Tere õhtust. Hind, toimetaja, maris Johannes. Täna räägime luulest. Juhan Viiding eesti luuletaja. Sel teemal kõneldi augusti viimasel reedel ja laupäeval Tartus. Kirjandusteadlane Marin Laak koos Aare Pilvega kutsusid luuletajaid kirjanduse uurijaid Üdi Viidingu rolli üle aru pidama. Tänasest saate päevikus esitan katkendeid sellest sisukast kavast ja kindlasti saame seal salvestatust veel mõne teisegi saate. Aga täna kuulete luuletaja Elo Viiding sirge seljaga teravkeelne teemal Juhan Viidingu eitamine. Noor ja andekas etleja teab, et Juhan Viidingu tekstid on äärmiselt tänuväärne materjal lavalt ettekandmiseks, kuid millegipärast tundub teda mugavam lugeda ikkagi ühes kinnistunud ja sisseharjunud võtmes kerges ja kerglases või kelmikas võtmes justkui peljates traagikat, süngust või raskust. Teine variant, juba küpsemad Juhan Viidingu luulekavad teatrilavadel, mis on küllastatud metafüüsika, st ja millest vahel õhkub arrogantselt justkui kõrgemalt teadmist et lahendada lavastaja eksistentsiaalseid, sageli Capanaalseid, kuid suureliseks mängitud probleeme. Justkui saaks laenata luuletaja südametunnistust, et kasutada seda mingi kultuurilise institutsionaalse mandaadi omandamiseks või pühitsemiseks või Balblemiseks viidingustumiseks. Justkui seejuures võib rahuga unustada saali nurgas Juhan Viidingu nähtamatu muige. Ometi on sellel muigel oma sõnum, Se irooniline muie kõigepealt eitab midagi. Religioonifilosoof Jaan Kivistik 70.-te esimese poole tuntud luuletaja Jüri Küüdi amo töio laulja ja seltskonnategelane Tallinnas nii palju kui, kui tõesti on ju väike ka see on avalik roll, lõpuks kõik need kinnitavad seda, et kas just ainus, aga ta on üks peamisi 70.-te senti mentalismi hingelisi isiksuslike eeskujusid, keda võib iga teine usaldada, kui ta peab tähtsaks seda, kuidas dollastes NSV oludes õigesti inimene olla. Õigesti inimene olla. Luuletaja Doris Kareva. Mõnes mõttes istus Johan kogu aeg kahel toolil korraga, olgu luuletaja näitlejana. Teistpidi kasvõi paljudel koosolekutel või kogunemistel oli talle iseloomulikum kiste paik, nimelt aknalaud. Vaikus kohtusid sise ja väli seal liibudes vastu akent, pooleldi õhus, jalg üle põlve. Tuli püsimiseks säilitada peen tasakaal. Erinevad vaimsed õpetused viitavad sellele seisundile erinevate sõnade abil. Juhan elas seda ja selles pidevalt. Ilmekalt on ta ise selle vastandite üheaegsuse versaalis välja toonud 80. aastal ilmunud elulootus avaluuletuses maailma äärel seinaga serval. Aken on sissepoole. Ja 83. aastal ilmunud raamatus tänan ja palun. Uksed ja aknad on vallalõksudest krampidest, aken on väljapoole, isegi tormiga hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Viimased read annavad omamoodi vastuse luuletajat aastaid kummitanud küsimusele, kas sissepääs sai olla väljapääs. Hing, noornäljas, Need vastandlikud tungid, mis tagant kihutasid noore üdi närvlikku peadpööritava kiiret Siksakliku liikumist. Põiklini otsin väravat, sättisid peagi aga väga selgeks tõdemuseks. Eluaeg olen tahtnud õue. Kas sa tead, mis see tähendab? Seal hinge ainuke nõue. Ta meid elule lähendab. Kilde elust sõber Rein ruutsoo teemal noor Juhan Viiding. Mis need siis need 63 65 66 68, siis olid nüüd teine luuletaja esse üsna lähedalt meiega suhtles ja kes elas kirjanike kõrval muusikapoe pealt, Viivi Luik on kirjutanud üsna vingelt sellest perioodist, see periood oli tema hinnangul see aeg, kus lõplikult väideti Eesti, kus mindi koostööle kus reedeti kõigi endised väärtused söödaga pädistuti. Minuga see päris ei haaku. Minu kogemuse ja mälestusega kaevatusti Johan sinna ei sobiks. Just sellepärast, et tema maailma natukene teistsugune, kes siis seal siis koos istusid nendel aegadel Juhani toas tütarde Avo hollingo, ka siinkõneleja kõikuline koolis tervishoiust, kõik käisime, et õnneks oli pegasus, mis võimaldas kokku saada ja tekitada täiesti uue võrgustiku. Tekkis, mida ta teeb, või subkultuur. See keelega majalisega huvitav nähtus, väga julmalt öelda, siis ahelisime ringi ühest korterist teise, kuivast sanga joonest välja visati, sattusime jõe juurde, jõe juurest välja visati, läksime hiire juurde ja et ei ole sealt ka välja, visati Toming