Eesti sõduritund. Tänasel päeval 1993 taasloodi Eesti kaitseväe esindusorkester. 12 aastat on ta mänginud paraadidel ja rahvusvahelistel õppustel tervitanud riigipäid ja suursaadikuid. NATO kindralid Eesti rahuvalvajaid ja mäletame, kas sinimägede kaitsjaid Eesti sõjaväemuusika algus on aga palju kaugemal. Peadirigent major Peeter, saan. No alguses on väga kaugel, algus on seal, kus moodustati Eesti kaitsejõud, tegelikult praktiliselt samal päeval nädal hiljem, ehk siis 26. novembril 1918 loodi siis esimene kutseline orkester, millest siis hiljem kassas välja kaitseministeeriumi orkester või siis selles, mis muudeti hiljem Tallinna garnisoni orkestris. See oli siis vabadussõja alguspäevil just nimelt esimese polgu juures, siis kui Georg Reeder hakkas moodustama esimest orkestrit ja ja nii-öelda veerimise korrad võeti Estonia teatri käest pillid ja mõne seltsi käest tegelikult nüüd selline ajalugu sellele. Meil on põhjust Eesti kaitseväeorkestrist rääkida kui Eesti sõjaväeliste traditsioonide jätkajast ja kandjast. Ja kindlasti me oleme lähtunud sellest, et on nagu, nagu kogu Eesti riik on lähtunud sellest, et alustame sealt, kust me alustasime 18.-st aastast ja oleme nende traditsioon konide, nende kommete kõige edasikandjaks. Nii nagu me oleme taastanud ka oma vormi, mis oli kinnitatud 37. aastal. Ja nii kui me üritame taaselustada neid kõiki traditsioone, mis tol ajal toimusid koos orkestriga ja üldse eestitseremooniate, nii et see on väga-väga oluline külg. Et seda järjepidevust säilitada ja hoida. Tseremooniad on samad, helinditud, samad, isegi vorm saba. Jah, mõned helindid on uued, mis on tulnud, aga üldiselt on kõik võetud vanast ajast ja on oma ajaproovile vastu pidanud, siis miks nad praegult seda tegema? Kui põhjalik oli okupatsiooni hävituste orkestrit vaadeldes siis muidugi okupatsiooni hävitustöö oli väga põhjalik, eriti mis puudutab muusikat ja, ja selles mõttes, et hävitustöö kas kellelegi hea käe läbi või, või lihtsalt ei pööratud seal nii suurt tähelepanu, et hävitustöö jäi pooleli. Nad korjati kõik kokku ja viidi õnneks muuseumisse nautides just muusikast ja pillimehed on nagu ikka leiavad endale järjekordse töö, kes läks välismaale, kes ei siia, kes töötas siin edasi pärast paljud neist estraadiorkestris, põllud pärast, teistes publi orkestrites ja need pillimees elas ikka kuidagi üle selle elu. Aga, aga jah, need traditsioonid ja muusika ja noodikogud nende hulgas on sooritatud ikka mõnes kohas päris tõsiseid, tõsiseid hävitusi. Nii et esimese diviisi orkestri noodikogu on siiamaani leidmata ei tea, kus üldse on seal ikka väga suur. Aga midagi on siiski taasleitud ja midagi on uuesti käibele võetud. Ja loomulikult taasleitud on väga palju, sest noh, ma ütlen, kui ma ütlesin, et, et muuseumides ja arhiivides siiski hävitustöö ei olnud ei olnud korralik ja on inimesi, kes, kes säilitasid ja hoidsid alles ja vaatasid läbi sõrmede, ülemuste korraldustele, et nüüd peab ära põletama, ma tean, et põletati noot. Eriti just neid, mis puudutasid rivi repertuaari ja sellist asja kus vähegi oli kuskil Isamaa või Eestimaa või midagi kuskil figureeris siis sellele või mõni lahing või vabadussõda või kuidagi nii, et aga aga õnnestub siiski kuskilt ikka tuleb välja ja keegi on ikka veerinud salajasele kõigiga noodinurga peale on kirjutatud, et autori loata paljundamine keelatud, aga no tehti sel ajal ka ja, ja käsitsi ümberkirjutatult ikka ilmub mõni asi välja ja, ja väga palju ilmus ju kohe algul välja, kui ma hakkasin asja uurima, nii et paar aastat tagasi. Aga nüüd vaikselt tilgub kogu aeg