Rahva teenrid Vikerraadio kuulaja kell on saanud 11 ja viis minutit ning rahva teenrid alustavad ning tänased rahva teenrid on Postimehe arvamustoimetuse juht Neeme Korv ja vabakutseline ajakirjanik Sulev Valner. Mõlemad mehed on siin stuudios väga puhanud nägudega ja tahtmisest. Täis ning saatejuht Lauri Hussar ja tuleb öelda, et see suviselt sündmusterohke nädala algas uputustega Tallinnas, aga omamoodi uputus või torm veeklaasis oli ka siis Eesti poliitja õigusmaastikul, kui õiguskantsler Indrek Teder tuli välja seisukohaga, et tema hinnangul oli käibemaksu tõstmised tempo vastuolus põhiseadusega ja riigikogule saadetud ettepanekus palus siis õiguskantsler viie riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse vastavalt vastavad sätted siis põhiseadusega kooskõlla. Nii ma tean täpselt, selles pressiteates kirjutatud ja sellega seoses on fookuses päeva kõige olulisema söögikorra hommikusöögi pearoog omleti. Ühed ütlevad, et omletist enam muna ei tee, teised jälle seda, et käibemaksumuudatuste jõustumisel tehti ettevõtjate põhiseaduslikest õigustest omlett. No ma ei teagi nüüd, küsimus on pigem ju selles, et ega omletist muna tõesti ei saa, need on lihtsalt probleem on pigem vist selles, et mida nüüd teha selle Hamletiga ja kas lisaks Ambletile peab veel järgmise hommikusöögi küpsetama. Et ka ja kas omlett visatakse küpsetajale vastu vahtimist või nõutakse ta iga hinna eest omleti ise ära sööks, või noh, et küsimus on tõesti selles, et Ma ei, ma ei oska ka näha, et mis see siis nagu selles mõttes head head lahendust on raske, raske näha, et kuidas nagu pöörata tagasi nii et et need kaupmehed, kes on just teinud sellise meeleheitliku pingutuse mõne päevaga oma hinnasildid ümber teha, asetuksid nüüd uuesti olukorra, et ups tehke veel kord. Omlett on ju kulinaarselt tegelikult päris keeruline. Keeruline kokakunstiteosed, tippkokad näiteks siin kirjutavad oma raamatutes, et võib-olla päris igaüks ei saagi päris hea Hamletiga hakkama, nii et tegelikult on ju olnud meil päris vähe aega selleks, et näiteks sisuliselt hinnata, kuivõrd hea otsuse üleüldse oli ja, ja kas see oli õige otsus. Aga nüüd on igal juhul küsimus minu meelest küll puhtalt juriidiline ja iseenesest see materjal, mille õiguskantsler on kokku pannud. Tõepoolest, ma ei tea, kas soovitada seda inimestel lugeda või mitte, küllap vist võiks soovitada, see on kõik avalikkusele kättesaadav ja ja see on igal juhul selline kena lugemine. Õiguskantsleri koduleheküljel on kogu see materjale kättesaadav, aga õiguskantsler ise on öelnud, et et üks põhjus, miks ta sellise ettepaneku riigikogule tegi, on, on see, et kui ta ei oleks seda teinud siis oleks suvaline ettevõte võinud kaevata riigikohtusse, kus ja, ja ta ja ta põhjendab ka, miks riigil on üsna keeruline sellises seisus ennast kaitsta ja sellepärast ta leidis, targem on targem, on see küsimus läbi vaielda ja noh, tõenäoliselt see olukord läheb Riigikohtusse 20 päeva on nüüd aega riigikogul reageerida. Me teame, et siin on juba räägitud ka sellest, et riigikogu tuleb erakorraliselt kokku ja hakkab seda küsimust arutama. On ka tõenäoline, et riigikogu ei võta mingisugust teist otsust seoses sellega vastu, küll aga toimub Riigikogus kindlasti väga elav ja, ja põnev debatt ja, ja siis on asi juba riigikohtu põhiseaduskolleegiumi otsustada. Võimalik muidugi, et see riigikogu kokkusaamine ei, ei, ei tule sellisel kujul. Praegu kirjeldasid, et võimalik, et riigikogu ei osutu väga teovõimeliseks juhul, kui nüüd koalitsioon otsustab selle asja lihtsalt nii-öelda otse sõna otseses mõttes otse Riigikohtusse suunata. Sest, sest noh, näiteks siin Andres Herkel on sel nädalal juba vist oma blogis, kui ma õigesti mäletan, märku andnud, et selline võimalus on täiesti olemas. No võimalus on olemas, aga, aga, aga see on ikkagi üks rumal võimalus minu meelest jonnida. Et ei ole nagu tarvis, et tegelikult see on ikkagi vajalik läbi rääkida ja siis otsustada tõepoolest, et kas selle asja, et, et minu meelest on väga õige, et riigikogu istung toimub, et toimub seal arutelu, et ma ei näe küll mingit põhjust, miks nad ei võiksid seal kolmandal augustil kokku tulla ja arutada. Nonii, aga suve suvepuhkuse vajadus neil ka ei ole, et nad nüüd jumala pärast ei tohi seda katkestada. Aga et ma arvan, et kogu rahvas hea meelega nagu näeks seda, et, et riigikogu praeguses ikkagi suhteliselt erakorralises olukorras suvel nii-öelda vahepeal oma puhkuse katkestab ja, ja natuke mõtleb. Ja natuke siis ka põhjendab, miks seni tehti just nii ja miks see hea on. Aga et see istung võib lõppeda tulemusega, et riigikogu jääb nagu selle juurde ja püüab siis ära põhjendada, miks ta jääb selle juurde. Et seda otsust mitte muuta, noh see on üks võimalik ja noh, tõenäoline tulemus ja miks mitte, eks ole, et ega siis me ei saa nagu tingimata neilt eeldada tuha pähe raputamist, aga aga minu meelest selline vale reaktsioon on ja see, see, aga see, see paistab väga juba sinnapoole minevat, et on jälle selline natukese sellise ülbitsemisena sellise, sellise närvilise nagu jonnimise reaktsioone. Et, et umbes, et seal nüüd destruktiivne ja, ja niisugust asja ei tohiks aruta, sihukest asja ei tohiks püstitada. Noh, kui küsimus on püstitatud, siis minu meelest eriti tänases olukorras tuleks inimestega rahulikult rääkida ja püüda see asi selgeks rääkida. Sest noh, kui ettevõtjad on nagunii oma organisatsioonidega noh, seda küsimust püstitanud ehkki jah, tõesti siin, tõsi on see, et, et võinuks rääkida siis juba kohe, et et siin on ilmselt õigustatult küsitud õiguskantslerilt, et kuidas siis nüüd alles Tegelikult jah, see on muuseas huvitav küsimus, mis õiguskantslerile on esitatud, et et tõepoolest väga paljud inimesed, kes on kabinetiistungitel kohal olnud ja kes olid ka sellel hetkel kohal, kui valitsuses oli see see küsimus arutluse all, siis oli kohal ka õiguskantsler ise ja siis küll õiguskantsler selle teema kohta ja, ja, ja selle võimaliku probleemi kohta, et see etteteatamise aeg on liiga lühike ja siin võib olla põhiseadusega vastuolu, õiguskantsler sellele küll kuidagi tähelepanu ei juhtunud ja ja kui me vaatame