õude. Kuskil sai süüa, pakuti kohvi lahe juures isegi napsu võtta. Suitsu pakkus lahe Eha aeg-ajalt meile. Nii et jäägi maja, ses mõttes oli väga tähtis, miks selles majas liikus palju kirjandust, mida mujalt kätte ei saanud. Kasvõi Juhan Viidingu ema Linda Viidingu tagatuba mis oli, nagu ta oli. Ah, ega ta väga hoolas ja väga valvas. Ta luges sõnad peale, kuidas nad midagi välja tõi. Aga eks ta ikka välja tõi, suure südamevaluga. Lõpuks ta meile andis, kui Juhanema edasi küsinud ja nende luule kogumises Arboeta midagi muud. Ja pääseme asi üldse. Näiteks mina mäletan, et mana oli esimene asi, mida lugeda. See oli vist sangede perekonnast pärit ja jättis sügava mulje meile vana vabadus, selle sõnakasutuse astatiivsus, avamus see või täiesti moel. Muidugi jälle Uno Laht olid käinud ka kuskil tema jagas meile pleiboid, seda intervjuud peaaegu pool meetrit. Seda sai poisikesed küüsis vahtida. Käisime kirjandust lugemas, luulet lahe korteris, jälle sai niisuguse temal poksikindad suu tubavust, sangele seisis klaver, mille najal pidas meile loenguid, Karl. Iga kolmas sõna oli küll natuke raskesse Tehitava kiili motiveerida väga, aga sealsamas toas kolades tema boksi või teleri. Meil oli siis võimalik seal 11 nokauti taguda. Uno lahe juhendite saates, kuidas maksahaaki anda? Suhteliselt sõbralik meile äärmiselt tähtis võimalus kohata erinevaid inimesi, kellest muidugi Olev Jõgi oli alati vaikiv. Sang oli kergelt meiega tegelevast kohaiga sõnadele. Kersti meeles helistas ja pakkus lõputult kohvi. Kõik elavad kirjanikud, täht ei ole meie jaoks ei olnud seda küsimuse kultuur midagi kauget, see on midagi niisugust kaugete inimeste asi, seal tähtis ta loomuliku aukartus skulptuuri ees elavad klassikud. Albujad olid need, kes keetsid kohvi veel. Kui nahaalselt ütelda, ütlema hakata. Elo Viidingu artikkel oma isast Juhan Viidingust on ilmunud täies pikkuses ajalehes sirp. Aga võtan endale julguse, et mitte öelda jultumuse tema ettekannet tsiteerida üksikuid katkendeid pidi ja nii kogu saate ulatuses. Juhan Viiding oli äärmuseni tundlik isegi hullumeelsuseni pedantlik nende kontekstides suhtes kuudema read tõe või meeleavaldused paigutusid, võid paigutati. Esinemisettepanekute puhul võttis ta alati kolm päeva mõtlemisaega ja kui aega oli vähe, siis vähemalt kolm tundi ning kaalus hoolikalt läbi oma moraalse emotsionaalse panuse oma tõelise panuse sellesse esinemisse ning selle võimalikud tagajärjed Juhan Viidingu enda sõnadega olla muust ilmast äraminekuni teadlik. Niisiis kolmepäevane või vähemalt kolmetunnine mõtlemisaeg. Mida see tähendab? Millist tõde see kuulutab? Esiteks enesega kooskõlas olemise tõde, sellise kooskõla, vajaduse tõde, terviklikkus, mitte lõhestatus, kuid terviklikkus, milleni saab jõuda vaid läbi eitamise võimalikkuse eitamise, vabaduse kaudu. Või siis meelelahutuse asemel meele kukkupanu, nagu ta ideaalset teatrit kord iseloomustas. Meelte kokkupanu kui lõputu kestev ja arenguline protsess, mitte kunagi lõpetatud tegevus, kinnistunud seisund, tsiteeri. Minu enese lehitsemine on nagu iseenese õnneks valamine nagu paastuõlikallamine laastutulle. See on protsess enese vastu iseenese poolt. Eeltöö sisemaale jõudmiseks. Ja nüüd on nii sees. Ja ometi loome. See oli Kristjan Üksküla esinemas Tartu Kirjanike Majas Juhan viidingule pühendatud konverentsijärgsel. Õhtul jätkab kirjandusteadlane Mart Velsker. Juhan Viidingu teisitiolemine. Keelema asen põrgatab jaotuse ehitusteks heituse jaotusteks, keerab värsiridu, kuralaja keerab hääle, aga, aga ometi on mingisugused üksused, mis sellele põrkamisele ja põrgatatavusele ei allu. Mis need konstandid võiksid olla? Minu jaoks esimene silmatorkav asi, mida ma eriti kaksipidiselt võtta ei oska olla, vastasseis kõige Militaarsega, üdi on sõjaid, üdi on sõjaväe häid õde on sõjaväelast täita ja see kõik tuleb ikkagi ka üsna hästi luulest välja ja seda Militaristliku märgistika on siin palju, tekib ka niisugune noh, omamoodi eraldiseisev, patsifistliku iseloomuga tekstikogum. Tagalas sõda sõja eelõhtul klaperjaht. Näiteks kogutud luuletustes pole jõudnud tekste õmble, mulle rätsep Frenczepalifeed läheb väga hästi, Seederit. Üdi