Algavas keskeprogrammis riigita rahvas tuleb seekord juttu Sudaanis elavatest Foridest. Stuudios on Andrus Mölder iha Marje Lenk. Sudaan on nii suur riik, et seda suurust ei oska ette kujutadagi. Jah, tõepoolest, Sudaan on pindalalt Aafrika suurim riik maailmas pindalalt suuruselt 10. riik, Sudaani pindala on ligikaudu kaks ja pool miljonit ruutkilomeetrit. Võrdluseks võib tuua, et see on ligikaudu miis Hispaaniat. Samas ega selles väga suures riigis elanikke väga palju ei olegi. Umbes 40 miljonit inimest elab Sudaanis seal umbes 16 elanikku ruutkilomeetri kohta. See keskmine tihedus on üsna väike, see on ju ka mitu korda väiksem kui Eestis. Ja võrreldes paljude Aafrika riikidega on see ikkagi vägagi hõredalt asustatud territoorium. Aga ega seal pole midagi imestada. Küllalt suur osa Sudaanist on vägagi vähe elamiskõlblik piirkond, seda harimiskõlblikku maad on umbes viis protsenti pindalast, valdavalt on kõrb ja kõrb tungib peale, tungib kogu aeg edasi lõuna poole ja on muidugi saini piirkondi ja, ja tegelikult on Sudaanis ju isegi selliseid piirkondi, kus sajab näiteks vihma aastas rohkem kui Eestis. Aga need piirkonnad hõlmavad Sudaani territooriumist väga väikese osa. Samas Sudaan on ka riik, kus elanikkonna tihedus riigi erinevates osades on väga erinev. Pealinnas Hartumis on umbes seitse miljonit elanikku, mis tähendab seda, et seal on ikkagi enam kui kuuendik riigi rahvastikust. Ühes linnas? Jah, see linn on pindalalt üsna suur, aga sellest hoolimata Sudaanis ongi nii, et suur osa elanikkonnast on koondunud just nimelt sinna pealinna ümbrusesse. Sudaan on ju selline maa, kus Niiluse jõgi hargneb kaheks just sealsamas Artuumi all. Niilus hargneb valgeks Niiluseks siniseks Niiluseks ja küllalt suur osa Sudaani elanikkonnast ongi koondunud sinna Niiluse jõe ümbrusesse. Kui ma mõtlen Sudaani peale, siis tuleb minul silme ette kõigepealt jusse kõrb, siis tulevad araablased, kaamelid, aga mitte mustanahalised inimesed. Jaksu taaniga tõesti enamikele inimestele ilmselt seostuvadki araablased ja seoses kõrbega miks mitte kaamerid, kuigi tegelikult on ju nii, et araablased moodustavad Sudaani elanikkonnast oluliselt vähem kui poole moodustavad seal umbes 39 protsenti ja mis on vägagi huvitav sellest 39-st protsendist ka osa on araablased kultuuri poolest, mitte rassi poolest. Osa mustanahalisi on täielikult võtnud üle araabia kultuuri, araabia keele. Nad peavad ennast täna araablast, eks tegelikult nende esivanemad, araablased ei ole olnud. Sudaanis on ju selline lugu, et riigivõim kuulub araablastele, Sudaani pealinn asub araablaste külisel asualal ja nii poliitiline sõjaväevõim, majanduslik võim, kõik see on koondunud Sudaanis araablaste kätte ja Sudaani keskvõim on kogu riigi iseseisvuse aja jooksul selgelt toetanud eeskätt araablasi ja mitte araablastele on suhtutud negatiivsemat. Aga jah, siis keskvõimutoetuse saavutamiseks on hea ennast näidata Raablasena ja teisest küljest Sudaanis on viimase 100 aasta jooksul eriti, aga seda on iseseisvusperioodi jooksul siis alates aastast 1956 toimunud ka väga selge selline varabiseerumise protsess kus prii keskvõim on teinud kõik selleks, et selle riigi elanik ikka on ta ennast järjest rohkem araablaste ana tunnetaks. Tänasel päeval on küll, jah, Sudaanis kaks riigikeelte kõrvuti araabia keelega on seal ka inglise keel riigikeel, aga Sudaanis on olnud ajajärke, kus on olnud üks riigikeel, see on araabia keel. Õppetöö koolides näiteks toimub araabia keeles. Vähesel määral on võimalike inglise keeles haridust saada, aga üldiselt õppetöö keel on araabia keel, televisioon, araabiakeelne, raadio, araabiakeelne ajalehed, araabiakeelset asjaajamine, araabiakeelne araabia keelt, kultuuri, mon kogu aeg nii-öelda peale pressitud ja, ja pole siis ime, et see Araviseerumise protsess on, on jõudnud lõpuks nii sügavale, et paljud, mitte araablased on ka hakanud ennast araablast Ena tundma. Kusjuures öeldakse, et 19. sajandi lõpus ei olnud veel mustanahaliste elanike seas tänapäeva Sudaani territooriumil toimunud sellist Aramiseerumise protsessi kuigi väga paljud ka mustanahalistesse Sudaani elanikest on islamiusulised olnud väga pikka aega või nende esivanemad on islamiusu võtnud vastu juba sajandeid tagasi. Tänase saate rahva surid, nende seas on ju islami usk pärit lausa 14.