muuseas õiguskantsleri tegevuse veel ühte tahku, et, et alles hiljaaegu käis ju õiguskantsler riigikohtus Tallinna linnaga, öeldes, et Tallinna linnaosade kaotamine on põhiseaduse vastane riigikohut kohtus tuli siis pigem Tallinna linna õigeksmõistev otsus öeldes, et linn võib linnaosasid kaotada, siis õiguskantsler. Ma loodan, et on antud juhul selle käibemaksumuudatuste jõustamise osas väga põhjalikku analüüsi teinud, et et sellist segadust nagu Tallinna linnaosade ümber enam ei tekiks ja et ei tuleks ka nii-öelda tema seisukohale vastupidist riigikohtu lahendit. No ma arvan, et sa teed võib-olla õiguskantslerile natuke siin selles mõttes ülekohut, et, et mingisugune, ma arvan, et mingi mõistlik menetlusaeg on ka tema tööl olemas ja, ja see, et ükskord ei ole tal midagi kuskil õnnestunud mingite vaidluste käigus, see on ju tegelikult tavaline praktika, et ikka ikka juhtub nii et advokaadid ka võidavad ja kaotavad tegelikult protsess, aga minu jaoks on nagu küsimus selles, et miks mulle meeldib Sulev mõte, et et neid asju tuleks arutada, siis tegelikult küsimus on ju selles, et et milliseid meetmeid millise, millised olukorrad on erakorralised riigi jaoks ja kui kiiresti tegelikult et valitsus saab reageerida teatud teatud asjadele, sest siin on ju apelleeritud ka sellele, et, et raha on juurde vaja ja, ja võib-olla aasta lõpus on mingisugused püsimaksed juba juba ohus. Ja kui kui see ei ole võimalik, siis tuleb võib-olla võib-olla siis kohendada seadusi vastavalt, et oleks oleks võimalik koha. Kuulge, aga kas ei ole igipõline vaidlus pragmatismi versus idealism? Ei, aga siin on mina nagu jälle ütleks küll, et siin sisulises plaanis on, on ikka väga tõsiselt küsitav see küsimus, et kas seda pidi tegema just niimoodi ja selles osas mina nagu õiguskantsleri poolel küll, et et vähemalt see küsimus püstitada, isegi kui ta riigikohtus vastu näppe saab. Et selline neljapäeva etteteatamisega suur maksumuutus inimlikult võttes lihtsalt ei ole nagu õige, et ütleme, ta ei vasta sellisele senisele praktikale ja ta ei ole tõepoolest see, mida, mida nagu noh, millele võib viidata, eks ole, mis on küll seaduses alati selline kummipaela või nätsu moodi veniv mõiste nagu mõistlik etteteatamise aeg, eks ole, millel ei ole nagu juriidilist tegelikult liiga täpset määratlust, aga, aga noh ütleme, et kas selle nelja päeva asemel peab olema neli kuud või kaks kuud ja Indrek Teder on kuskil öelnud, et umbes, et kui oleks kaks kuud antud, siis ta oleks tõenäoliselt seda püstitanud. Et aga igal juhul noh, on selge, et neli päeva ei ole see aeg, mis, mis nagu mis, nagu piisab minu minu meelest on see suhteliselt selge, et ma kuulsin eile Eiki nestorit ühes raadiointervjuus ütlemas, et senises praktikas noh ja tema nagu ikkagi nüüd Toompeal viimased kümmekond aastat olnuna noh, võib seda ilmselt siis kindlalt öelda, et senises praktikas on ikkagi lähtutud, et et maksude muutmise mõistlik tähtaeg on umbes pool aastat. Noh, hea küll, et kas see võib olla praeguses erakorralises olukorras, ütleme paar kuud. No sellisel juhul on juba nii-öelda Eiki Nestori erakond tegelikult sellesama sätte vastu eksinud, sest sest ka nii-öelda mis aastalõpumaksumuudatused etteteatamistähtaeg oli heal juhul poolteist kuud, aga mitte ta kindlasti. Ei, aga see noh, et selles mõttes minu meelest on Indrek Tederi poolt õige see küsimus püstitada, et nii ei ole hea teha, et see ei ole, et see ei ole hea praktika ja, ja sellele tuleks piiri panna ja mulle isegi meeldib. Lauri tõstsid üles selle Tallinna linnaosade küsimuse sest ka see oli üks koht, kus jälle Tallinna linn püüdis küll kemplus Riigikoguga, eks ole, valimisseaduste üle kasutada sellist tagauksemeetodil mingi asja nagu väga kiiret ja niisugust noh, nagu teerulliga ülesõitmist, mis, mis võib olla juriidiliselt osutub korrektseks, aga ei ole nagu õigesti tutud nagu seaduse mõtte kohaselt. Ja antud juhul ka, et ütleme, et isegi kui juriidiliselt see neli päeva käibemaksu muutmise etteteatamine osutub vettpidavaks siis sisuliselt see ei ole, see ei ole nagu mõistlik käitumine, see ei ole see, kuidas riigimehed peaksid tegema. Ja tuletaks meelde seda, et kas te mäletate, mida ütles president Ilves 24. veebruaril oma jõhvis peetud kõnes. Siis oli värskelt riik võtnud vastu esimese negatiivse eelarve mis, mis võeti vastu Riigikogus kiirendatud korras, ilma debatid vaidlusteta, valitsus sidus selle umbusaldusega praktiliselt ükspäev, eks ole, ja otsus tehtud. Ja Ilves ütles selle peale ilusasti jõhvis, et umbes, et hea küll, seekord praegu oli nii erakorraline seis, tegite seda niimoodi? Ärge seda rohkem nii tehke, et järgmised eelarve muudatused peaksid sündima korralikust debatis, korralikke koalitsioone opositsiooni läbirääkimiste teel. Noh, ütleme nii, et vähemasti nii kiirmenetlust nüüd järgmises voorus ei kasutatud, aga ega ta ikkagi päris õige menetlus debatti mõttes ütleme sellise laiapõhjalise läbirääkimise mõttes nagu ka ei olnud ikkagi niisugune jõuga nagu tankiga ülesõitmise maiku selles samas käibemaksuküsimuses ikkagi nagu jäi. Ja, ja minu meelest on õige see küsimus tõstatada, et vähemasti tulles nüüd omleti ja muna juurde tagasi, eks ole, et omlett on tehtud, ütleme, et kui, kui laps seda nüüd hommikusöögiks ei söö, noh siis ei söö, eks ole. Et nüüd on küsimus, et vähemasti, et järgmisel hommikul järgmise omleti puhul peaks nagu enne mõtlema. Et, et, et pigem on see profülaktiline vaidlus, et ma arvan, et Indrek Teder ka noh, võtab seda sellise profülaktiliste vaidlusena, et kui põhimõtteliselt ikkagi niiviisi ei peaks tegema, siis pigemini isegi. On hea, kui õiguskantsler natuke riskib oma mainega. Aga tõstatab küsimuse, mille kohta noh, on selge, et kas öelda tunne ütleb, et nii ei peaks Eesti riigis tegema. Aga küsimus on ka selles, et kui suur on õiguskantsleri usalduskrediit, et kui neid Tallinna linna linnaosade juhtumeid koguneb liiga palju, siis on, siis on tõsine küsimus selles, et et ühelt poolt tõepoolest õiguskantsler seisab selle eest, et inimesed, inimesed oleksid kaitstud, inimeste õigused oleksid kaitstud, aga, aga teiselt poolt, kui ta kaotab riigikohtus