kirjutab, memmesid, kes kingib karabiini ja taadist, kes padrunit kingib ja nii edasi, siis. Tõsi küll, kui ma seda ettekannet hakkasin ette valmistama. Algusfaasis, oli mul kange soov tulla siia ja ja väita umbes midagi sellist, et Üdi luules esindavad kahtlasematest kahtlaseid väärtusi, esiteks kindralit, teiseks doktorid, kolmandaks emad. Ja et siis neile positsioonidele vastandudes loob üdi oma autoripositsiooni, aga see, see on väga ilus, efektne näide, aga see oli ikka päris õige ei ole. Ja kui siin miski on nii-öelda liikumatu nael selles seltskonnas siis ikka sa esimene kindralid, laske lapsud kestel kaevikusse tulla, ütles kolonel ja saigi, kindraliks ootas staap, kus kindral elas rahulikku reha ja küllap vana kindral paneks maha ametlikult heaks, et Läti skautidel on vilets distsipliin. Nii et noh, kõik sellised tekstikohad. No võib arvata muidugi, et, et Lätis skautidel öeldakse distsipliiniga emade arstil aga ikkagi vaid nendel juhtudel kui nad satuvad siis esindama distsipliinile ja vägivallale rajatud süsteemi. Kui nad satuvad, siis muidugi on asi selge, aga aga nad võivad sattuda ka mujale. Ema võib sattuda haljasalale seeni korjama, eks ole, või võib-olla et haiglas peale doktorite sanitarid andele õed. Aga kui on juba seened õed, noh, siis läheb see asi juba natuke keerulisemaks. Nii et selle militarismi vastase tuuma juurde ma jääksin ja siit tuuma juurest on üsna lihtne ja loogiline muidugi jõuda üdi süsteemi vastasuseni, millest on ka räägitud. Üdi teisitiolemine on siis erinemine süsteemist. Ja on ka tõsi, et see süsteem võib avaldada riigisüsteemina. On ka tõsi, et osades luuletustes nüdi kasutanud selgelt poliitilise allegooria nippe aga nüüd nende tõsiasjade juurest edasi liikudes läheb jällegi asi keerulisemaks. Näiteks oleksin ma kindlasti väga ettevaatlik nende tõlgendus tendentside suhtes mis püüavad väita, et Jüri Üdi kirjutas ridade vahelist poliitkirjandust Nõukogude vastast rahvusliku vastupanuluulet või midagi sellist. Selliseid väiteid on aeg-ajalt ikkagi kõlada. Ma arvan, et siin konstruktiivset poliitilist programmi ei saa kuidagimoodi leida. No hiljem võib-olla Viidingu luules mingi konstruktiivne programm tekib, aga see on juba hilisem lugu. Ja noh, mis puudutab sellesse rahvuslikku positsiooni Üdi luules, on see ikkagi väga ambivalentse tähendusega. Et miks ikkagi memm kingib karabiini rukkilõikuse laulu käigus? Miks manduvad lustivere mehed siin nagu randusid Läänemere lained? Need küsimused jäävad esialgu täitsa lahtiseks. Ja nüüd on nii sees. Ja ometi ometi. Härra. Pole? Proosa. Kunagi 80.-te lõpus ringles rahva hulgas kassett roppude lorilauludega, mille autoriks väideti olevat Juhan Viiding. Mõnede väidete kohaselt oli ka nende esitajaks Juhan Viiding. Kassetil algselt mürisenud hääl oli hiljem miskipärast moonutatud, teenoriks oli seda õrnas eas oma koolikaaslastelt kuuldes võrdlemisi traumeeritud. Isin lindistuse koju ja küsisin isalt, kas tema on nende laulude autor. Ta kuulas hoolega, seejärel pani lindi kinni ja ütles. Tüütu, mõtlesin, et kogu sellel jogal on ka mingi puänt. Mõistsin, et ta tundis end häirituna. Miks? Sellepärast, et Juhan Viidingu harvad roppused luuletus Niguliste näiteks olid alati intellektuaalse sõnumi täpsemalt mingi vaheda eituse teenistuses. Need olid vahendid, mitte eesmärgid. Pullivendade huumor on üldrahvalik, mõnus ja üheplaaniline. Neile meeldib kõrget madaldada ja madalat kõrgemale seada, suuremaid kannatusi, inimeste eetilisi sisse tundeid nad reeglina kas ignoreerivad või libisevad neist mahlakalt elujõulise naeru saatel üle. BL nali, suktiivne nauding pole nende jaoks. Vaheda Elo Viidingu vahetab Tartu kõnepuldis välja sõbralik Rein Ruutsoo. Juhani sõber, ajaloolane. Minulegi üllatus Juhan Viidingu volingu kirjutanud artikli, kes on hipid, see on ajakirjas, mille pealkiri oli abiks agitaatorile. Aga sellest sai küsimused ja vastused, küsimuse mõeldi välja, kus need raha veidi teha, tuttavate kaudu Andres Vanapa lihtsalt lahendada. Aga volinguga koos on, ta ei vastanud kellelegi kellelegi. Fiktiivide küsimusele, kes on hipid ja öeldakse, et see ei ole mitte halvasti kirjutatud? Jah, muidugi naasev