-st sajandist juba seitsmeteistkümnendal sajandil furide põhilisel asualal muutusse, islami usk ametlikuks usuks. Nii et islami kannad kokku puutunud väga ammu, aga see ei tähendanud, et nad oleks 19. sajandi lõpuks Araviseerunud. Kuigi osa furisid eeskätt idapoolsed vurid on siis juba tänaseks päevaks üle võtnud araabia keele, siis eeskätt lääne pool elavad furid on siiski säilitanud oma keele. See furi keel on Niiluse Sahara keelte hulka kuuluv keel ja nende keelte hulka kuuluvaid keeli on küll väga palju, aga, aga need on siis keeled, mille kõnelejate arvukus on väga väike. Nii et Fury rääkijaid on Nendest niisuse Sahara keelte hulka kuuluvate keelte rääkijatest kõige enam. Ja need Niiusse sahara keeled on on vägagi kaugel semiidi keeltest, mis tähendab seda, et siis araabia keel ja see furi keel on üksteisest vägagi kaugel. Need inimesed, kes ei ole mingit kooliharidust saanud, ei oskagi araabia keelt, mis on Sudaani riigikeel. No kui riigis tervikuna on natukene alla poole elanikkonnast kirjaoskajad, räägitakse umbes 46-st protsendist siis furide seas on kirjaoskajaid palju, palju vähem ja enamus Hurisid ei ole siis jah tegelikult saanud päevagi kooliharidust, mis tähendab seda, et neil ei ole ka seda araabia keelt mitte kunagi õpetatud, nii et on furida seas küllalt palju selliseid inimesi, kes riiklikus asjaajamises jäävad täiesti hätta, sest nad ei oska seda keelt. Aga Sudaanis on üldse võimalik nii-öelda siis asja ajada. Mustanahalised inimesed elavad siis Lõuna-Sudaanis ja Lääne-Sudaanis. Täpselt nii lõuna- ja Lääne-Sudaan on mustanahaliste asuala ja neid mustanahalisi on Sudaani elanikkonnast umbes 52 protsenti. Noh, kui me paneme 52 ja 39 kokku, siis me sadam ei saa Sudaanist siis osa elanikest on muude semiidi rahvad, mitte siis araablased, aga muud semiidi rahvad ja noh, vähesel määral on seal ka valgeid. Aga jah, natukene üle poole Sudaani elanud päikest on siis mustanahalised. Aga kui me vaatame seda Sudaani usulist koosseisu, siis umbes 70 protsenti Sudaani elanikest on sunniidid. Sunni moslemid, umbes 25 protsenti on hõimuusundite järgijad. Hõimuusundite järgijad elavad siis peaasjalikult Lõuna-Sudaanis ja viis protsenti Sudaani elanikest on kristlased, kristlased Sudaanis on väga valdavas enamuses mustanahalised ja need kristlastest Su taanlased elavad siis Lõuna-Sudaanis, Põhja-Sudaanis, Ida-Sudaanis elavad väga valdavalt araablased ja sealne elanikkond on noh, sisuliselt täiel määral sunniidid. Nii et väga paljud nendest Sudaani mustanahalistesse on siis ka jah üle võtnud islami usu ja furide season, islam väga valdav puride seas, noh praktiliselt ei ole kristlasi ja, ja hõimuusundite järgijaid, see protsent on tõesti seal väga-väga väike. Furid elavad läänes Sudaanis, piirkonnas, mida tuntakse nime all. Darfuur ja Darfuur on piirkond, mis tänasel päeval on administratiivselt jaotatud kolmeks, aga fooride asuala on küllaltki kompaktne. Nad elavad Darfuris nende kolme Darfuri piirkonna kokkupuutealal ja nüüd, kui Darfuur on umbes poole miljoni ruutkilomeetri suuruse pindalaga siis furida ajalooline asuala. Tema pindala on umbes 100000 ruutkilomeetrid, moodustades Darfuris umbes ühe viiendiku ja moodustades siis Sudaani territooriumist vaid umbes neli protsenti. See on siis furide selline ajalooline, traditsiooniline asuala. Tänasel päeval on furid laiali pillutatud natuke laiemale territooriumile ja selle põhjuseks on asjaolu, et Darfuris on siis viimastel aastatel toimunud vägagi ränk sõjategevus ja selle sõjategevuse käigus on tohutult hävitatud furide elamisi purjesid on väga palju selle sõjategevuse käigus surma saanud ja, ja paljud surid, on siis olnud sunnitud oma kodudest lahkuma. See nimi Darfuur tähendab furide kodu. Purid ise nimetavad ennast tegelikult foora ja, ja sellest tuleneb ka asjaolu, miks seda piirkonda just nimetatakse nimega Darfuur. Ehk rõhk on sellel tagumisel silbil, sest vurrid ise hääldavad oma rahva nime pikalt. Aga jah, siis furid tänapäeva Sudaani territooriumi põline rahvas kõrvuti paljude teiste rahvastega. Sudaanis räägitakse tänasel päeval enam kui 100 kahtekümmend keelt, millel on enam kui 400 dialekti. Kui me vaatame, et Sudaanis on ainult 40 miljonit elanikku ja, ja vägagi suur osa sellest elanikkonnast räägib araabia keelt siis tähendab see ju, et ülejäänud rahvad, mitte araablased, kes seal Sudaanis elavad on valdavalt kõik väga väikesed rahvad ja nii ongi. Surid, keda on ligikaudu kolm miljonit, kolm miljonit on selline vägagi hinnanguline, see on suurusjärk sellepärast, et ega Sudaanis rahvusvahelised organisatsioonid ei ole aastaid saanud kuigi vabalt tegutseda ja, ja, ja see puride täpne arv on, on küllalt teadmata, aga arvatakse jah, et suurusjärk kolm miljonit, see kolm miljonit tähendab seda, et see on umbes pool Darfuri elanikkonnast ja see kolm miljonit on suurem, kui ka Lõuna-Sudaanis elavate suuremate rahvaste arv on suri, ta on siis mitte Araablastest