kõik need lahendid siis tekib see nii-öelda tema õigusliku pädevuse küsimus väga tõsiselt päevakorda ja, ja kui, kui siin päris juurte juurde minna, siis siis pilk põhiseadusele ütleb, et kui Indrek Teder ütles, et et praegu on käibemaksumuudatuste kiire jõustamise puhul vastuolu põhiseaduse paragrahviga 31 koostoimes 10 ja 13-ga ja kui me vaatame, mida ütleb 31, siis on see kirja pandud nii. Eesti kodanikel on õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis, viibivatel, välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Paragrahv 13 ütleb, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele, eesti riik kaitseb oma kodanikuga välisriikides ja paragrahv 10 käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusega, kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ja sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. No mis sa nüüd sellega öelda tahtis, et ma arvan, et enamik kuulajaid küsida? Et ma lihtsalt toon selle välja sellepärast, et näidata, kuivõrd keeruline see vaidlus võib, võib, võib-olla, ja kui vaadata, kuidas õiguskantsler on seda põhjendanud, siis tõepoolest ta toob, ta toob välja selle kodanike ootuse demokraatliku õigusriigi osas ja ja ta toob välja ka see, et selle, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ja, ja ta peale selle, minu arvates õiguskantsleri argumentatsioonis on veel üks huvitav punkt, ta viitab ka Euroopa kohtu 1996. aasta otsusele ka selles küsimuses, mis ka selgelt ütleb, et, et see ette tähtamist tähtaeg peab, peaks olema mõistlik. Nii et et tõepoolest see, see juriidiline vaidlus tuleb ühelt poolt väga huvitav, aga, aga küsimus on nüüd selles, et, et noh, millise, millise tulemuse see konkreetselt annab, sest kui riigi kohtupõhiriigikohus asub õiguskantslerit toetavale positsioonile, siis võib see endaga kaasa tuua täiesti täiesti ootamatu lahenduse ja siis on üleüldse küsimus, et kuidas seda olukorda lahendada, et, et me võime öelda, et, et seadus ei kehti d sellisel juhul peame ütlema, et, et tuleks justkui nagu enammakstud käibemaks tagasi maksta, aga kellele ja kuidas? Ja siis tuleb võib-olla isegi tegelikult kaks muutust kompenseerida, et see esialgne muutus ja tagasi muutus. Aga ta viitab ka sellele, et, et antud see nõndanimetatud vokatsio leegi, see põhimõte ehk siis see piisav aeg seaduse avaldamise ja jõustumise vahel, et et see on antud juhul tähtis, sest ja see tõesti puudutab, puudutab igaüht. Ja samal ajal ta tooksin ühe aspekti nalja, et, et et on kaupade ja teenuste hinnatõus tegelikult reaalselt on vist siiski olnud rohkem selle raha ümberjaotamisega küsimus, nii palju kui ma olen siin ajakirjandusest lugenud ettevõtjate kommentaare eriti suuremate kaubanduskettide juhtidel, sest tegelikult praegu kaubad on võrreldes näiteks eelmise aastaga näiteks toidukaubad siin ükspäev toodi just välja vist oli Rimi andmed, kus on ikkagi praegu 10 kuni 20 protsenti odavamad ka pärast seda, kui see käibemaksu tõusu on jõustunud. Jah, aga samas on vähem räägitud sellest, et ettevõtjatel oli reaalselt selle kiire jõustamisega tekkinud mitmed kulutused mida nad peavad loomulikult ise kandma. Ja peale selle on, on minu arvates ajakirjanduses liiga vähe räägitud sellest, et, et meie omavalitsused on sattunud oluliselt keerulisemasse seisusest. Vaatamata masuajale ehitavad omavalitsused mitmeid hooneid, teevad investeeringuid ja kui maksmine on selle ehitusperioodi lõpuks ette nähtud, siis nad peavad eelarves planeeritust kaks protsenti rohkem raha välja käima ja, ja paljudele omavalitsustele võib see kujuneda päris tõsiseks pähkliks ja olen isegi rääkinud mitme omavalitsusjuhiga, kes, kes on oma siirast muret Ta avaldanud selles küsimuses ja ütlevad, et nad ei tea, kuidas seda olukorda lahendada. Ja noh, meil on, meil on mõned võimalused, üks üks võimalus on see, et küsivad riigilt lisaraha, mis, mis on tõenäoliselt ülimalt ebatõenäoline. Teine võimalus on see, et hoiavad veel mingite mingitelt oma vahenditelt kokku, aga see tähendab seda, et omavalitsus peab tegelikult veelgi rohkem kärpima, kui arvestada seda, et tulumaksu laekumine ja üldise maksulaekumine kohalikele omavalitsustele on oluliselt kukkunud. No aga me jõuamegi siin selleni, miks on tähtis mõistliku etteteatamise ajast kinnipidamine, et et see on sisuliselt tähtis, mõtlen juriidiliselt on täiesti võimalik, et mingid teised juristid ja võib-olla veel paremad juristid, kui õiguskantsler suudavad ära seletada, et kogu see lahendus tegelikult on täiesti jokk. Ehk juriidiliselt täiesti korrektne, et neli päeva ette ja piisab küll. Ja järgmine kord näiteks tõstetakse tulumaksu üks päev ette etteteatamisega ja ja, ja siis ma ei tea, lõigatakse midagi ära niiviisi, et ka, et kaks päeva etteteatamisega ja elage üle. Aga tegelikult Ta ikka sealt just sealt just kogu see printsiip tulebki, et inimesed mõistlikus euroopalikus riigis peavad saama oma tegevust ette planeerida ikkagi mingi aja inimesed, omavalitsused, firmad, et küsimus on nüüd selles mõistlikus ajas ja praegu on tõesti aeg, kus kõik nii omavalitsused, inimesed kui firmad peavad arvestama, et et tuleb kohaneda, tuleb tegevust muuta, tuleb olla valmis selleks, et mõne kuu pärast näiteks sinu senised plaanid ei kehti ühel või teisel viisil. Ja ilmselt see käib siis ka riigipoolsete maksudega või eelarvemuutustega. Aga, aga no ikkagi noh, me kõik saame aru, et neli päeva näiteks, eks ole, vahetada poes tuhandeid ja kümneid tuhandeid hinnasilt. Noh, on liiga vähe. Aga see on küll kõik ilus jutt, aga, aga kui me räägime sellest, et, et kui riik läheb pankrotti, siis ei anta mingisugust mõistliku ette tehtama etteteatamistähtaega, siis lihtsalt riik läheb pankrotti, kuigi riigi puhul on sellest väga keeruline rääkida ja, ja siin on niivõrd palju puhvreid, vaatame ka seda, kuidas Läti kelle isegi eelarveseisund oluliselt kehvem, ei ole isegi veel pankrotti läinud, aga ikkagi, et ka see ka see on see küsimus, et millega riigijuhid kindlasti peavad arvestama, aga mina tahaksin ikkagi öelda seda, et kas ei ole see konkreetne olukord, mis on nüüd tekkinud tegelikult selle, meie poliitilise ma ütleks