juurde, nüüd on väga palju tulnud juurde just kaitseliiduga seotud muusikat, et kaitsejõudude oma nagu enam-vähem, milleks ta, arvan, et suurem osa on leitud ja ja nüüd on siis see kaitseliidu pool ja, ja siis ka tsiviilpool, mis on tsiviilorkestrite repertuaar, mis osaliselt on ka selline väga huvitav ja pakub, pakub, pakub huvi. Lähim tõend taasleidmise kohta on teie käeulatuses siin toimetuse laual CD ja no see on juba, see on juba mõnda aega meil olnud käigus ja selle nimi on jah, täna oleme vabad. See pealkiri on sümboolne, et just nüüd, kui me oleme vabad, on jälle võimalik jälle kõik see välja tuua ja näidata, et me ei olnud sugugi väga vaene riik oma traditsioonililt, oma orkestritele, oma marsimuusikat, tseremooniamuusikat. Väike näide kasvõi sellest, kui leedukad vaatseta plaatilised. Ohoo. Ja meil ei ole olemaski siukest asja, tähendab mina arvasin küll, et Lehtuv oma suure pupilli traditsioonidega on sellest asjast palju üle. Ei, nendel polegi sellest ajast säilinud midagi. Mida soovitaksite näiteks täna mängida aasta pääl sellelt CD. No need on ju kõik, kõik on sellised, nad on kõik väärt. Te olete kindlasti mänginud sealt paljusidki lugusid, aga, aga mulle meeldivad väga sellised. Kaitsejõudusid kaastavad mardid. Noh, nagu need kindralite mardid olid, Nad on, nad on oma ajapeeglid tegelikult, kuidas ka inimene on sinna tegelikult sisse joonistatud, võib-olla eriti kindral Johansoni marsis näiteks. Kas Eesti muusikal, sealhulgas Marsi muusikal on oma kõlapilt või oma helikeel võrreldes lähinaabritega? Siin on natuke propagandamasin taga, mis on nende oma eripära, on see, et tolle aja propaganda nõudis, et muusika peab olema rahvuslik ja kajastama rahvuslikke erijooni. Ja mis konkursite jaoks tehti, marsi konkursite jaoks tehtud marsid ja nii edasi. Nad on poolvägisi, kes, kes, kuidas sai sinna sisse pannud eesti rahvalikke laule, eesti rahvalaulu, mingeid katkeid või ka Eesti tuntud koorilaule et seda ja see ei ole mitte ainult meie probleem, see on ka mujal maailmas sel ajal kahekümnendad, kolmekümnendad kolmekümnendad aastad, eriti rõhuti, oma rahvusliku eripära peale paraku mõnikord ka pärssinud seda, sest et kui ikka midagi on nagu poolvägisi sisse pandud, siis ta ei anna seda kõige paremat tulemust. Aga meil on ka väga head tulemused olnud. Kas või võtame kodumaa kaitsjad, kus on kolm rahvalikku teemat sees või rahvalikult tuntud teemat sees, aga nad ei karju sulle näkku ja, ja seega nad on väga meeldivad sinna sisse põimitud, nii et ka nii saab need kõik on võimalik. Rein Kloomivers, kodumaa kaitsjad, just et ma ei näe siin mingit probleemi. Ka nii võib teha ja see on väga levinud igal pool selles mõttes, et võetakse trio osa seal eriti väga tuntud, mingi teema, mida käsitletakse, see annab võimaluse rahva näiteks kaasa laulda. Saksamaal ma olen olnud kontserdil, kus mängiti saksa marsse ja kui hakkad kokas Marsi trio, siis kogu saal laulis kaasa, sest Riiadele on tehtud viisid. Me teame, marssimida lauldakse otsast lõpuni, näiteks sõbrad, aga, aga see, et lauldakse viimane, kolmas osa kõik üheskoos. See on Saksamaal niivõrd tavaline, et miks ka mitte Eestis seda teha. Kas te olete kuulnud Ren ploomi kodumakaitsjaid Tallinna garnisoni orkestrilt? Ja vanasti mina ütlete midagi? Täpselt samad vead nagu, nagu, nagu tehakse siiamaani orkester täpselt sama samasuguse sissejuhatused, esimese nelja taktika on läinud natukene kiiremaks. Täpselt sama viga, mis kipub meil ka tulema. Ilmselt see on sinna sisse programmeeritud sellesse muusikasse. Aga noh, see muidu esitus, kvaliteet kui mõte