suurim rahvas Sudaanis ja see asjaolu, et furydan nende Sudaani, mitte araablaste rahvaste seas, suur rahvas. See on üks asjaoludest, miks Sudaani keskvõim on furidesse kuidagi sellise erilise negatiivse tähelepanelikkusega suhtunud, sest furides nähakse kõige suuremat jõudu keskvalitsuse vastu. Samas ta suur on Sudaani kõige vaesem piirkond puri, tal ei ole tegelikult mitte midagi sellist, et näiteks tõsiselt sõjaliselt oleks võimalik Sudaani keskvõimule vastu hakata. Aga jah, kuna tegemist siis suurima mitte araablaste rahvaga Sudaanis, siis paraku on nad saanud endale ka Sudaani keskvõimu erilise pahameele. Paljude arvates on kogu Sudaani riik väga vaene riik. Kuidas tegelikult on? Jah, seda on võib-olla tõesti paistab väljapoole sellise vägagi vaese riigina aga kui numbreid vaadata, siis olukord tegelikult üldse nii hull ei ole. Näiteks sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta on seal umbes 1250 USA dollarit, mida on jah küll umbes 12 korda vähem kui Eestis, aga see number Aafrika mõistes siiski väga väike ei ole. Ja kui me vaatame ostupariteedi, siis ostupariteedi alusel on see sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta umbes 2200 USA dollarit. Seda on umbes üheksa korda vähem kui Eestis. Ent seda on rohkem näiteks kui Nigeerias või seda on rohkem kui kameruni. Jah, võrreldes Aafrika rikkamate riikidega on seda suhteliselt vähe. Näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigiga võrreldes on seda umbes neli ja pool korda vähem. Aga paljude teiste Aafrika riikidega võrreldes on see täiesti korralik vaid number ja ja nii võib öelda, et näiteks sisemajanduse kogutoodangu alusel ühe elaniku kohta on Sudaan selline täiesti keskpärane Aafrika riik ja seda tänu naftale peaasjalikult tänu naftale. Mõningatel andmetel annab nafta isegi kuni 70 protsenti Sudaani eksporditulust. Kuigi jah, Sudaani nafta osatähtsus ekspordis on küll suur, aga Sudaanis on olemas ka mitmeid teisi ekspordiartikleid. Olulistena võib siin nimetada näiteks puuvilla, näiteks akaatsia vaiku, seda akaatsia vaiku kasutatakse väga laialdaselt kasutatakse näiteks toiduainete tööstuses, ravimite valmistamisel, aga näiteks eksporditakse ka seesamiseemneid, maapähklit, isegi kariloomi sodaal, mis on ju tõesti küllalt olulisel määral selline kõrbe piirkond ekspordib isegi kariloomi ja mis on ka huvitav, et põllumajanduse osatähtsus sisemajanduse kogutoodangust ei ole väga suur, ei ole üle poole, nagu on paljudes vaesemates riikides Aafrikas seal ainult kusagil 39 protsenti natukene suurema osatähtsusega on teenused, teenused annavad isegi Sudaani sisemajanduse kogutoodangust enam kui põllumajandust ja võib olla üks põhjus, miks Sudaan paistab väljapoole vaesem, annan asjaolu, et me sageli näeme Sudaanist pilte ja kuuleme uudiseid nendest piirkondadest, mis on väga vaest sellest samast Darfuris. Ja Darfuur on tõepoolest võrreldes Sudaani keskmise tasemega ikkagi väga vaene piirkond, seal ei ole naftat, seal ei ole naftat, kesk- või naftatulusid selle piirkonnaga, jaga selles piirkonnas praktiliselt puudub infrastruktuur ja siinkohal tuleb päris kindlasti visata ka kivi Sudaani kunagiste kolonisaatorite inglaste kapsaaeda. Sudaan on kindlasti võimu all olnud küll küllalt lühikest aega, aga see oli periood siis 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi keskpaigani, kus inglased mõnel pool-Sudaanis ikkagi tegelesid üsna aktiivselt infrastruktuuri arendamisega, ehitasid raudteed, ehitasid natukene maanteid, aga seda kõike tehti Sudaani keskuse tänapäeva Sudaani pealinna piirkonnas ja seda tehti Niiluse ümbruses. Muu Sudaan inglasi justkui ei huvitanud, seal tegelikult sellist infrastruktuuri rajamist ei toimunud. Nii ongi ja selline olukord, et selles kahe ja poole miljoni ruutkilomeetri suuruses riis on ainult umbes 1900 kilomeetrit kõvakattega teid kümnetes ja kümnetes kordades vähem kui Eestis mis on pindalalt palju palju väiksema ja Sudaanis on tegelikult ainult üks tõsine raudtee magistraal, nii et tõesti tegemist struktuuri poolest ikka väga vaese riigiga. Jah, nüüd muidugi tänu naftale on viimasel ajal ehitatud kaks suurt magistraaltorustikku nafta jaoks. Nende pikkus on umbes 3000 kilomeetrit, ehk siis juba olulisel määral rohkem, kui on selles riigis kõvakattega teid vägagi kesise infrastruktuuriga on Sudaan ja kesine, infrastruktuur on jaotanud riigis väga ebaühtlaselt. Darfuur, see läänesuda see furide asuala, see on piirkond, kus mingit kaasaegset infrastruktuuri sisuliselt üldse ei ole. Nii et kindlasti ka tehakse koostööd põhiliselt Põhja-Sudaanis ja Ida-Sudaanis. Jah, hiinlaste ja