isegi skisofreeniline olukorra peegeldus, kus ühelt poolt valimiseelsest ja valimisjärgses valimiseelses turbulentsis tulles teha põhjalikke riigieelarvelisi otsuseid, seal see olukord oligi, kujunes niivõrd keeruliseks, et, et me kahjuks nagu näeme seda, et, et valimised dikteerivad seda Eesti elul liigselt ja, ja selle tõttu kogu see, kogu see meie nii-öelda nagu normaalne elukorraldus keeratakse selle tõttu pea peale. Et mingisugustel poliittehnoloogidele on vaja ühe või teistsuguseid otsuseid teha, aga, aga kahjuks on just praegu keerulistel aegadel ühiskonnale nendel otsustel just eriliselt suur mõju. No siin on ju ka tegelikult kaks suurt tegurit, üks on seesama suur majanduskriis ja teine et kui me võtame siin näiteks selle sellesama seisu, mida sa praegu rääkisid, mis on on, on valitsuse tasandil tekkinud, siis siis tegelikult ju oodati juba eelmisel suvel umbes sellisel ajal samal ajal nagu praegu räägiti kogu aeg seda, et millised need tulevad, need, need prognoosid, millised tulevad ennustused ja tegelikult on, on liigutud, et noh, ilma otsustamata, et eks see ole ka mingis mõttes nagu poliitiline seisneb mingisugusel hetkel võib-olla oleks pidanud sellisel juhul valitsus ametist lahkuma. Nii et nii, et seal seal ja see otsustamatus, see protsess on jätkunud siin läbi kogu selle kevade, et kogu aeg on oodatud jälle, et millal tuleb välja Eesti pank oma prognoosiga, millised kuidas näeb asja rahandusministeerium ja on oodatud, oodatud, oodatud ja siis nüüd ja. Hobuse, eks ole juunikuus riigikogu viimane suveeelne töönädal ja siis oli vaja aga kõik otsused ära teha. Ja siis sündis, tegelikult sündis üks kiirustamise tulemusena, ütleme siis ebatäiusliku otsus. Ja mu meelest selle asemel, et siin hirmsasti kembelda, Jonny, ta võiks rahulikult tunnistada, et ei olnud kõige parem otsus. Minu meelest võiks seda rahulikult tunnistada valitsuse ja riigikogu inimesed, et ei olnud kõige parem otsus. Tõesti, ütleme, see etteteatamistähtaeg on lühike, püüame seda olukorda nüüd parandada ja püüame nii teha, et järgmine kord selliselt ei lähe. Ja ma arvan, et avalikkus saab aru, keegi ei nõua kelleltki mahalaskmisega ülespoomist ega ka valitsuse tagasiastumist, sellepärast et nii tehti. Aga nad võiksid, noh, nii palju olla nii-öelda ise ka, aga mehed ja tunnistada, et jah, et me ei ole nagu eksimatult antud juhul tõesti läks natuke viltu. Ja teiselt poolt õiguskantsler võiks ka tunnistada, et ega ta ka õigel ajal ei märganud seda, et aga kuu aega hiljem alles ärkas, eks ole, oleks tõesti võinud valitsuse istungil kuuldes võib-olla sedasama teemat öelda kohe. Ärge seda tehke, sest ma vaidlustan selle. Aga ärkas kuu aega hiljem, siis ärkas. Eks ole, võib alati öelda selle koha, seda, et, aga keegi pole tema käest küsinud ja tema. Eks ole, põhiseadus on välja kuulutatud, riigi teatajas avaldatud ei, selles mõttes. Ka nimetasin, tõi õige argumendi etega õiguskantsleril ongi nagu mingi menetlusaeg ja teisest poolest. Ega me ei taha ka seda, et õiguskantsler kujuneb selliseks lambist igasuguseid arvamusi viskavaks tegelaseks, kes ütleb, et aga mulle tundub, et teie selle otsuse läheb nii või, või mulle tundub, et see pole päris õige, et ta tõesti selleks, et selleks, et tema sõna nagu mingit kaalumaks ta peabki nagu iga sõna kaaluma, see võtab aega ja selle tõttu menetlus on paratamatult noh, aega võttev ja selle tõttu Nahkusin küsimus on näiteks, et neljast päevast, eks ole siis õiguskantslerile jäiga neljast päevast väheks, järelikult. Jah, et kui Lauri rääkis siin õiguskantsleri usaldusväärsusest, siis kindlasti see mõjutaks seda tunduvalt rohkem kui ta, kui ta argumenteerimata pidevalt ajakirjanduses näiteks võtaks sõna ühe ja teise asja kohta ütleks mingisuguseid üksikuid repliike, näiteks portaalidele. Ja ma võtaks selle teema kokku tegelikult põhiseaduse paragrahvi 13 ühe lausega, mis mul jäi enne ette lugemata ja mis ütleb päris palju. Põhiseaduse paragrahvi 13 ütleb, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Võiks, eks ennekõike on see meie endaga. Kuidas meie enda riik ja seesama riigikogu võiks ses mõttes sellele erakorralisele istungile kogunedas, mida ta ju ilmselt teeb, sest ma saan aru, et vähemalt istungi kokkukutsumise hääled on olemas. Ja ma arvan, et avalikkuse ees isegi koalitsioonierakonnad kõigele oma kemplus soovile vaatamata saavad aru, et pigem on Tarkse istung pidada kui hakata seda iga hinna eest põhja laskma, sest ilmselt neile positiivset, et nagu mainet selle suve lõpuks ei too. Aga et nad võiksid seal lihtsalt ikkagi rahulikult arutada ja saada sellest sellest kemplusest üle, et noh, tõepoolest teistpidi võib aru saada, see lisaeelarve on tohutult mahukas. Ja ma üldse ei kadesta ei rahandusministritega ega riigikogu rahanduskomisjoni esimeest, kes pidid selle selle teemaga juunikuu alguses no üliintensiivselt tohutu mahuga tegelema ja see käibemaksu muutmine oli ju noh, ma ei tea, see mitmesajaleheküljelises lisaeelarvest üks punkt. Ja noh, see selles kontekstis tulebki nagu seda vaadata, et kui inimesed teevad, et hästi kiiresti, tohutult suur ja väga noh, väga mahukaid otsuseid, eks ole, mis koosneb sadadest punktidest sadadest alalõikudest mis noh, tõenäoliselt kõik need tehtud valikut ei osuta parimaks võimalikuks, no see on lihtsalt tõenäoline, kes palju teeb sellel noh, paratamatult mõni mõni valik ei lähe kõige paremini, ütleme, läheb valesti ja seda võib tunnistada ja selles ei ole nagu mingit traagikat, sellepärast ei pea tõesti keegi endale kuuli pähe laskma. Aga ma ütlen veel kord, et sisuliselt me tegelikult täpselt ei tea, kas see käibemaksu tõstmine põhimõtteliselt oli nüüd õige otsus, ei olnud, paljud fakt on see, et paljud Euroopa riigid on seda ka teinud. Näiteks IMF on nõudnud Lätilt seda veel teeksid, kuigi minu teada seal ei ole see väga midagi väga head kaasa toonud. Aga, aga seda me praegu veel sisuliselt hinnata ei saa, sellepärast et lihtsalt aega on lihtsalt liiga vähe mööda läinud. Ei noh, pigem oli ta seda ju nagu keegi ei vaidlusta õiguskantsler ega, ega ka avalikkuses, et, et iseenesest ju, las ta, las ta nagu siis oli üks