kultuur avaldas meile kõigile mõju. Ei ole mingit kahtlust, et biitlid olid üsna tähtsad. Iga kool pani kukkuma bändi Juhan, tugev surve hakkaks mingis asjas tegelema. Ja see oli täiesti mõeldamatu kultuursem meeldida. Aga võiks ütelda, et mingeid niisuguste niisugust kaasaminekut sellega ei toimunud. Meie vaimne autonoomia oli piisavalt suur. Nii nagu ei lähevad kaasaga hipikultuuriga. Mida mõned noored kirjanikud tol ajal väga aktiivse tagastasid. Ega see ei olnud ka võimalik luua oma subkultuuri, aga mõned tunnused. Nedukaga teksased sai üle võetud. Juhan Viiding enne kuidas sai teatavat teist tüüpi riietusstiili. Niisugune harrastaja oli üks esimesi Kelloid teksaseid, ajades sellega tõsist tähelepanu, tähelepanu, äratamine, tema vajadusi, tol ajal kuulus see kelt protesti kutu, siis ei olnud veel suutnud kodanlus, kõik kehased ei olnud suudlusta veel veel veel kaubaks teha, kodanluse kõik ära tooks, seb kõik ära. Lavastab ja nüüd ta paisi kevad siiski ei tekitanud. Vähemalt selles seltskonnas ma olin Tartus juba mingeid erilisi tundeid, aga protestivaim oli kindlasti. Ja nüüdse protestivaim oli hoopis kuskil mujal. See oli just nüüd individualiseerunud oma subkultuuri loomises oma vaimsuse loomises, mis, mis võttis oma juured just Eesti Vabariigist. Praegu räägitakse eesti ajast väga abstraktselt salude tühiselt, kohati tolles ajastus oli see inimeste elulugu, kõik meie tuttavad ümberringi rääkisid sellest ajast kui isiklikud kaotust. Inimesed rääkisid oma elust lihtsalt ühegi mitte eesti aeg oli iga päev kohal. Sest see oli lihtsalt lõputu kurbus osa inimeste emotsionaalses mälus. Üks neist oli Mart Laar madalamat, keda mõjutatud. Ja võiks ütelda, et tema oli see inimene kes selgelt teadlikult kehastas Eesti aega. Minu arvates. Tema jaoks ei olnud seda nõukogude perioodi mõnes mõttes olemas. Tal on huvitav veel lause, mida ta on ütelnud. Et näete, et Eesti ajal oli minu õde Linda no kodutütarde juht ja mina olin punane. Nüüd on asi nagu vastupidi hingata sotsiaaldemokraat, Vasakpoolne ja linnavidinaid punane, aga, aga noh, need on ametlikud skulptuuri seest nõukogude ühiskonnas. Märt Laarmann jäi sellest teadlikult välja. Aga üks sõit on väga huvitav. Mart Laar, meil oli üks portfell üsna lagunenud, palju kantud, naast eestiaegne. Ja ta armastas korrata, tähendab, minul käib sotsialistlik võistlus kumb ennem ära laguneb, kas see vene koht mis on muidugi tähelepanu, ta kinkis Me suitsunäljas nagu Juhan Viiding, tollal oli uskumatu, terve ploki kaamelit. Te kujutage ette, mis oli, see oli tõeline kapital, lääne suits oli midagi, mida kuskilt kätte ei saadud, aga sellega sai siis kaua ta läbi aetud. Olukord, ma raha ei olnud vahetada kõigi muude muude asjade vastu ja ma mäletan, muidugi me hääletasime põhjeldatest, pakkusid autojuhi kämeli välja, pakkus autojuhi nägema, kuidas see autojuht selli roolis pidi minestama. See žestide võite kujutada, kuidas ta selle võtab sappa. Kas kämedita läheb? Mis see on, mis eitusest järele jääb see, mida lõpuks eitada ei saa. Nooruses tundub see olevat sõnastamatu. Ja kas selles sõnastamatus ei teegi meid nooreks? Ei olegi teatav nooruse märk kuid seda soovitakse siiski kuidagi väljendada. Usutakse, et see siiski olemas on ja Juhan Viiding peaks seda kuidagi peegelduma. Nietzsche, lik printsiip kõike eitada, mida Krull mainis, toob mulle meelde seiga iseenda noorusest. Mäletan, et Juhan Viidingu tuba oli koht, kus mu sõbrad said temaga tutvuda ja vestelda. Neile pakuti istet vanal nahksohval kohvi ja suitsu ja nende olemine tehti reeglina mugavaks, et neil oleks võimalik ennast igakülgselt avada. Mina sain samal ajal aega juurde, et ennast sõpradega väljaminekuks valmis seada. Üks mu sõpradest andunud niitsi austaja pidi aga pettuma, kuna selgus, et Juhan Viiding eitas isegi niitset. Tegemist oli muidugi eitaja läbi nägelikkusega tühjade deklaratsioonide ja fundamentalistliku õhina suhtes. Teisalt asja huumoriga võttes, kuidas üldse saakski suhtuda üks isa noorukisse, kes koos tema tütrega korterist õhtuhämarikus suubudes kuulutab, et on anarhist, kes ei tunnista jumalatega seadusi? Ja ma avan läbi mitu sametist tütarlast koju, mu