tehakse koostööd naftatöötlemistehaste rajamise rekonstrueerimisel, hiinlased aitavad rekonstrueerida Sudaani suurimad sadamad üldse on nii et väliskapitalist just nimelt Hiina on see, kes on nagu seni kõige rohkem Sudaani toetanud ja, ja põhjus selleks on väga lihtne. Lääneriikides suhtutakse Sudaani väga halvasti ja see suhtumine on täiesti põhjendatud. Sudaan oma elanikkonnaga aastakümneid sõdinud ja sõjategevus on olnud kohati väga julm ja selle julma sõjategevuse tõttu on lääneriigid siis juba ammusest ajast kehtestanud Sudaani vastu sellise teatava embargot Sudaani boikoteeritakse väga mitmes mõttes, aga eks Sudangi vajab ikkagi välisinvesteeringuid ja nii siis Sudaan pööranud oma pilgu Hiina poole. Hiinat demokraatia olukorda, inimõigused Sudaanis ei huvita Hiinat, huvitav, aga Sudaani nafta ja nii siis ongi täna nii, et see Sudaani nafta väga valdavas enamuses lähebki Hiinasse Venemaaga tehakse ka koostööd Venemaaga tehakse koostööd, öeldakse nii, et Sudaanis relvastus väga valdavas osas on pärit Hiinast, aga küllalt oluline osa relvastusest on pärit ka Venemaad ja relvamüügi osas on ju ka lääneriigid kokku leppinud, et sulaanile relv ei müüda. Jällegi Hiina on siis see, kes ei lase sellistel kokkulepetel ülemaailmselt jõustuda. Hiina ei lase ÜRO-s siis selliseid otsuseid vastu võtta ja Hiina jah, siis müüb seda relvastust Sudaani aktiivselt edasi ja noh, ei pea millekski seda, et Sudaani keskvõim kasutab seda relvastust omaenda elanikkonna vastu aktiivses sõjategevuses. Kuidas hurid vaeses Darfuris ära elavad, millega nad tegelevad? Ta fooris on piirkondi, kus mõnel aastal ei saa üldse on piirkondi, kus aasta keskmine sademete hulk on 250 300 millimeetrit, seda on siis natukene alla poole Eesti sademetest, aga sellel furid asualal on ka piirkondi, kus sajab rohkem kui Eestis, kus taimkate on lopsakas ka kõrgus vööndilisus on purjede asualal täiesti olemast. Darfuur on ju piirkond, kus kõrgeim punkt on enam kui kolme kilomeetri kõrgusel merepinnast, nii et küllalt mitmekesine paik, aga üldiselt jah, suur osa hurid asualast on selline piirkond, kus suurt mitte midagi ei taha kasvada, kus ei ole võimalik ka mingisuguseid loomi kasvatada. Puride elamud on sellised väikesed hütid, hurtsikud, need on suhteliselt tihedasti koos ja Nende küttide ümber on siis küllalt kõrge taraga piiratud, selline väike aiake ja seal püütakse siis midagi kasvatada. No puid kasvatavad karja ja tegelevadki põlluharimisega. Aga saagikus muidugi seal enamikes Darfuri piirkondades on vägagi väike ja kui on, siis veel mõned sellised aastad, kus peaaegu üldse ei 100 õigus sajab tõesti väga-väga vähe siis nendel aastatel on Darfuris nälg täiesti tavaline ja, ja viimastel aastatel on see tähendanud seda, et furid on võtnud kasutusele tõesti sisuliselt iga maatüki, mis seal üldse on ja see maatükkide selline hõlvamine on jällegi suurendanud seda konflikti selles piirkonnas, sest Darfuri piirkond, millest on harjunud läbi rändama araablaste karjakasvatajad ja neid olukorras, kus Fury ta on siis tõesti kasutusele võtnud iga väikese maalapi siis on juhtunud ka seda, et isegi need araablaste karjakasvatajate traditsioonilised karja liikumisteed on järsku furide põldude all ja, ja nendel rändkarjakasvatajatel ei olegi nagu kusagilt eriti läbi liikuda. Rääkimata siis sellest, et ei ole neil kusagil alasid, kus oma loomi toita, sest Darfuur on on jah kuidagi niimoodi jaotunud, et seal on ka alasid, kus siis need araablaste Strant karjakasvatajad on käinud oma loomi toitmas ja needki alad on pidevalt vähenenud. Aga siinkohal oleks küll täiesti ebaaus ma rääkida ainult sellest ühest poolest rääkida sellest, et purid on olnud sunnitud oma noh, elatamiseks oma põllumaalapikese laiendama ja, ja sellega nagu justkui araablastele natukene liiga teinud tegelikkuses algselt on protsess olnud siiski vastupidine, algselt on siiski araablased järjest enam puride aladele tunginud ja põhjuseks on olnud suuresti asjaolu, et kõrb liigub põhja poolt peale kohati isegi viis kilomeetrit aastas. Furid, kellel endigi jaoks on seda harimiskõlblikku maad väga vähe, on pidanud seda vähest nüüd jagama veel araablastele. Konflikt, mis algselt oli vägagi selgelt majandusliku iseloomuga, on viimastel aastatel muutunud järjest rohkem rahvusliku sisuga konfliktiks ja põhjuseks on asjaolu, et Sudaani keskvõim on selles konfliktis väga selgelt eelistanud araablasi ja see on siis huride seas tegelikult tõstnud seda rahvuslikku iseteadvust. Ja see on pannud Sisvurisid ennast vastandama araablastele kui varem. Furid vastandasid ennast nende karjakasvatajatega, kes neilt maad ära