selline valik ja vaatame, mis ta toob, et et tõenäoliselt see oli, see on pigem nagu läheb positiivse poole peale, et valitsus oli, osutus ikkagi otsustavaks nendes küsimustes ja noh, tegi otsuseid, et kas õigeid või valesid, see selgub hiljem, aga kõige halvem on otsustamatus, mis mis nagu enne seda, nagu tundus prevaleerivad, et selles osas, et ma pigem ütleks, et valitsusel on ikka veel otsustavust natuke puudu jäänud, et paari miljardi ulatuses, nagu eksperdid ütlevad, tuleks eelarvet veel kärpida ja ma ei saa aru, et kuidas seda nimetatakse ebapopulaarseks või või et ühest küljest räägitakse, kuidas selle eelarve nagu mõistlik, ütleme, kulude-tulude tasakaaluviimist nimetatakse mingiks kangelaslikuks või dramaatiliseks või ebapopulaarseks sammuks läheb, kui, kui sa elad üle oma jõu, siis sinu kulutuste viimine tasakaalu tuludega on lihtsalt vältima, seal ei ole midagi vaielda, et ma ei saa aru, mida, mida riik sind draamatiseerib kogu aeg, eks ole, et me, et meil on nagu, meil on eelarve, mis on tehtud suurem, kui, kui need tulud, mis laekuvad, no mis, mis dramaatikat siin on, kui sul pere eelarves lihtsalt autoliisingujagu raha jääb puudu, siis sa pead selle liisingu lõpetama. No midagi pole teha. Aga millele laekus just praegu üks teada ja õiguskantsler Indrek Teder palus edastada, et ei valitsusega kabinetiistungil ei arutatud, et käibemaksu tõus kehtestatakse sellise lühikese tähtajaga, et see on vale väide. Aga kindlasti ei ole vale väide see, et seda arutati, riigikogu, see õiguskantsler peab ja, ja kuulis väga hästi ka seda arutelu ja teadis, millist seadust vastu võetakse, et järelikult ta ei jälginud selle seaduse piisavalt, aga siin on jälle küsimus selles, et noh, tal ei olnudki nii-öelda põhiseaduslikku kohust, et sellel hetkel seda arutelu järgida. Ega me ei olegi süüdistanud Et võib-olla õiguskantsler võis ju, võis ju loota või uskuda riigikogu liikmed teadlikusse, kes ometigi ei tee sellist otsust, eks ole, et meil on 101 tarka inimest Toompeal kenasti vähemalt 51 peaks olema nii targad, et et, et nad lihtsalt ei tee selliseid otsuseid, mis on nagu hea praktika. Põhiseadusega viitabki sellele ju, et raha on selles rahanduse ei saanud ju uskuda, et see otsas ometigi sünnib, et ta viitab ju sellele, et rahanduskomisjon seda ei toetanud, aga täis saalis läks läbi. Aga sõbrad, ootame ära selle riigikogu erakorralise istungi ja ka siis tõenäolise riigikohtu lahend ja siis saame sellel teemal edasi rääkida, aga see nädal on toonud põnevat ja ja kindlasti oli üheks kõige lõbusamaks lugemiseks selle nädala neist SBS, kus on avaldatud siis pikalt ja põhjalikult Tallinna linnaametnik Ivo Parbuse ja Elmar Sepa pealtkuulatud vestlused. Ja, ja tõepoolest siin on mitmel leheküljel arutletud ja avaldatud neid vestlusi, küll on räägitud sellest, mida arvavad siis Need, kaks meest Tallinna linnaosa vanematest, aga peale selle on toodud ka Ivo Parbuse ja Tõnu kurtsi vestlus, tänu kord siis Merko töötajades olevat Ivo Parbuse raamatu kinkinud. On veel ka ka Siret Kotka millegi sosistamisest, kellelegi kõrva ja nii edasi, et et ühelt poolt põnev lugemine ja lõbus lugemine pole ammu tõesti nii naljakat lugenud, aga küsimus on jälle selles, et, et see ei räägi nüüd nendest sündmustest, mis toimusid väga palju, küll, aga see ajakiri on nagunii-öelda lisamaterjal, mis on siia juurde toodud. Ja mis viitab ka sellele, milline see võimalik süüdistuskokkuvõtte andnud siis siis sealt võib küll nii üht koma teist Et minu meelest on siin tegemist üsna üsna tüüpiline olukord, tegemist on üsna normaalse ajakirjandusliku tegevusega on kätte saadud üks tundlik materjal ja, ja järgneb mingisugune avalikkuse reaktsioon sellele et need, kes siin tähendab üks osapool siin asus väga aktiivselt, et nii-öelda püüdma lekitajat ka see on täiesti tavaline maailmas, et. Jah, selle kohta on ka see on üks suhtekorraldusstrateegia taktika, et kui ei ole võimalik seda sündmust ise kommenteerida, siis tuleb alati küsida, et kes lekitas. Just aga, aga mina arvan seda, et avalikkus saab siiski üht-teist olulist teada, mida ta teadma peaks ja ma arvan, et selles mõttes on avaldamine täiesti sellisel kujul täiesti õigustatud. Muidugi peaks nagu lootma, et kogu see protsess iseenesest, nagu sa ise ütlesid, et see materjal on väga lõbusad, tõstis, on, on lõbus lugemine, aga korruptsioon ei ole üldse väga lõbus asi. Nii et ma, ma loodan, et see asi nagu puhtalt sirkuseks pööra. Kuigi ütleme nii, et mingisugune praktika või, või viide nagu sellele, et see nii võib minna, on tegelikult täiesti olemas, sellepärast et ma olen täiesti veendunud, et nii ühest kui teisest ajaveebist kui mitte kuskilt mujalt, me saame varsti teada nii-öelda siis tegeliku ja, ja kogu selle asja kohta, et et jah, et võib-olla seal mängitakse ma juba nii-öelda spekuleerin ette, et võib-olla mängitakse seal nii-öelda teatud sellistele lihtsalt. Inimlikele inimlikele, nõrkustele, vahedele ja väljenduse, väljendusele ja mis iganes, et et mulle meenus sellega seoses Itaalia kuulsa ajakirjaniku Pepase Verniiriseks essee Silvio Berlusconi, et kes, kes seal teadupärast ju ka selline suhteliselt selline paheline fenomen, aga et miks itaalia tavakodanik teda ikka kangesti armastab, et noh, eks igaühel on omad omad nõrkused ja miski inimlik pole ju veel võõraseks. See, kas need inimesed on süüdi või mitte, seda selgitab kohus, aga, aga jah, kui siin juba lekitamise teemat sai mainitud, siis rahvusringhäälingueetika nõunik Tarmo Tammerk on öelnud, et kohtumenetluse materjali avaldamine meedias on vastuolu koos ajakirjanikueetikaga ja ja Eestis on see tema hinnangul kahjuks traditsiooniks saanud. Ma ei tea, kas nüüd päris nii dramaatiline peaks olema, et miks ta nüüd, miks ta nüüd selles mõttes vastuolus peab rohkem olema kui? No esiteks, siin on nagu küsimus jah, et kust need materjalid täpselt tulid, on, on huvitav küsimus, teisest küljest jälle peab aru saama Ekspressi toimetusest. Et kui allikale on lubatud anonüümsust, siis ajakirjanduseetika üks põhireegel on, et seda lubadust, et see on üks kõige kindlamaid lubadusi, mida ajakirjandus peab pidama oma