on selles, et nad mängisid ju kõik koos ja otse ja kuskil platsi peal tõenäoliselt vaevalt et stuudios. Et tase on väga hea ja orkester oli tugevam, olla. Mida tahaksite rääkida, ei rõhutada 12 aasta tegemistest kindlasti mille peal peab peatuma ja mis on andnud ka nüüd lõpuks niivõrd tugevad jäljed, et ilma selleta vist enam ei kujuta hästi ette, Eesti sõjaväemuusikat on see vigurmarsi, kestab too traditsioon mida need on korraldatud juba viis korda. Ja sellel suvel tuleb nüüd ka kuues kord. Ja ilma selleta ilmselt vist ei jää enam ühtegi aastat, et kas me jääme õue tegema, seda suveti võime, lähme suurde spordisaali, nagu me tegime, see sügis, see ehk jääb veel praegu lahtiseks. Muidugi suund oleks spordisaali, kus saab teha absoluutselt kõike, saab valgusega mängida, saab võimendusega mängida, kus saab hästi palju igasuguseid vahenumbreid teha. Aga kindlasti jääme esinema ka õues, on kindel, ega sellest ei pääse ka, sest see on ikkagi mõeldud rahvale platsi peale suur atraktsioon šõuorkestrite poolt, nii et see on üks asi, millest kindlasti ei saa mööda minna. Teine on see, et 12 aasta jooksul me oleme tegelikult taastanud kõik traditsioonid. Me oleme taastanud orkestri ligilähedaselt samas suuruses. Ja ma loodan, et ka headuses, sest see on väga-väga kahtlaselt võrreldav näitaja praegusel hetkel, sest aastad on möödunud ikkagi juba väga palju üle 60 aasta, juba sellest viimasest hetkest orkester veel mängis nende orki tähendab siis garnisoni orkester. Et. Me oleme samuti jälle jõudnud maailma. Meid tunnustatakse, aktsepteeritakse, meiega, arvestatakse, neid kutsutakse igale poole esinema. Ma arvan, et see ongi kõige tähtsam, et meid teatakse ja teatakse hea sõnaga. Eestlased, oo, see on kihvt, Eesti orkestri võtame, muidugi see on, see on, see on hea šõu ja nad mängivad hästi ja, ja, ja kutset tuleb ära öelda iga aasta väga palju just tänu sellele, et me oleme niivõrd toredad, kus mujal olete käinud mängimas? Oi jumal, neid riike on vist lihtsam üles lugeda Euroopas, kus me ei ole veel käinud, aga aga nüüd siis tuleb üks. Sel aastal tuleb üks uudis, riik meie jaoks on. Aprilli esimestel päevadel esineme Hispaanias põhjapoolne Euroopa osa ja Skandinaavias on ilusti läbi käidud. Itaalias olema nüüd ära käinud Prantsusmaal, Saksamaal. Neid kohti on tõesti palju ja noh, kui rääkida seda, et siiamaani ainuke orkester, kes mängis Ameerika Kapitooliumi siis Ameerika Ühendriikide Kapitooliumi treppidel siiamaani niisugune ja ilmselt ka jääb ainukeseks pärast sõda üheteistkümnendat septembrit tagasi vaatasite televiisorist, kuidas vannutati presidendiks, see on täpselt seesama koht, kus presidenti vannutatakse. Ja selle sama koha peal, kus istus Ameerika presidendiorkester, mängis ja meie, nii et ka see on üks selline saavutus, mida, mida maksan ära märkida mingist, mida internetiületunni aja kontserdi andsime seal sellisest lõbusast muusikast ja natuke Eesti muusikat ja kõike. Meeldiva üllatusena kuuleb Eesti kaitseväe orkestrit tihti eetris isegi lõunaristi all leviva lainepikkusel. Austraalia lõunarannikul. Tarva kastani all. Seisad sealgi, minnes seisma. Siis isa. Uuriks. Ja sileda kõlaks. Selle ülemaailmselt tuntud sõdurilaulu Lili Marleen laulis meile Tõnu Kilgas Eesti kaitseväe orkestri saatel. Täna õhtul anname sõna jällegi Kalev Porsile. Ta esitab meile ühe oma viimastest lugudest. Ühel hommikul tuleb jõbi omal jaoülem ja käsutab esimese ja teise kuulipildujameeskonnad. Teie kord on täna perekonna punker puhastada ja sealt kõik loomad välja viia. See tähendab, et meie selle päevatöö on punkris