võtsid. Ja kui see vastasseis ei olnud just nimelt suunatud tingimata araablaste vastu nad ei teadvustanud seda niivõrd siis nüüdseks, kus keskvõim on väga selgelt eelistanud konfliktis araablasi ja kus keskvõim on väga selgelt furisid igas mõttes surunud siis nüüdseks on see konflikt olulisel määral omandanud ka selliseid rahvuslikke jooni. Seda enam, et, et araablastele on olemas seal oma paramilitaarseid jõugud. Need paramilitaarseid jõud väga selgelt on oma tegevuse suunanud just mitte araablaste hävitamisele ja, ja nende kiusamisele samasse usu konflikti seal ei ole ja araablased kui furid on islamiusulised sunniidid ja mingisugust usu konfliktipiirkonnas ei ole. Sudaanis on usukonflikte küll ja küll Lõuna-Sudaanis kogu konflikt ongi peaasjalikult usuvad. Aga Lääne-Sudaanis Darfuris jah, usu konflikte ei ole, aga see ei tähenda seda, et see konflikt seal Lääne-Sudaanis oleks kuidagi rahulikum või oleks kuidagi kergemini lahendatav, kui usukonflikt Lõuna-Sudaanis. Tegelikult on hurid kunagi ammu olnud pikka aega iseseisev rahvas. Darfuur oli iseseisev näiteks 14.-st sajandist kuni aastani 1000 875008 75 saavutasid piirkonna üle kontrolli inglased ja, ja natukene siis hiljem, 1883. aastal läks sisse Darfuri piirkond Egiptuse kontrolli alla, Egiptus aga omakorda oli inglaste kontrolli all. Nii et su taaniski räägiti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kui inglise, Egiptuse, Sudaan, aga tegelikult siis jah, Egiptus ise oli inglaste kontrolli all ja Egiptuse kontrolli all oli omakorda sodaal. Aga pikkade sajandite jooksul olid vurrid harjunud olema iseseisvad. Ja nüüd, kui 1008 75 inglased seal kontrolli saavutasid, siis esialgu nad säilitasid Darfuri piirkonnale vägagi laiaulatusliku autonoomia ja see autonoomia alles siis aastal 1916 tühistati ja inglased tühistasid selle autonoomia mõnes mõttes nagu hädavajadusest lähtuvalt. Nimelt kartsid inglased piirkonnas saavutavad kontrolli türklased, türklased olid sel ajal inglaste vaenlased ja, ja selle klaste kontrolli ärahoidmiseks siis inglased 1009 16. aastal Darfuri autonoomia tühistasid aga sellest hoolimata mingi aeg hiljem aastast 1009 24 kuni Sudaani iseseisvumise nii välja. Noh, inglased vaatlesid Sudaani ikkagi erinevates piirkondades koosnevana. Lääne-Sudaan oli inglaste jaoks jah selline täiesti mitteoluline piirkond ja ja ega seal sisuliselt mitte midagi ei tehtud ja inglaste võingi seal Darfuris oli rohkem nimeline, seda piirkonda valitsejate siis kohalike külavanemate abil. Noh, ega see Fury igapäevaselt tegelikult seda inglaste koloniaalvõimu seal Darfuris ei tunnetanud. 1954. aastal kirjutasid egiptuse Suurbritannia alla lepingule, mille kohaselt 1956. aastal Sudaan ise seisud ja nii ka toimus. 1956. aasta algusest on siis Sudaan iseseisev riik, aga mis on huvitav veel enne seda, kui Sudaan Iseseisvus algas selles piirkonnas kodusõda? Aasta varem, 1955. aastal algas siis Sudaanis kodusõda Põhja-Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahel. Terve Darfuri piirkond jäi suhteliselt puutumata, aga kodusõja põhjus oli väga lihtne, Lõuna-Sudaani, mitte islamiusulised elanikud, teades, et aasta pärast Sudaan iseseisvus ja teadlased võimu saavutavad araablased, kelle territooriumil on pealinn, kelle kätte on koondunud selle piirkonna majanduslik võim, nad said aru, et see islamiusuline osa sellest Sudaanist ja islamiusulisi oli ka ju oluliselt üle poole elanikkonnast, et see hakkab neile oma võimu peale suruma. Ja nii siis need Lõuna-Sudaani elanikud otsustasid, et nad tahaksid elada iseseisvas riigis, et nad ei tahaks elada islami usulistega ühes riis. Ja siis, 1955. aastal algas Lõuna-Sudaanis ülestõus, noh, see ülestõus kiiresti arenes üle laiaulatuslikuks sõjategevuseks, sest iseseisvudes Sudaani keskvõim suunas selle Lõuna-Sudaani vastu suure osa oma jõuaparaadist ja tekkis sõda, mis kestis kuni 1972. aastani. Nii et 55.-st seitsme teise aastani pea 17 aastat sõda järjepanu ja mis selle sõja ajal on huvitav, et suure osa sellest sõja perioodist oli Sudaanis pidevalt võimul sõjaväe hunta ja selle sõja hunta võimu ajal loomulikult mingisugused demokraatlikke norme Sudaanis ei kehtinud nüüd 60.-te aastatel Sudaani kesk või tundis järsku, et probleemiks ei ole mitte ainult Lõuna-Sudaan, mitte islamiusuline Sudaan. Aga et probleemiks on ka need rahvad, kes on küll islamiusulised, aga kes ei ole araablased ja sellise probleemi nagu püstitamisega Sudaani keskvõim tundis, et vaja on tugevdada kontrolli riigi äärealade üle ja muuhulgas siis taheti tugevdada kontrolli ka Darfuri üle ja eeskätt siis Darfuri suurima rahva furida üle. See viis aga selleni, et purid, kes seni olid siiski üldiselt toetanud islamiusulisi araablasi, kes olid toetanud riigi keskvõimu, ka furide, sellised suuremad organisatsioonid järsku enam ei toetanud Sudaani keskvõimutegevusi sest nad tuntsidesse Sudaani keskvõim on teatavaks ohuks ka neile. Nüüd, 1092. aastal, siis sõda Põhja- ja Lõuna-Sudaani vahel lõpetati Lõuna-Sudaani lanti teatav autonoomia sõlmitud rahulepingu alusel. 