allikaid, tuleb kaitsta, et allikaid tuleb kaitsta antud juhul ja noh, me teame näiteks ju muu maailma praktikast, et et analoogsete allikad kaitsmise eest ajakirjanikud on valmis olnud kasvõi tõesti ise kohtu alla minema. Et, et lihtsalt, et tuleb kaitsta, sest muidu väljaanne kaotab igasuguse võimaluse nii-öelda hiljem olla olla usaldusväärne allikate silmis. Samas minu meelest põhiküsimus selle materjali puhul hoopiski on see, et, et kas, kas see materjal on autentne ja ma ütleks nii, et juba see lühike ajaproov ütleme neljapäeval ilmumise ja tänase vahel annab pigem kinnitust, et on, sest juhul kui asjaosalised ütleksid, et jutuajamisi pole toimunud, need jutud ei ole üldse niisugused. Või see, see ei olnud üldse üldse noh, see kõik on mingi võltsing, fabritseering noh siis me juba tänaseks oleksime seda argumenti kuulnud, sest selleks on ta piisavalt, et kas öelda piisavalt varba peale astuv küll, et, et kui keegi nagu ütleks, et see kõik on vale, siis me, siis me seda oleksime juba kuulnud, järelikult tõenäoliselt see noh, need, see materjal tõenäoliselt on autentne. Ma usun ka, et ehkki ma ei kahtle küll hea kolleeg Sulev Vedler Ri võimetes näiteks kirjutada suurepärast näitame, võiks kirjutada sellise, aga see ei ole see ilmselt. Aga samas ma ikkagi tsiteeriks veel kord Tarmo Tammerki, et ta ütleb, et ajage, et infolekete avaldamine on õigustatud ainult ühega, kui ajakirjanikule on põhjust kahtlustada, et kuriteod tõendit plaanitakse maha vaikida ja kurjategija jääb karistama. Ja sellised pidevalt toimuvad infolekked mõjuvad halvasti nii õiguskaitseorganite kui ka pressi mainele. Ja On põhjusi arvata, et avalike avalikku arvamust üritatakse mõjutada teatud suunas, see aga tähendab muuhulgas ka katset mõjutada kohtuotsust. Siin on erinevad arusaamad, ma arvan, et siin on, nagu neid tõdesid ongi mitu, et te ei taha hakata siin Tarmo Tammerkiga polemiseerima, aga ma, ma pigem jääks erinevale seisukohale. Minu meelest ei ole Ekspress siin selles mõttes nähtaval kombel küll ajakirjanduseetika vastu eksinud, et võiks püstitada küsimuse teistmoodi, et ükskõik kas Express või mõni teine väljaanne toimetusse omades sellist materjali, mis on argument seda mitte avaldada. Juhul kui sa, noh, sul on see materjal käes ja millele tugineda Nendes, sa peaksid siis tegema toimetuses siis äsjase otsuse, et, et ei, et me ei avalda seda. Ma ei tea, ma ei, ma ei oska seda argumentatsiooni näha, tähendab avalikkuse väga suur huvi ilmselgelt on olemas, muidu meiegi siin ei räägiks seda ja kõik see kolm päeva, eks ole, selle ümbertegemist on ühe Eesti pealinna valitsemisest oluliste inimeste nii-öelda käekirja ja noh, väljatoomisega selles mõttes ei ole üldse mõtet rääkida, et, et me sekkume kellegi eraellu, näiteks kes ei ole avaliku elu tegelane. Justkui näiteks oleks tegemist alaealisi, mingisuguse taolise tundlik. Nagu küsimus, et, et minu meelest on siin avalikkuse ülekaalukas huvi materjal avaldada olemas ja ma ei nõustuks argumendiga, et seda ei oleks pidanud avaldama. Sa oled sama meelt siis ekspolitseiniku ja mis praegugi veel keskerakonda kuuluva Koit Pikaro ka, kes ütleb, et rahvas peab tundma oma kangelasi, muidu tavainimene ei teakski, et raamatu vahel saab midagi anda ja arvuti taga ennast varjates saab võimalik selliset raha Hendrikut lugeda. Et see oli tema seisukohta, ütles ka ta ütles ka palju muud, ta ütles Elmar Sepa kohta ka päris teravalt, aga aga tavaolukordades oleks tõenäoliselt selliste selliste väljaütlemistega seoses kohtusse mindud, aga millegipärast Elmo Sepp ei ole seda teinud. Selline ka selline ilukirjanduslik ja kõnekeelne väljendusi. Pigem ju siin materjalis ei ole ka nüüd nii palju uut võrreldes sellega, et kui Ivo Parbus vahistati siis ju enam-vähem sedasama versioon ju ajakirjandusest jooksis läbi, et ta et umbes umbes selle eest, eks ole, siin on lihtsalt nagu lisatud detaile ja kõvasti otsest kõnet, eks ole, ja see on selles mõttes igasuguseid huvitavaid lisamärkusi juurde, aga põhiversioon ei erine sellest tegelikult, mis me juba siis teada saime. Noh, ja kes siin on inimesed, aktiivsed lugejad ja kuulajad ja vaatajad, olud siin need kaks persooni tegelikult avalikkuses väga tuntud ja eks ma ei usu, et nad kellelegi jaoks nende nende kuvandit see väga palju muud muutis, mis avalikkuses. Kuivõrd aga mis te arvate, kas see materjal on avaldatud, võiks kuidagi kahtluse alla seada tulevikus tehtava kohtuotsuse, kas see võib kohtu seisukohta mingilgi viisil mõjutada? No see on see küsimus sellest, et kas kohus on mõjutatav ajakirjanduses ilmuv poolt noh no ütleme, et ühest küljest muidugi inimlikult alati on mõjutatav, eks ole, sellisel puhul, aga aga teisest küljest mina usun küll Eesti kohtu ja kohtunik piisavas selgroogu, et et põhimõtteliselt ikkagi otsus langeb ju selle põhjal, mis toimikus kirjas on. Jaa jaa, ja siin nagu noh, küsimus on nüüd selles, et tõesti, et kui, kui ikkagi on tõepoolest olemas salvestis nii-öelda ümbriku vastuvõtmisega ja seal raha lugemisega, noh ma ei tea, kas seal on väga palju vaielda selle üle ehkki olemata jälle juriste, tahtmata kuidagi ennetada seda, et mis seal kohtus, et mulle tundub, et see Ivo Parbuse vahele jäämine antud juhul on olnud siiski nii selge, et isegi tema erakonnakaaslased ja Tallinna linnavõimud tegelikult seda nagu ei ole vaidlustanud see, ma mõtlen juba läbi kogu selle viimase poole aasta, eks ole, see ei ole ju üleeile sündinud informatsioon. Ajakirjandus on ju tegelikult väga mitmetel juhtudel mitte ainult nii-öelda korruptsioonikahtluste puhul on avaldanud mitmesuguseid materjale, mis seal tegelikult ilmselgelt avalikkust mõjutanud. Ma pean silmas näiteks igasuguseid tundlikke juhtumeid, näiteks liiklushuligaane ja nii edasi ja mina küll arvele kohus ei ole, ei ole lasknud ennast nagu liigselt mõjutada sellest? Kindlasti jah, võib-olla mingil inimlikul tasandil, eks, et kõik, kõik on inimesed, kohtunik on inimene, kui ta, kui ta istub oma otsust tegema ja nii edasi, aga, aga ikkagi kõik lähtub ikkagi seadustest. Et pigem, mis on raske küsimus või mis on nagu need tähtis lisaküsimus kogu selle kohtuasja puhul