köik tekkide, kaltsud ja muud suuremad riided välja vedada, täid üles otsida ja maha lüüa. Seda me tegimegi punkri varjus, kui äkki märkasime väikest punase karva kassi enda keskel. Kust see kurat siia sai, küsis, et mitmed hääled kiisu nagu kõik kiisud nõugus tähtsalt ja hõõrus ennast saba püsti, igamehele vastu jalga. See kassi jala vastu hõõrumine pole mitte palumine, vaid pigem kärsitu meeldetuletus, et näete, ma olen nüüd siin, pange hästi tähele, mis mu soovid, on. Polnud kahtlust, kõikide tähelepanu oligi 100 protsenti kassile pühendatud. Iga mees püüdis teda silitada või puudutada, aga, aga nagu süütu tütarlaps hoidus ta osavalt kõikidest käperdustest. Siis hakkas ta nägu kogudes punkri ust tõukama. Kõigil oli korraga selge, et kas ta meie elamist näha. Uks tehti lahti ja kiisu oligi Lipste sees. Ja hüppas otsekohe kassikiirusega ühe mehe leivakotile, mida ta küüntega kiskuma hakkas. See mees oli eelmisel päeval kodus pakki saanud jahvi, nagu sõdureid ütlevad. Ja nagu ikka, oli ka selles pakis suitsusingiga ära. Kas nüüd me teadsime, miks kiisu siin oli? Õnnetuseks ei olnud singi omanik suurkastide sõber. Ta arvas, et me peaksime tõesti kõvasti peast põrunud olema. Kui kassi, Roiule, sinki, hakkame söötma, mis on kallim kui kuld. Suurem Angumise peale lõikas ta siiski lõpuks sõrmeküüne suuruse killukese, mille kas kohe ilma närimata ära neelas. Kiisulai nüüd kõva nurru lahti ja hõõrus veel hoogsamalt kõikide jalge. Isegi singikotile laskis ta nagu kogemata vastu. Sealt lükati ta minema, aga koti omanik lõikas siiski päris paraja tüki kamarat. Kiisu endale sai. Hüppad sellega padrunikastide otsa, kus kamaratüüp kee mõnuga väsima hakkas. Hiljem, kui me väljas täiahtemisega jätkasime ja kiisu ka oma kamaratükiga meie keskel istus, tulid mööda jooksukraavi kaks sakslast. Ütlesime parajati tervituse, kui kiisu ühele sülle hüppas. Polnud kahtlust, et vanad tuttavad ja sõbrad kohtusid. Sakslased rääkisid siis, et nad on selle kassi juba aasta tagasi ühest vene külast leidnud olnud teine ära nälginud ja armetu. Võib-olla paar kuud vana. Nemad, siis otsinud endale ja kassipojale toiduga raami ja loomake kosunud olnud igal pool ka lahingutes kaasas. Et kas punast karva oli, pannud nad talle nimeks Stalin ja teinud suuri lubadusi, peaksid nad kunagi Moskvasse jõudma, siis kohe vana Joossest püksid maha ja lasevad kiisul paljas tagument nii palju kratsida, kui soovib. Et aga Moskvas jõudmisest midagi välja ei tulnud, andnud ta kiisule uue nime. Nüüd on ta nimi Hitler ja sama suur lubadus on tehtud. Kui kunagi Berliin jõuavad, on vana Aadul kohe püksid maas. Kui fritsud minekut tegid, hüppas kass sülest maha, kahmas oma kamaratüki ja kadus meie punkrisse. Sakslased ütles, et las ta jääb, tuleb ise tagasi. Nüüd me arvasime, et kassi nimeks sai kõlba Hitler juba sellepärast, et kui tehakse seda nime vähe kõvemini hüüdma tuleb tina iga puu tagant. Keegi arvas, et Aadol oleks kena ja pehme nimi. Ja Aadolphiks ta saigi. Adolf magas öö läbi punkris, ta ei teinud väljagi, kui vahtkonna vahetasid. Hommikul, kui kuuma kohvi toodi ja iga mees oma kotist midagi kõva leivatüki peale panemiseks, otsis lõige Adolf kisa lahti. Keegi polnud selle peale tulnud, et loom tahab korralikult süüa. Nüüd oli paanika, meil polnud endalegi midagi suhu pista. Pakute siit siis pisikest haisvat juustutüki, millele Aadul kohe põlastavalt taguotsa pööras? Väikeseid maksavorstitükid kah pasta küll ahnelt ära ja nõudis, aga veel. Siis suurans ütles singi omanikule. Kuule, Ats, laena mulle tükk sinki. Bunker jäi form vaikseks. Suurans