1023. aastal Sudaani keskvõim tühistas Lõuna-Sudaani autonoomia kehtestas kogu riigis islamiseadused, see tähendas seda, et Lõuna-Sudaan oli sunnitud alustama uut ülestõusu. Loomulikult ei olnud kristlastele ja hõimuusundite järgijatele vastuvõetav, et kogu riigis kehtestati islami seadused ja niisiis 1963. aastal algas uus sõda Sudaani põhjaosa ja Sudaani lõunaosa vahel ka selles sõjategevusest. Darfuri piirkond jäi suhteliselt puutumata, aga Sudaani kui riiki see sõjategevus vägagi mõjutas ja alles 1995. aastal suudeti sõlmida pikem vaherahu. See pigem vaherahu siiski ei tähendanud, aga sõjategevuse lõppu sõjategevus Põhja- ja Lõuna-Sudaani vahel lõpetati alles 2005. aastal ja see 2005. aastal kehtestatud vaherahu nägi siis ette, et Lõuna-Sudaani lanti kuueks aastaks autonoomia ja 2011. aastal peaks Lõuna-Sudaanis toimuma referendum tuleviku osas. Nüüd, arvestades asjaolu, et Sudaani kesk või ei ole mitte mingil juhul huvitatud, et Lõuna-Sudaan riigist lahkuks samuti ei ole ta kindlasti huvitatud sellest, et Lõuna-Sudaan saaks suurema autonoomia ja arvestades asjaolu, et Lõuna-Sudaani elanikkond on igal juhul huvitatud kas väga suurest autonoomiast või täiesti Sudaanist lahkumisest isenesest riigis siis ma kaldun arvama, et ega see 2011. aasta referendum rahulikul kujul toimuda ei saa. Ma arvan, et Sudaani keskvõim teeb kõik selleks, et seda referendumit edasi lükata või referendum üldse ei toimuks. Nii et ma arvan, et seal Lõuna-Sudaanis need tõsisemad probleemid tulevad mingi aja pärast jälle esile. Noh praegu siis on jah, Lõuna-Sudaan natukene rahulikum piirkond naudib sealset autonoomiat, aga paraku ei tähenda see seda terves Sudaanis. Rahulik. Sudaani probleemid on siis nüüd viimastel aastatel koondunud Läänes Sudaani Darfuri peaasjalikult Sis puride asualale. Sellest Darfuri konfliktist on ajalooliselt oluline, et 1900 80, kolmandal ja 24. aastal oli Darfuris vägagi tõsine näljahäda. Mõlemal aastal jäi vihmad mitmel pool Darfuris peaaegu ära ja tekkis siis väga tõsine näljahäda, mis pani osa inimesi liikuma. No väidetavalt siis üle 60000 inimese alustas Darfuris teekonda pealinna kartuumi poole lootuses siis, et riigi keskvõim, Sudaani keskvõim neid aitab. Sudaani keskvõim ei püüdnud seda liikuvad rahva hulka aga tegelikult kuidagi aidata. Veelgi enam, Sudaani keskvõim väitis, et need ei olegi üldse tema riigi elanikud, et neelantsiaali põgenikud ja suunas need 60000 inimest siis pealinnast uuesti väljapoole. Kokkuvõttes Agase näljahäda seal Darfuri piirkonnas ja keskvõimu selline loidus selle probleemi lahendamisel tähendas seda, et umbes 95000 Darfuri elaniku suri nälga. 25 aastat tagasi oli Darfuris palju vähem inimesi kui tänasel päeval mitmeid kordi vähem. See 95000 oli tolle aja mõistes Darfuris väga suur number. Enamus nendest hukkunutest olid furid. Järgmine oluline daatum on 1985. See on siis see aasta, kui Sudaani ühe naaberriigi Liibüa juht Muammar Gaddafi hakkas aitama araablaste rändkarjakasvatajaid nimelt relvadega hakkas siis tarnima nendele rändkarjakasvatajatele relvi ja aitas moodustada nendest rändkarjakasvatajatest selliseid paramilitaarseid üksusi. Need paramilitaarseid üksused hakkasid kiiresti tundma endas väga tõsist jõudu. Kuna teistel ei olnud relvi, siis tähendas see seda, et need Haraablastest rändkarjakasvatajad hakkasid teistele rahvastele Darfuri piirkonnas oma tahet peale suruma. Seda siis mitega ainult Darfuri piirkonnas, vaid ka mitmel pool mujal Sudaanis. Ajaloost järgmine oluline daatum furida jaoks on seotud aastaga 1991, see oli siis aeg, kui lõunas Sudaanis toimus järjekordne sõjategevus keskvõimu ja, ja Lõuna-Sudaani elanike vahel. Ja see Lõuna-Sudaani selline keskne organisatsioon Sudaani rahvavabastusarmee püüdis siis seda Lõuna-Sudaanis vastuhaku riigi keskvõimule üle kanda ka Darfuri piirkonda. Ta püüdis siis ka Darfuri elanikke ässitada üles keskvõimu vastu, mis siis Darfuri elanikud olid islamiusulised, aga noh, tundes seda, et keskvõim Darfuri, mitte araablast, sest elanikesse suhtub halvasti, siis jah, lõunaosa, need sellised vastupanujuhid püüdsid ka läänest Sudaani oma poolele meelitada. See aga tähendas furidele tõsiseid probleeme. Sest