on ikkagi küsimus, et kuhu need niidid nagu edasiviivad, et selge on see, et iseenesest Ivo Parbuse personaalküsimus siiski ütleme ausalt ei huvitaks meid suhteliselt vähe. Aga küsimus on selles, et kas tegu on nagu ämblikuvõrgu või süsteemiga, mis tõepoolest nagu kogu selle linna juhtimist isenesest Ta iseloomustab ja kas ühest vahelejäämisest panema, et ja kui kõrgele ta siis nagu viib, et kas ikkagi selgelt noh ja mulle tundub, et see materjal on just väga tundlikult nagu, nagu puudu arutanud seda, et kui siin on nagu selgeid viiteid, et lõpuks olukord linnas on väga selgelt nii-öelda tsentraliseeritud ja kontrolli all kõik otsused läbivad, et nii-öelda linnapea isiklikku otsustamist sel juhul ju tekib kohe nagu loogiline küsimus retooriliselt, et kas ka see, mida Ivo Parbus tegi, oli linnapea poolt isiklikult, et nii-öelda teada ja sanktsioneeritud ja siis tekkinud noh nii-öelda sellest edasi järgmised küsimused. Nii aga sõbrad, kui me saate alguses rääkisime sellest, et et meil on riigikogu ja riigikogu enamus, mis ei arvesta piisavalt kodanike õigustega ja sõidavad meist, et sageli üle, ehk siis kodanik ei ole kaitstud riigivõimu omavoli eest ja kui me nüüd vaatame seda, mis, mis toimub siin Tallinna linnas ja vaatame, kuidas seda võrgustikku on lahti kirjutatud ka siis siin võime öelda, et et alust korruptsiooni kahtlusteks on vähemalt selle materjali põhjal olemas, et inimene võõrandub veelgi rohkem sellest, mis, mis riigis toimub ja tahab ikkagi mingisugust muutust ja meil on kohe-kohe ees ju kohalikud kohalikud volikogude valimised ja, ja ma olen saanud küll nüüd mitmeid signaale üle Eestimaa sellest. Et kohalikud aktivistid, kes ei ole varem üldse kohalikus poliitikas kaasa löönud, on nüüd korraga huvitunud sellest, et peaks ka mingi valimisliidu tegema, peaks ka kuidagi kohalikus elus kaasa lööma, peaks ka mingisuguseid otsuseid tegema või, või õla alla panema ja ja, ja mulle tundub, et kohalikel valimistel me hakkame nägema kümneid ja kümneid valimisliite, kes tahavad kusagil valdades hakata nii-öelda Indrek tarandit tegema. Ja see ei ole, ainult, ma tean, et on Tallinna kontekstis sellest räägitud, et kas siin võiks tekkida mingisugune valimisliit, aga ma arvan, et selliseid valimisliite tekib üle Eesti. Ja ta on, mina ütleks selle kohta, et miks ka mitte, et kui aktiivseid inimesi on avat oma kodukandi elus mingisugust rolli mängida tahavad, et nende elu parem oleks, siis miks mitte, see on, on väga teretulnud, kui tuleb värsket verd poliitikasse, mis võib-olla kohati ongi natukene sumbunud ja on ju räägitud ka päris palju sellest, et oleks vaja mingisuguseid mingisuguseid pöördeid ja kust need inimesed ikka tulevad. Kui just kohtadest ei absoluutselt, et kui meenutada esimest maid, eks kus ju taheti, et 100000 inimest oleks mõttetalgutele ühiskonna asjade üle mõtlema, siis noh võib-olla see kogu see protsess võiks ju vähemasti sügisel kulmineeruda sellega, et meil on palju palju uusi kandidaate ja palju uusi valijaid, kes tavapäraselt ütleme ei kandideeri ega ei käi ka valimas, aga seekord ütleme, on neid nagu tavalisest rohkem, mida iseenesest Europarlamendi valimised ju ka näiteks näitasid, et kuna valijaid oli oluliselt rohkem kui eelmisel korral ja tulemused olid väga huvitavad Ja kui sa tõid sind, et selle mõttetalgute näite, siis seal oli ju tegelikult võib-olla ka põhimõte on selles, et, et see eesmärk oli suhteliselt võib-olla abstraktne, et on mingisugused ideed, ei tea, kuidas neid teostada saab ja nii edasi, aga siis kui siiski, kui inimene pääseb kohalikku volikokku, siis seal on ikkagi võimalik reaalselt asju ära teha, ehkki ehkki muidugi mul on, ma olen ise näiteks oma koduvallas rääkinud mõne inimesega, kes näiteks eelmine kord kandideeris ja, ja on ka volikogus oldud ja temal on osaks saanud pettumus. Et siiski siiski ei ole õnnestunud, aga võib-olla on ka see, et lihtsalt see poliitiline olukord ei olnud kujunenud selliseks, võib-olla seekord kujuneb nii-öelda uued jõud, suruvad vanad piisavalt välja. Aga mina ei välistaks ka seda, et meie praegused erakonnad on selle valimisliitude teema juba läbi hammustanud ja, ja peale selle, et nad kandideerivad oma nimekirjadega, võivad nad mehitada ka veel mingid valimisliidud, mis võiksid võtta nii-öelda justkui selle teise poole hääli, kes on, kes on praeguses kohalikus riigivõimus pettunud? No eks väga paljude erakondade, sellised ütleme, erakonnast kaugel asuvad erakonna liikmed mõtlevad praegu väga tõsiselt, et kas on ikka mõtet sel sügisel erakonna nime all seal kohalikus vallas esineda või või ühineks mõne toreda valimisliiduga, sest erakonna nimi ei ole noh, ütleme, et siin on üks erakond, kelle maine on ikka väga räsitud, eks ole, protsessidest ja kes on just nimelt Eestimaa valdades nagu ülimalt esindatud olnud eelmistel valimistel, et et ma tean, et näiteks rahvaliidu inimesed ilmselt paljudes kohtades lähevad valimisliiduks, seekord ei hakka selle erakonna nime all esinema ja ma arvan, et mõne teise erakonna puhul noh, on dilemmad nagu sarnased. Ühest küljest jah, see et, et kas selle erakonna nime all esinemine on nagu väga populaarne, eks ma kujutan ette, et kuskil maapiirkonnas näiteks reformierakonnal nime all esineda praegu noh, see võib olla nii ja naa, eks ole, kas on väga populaarne tegevus? Et aga noh, see on iga kohaliku kongressi Seni on kaevatud vanad nimed, kodud, anum ja kodu. Kodulinn on on niikuinii kasutusel. See välistada, et sellel sügisel tuleb üks valimisliitude tõeline renessanss kohalikel valimistel, et valimisliidud hakkavadki prevaleerima ja erakondlikust pigem taganeb. Et näiteks kui loetakse hiljem kokku, et millised erakonnad, kui palju kuskil valdades just eriti väiksemates omavalitsustes, eks ole, hääli saavad, siis selgub, et erakonnad on saanud vähem kohti kui eelmisel korral. Ehkise osutub võib-olla miimikriks tegelikult, et on erakonna liikmed sees, aga lihtsalt lihtsalt valimisliiduga koduvald. Nojah, eks suuremad erakonnad, kellel on kogemustega aparaat, kindlasti üritavad seda situatsiooni kuidagi analüüsida ja, ja ikkagi võib-olla mitte lasta nendel protsessidel