuud, kus kui rong käib kaks korda, siis sinna oskab ikka, kas keegi ette tähendab nelja rongi. Kas Keenia ja ta jääb sinna autoga ette või keegi saab seal lausa surma. Ja see on kõik see, ma arvan, et see on ikkagi tõkkepuude taga, see küsimus, tõkkepuud on ära kaotatud igalt poolt. See on teine teema, see ei ole mitte see remondi teema, millest sina räägid? Näitab üldist korra. Lausa, ja sellise nii-öelda jah, vene keeles on hea sõna niuke halatnaist, et et see, see on selle teema, et kui sinna meie liiklus on sageli muutunud asjaks iseeneses, et reguleeritakse sellepärast reguleerida. Aga, aga isegi selle eest saab karistada, kui sa seda ohukolmnurka välja ei pane, kui autoga midagi juhtub ja jumal hoidku, USA ei panemite ta nõutud meetrite peale, vaid paneb poole lühema maa peale. Sest lihtsalt noh, olud on, siit võib ikka mingi turakas politseinikke, kellel on parasjagu vaja rahakotti täita või kes on lihtsalt noh, võimuhull tuleb ja karistab sind, nüüd selgub, et, et, et raudtee tuleb rong. Olgugi, et erakorraline ja plaaniväline ja, ja tuleb ja kurvi taga on teetöölised, kes, kes parandavad raudteed, ühtegi silti ja see on nagu nagu metsikus läänes 150 aastat tagasi, kus hüppavad raudtee pealt ära selleks hetkeks, kui rong tuleb, kui läheb hästi, siis pääseb terve nahaga, kui ei lähe nii hästi seal rongi alla ja saab surma. Et see on ikka uskumatu, et, et on meil veel selliseid nii-öelda elulõike, kus kohati ju tundub, et meie elu on, on niisugune ülireguleeritud, et me oleme varsti kätte saamas Ameerika Ühendriike, kus, kus noh, iga iga liigutus ja iga hüüatus on reguleeritud ja, ja mis on nii-öelda juristide maailm Eestis on, on selline noh metsik ühes ühes ühes kohas, mille nimi on raudtee, kus peaks olema just ülim täpsus. Sest noh, hea küll, need rongid liiguvad praegu nagu, nagu teod meil aga, aga kui nad ühel hetkel hakkavad kiiremini liikuma, kui tulevad uued koosseisud ja kui jääb samasugune suhtumine siis noh, ma ei tea, mis siin peaks tegema, tähendab, siin see on nagu juba see asi juba lõhnab nagu litsentsi äravõtmisele. Noh, ma ei taha muidugi õigustada seda korralagedust, aga mul lihtsalt tuli meelde need arvukad rahvusvahelised suhted Tublid rongiõnnetustest, mida õnneks meil ei ole ikka üks rong lõdvalt teisele sisse põrutab ja kus on ikka mitukümmend surma saanud või rööbastelt maha sõidab, see seda ei juhtu ju mitte ainult nagu öeldakse kolmanda maailma riikides, kus see on nagu tavaline. Ehk nagu öeldakse, et kui Indoneesias läheb põhja praam 400 inimesega pardal, siis hakkad mõtlema, kas teha uudist või mitte, eks ole. Jah, aga sa ei saa isegi mitte kolmandas maailmas, vaid, kui asjad juhtuvad ka siin lähemale Prantsusmaal, Hispaanias, aga vaadake, missugune on sealne rongiliiklus. Eriti just Saksamaal, et see on noh, saaks Saksamaa on ju ikkagi riik raudteel tegelikult nii nad ka ennast reklaamivad. Toyczybani on selline, ongi nende, nende slõugan. Eestis pole raudtee liiklusdollarit, nagu sa ütlesid, Glograna vahet käib kaks rongi ja tegelikult see kogu see värk on ju samas. Kui masuudirongid muidugi vuravad, seniks veel vuravad. Jah, aga, aga jumal hoidku, kui, kui Eestis peaks tulema, mida ma hinges soovin, tuleks kunagi korralik, korralik raudteeriik taas ja sest noh, vaieldamatult on tegu kõige efektiivsema nii-öelda transpordivahendiga ja keskkonnasõbralikum, aga kaastakkaotsa, aga, aga kui, kui samasugune suhtumine jääb siis, siis noh tabavad Eestit laibahunnikus. Ei maksa siiski unustada, et rong läbib mitmeid linnu ja asulaid. Noh, ilma et seal oleks need piirkond oleksid tõkestatud kuidagi