süda, arst. Kunagi, kui kõnelesime pealkirjadest ütles Juhaned, kui ta näeks kõrvuti riiulis kahte raamatu selga, üks oleks minu tool ja teine oleks elu mõte siis ta kõhklematult sirutaks käe. Esimese järgi või parema meelega kirjutatakse lausa ise. Seda aega ei antud. Aga tooli teema jäi. Võtame kui laulukirjanik Edgar Allen põule. Kõik kisub Edgari poole. Allan Allan, miks surid? Eestis on palju toole. Paljud Me koerad on Murid. Eestis on ärkamisaegu jalaga segada. Vaikime sellest, praegu oskame seda ka. Justkui juhuslikud read selline ladna dada. Ja ometi kipub eluga kummaliselt triimi veel praegugi nagu Juhani tekstidele üldse iseloomulik, aga paljude toolide hulgast oskast alati ära tunda oma. Istusin veel märkimata toolil ja lühtri tagant avanesid taevad märkimata tool. Süüta lapse seisund, taevane avaruse, psühholoog, maasika ja kõigi temataoliste sekkumist enne kunstiharudesse inimeste tubadesse liigitamist väärib omaette tähelepanu. Seda enam, et eriti oma hilises luules aasta-aastalt tungivamalt otsis juhatusele juurde üha tagasiteed. Kohin valgus, sisesära rõõmsee, nimetu rahu, rahuvoolamine, liikumine, selle poole, voolamine, liikumine, avatud ruum, kus pole kunstlikke liigitusi, pealesunnitud valikuid, natsionalistid, suvinisti, närvesöövat, vaeva, rõõmund, nimetu. Usun huntidesse, usun karudesse. Usun hernestesse, usun ubadesse, tunnistab luuletaja. Sind huvitanud kultuurikulg. Mind vabadus on huvitanud ära. Kõigile jääb loomulikult tema oma mõistatus oma Juhan Viiding ning alati võib takerduda kammitsevasse üle olevasse väitesse, et Juhan Viiding oli suurem, kui me üldse mõistame võiti üldse, mõistate. Talle on reeglina meelepärane kujutada Juhan Viidingut märtrina kodanliku elulaadi või materiaalse maailmaohvrina. Tema kujutlustes põlgab Juhan Viiding kõike, mis on praktiline ja asine ega suuda taluda eksistentsi koormat ja, või kodanliku elukorralduse nõudmisi. Seetõttu ei saadaga eluga hakkama ja küllap seepärast aga elust lahkuski. Kõige harjumuspäratu maalt iseloomustab Juhan Viidingut ühes oma intervjuus tema sõber ja kolleeg Kersti Kreismann. Vahetundidel käisime Joani juures kodus Toompealt alla Harju tänavale Kirjanike majja. Mul olid pruunid kõrge kontsaga kingad. Aga kuna tollal valida polnud, olid need õnnetuseks number väiksemad. Juhan siis ütles, et tema teab küll, mida teha. Võttis kodus haamri ja toksis kinga kandu seestpoolt pehmemaks. Imestasin, et temasugune boheemlane sellist praktilist asja teadis. Tõepoolest Juhan Viiding valmistas oma eluajal käsitsi mööblit ja suutis ka maja ehitada, kuigi oma luules väidab ta muidugi vastupidist, ka kahhelkive seina ei oska laduda. Oskan kasteheina vaid ära kaduda ridades, millest võiks jääda ekslikult mulje kui nende autorist kui saamatust ja eluvõõrast indiviidist, kelle jaoks kogu materiaalne maailm ning sellega seonduv olme on ülearune ja põlastusväärne. Ja siis juba üsna paratuli õhtuhämarus nihutas mööblit mu toolile, kasvatas diivata tiivad, on üks Johanil olulisi märksõnu algusest peale. Tiivad avanevad ainuüksi märkimata toolil. Ainult teataval raamatul. Ma lähen piinas happeid, kandes palli elu ja kindanööpi tundes tõstan tiibu. Tiibu ei saa endale võtta, veel vähem röövida või varastada, nagu parastab realistliku inglilaul. Aga tiibade raskusest ei saada vabaks raskete tiivapinnad neile sadanud veest. Kõige kaunimad linnad põgenevad tähist. Tiivad nagu Borleri halva trossiga on luuletaja kaasasündinud paratamatus. Oma suuri mustvalgeid tiibu kannan läbi aastat töö vastu akent õnnetu liibu sinna tahta. Su elutöö. Tiina olemann, kes neil päevil tõlgib New Yorkis Joani luulet inglise keelde on kirjeldanud, kuidas ta 80.-te lõpul Johaniga kahekesi pärast pikki uitamisi Tallinna vanalinnas mööda erinevaid enamvähem maalilisi käimlaid kemmerguid, peldikuid viimaks roheluses istet võtsid. Tiina otsis midagi oma suurest kotist ja keeras selle peaaegu kummuli. Need nähtavale ilmus Kohvel mõnevõrra vabandavalt, ütles Tiina poolnaljatamisi. Kunagi ei tea ju, millal võidakse süüa pakkuda. Aga jooni, naernud oota, ütles ta ja tõmbas oma nõtkeks kulunud nahkportfellist välja. Tõenäoliselt vanakraamiärist pärit kahvli-noa ja lusika. Kunagi ei tea ju, millal tuleb põgeneda. Tühi tool oli Doris Kareva, kes see pealkiri Juhan Viidingu konverentsil. Aga nüüd räägime 70.