käest minna, aga mina usuks küll, et valijal on piisavalt tarkust ja nutikust lugeda läbi ka ka materjale ja ja tegelikult ju ei ole vaja selleks mingeid tohutuid hiidreklaame ega, ega, ega ülipõhjalikke mingisuguseid trükiseid. Kohalikus tähendab kohalikus elus inimesed, inimesed tunnevad väga hästi kes on need nii-öelda tegelikult kandidaadid ja, ja kes, kes võiksid nii-öelda neid esindada. Pigem võiks. Täitsa rahuliku südamega julgustada inimesi valimisliitudega või üksikkandidaatidena üritama oma kohalikus vallandas tarandit teha, eks ole, et see on võib-olla selle sügise tulebki sihuke fenomen jumala pärast seda, noh, mis tõenäoliselt Tallinnat Tartut siin puudutab, et noh, need on natuke teine, teine mastaap, et siin juba Tallinn võib öelda, on ikkagi pool Eestit. Eriti poliitilises mõttes on ta kolmveerand Eestit vähemalt, et et siin nagunii hakkavad ikkagi toimuma nii-öelda suurte erakondade võiduajamisel, et siin nagu ma ei usu hästi või ütleme, et isegi kui tehakse mingi valimisliit, nahala, tarandi valimisliit, mida siin on räägitud, siis noh, sisuliselt taastub ikkagi ühte ritta ta sinna Keskerakonna Reformierakonna IRL-i nimekirjadega, et ta osutub Kazis üheks suureks valimisliiduks. Nende rikkusite küll paljudel praegustel omavalitsusi laupäeva ära. Aga. No see on Tallinnas on tõesti niimoodi, et siin on erakonnad, kuna siin on ikkagi seal sisuliselt ikka ikka pool Eestit, mäng käib siin ikka ikka väga kõrgelt, siis samas samas ma siiski üldse ei välistaks, et siin tekib ka mingisugune mingisugune mingi uus jõud, sest sisuliselt on meil kõik valimised, mis, kui ma siin järjest võtame toodud mingisuguse uue jõu esile ja ja, ja, ja kindlasti saab see olema natukene teistmoodi. Võib-olla kui nendest väiksematest kohtuda. Nii aga suleb reklaami siin juba enne välja, et sa räägid meile natuke kõne Eesti piimanduse raskest olukorrast. Kui me läheme poodi ja vaatame, mis piima tänasel päeval maksab, siis ta maksab oluliselt vähem kui eelmisel aastal ja ta võiks öelda, et tarbija on, on asjade sellise käiguga rahul, kuigi ta ütleb jätkuvalt, et piim on liiga kallis, aga, aga milline see pilt sealt tootjate poole pealt välja paistab? No ma tõesti ei ole nüüd käinud ringi, et miks ma, miks ma praegugi Tallinnas olen, et me siin eile sõitsime Põhja-Eesti talunikke pidi ja käisin just mööda piimatooteid, et aasta põllumehe konkursi žüriis olen ma endiselt ja sügisel saab selline selline mees lõpuks ära valitud aasta põllumeheks ja, ja siis tõesti seda ringi tehes saad aru, et, et kui siin võib-olla poliitikud nutavad, kuidas on raske elu ja raske kriisiaeg, siis ärgu nad tulgu seda ikka praegu põllumehele eriti piimatootjale rääkima, et et jah, meid kõiki rõõmustab see, et piimaliitri võib-olla poest saad alla kuuega Nonii kätte, aga aga selle, selle, selle nii-öelda ahela teine ots on see, et lehmapidaja saab heal juhul kolm krooni liitrist halvemal juhul juba alla kolme ja eriti markantse juhul. Mida siin Hiiumaal talunikud, et saavad, keda Saaremaa siis piimakombinaat sõbralikult ikka see hiidlaste-saarlaste vaidlus sõbralikult lüpsab, et nende piima hinna liitri hind on üks 90. Kujutate ette, et kui su investeeringud kogu selline plaan nagu pikaajaliselt on tehtud sellise ettekujutusega, et siin paar aastat tagasi, kui tundus, et ikkagi on ja jääb piimaliitri hind üle nelja krooni kokkuostus. Et noh, Euroopa Liidu liikmesja kõik ja nii edasi, et seda, et siis praegu, kui ikkagi kõik kõik piimatootjad üksmeelselt ütlevad, et seda oma hinda alla nelja krooni noh, on peaaegu võimatu tootmises saavutada ja tegelik kokkuostuhind on kolm, siis ei pea olema väga majandusgeenius, et aru saada, et noh, et see et see olukord on väga, väga raske. Et ses mõttes, ega ma ei oskagi siin praegu öelda muud kui ega meie mingis mõttes, meie dilemma on võib-olla lihtsalt selles, et nii imelik kui pole, et kui me tarbijana rõõmustame, et me, et, et just piimatoodete hind poes võrreldes kõigi muude toiduainetega vaadake, ega leib ega liha ei ole niiviisi alanenud, nende hinnad on pigem natuke tõusnud. Aga et piim on noh, niipalju alanenud, siis sellel asjal on tegelikult teine pool, et see tohutu surve alla on pandud Eesti piimatootjad ja nad ei saa väga kaua kesta. Muidugi nad kõik ütlevad, et ega nad on arvestanud paremate halvemate aegadega pool aastat elavad üle, eks ole. Aga sügisel läheb väiksematel ja paljudel ikka väga Oskad sa öelda, et milline see marginaal töötlevad? Seal on no ma saan aru, et seal on ka keerukuse ja noh, eriti muidugi siin sellised toredad tööstused nagu tere, eks ole, on siin ju noh, ma saan aru, et nad peavad kogu aeg katma mingeid 100 miljonilisi muid kahjusid, mis tulevad mingitest muudest otsustest ja muudest tegemistest. Ja siin mõni piimatoode tega suhteliselt hapu näoga ütleb, et kurat, mina tahvlit, Kruuda kahjumeid kinni maksma oma taskust, eks. Del jälle mingisugune asi seal ähvardab. Et, et seal on, seal on need keerulised ajad, et ega ma ei arva, et tööstused on praegu väga või sees kindlasti ei ole, et pigem on, see ahel ongi tervikuna väga-väga keeruline, mõnes mõttes ma ütlen, et isegi patriootlikult peaks ütlema, et olgem valmis poes võib-olla piimaliitri eest varsti jälle krooni või kaks rohkem maksma selleni, et et Eestis haru ikkagi nagu toimiks ja see on nagu hästi-hästi minu meelest tegelikult oluline oluline tegevusele. Me kahjuks ei jõudnud täna rääkida käsimüügiravimite tavapoodi müügile lubamisest, aga täna hommikul juba kuulsime, et ravimeid hakatakse järjest aktiivsemalt või tahetakse hakata aktiivsemalt müüma ka interneti teel. Nii et huviga jääme jälgima siis enam, kuidas ravimeid. Vanasõna, et peaasi, et sellega kaasneks ka teadlikkuse tõus, et, et inimesed tõesti tarvitavad ka teatud lihtsamaid ravimeid, võib-olla liigagi palju. Jah, kusjuures huvitav statistika, et maailmas on surmade põhjusena kolmandal kohal ravimite üledoseerimine Tase poole haaratud. Aga jaa, aga sellega on tänane rahvateenrite saade lõppenud. Rahva teenrid olid Neeme Korv, Sulev Valner ja Lauri Hussar ja meie soovime teile siinkohal ilusa päikeselise laupäeva jätku.