oli meie kompaniis kõige suurem ja tugevam mees. Temaga kunagi nalja ei tehtud, sest ta oli alati tõsine ja natuke nagu imelik. Mõned rääkisid, et tal suunurkades vahutab, kui ta ärritatud ja vihane olla. Suuranud saigi päris kena tüki sinki, kes selle sõnalausumata kassile andis. Tükk aega kestis punkris vaikus, siis keegi ütles, et me peame katsile kusagilt süüa otsima hakkama. Teine jälle arvas, et kui tal siit enam midagi saada pole, küll ta siis sakslaste juurde tagasi läheb. Ei lähe kuhugi, põrutas Suur Ants, kas jääb siia ja mina lähen kokkadega rääkima. Hiljem küsis ta rühmaülemalt luba ja siis läkski mööda kraavi, kas kaasas? Meie arvasime, et ega nende kokkadelgi midagi pole. Kass tahab ju piima ja siis nad püüavad hiiri ja linde ja ega neid nii hirmsasti ei söödetegi. Kohe tulid küsimused, et kust kurapeleid hiirega, raami keegi polnud hiirt näinud. Keegi tarkpea, teades, et hiired on arad loomad. Kindlasti, kui venelased siin varakevadel suure kisaga griva soosse tungisid, lõid ümbruskonna hiired värisema ja jooksid, kuradid, kõik üle. Kas pole narr lugu eesti hiired tuiksoo peal, mätaste all peidus ja meil siin vene kass. Ja sees, et Vaivara metsades olevat suured leivamäed, kus rottidega hädarott on ju sama kui hiir ainult natuke suurem. Nüüd aga teadsid mitmed mehed, et need rotid seal metsas on nii suured, et löövad terved, pätsid leiba kaenla alla ja leeduvad soo peale. Võib-olla ongi venelased need rotid välja õpetanud siit meie leiba varastama? Suurans tuligi assiga tagasi polnud ka nendel kokkadel midagi kohe anda. Nad lubanud siiski vaadata, et kui lõuna ajal suppi järgi läheb, siis näeb. Pidasime nõu, mida teha, keegi tegi ettepaneku, et katsume kassi kusagile kaugemale maale mõnda talusse sokutada ja seda saab kõige lihtsamini Liimude korraldada, et järgmine puhkusele minev mees võtab ta kaasa. Puhkusel aga polnud mitu nädalat keegi läinud. Ainuke kindel viis puhkuse saamiseks oli, kui luurel käimiseks vangi tõid. Meie rühma poisid olid kõik nõusoleku andnud vägivaldsele luurele minna. Vägivaldne luurel käimine oligi sihilik. Püüa just vange tuua. See aga peaaegu alati ebaõnnestus, sest kaitseliinid olid mõlemal poolel nii täielikult välja kujundatud, et võimatu oli vaenlase punkrite hiilida. Sellepärast olid need luureretked ka rohkem kui ootamatut rünnakut. Suurema salgameestega. Plaan oli iseendast lihtne hiilida vaenlase punkritele granaadiviske kaugusele, siis üldine rünnak ja suures segaduses üx vaenlane kinni püüda ja ruttu tagasi. Olime rühmaülema punkles 16 väljavalitut. Rühmaülemal oli suurem osa tahvli peale kriidiga. Meie ees olevat venelaste laskepesad ja punkreid täpselt märgitud. Luureretk või õigemini rünnak pidi algama just selle koha pealt, kus meie kaitsepositsioonid sakslastega kokku puutusid. Sellel nii-öelda õmbluskohal oli sooäär ja sealsed mättad kõige lähemal. Ka sakslastel, nagu meilgi oli peakaitse kraavist umbes kümnemeetrine kraavijupp otsesoo suunas kaevatud. Selle kraavi jupi otsas oli mehe sügavune kuuldepostiauk. Sinna kraavi pidimegi meie kõik 16 järgmisel ööl kell kolm hommikul märkamatult kogunema. Ja jõudsimegi kohale ilma viperusteta. Ja esimesena libistas end üle äärerühmaülem, kes seda üritust juhtuski. Suvine öö oli päris jahe ja madalal maapinnal nagu auras õhuke uduvine, kes kindlasti meie nägematuks jäämist soodustas. Olime oma kuulipilduja viimased üle ääre. Libistajad ei ole lihtne 12 kilose kuulipilduja roomata ikka toksvatab midagi, mille, kelle vastu. Samuti oli hädas number kaks kuulipilduja lindikastidega. Olin kindel, et