-te senti mentalismi pühamehest Jüri üdist. Religioonifilosoof Jaan Kivistik. Mis võiks küll olla see pisut peenemalt esitletud ollu mehhanism, mis teeb Juhan Viidingu poliitiliselt peaaegu üldse mitte koomatud luule tähtsaks sellele poliitilises mõttes selgroo murdnud kümnendile enne selle peenema mehhanismi avastamiseks me peaksime pöörduma 18. sajandi alguse Inglismaale ja Prantsusmaale kui seal sarnaselt Meie üleminekule 60.-te 70.-tesse sugenes küllalt laialdane pettumus kristluse suhtes. Ühelt poolt see väljendus kristluse Pavandamise või kritiseerimise püüet des, mida me tunneme valgustusena aga lisaks või täienduseks sellele paralleelselt kuskilt nad pidid oma mõtetele oma kristluse kritiseerimise mõtetel alus leidma. Nad leidsid selle enesest. Nad leidsid selle enesetundeelust Küütikud ja kujunes valgustuse täienduseks enne sentimentalism. See on vaateviis, et alusasjade tõe mõistmiseks peitub inimeses eneses tema tunnetes tema tunded otsustavad, mis on hea, mis on õige. Ja kui juba tunded võivad olla otsustajaks, siis ka tunded ise peavad olema kas õiged või valed. Ja siit edasi on ka õigeid ja valesid inimesi. Õiged inimesed on need, kes tunnevad õigeid tundeid. Et inimesed on need, kes tunnevad valesid tundeid, õigeid tundeid õigete asjade puhul kohalased tundeid valede asjade puhul tunnevad õiged inimesed. On võib-olla pisut pidulik, nõnda kõnelda, aga näikse siiski olevat üsna üldine mehhanism, kui on tegu nõnda suue alusteooria lagunemisega, nii nagu on kestus valgustuse suhtes lagune maas, ei ta lagunenud kuhugi, aga ta oli lagunemas. Nii nagu maksism oli, oli pärast 60 kaheksandat aastat meil koos, usub helgesse tulevikku ja kommunismi ja nõukogude inimeste kuubele lendamisega. Lagune maas. Suve alusteooja lagunemine lausa eeldab, lausa vajab sellist pöördumist. Sentimentalismil põhinevasse. Õpetused köitikas. Kinnitan teile, et sisuline paralleel 18. sajandi senti mentalismi ja 68. aasta järgse Eesti NSV vaimuelu vahel on olemas. Muidugi ta ei ole valdava senti lism ilmneb ainult nende inimeste mõtetes, kes peavad tähtsaks inimeste tundeid hingeelu ja leiavad, et on mõtet teha vahet õigesti ja valesti tundvatele inimestele. Aga just selline õigesti ja valesti tundvate inimeste kildkond kui 70.-te aastate mõttes võrdlemisi suur haritlaskonna osa tekitabki sellise potentsiaalse täiusliku inimese võimaluse või nõudluse selle järgi, kes võiks olla eeskujulik tundjo eeskujuliku tundeeluga kelle tundeid võib usaldada, olgu siis marksismi kommunistliku partei helge tuleviku suhtes valdavalt joonilised tunded. Selline eeskuju inimene täiusid tund ja see peab olema avalikult tuntud inimene 70.-te esimese poole, luuletaja Jüri küüdi, kas just ainus, aga ta on üks peamisi nõnda abstraktselt kirjeldatud 70.-te senti mentalismi hingelisi isiksuslike eeskujusid, keda võib iga teine usaldada eeskujuna, kui ta peab tähtsaks seda, kuidas dollastes NSV oludes õigesti inimene olla. Kui pingutaks võib-olla leiaks ehk veel mõne. Minu meelest samadest 70.-test võib mingisuguse teise mehhanismi järgi kirjeldada Hando Runnel, et kui rahvusliku mõtlemise püha olendit või Paul-Eerik või kedagi teist Kukul 60. aasta püha esteetilist olendit need ei konkureeri Jüri Üdi kas või selles osas, et tema on õigesti tundmise eeskuju. Keegi neist teistest ei ole õigesti tundmise eeskuju, vähemalt 70.-te aastate esimesel poolel. Elo Viidingu korda arvata 2008. aasta augustis Hardalt usklik võis heausklik lugeja. Talle imponeerivad peaasjalikult triaad. Taevas tee meile selgeks, aga taevas ei tee või mõtlesin mind tabab Isabel. Seekord ei tabanud veel. Juhan Viidingust sulgeb ta välja teatraalsuse ja salakavala kergluse punase tunduks pühaduse teotusena. Vastutustundetu ja anarhistliku nooruki ees lüüakse uks kinni, kuna ta usuõpetuse tunnis teisi oma vaimukustega pidevalt seegaks. Nihelex jämedzuneriks. Uks lüüakse kinni ka tolle elu tundees, mida noorsaari kuskil väljendas. Nii sõbrad. Nüüd olen kihlatud romantikaga tunnustusega, tundeliste