araablased hakkasid furisid süüdistama koostöös lõunamässulistega, kuigi furid tegelikult suhtusid sellesse lõuna ettepanekusse üsna leigelt. Furide aidanud Lõuna-Sudaani vastupanuvõitlejaid, aga samas ei hakanud nad neile ka selgelt vastu. No ei hakanud vastu seetõttu, et nendel Lõuna-Sudaani vastupanuvõitlejatel oli olemas mingi relvastusega furidel seda relvastust ei olnud, neil ei olnudki võimalust nii-öelda lõuna omadele vastu hakata. Araablased aga tõlgendasid seda niiviisi, et ahaa, te jaganud nendele õuna mässulistele vastu, tegelikult olete te nende poolt ja kättemaksuks siis selle eest, et furid lõuna mässulistele vastu ei hakanud, hävitati küllalt suurel hulgal furide külasid, neid lihtsalt põlema pannes, nii et 1991. aastal furid olid täiesti tahtmatult tõmmatud põhjas Sudaani ja Lõuna-Sudaani konflikti ja kannatasid selles konfliktis, ilmad neil tegelikult mingisugust süüd oleks olnud. Nüüd kolm aastat hiljem, 1994 jaotati Darfuri senine terviklik provints kolmeks. Ta foor on olnud Ta juba küllalt pikka aega ajalooliselt selline üks tervik, aga jah siis 1904. aastal Sudaani keskvõim jaotas selle kolmeks provintsiks põhja, Darfuuriks, lõuna, Darfuurikse, lääne Darfooriks. Ja sellel jaotamisel oli ainult üks mõte. Nimelt taheti saavutada, et furid, kui piirkonna suurim rahvas ei moodustaks mitte üheski provintsis enamust. Ja nii siis jaotatigi provints selliselt, et furid hakkasid elama kõigis kolmes provintsis, nii et kõigi kolme provintsi kokkupuutealal elavad tänapäeval surid ja, ja tõepoolest on nii, et noh, selge, et enamust nad üheski provintsis ei, ei moodusta furid loomulikult tänasel päeval tahaksid, et Darfuur oleks taastatud ühtse piirkonnana või siis, et see furide, selline ajalooline asuala oleks seal selles Darfuri provintsis omaette alamprovints. Et see selline jaotumine kolmeks purisid absoluutselt ei rahulda. Aga samas furid on olnud pikka aega ajaloost selline suhteliselt alistub rahvas ja nii ka sellele 1994. aasta otsusele jaotada Darfuur kolmeks purid tegelikult selgelt vastu töötama ei hakanud. Furid ei hakanud selle vastu mässama, nii nagu ei hakanud nad varem mässama, aga tegelikult ka selle vastu, kui nende külasid araablaste poolt põletati. Neil ei olegi nagu suurt millegagi vastu hakata, neil ei ole olnud seda relvastust, aga teisest küljest ka mingisuguseid selliseid tõsiseid proteste purid üheksakümnendatel aastatel neile osaks saanud ülekohtu vastu ei teinud. Viimastel aastatel on olukord vägagi muutunud ja 2003. aastal algas siis Darfuris selline tõsisem ülestõus eeskätt furidest elanikud tundsid, et enam ei ole võimalik seda ülekohut välja kannatada, mis seal toimub ja see, mille vastu siis vastu hakati, oli eeskätt Nende, araablaste, paramilitaarsete jõukude selline kontrollimatu tegevus Darfuri piirkonnas selles mõttes kontrollimatu, et need araablaste paramilitaarseid jõugud röövisid, vägistasid, hävitasid lihtsalt külasid ja muidugi ka need Araabias, sest rändkarjakasvatajad tundsid ennast koostades roomlastest paramilitaarsete jõukudega järjest rohkem peremeestena ja järjest rohkem võeti furide käest lihtsalt furide põllumaad ära. Selle ülestõusu peamine selline juht organisatsioon furida poolt oli Sudaani vabastusliikumine. Aga kui furid alustasid ülestõusu, siis Sudaani keskvõim vastas kiiresti ja vastas kiiresti. Vägagi julmad nimed saadeti furide külasid pommitama lennukid ja samal ajal maa pealt siis kõvasti hoogustasid oma tegevust need paramilitaarseid jõugud. Nii on siis aastast 2003 Darfuri piirkonnast tohutul hulgal külasid, mis on täielikult maha põletatud või osaliselt maha põletatud. Ja kuigi need maha põletatud külad asuvad laiali pillutatud üle kogu selle Darfuri, siis väga valdav enamus nendest hävitatud küladest asuvad just nimelt furide asualal. Ka rahvusvahelisse ajakirjandusse on jõudnud pilte põnevatest, huri küladest, enamasti need pildid on rahvusvahelisse ajakirjandusse läinud kõrbe või poolkõrbealadelt tühjade taladelt. Raske öelda, miks ei ole sattunud ajakirjandusse selliseid pilte lopsaka taimestikuga alad, et mulle endale tundub, et siin on võib-olla natukene ajakirjanduse sellist teadlikku lähenemist kui näidata massimeedias, et see piirkond on nii ülimalt vaene, et seal ei ole mitte midagi ja seegi vähene nüüd Sudaani keskvõimu poolt või Sudaani keskvõimutoetusele hävitatakse siis see võib-olla paneb inimesi maailmas võib-olla rohkem mõtlema, võib-olla rohkem kaasa tundma. Darfuris on mitmeid põgenikelaagreid, põgenikelaagrites on seni elatud suurest rahvusvaheliste abiorganisatsioonide saadetiste peal, nii-öelda osa furidest