eriliselt, et nad ei läbi mingit tunnelites ega mingisugustes. Kõrgematel. Ma ei tea, kuidas seda nimetada vallidele, vaid, et nad on ikkagi täiesti lihtsalt sõidavad, tuksuvad läbi linnade just needsamad naftaešeloni, mitte mitte niivõrd rongireisirongiliiklust, kuivõrd just need nafta, Eeželonid. Nii aga võtame ühe väikse kursimuutuse ja teeme, teeme väikse passaažiga nii-öelda välis välispoliitikasse, sest et üks huvitav sündmus ei oleks piinlik ja, ja imelik, kui, kui meie seltskond seda ignoreeriks toimus sel nädalal ka. Ehk siis USA president Barack Obama käis Moskvas ja pärast seda käis suur kaheksa koos Itaalias. Me nägime ajakirjanduses huvitavaid fotosid väidetavalt purjus Venemaa presidendist, keda siis väidetavalt mitte nii purjus Prantsusmaa president ja seal täna Moskvas. Ja see oli G8 kohta. Venemaameestele on kena tava. Seda ei karda midagi pahaks ja, aga olgem ausad, nii palju kui mina neid videosid vaatasin, siis minu meelest oli ka Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy täis nagu tinavile. See see hinnang Ja seda tunnistada, aga tähelepanu väärne oli see, et väidetavalt purjus president presidenti toetasid kaks tema Euroopa sõpra samal ajal kui me tagaplaanil nägime, niisugust väga grimasse tegevat, et Saksamaa liidukantslerit, kellele, kellele see olukord sugugi meeldinud, aga kaks sõpra, Berlusconi Sarkozy toetasid siis oma kasvult lühemat kolleege ja viisid talutasite. Kuhu vaja see selle nende sündmusteni öelda lõbusam pool ja aga väljendit nimetatud lõbusaks tegelikult muidugi, Obama visiit Moskvasse jättis Ossa vastses presidendis päris sümpaatse mulje. Stahlis uus Obama doktriin, mis doktriini sündinud. Aga aga need piinlikud momendid, mida, millega imestas tema eelkäija George Bush aeg-ajalt USA ja Vene suhted, need jäid olemata. Ehk siis sügavalt silma ei vaadatud, ei nähtud mõttekaaslast ja südamesõpra ja Obama oli vaoshoitud, hoidis oma sellist külmajoont, ei eputanud, ei naeratanud, ei patsutanud. Nii et selles mõttes oli see selline kompamis visiit ja mingisuguseid põhjapanevaid leppeid küll ju teatavasti sõlmitud sõlmiti ainult põhimõtteline kokkulepe tuumarelvastuse vähendamiseks. Aga need kartused, mis olid, et noh, et näiteks ameeriklased võivad loobuda sellest raketikilbi osiste plaanist Ida-Euroopas, see, need ei läinud täide. Ja, ja mis kõige olulisem armastas juba juba enne seda tippkohtumist see lokku löömine, mis, mis hakkas käima seoses Vene-Gruusia võimaliku puhkeva sõjaga. Kusjuures selle sõja alguskuupäevaks ennustati ja Vene analüütikud ise ennustasid kas kuues või seitsmes ehk needsamad päevad, kui Obama oli Moskvas, no tule taevas appi. Ei saa alustada Venemaasõda Gruusia vastu nendel päevadel, kui Ameerika president on ju ju Moskvas. Ja siis hüva, las läheb Moskvast ära. Kaks päeva hiljem algab sõda, sellepärast et siis jääb mulje, nagu oleks saanud Moskva Washingtoni heakskiidu, sellele tänane XI kuupäev. Sõda. Mis sõjas te räägite? Mina ei ole kuulnud, seal ei olnud peaaegu apokalüptilise hoiatusi. Antud eelkõige ikkagi vene suurte sõjaväeõppustega Kaukaasias, mis noh, nagu me teame, eelmine aasta lõppesid sellega, et tungiti Gruusiale kallale ja kaks tema nii-öelda osist lihtsalt annekteeriti igaveseks kaks korda ei saa ühte jõkke astuda, eks ole? Jah, aga ilmselt ka ütleme kui Obama oleks käitunud teisiti ja nagu sa mainisid just nii, nagu nagu George Bushil kombeks oli nagu nagu NATO, meie, NATO, Euroopa suured liitlased tavaliselt Venemaa president ja peaministrit niimoodi embavad ja kallistavad ja kui see hoone, kus kohtumise kogu atmosfäär oleks