teekondade ja usuga ja ühe arenduse kuule kaardiga. Valged toolid ennast punuvad mu ümber, jalad lehtla mulda, juuri ajavad joonis kääris eriskummaline segu hulljulgusest ja teadvustatud Küle, võimendatudki orgusest, eksistentsiaalsest, hirmust ja pöörastest sööstudest. Kord, kui joon ühe tütarlapsega taksosse istus ja taksojuht küsis, kuhu sõita vastas Juhan, mul ükskõik, peaasi, et kiiresti. Tema põgenemised polnud kunagi mugavuse poole, vaid paku väljakannatamatu. Peale tükkiva konventsionaalsuse ja kitsarinnalisus eest. Aasta-aastalt kasvab sisepinge muutis ka tekstide tonaalsust irvest roigatuseni. Leebelt irooniline noorpõlve luuletus, mis algab ridadega. Istun jääl restoranis toolil lõpeb õpetussõnadega pojale. Ära solva kodanikke, sigu, siis sul käivad hästi käbarad ära kordama, ise vigu, õpi, keeled, kanna kübarad asendus peagi märksa otsesemalt tõsisemate pöördumistega. Kui vaatate, siis ärge enam pooge mind lipsuga sest elus kandsin hoopis teisi ehteid ning mõrkja aimusega. Ja kui seal viimast korda ära kolid, siis sinu ainsa eluaegse palve me unustame. Ole mureta. Kolimine kordub mõneski tekstis nüüd mingi tsirkus teise linna kolib või olid kolimas mu sõber stena taga, aitad tagasi mind viia, tänan ette kaudselt ka ballaadis inimestest ja plokkidest. Ometi klammerdunud Juhan koli külge, sa oled mõelnud inimesest vabast, pigem tajub seda aheldavana. Mingi ketsin, kõliseb mu jalus, see on nähtavasti ahel põrandal. Ning mängis kujutlusega, kuid varsti rooman ukse ketini veel enne, kui ma kaelaketi kokson külalisikka ja jälle tühjast ruumist. Mitte ainult austusavaldusena bitter Bruckile, vaid nägemusena tõelisest eluruumist, mis tagantjärgi oma minimalism, mis osutus üsna sarnaseks fotodega Samulbekiti toast. Selle lagi võiks olla sinine ja kui siis võiks selles toas olla üksainus taim, tutvusta mõtlikult. See võiks olla aaloe. Kõrged, aga ka oma. Kuule. Kõri. Kirjandusteadlane Mart Velsker Juhan Viidingu teisiti olemisest. Igal juhul on selle rahvuslikkuse isamaalisus eesti aegsusega siin niisugune mitmesugune suhe sellele eestiaegse, seal oli võib-olla autori jaoks kaks niisugust elulist arhetüüpi. Ühelt poolt Linda Viiding, teiselt poolt Märt Laarmann, isegi see opositsioon siin kuskil vilksatas, on üks sort eestiaegsust, millest ta tahtis distantseeruda, teisega samastuda, ja see Märt Laarmann lik eesti-aegsus oli muidugi see punkt, millega see samastun soov välja tuleb. Ja mis siin laarmannile pühendatud värssides öeldakse. Ilmast ilma muutumatu mees, mu isanda õpetaja, süngevõitu aadlik. No võib siis arvata, et et see kirevast karnevalikostüümis liikuv üdi tahab sageli olla võib-olla välja peetult mustvalge ja liikumatu. No iseasi, kas ta suudab seda liikumatult, tõstidendi positsioone saavutada, aga, aga see on mingisugune ihalus ja ma arvan, et siin võiks peituda ka teine kinnispunkt, mis loob siis sellise tervikkujutelma sellisest hierarhiliselt üdist, et üks kinnispunkt oleks süsteemi ja vägivalla eitus ja teine kinnispunkt teatavat tüüpi üksiolemise, aadenlikkuse jaatus, aga just muidugi teatavat tüüpi. Seda võib siis nimetada kultuuri Aadrlikuks, positsiooniks kitsamalt testeetiliseks aadellik, seks. Ja noh, ka mälestused muidugi räägivad Johan Viidingust kui inimesed, kes valis asju ja riideid vägagi selgelt esteetilise printsiibi alusel ja väga hoolikalt ja ka üdi tekstid kõnelevad sellest tugevast Nesteetilisest algest. Oluline on ka see, et Sesteebi positsioone pissidendi positsioon sellisel kujul Aadrlikul kujul sisaldab teatavat ülalt alla suhet no võib-olla isegi teatavat ülalt alla suunatud kergelt kõrkust või ülbust mis on siis vastandatud nii-öelda massi inimese positsioonile. See masi, inimese ja üksikindiviidi vastandus on keerulisem võib-olla kui süsteemi ja indiviidi vastandus, see seguneb kergemini siin mingi enesekriitikaga või niisuguse eneseparoodiaga. Noh, näiteks kui ta mõistab hukka variserlikkust, siis korraga iseenda juures ja, ja teiste juures tõepoolest, ta on vabaduselaulik, aga kui meelepoliitkõnedes kõneldakse vabadusest, siis see ei ole mitte see vabadus. Aga üdi vabadus on tingimatu vabadus või kui siin on ka mingisugune