iga hetk lendab rakett taeva ja põrgu avab oma väravad. Uskumatult, olime äkki soomätaste vahel, kus niiske hein meid sõbralikult paitas. Teadsime, et sellel kohal olid mehed laiali valgunud parajate selliste vahede maadega, et üksteisele ka veel märku anda. Otse meie ees oli rühmaülem ise ja kui ta käe tõstis, tähendas see meie, pidime oma kuulipilduja seal positsiooni sisse võtma. Tõstsin relva kõrgema mätta peale ja panime lindisesse. Äkki värises õhk mitmetest granaadi plahvatustest ja kui kaugemalt sinakat tulekeeled sähvatasid, avasime sinna kuulipilduja, tule. Olidki põrgu väravad avatud. Ja siis äkki nagu maa alt tõusid kaks kogu otse meie ette. Nad hüüdsid midagi venekeelse polnud mitte ka meie emakeel. Oleksime nad kindlaste maha tõmmanud. Kui meil väiksem relv oleks olnud. Kuulipildujad, olid nad liiga lähedal. Soomlase Ma sain hüüda. Samal hetkel tulid jooksuga kaks meie meest tagasi poisi Tähkisentaab. Nüüd polnud enam roomama, sest mõnede hüpetega olime omapoolsetes kraavides ja enne peatunud, kui hingeldades oma punkri põrandale langesime. Kaks punaarmeelased kõrval jooksis puntrasse veel teisigi meie rühma mehi koos relvadega, sest algas mürskude sadu. Kõik jäid ammuli sui punaarmeelaste vahtima. Varsti, kui möll väljas lõpes tuli rühmaülem koos ühe jaoülemaga enne kui nad said midagi öelda. Tegin ettekande, härra leitnant. Leitnant vaatas meid vihase pilguga, vangi ei õnnestunud saada, ütles kannatamatult. Need kaks siin põrandal jooksid ise üle. Ma olin ju seal rohkem meiega räägitud, kaks karjalast võeti kaasa ja läksid. Nüüd olime püha viha täis, need olid meie vangid ja eeskirjade järgi peame kolm nädalat puhkust saama. Päeval olime jälle rühmaledama punkris miinus üks mees, kes öösel pihta olevat saanud ja koos teiste haavatutega ära viidud. Ka kompaniiülem oli kohal. Rühmaülem tegi kokkuvõtte öösest luureretkest. Ütles, et ta on väga rahul, kõik olevat plaani kohaselt läinud, ainult et ei õnnestunud vangi saada. Aga et need kaks karjalast, kes siis üle jooksid, annavad kindlasti paremaid andmeid, kui mõni venelane? Tahtsin midagi öelda, aga ei lubatud. Siis kompaniiülem ütles, et paar meest oleks küll puhkusel oma väärt, aga et olukorra tõsiduse pärast on kõik puhkusele minekut lõpetatud. Meiega olime veendunud, et kõik oli meie rühmaülema süüa, et on lihtsalt siga, mees, siga, mees jah, kinnitas suurants ja läks Adolfi kokkadele külla. Paar päeva hiljem vahetati meid siiski välja ja läksime Kolmepäevasele kosele Kurtna järvede ääre. See polnudki küll päris puhkus, olime alati alarmseisuses. Sai siiski vabamalt ringi luusida. Ühel päeval läksime ühe kaugemale päris suurde tallu, seal oli kibe askeldamine. Peremees rääkis, et olevat käsk antud talust lahkuda, ka loomad kaasa viia, kui võimalik. Seal Adolf rabeles end suuransu käest lahti, jooksis talu kassi juurde urisesed ja jõllitasid üks tähist, isegi karvad ajasid turri. Siis aga lipsasid koos lautades. Suurans läks Haadolphid ära tooma, tuli aga varsti tagasi pea. Longus ütles, et kastid tugevneb, lauda lakka heina sisse ja Aadu kutsumise peale välja ei tulnud. Lohutasime Suur-Antsu ja arvasime, taadul tuleb ise meile järele, Adolf aga ei tulnud. Paar nädalat hiljem langes Suur, Ants ja mitmed teised seal sinimägede küngastel ja sooäärsetes kraavides. Oleks aga nüüd võimalik mingil müstilisel viisil seal perekonnapunkris veel kord kokku tulla. Olen kindel, et me kõik Playstmatult rõõmustaksime, et Aado Adolfi saatus võib olla palju parem oli, kui meil endil. Kuuldud saade valmis koostöös Austraalia Adelaide Eesti raadioga.