olnud teistsugune, ma ei taha öelda, et siis oleks alanud sõda, aga siis oleks noh, võib-olla veel saavad hoogu need spekulatsioonid, et Ameerika Ühendriigid on valmis mingisugustel tingimustel mingisuguste oma eesmärkide saavutamiseks silma kinni pigistama. Aga noh, asi oli ikka asi oli ka õnneks kaugel sellest nihukesi lõbusaid momente nendel kohtumistel veel mulle hirmsasti meeldis see, kui kui Obama Putinit kogemata presidendiks nimetas, kusjuures. Ma ma olen, ma ei ole valmis selle nimel ei mürki võtma ega mingisugused oma peakatteid sööma, aga, aga ma olen praktiliselt veendunud, et see ei olnud, ei saanud olla juhuslik asi. Lihtsalt sel põhjusel, et president Obama jaoks Venemaa kõigi oma oma teemadega on tema igapäevases päevakorras teema number 10 või võib-olla 13 aga kindlasti mitte mitte esimeste hulgas, millele ta pidevalt tähelepanu pöörab ja mis tema nii-öelda päeva sisustavad peale selle tal nagu Venemaa kogemusi puudub ta ta ei, ei, ei mõtle nendes kategooriates, et president ja peaminister ma saan aru, et lihtne venelane võib segamini ajada, et noh, ükskõik, kes on, on, on Kremlis, Putin on ikka president, Putin on ikka tsaar, et see võib sellisel tasemel olla nii. Aga Obama jaoks ma usun, aga see oligi see kindel niisugune koha kätte näitamine, et või niisugune kerge irooniline lüke piisas ainult null koma viiest sekundist, et see lüke ära teha ja see kõlas kuidagi väga-väga elegantselt. Meenub üks analüüs minu meelest oli Economist is, kus keegi juhtis tähelepanu sellele, et tõi välja sellise asja, et Obama ei ole emotsioonide mees, tal ei ole sentimentaalsus tegelikult. Ja kui ta näeb, et Venemaaga asju ajada ei saa, et kui nendega kokku leppida ei õnnestu teatud küsimustes, siis ta lihtsalt unustab selle riigi ära. Näis, kuigi tal Venemaad muidugi on vaja, eelkõige afganistani mõttes. Jah, aga ootame, et ka Venemaa näidatud nüüd teatud järeleandmistele, kas seotud nii-öelda selle nii-öelda õige atmosfääri loomisega või väljapääsmatute selliste vajadustega, aga Venemaa on ju nõus nüüd Afganistani nii-öelda afganistani varustamiseks NATO liitlastele andma oma oma territooriumi ja väikseid selliseid vihjeid veel, et, et Venemaa on, on loobumas nii-öelda sellest jäigast jäigast. No kõige olulisem on see, et mitmed käsitlus on ilmunud, kus räägitakse, et Obamal on vaja seda uut Venemaa välispoliitikat nüüd selle peale hirmsasti töötama ja nii edasi. Minu meelest on kõige targem see või oleks kõige kasulikum see, kui USA administratsioon ei jätaks Venemaale seda muljet, mis Venemaa endast ise on loonud, ehk tegemist on suurriigiga ainult tuumalõhke peade pärast ei pea küll võtma Venemaad sellisena, mida ta tegelikult ei ole, ehk siis suurvõimuna Venemaa tuletab ennast ise meelde. Jah, Venemaa tuletab meelde, aga seda muljet ei tohi lasta tal süveneda, lihtsalt. Tal on mingisugused õigused seal oma lähivälismaal ja, ja nõnda edasi. Me oleme sunnitud oma jutunuid koomale tõmbama, ehk siis eesti keeles öeldes päris ära lõpetama, aga ma tahaksin veel viidata. Täna on Eesti Päevalehes väga huvitav artikkel üle mitme lehekülje Jaanus Piirsalu Venemaa kohta ja, ja see ei ole nii-öelda niisama ajakirjaniku umbluu ajamine, vaid vaid täis väga huvitavaid fakte ja statistikat mis on, mis on kättesaadav ja, ja mis, mis näitab tegelikult väga hästi, millises seisukorras Venemaa tegelikult on. Lugege, ei, kahetseb palju targemaks. Aga tõesti, me oleme täna sunnitud lõpetama Heidit, Kaio, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios. Ja ega ei jäägi muud üle kui tänada kuulamise eest ja soovida head nädalavahetust.