on põgenenud Sis Tšaadi. Ka seal on suurest elatud rahvusvaheliste abiorganisatsioonide abipakkide peal, aga see olukord on ilmselt lähiajal kahjuks muutumas, sest hiljuti Sudaani president teatas rohkem ta rahvusvaheliste abiorganisatsioonide töötajatel Sudaanist tegutseda ei lase. Ta väitis, et need abiorganisatsioonide töötajad on Sudaani vastased nuhid, et nad selle abi jaotamise sildi all tegelevad tegelikult Sudaani keskvõimu nõrgestamisega, Sudaani keskvõimu vastase Luhkimis tööga ja noh, eks see Sudaani presidendi selline otsus on suuresti mõjutatud asjaolust, et natukene aega enne seda otsust oli siis rahvusvaheline kohus andnud välja korralduse Sudaani president arreteerida nende kuritegude eest, mida aastast 2003 on siis seal Darfuri piirkonnast tehtud ja, ja ilmselt siis pahameel selle otsuse peale oli see põhjus, miks Sudaani president nüüd tahab, et abiorganisatsioonid Sudaanis lõpetaksid omadega tegevuse. Mitmed suured rahvusvahelised abiorganisatsioonid on juba teatanud, et see tähendab vägagi suurele osale Sudaanist, eeskätt aga läänesudaanile, eeskätt Darfuri piirkonnale, näljahäda muidugi Sudaani president ütles siin, et äärmisel juhul on ta valmis seda abi vastu võtma juhul, kui Sudaani keskvõimu poolt määratud isikud siis seda abi laiali jagavad. Muidugi teades seda, kui võrdse Sudaani kesk või ikkagi toetab araablasi on väga raske uskuda, et sellisel kujul Sudaani toodud abi jõuaks Darfuur. Ma olen üsna kindel, et sellisel kujul toodud abi jaotatakse araablaste seas laiali ja nendesse mitte araablaste piirkondades Sudaanis selline abi ei jõuaks. Võib arvata, et Sudaanis probleem lähiajal muutub veelgi teravamaks, kuigi aastal 2006 ju oleks võinud see probleem nagu muutuda natukene rahulikumaks, sest Sudaani keskvõimuesindajad, Sudaani vabastusliikumise esindajad need Darfuri nii-öelda ülestõusnute esindajad kirjutasid alla teatavale rahulepingule. Paljud Darfuri piirkonna organisatsioonid küll ei kirjutanud sellele lepingule alla, aga suurim vastupanuorganisatsioon furide poolt kirjutas sellele alla. Ja noh, see rahuleping siis tähendas muu hulgas seda, et piirkonnas lõpetatakse igasugune relvastatud tegevus. No tegelikkuses need rahulepingujärgsed aastad. On olnud natukene rahulikumad, kui siin 2003, neli või viis, aga, aga siiski aeg-ajalt ikkagi lahvatab seal jälle tõsine vägivald ja ja aeg-ajalt on kuulda sellest, kuidas just need araablast, sest paramiinitaarsed jõugud seal oma vägivallategusid teevad selle konflikti numbriline pool on ikkagi päris kole. Darfuri konfliktis on surma saanud vähemasti 400000 inimest, aga mõningatel andmetel isegi üle 600000 inimese. Üle kolme miljoni inimese, mõningatel andmetel üle nelja miljoni inimese on sunnitud olnud oma kodunt lahkuma. Kui me arvestame, et Darfuris ütleme 2003. aastal oli umbes kuus miljonit inimest, siis see tähendab seda, et üle poole sellest Darfuri elanikkonnast on olnud sunnitud oma kodud maha jätma. Ka füüsiliselt kannatanud on tohutult palju, sest noh, räägitakse ju sellest, et Darfuris on täiesti tavaline, mitte Araablastest naiste tüdrukute vägistamine araablaste paramilitaarsete jõukude liikmete poolt ja mind paneb selles mõttes väga imestama, et üldiselt Sudaani peetakse küllalt tõsise islami usuga riigiks. Aga ikkagi see tõsise islami usuga araabia mees vägistab siis teist islamiusulist, tähistame islamiusulist, naist või tüdrukut. Kas tõesti on siis olukord selline, et araablane suhtub sellesse, mitte araablased seal noh, kui mitte inimesse ja noh, kui see abiorganisatsioonide tegevus nüüd seal Darfuri piirkonnas peaks ära lõppema, siis, siis ma kaldun arvama küll, et selles piirkonnas läheb veel palju-palju keerulisemaks, kui seni on, nii et mulle endale tundub, et, et lähiajal on vaja maailmal sellesse konflikti senisest tunduvalt aktiivsemalt sekkuda. Maailmas on palju konflikte, kus võib-olla sekkutakse ülemäära, kus ei oleks vaja sellist välist sekkumist. Aga Darfuur on küll minu arvates piirkond, kus seda tulevast rahu ilma väliste jõudude, et ta võib olla ka ilma väliste sõjaliste jõudude, et ei ole võimalik saavutada. Te kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas. Seekord oli juttu Sudaanis elavatest furidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk. Näed ta. Äike see, sa käid. TEE SIIS, KUI roheta. Alla tulid need toob ka. Kevade. Talla. Tuleva kuulutavu arutelu. Keva väe valgustav juurde jääda. Vaade küünla kui puudutab ringvaade äge utab soojus. Mis olid? Ise nii ma ikka vaal. Ometi. Kuulutab uutel. Valgustav juurde jääda? Kehva kõõla puudutame. Nutab soojuse. Keeva valgustab juurde.