tingimus, siis vaid see, et ta on süsteemi vastu ja, ja vastanduse kaudu seotud. Seal sisemaal pean pidama need kõned, ühekordsed kõned vabadusest ja ainult need, kes mind lõpuniku hullavad, on vabad. Lõpuni tuleb lugeda üldi, luule kui seda lõpuni on võimalik lugeda. Meenub viimane öölaulupidu, mõtlesin, millise pilguga Juhan Viiding seda vaataks, mismoodi maa toonase teismelisena temaga sel teemal räägiksin. Kujutlesin meie kahekõnet Meie eitusi, mis mingis punktis ehk oleks ühtinudki. Püüdsin ette kujutada, mida arvaks Juhan Viiding teleka ees istudes laulupeol Etegantavast laulust. Peatage Lasnamäetoov. Venestamisvastane laul, mis omas ajas külas vägagi hästi, on praegu kuidagi häirivalt kohatu. Kuigi lasnamäe teame, teame muidugi metafoor, elab seal paraku ka palju eestlasi, mida nemad peavad tundma, kas seda, et nad on luuserid, kes pole suutnud endale võimaldada paremaid elamistingimusi eramaja diskress näiteks või mida peavad tundma noored õhinas lipukestega vehkijat, kelle vanemad elavad Lasnamäel, kuuldes kõhukat rahvuslik manitsust. Juhan Viiding oli seesuguste nüansside suhtes äärmiselt tundlik. Äärmuseni eitav. Kujutlesin hallipäist Juhan Viidingut muigamas, vaadates Soome pensionäre meenutavaid endiseid sõnumiga mässajaid. Võib-olla koguni arvamus, et rahvuslikudega Mootorratturid sobisid praegugi konteksti hästi, kuna mootorratas reostab vingelt keskkonda ja loob pildi kartmatust tuleviku vaatavast noorest kellele kuulub homne? Mõtlesin, kas ka tema meelest tulnuks parimad esinejad Volkonski oma Majakovski tekstiga või elu parimas vormis olev Trubetsky või kas tema jaoks oleks see etendus olnud üldse vaatamist väärt. Kujutlesin teda ilmeka miimika ja lauba kortsutuste saatel lausumas üldiselt kits, mis vaheldus vahetu kunstiga, nagu ikka rahvapeol päris tore Kapustnik ja ennast hilisteismelisena rahulolematult ja mürgiselt õiendamas. Mõningad imalat vahe ja lõpupalad olid täiesti omal kohal ja teenisid hästi oma eesmärki. Ja teda kadumas selle vestluse järel kaugusse. Igaviku. Püüdsin meenutada Juhan Viidingu helgemat poolt millise heatahtliku, ent iroonilise pilguga jälgiks ta mõningate kultuuriinimeste flirti võimuga, mis kaamera ees ei küündi kuidagi suur Ilmlikku artistlikkuse piirini või seda, kuidas haigutused võimenduvad ekraanil. Selge, et ka vaimuinimesed võivad armastada võimu ja kui seda armastust toetab usk paremasse maailma õigetesse väärtustesse või veel õigemasse ja eetilisemasse võimu, siis palun väga. Aga seda võiks avalikkuse ees serveerida veidi vähem läbinähtavalt, nii nagu ikka tõelistele artistidele kohane. Juhan Viidingut oli seesugune suur Ilmlik artistlikus vägagi omane. Nagu ta ei sallinud firma nimega kilekotte, ei oleks teda kahtlemata näinud ka poliitiliselt angaseerituna. Vanaema vaatas, vanaisa vaatas pidulisi. Sõna Joel sangale lühikeseks repliigiks Üdi ja Viiding. Ironistia metafüüsika. Ironist ei usu igavesse, tõdedes asjade tõelisse olemusse. Ta ei usu, et süüvimine õigluse või teadusi olemusse viiks teda kaugemale oma aja keelemängudest. Wittensteini mõttes. Ironisti vaevab kahtlus, kas teda pole initseeritud valesse hõimu ja õpetatud mängima vale keelemängu. Gustav suits on kuskil öelnud, ma olen vist sattunud valekera peale. Jüri Üdi deklareerib irooniliselt rahvus, eestlane ja sugumees ma olen sündinud ENSVs. Samas vastandub eluhoiakule tüdile tema reinkarnatsioon Juhan Viidingu kui metafüüsikuna. Üdi ja Viidingu vastandamise eest on korduvalt hoiatatud. Aga ma sain siiski sellisele vaateviisile kinnitust. Moralist Hando Runnel tundis Juhan Viidingust ära teise moralisti. Nurka aetud inimese meeleheidet peetakse sageli julguseks. Seda võib ka Juhan Viidingu või Jüri Üdi puhul meenutada see alati olnud ülevalt alla vaatav, vaid see oli väga nurka aetud hingeliselt masendatud inimese üleolek, et sellest välja tulla, ta pidi kedagi kõigepealt haavama et teda enne haavataks. Ja teine asi on siis see sõnade sõnade masin. See oli öeldud Jüri Üdi luule kohta. Teatavasti Jüri Üdi ja Juhan Viiding kuuluvad ikkagi eluloos kokku, kui enne Jüri Üdi oli algaja, keda ei avaldanud, et siis oli Jüri Üdi ja siis toimus suur muudatus, kus üdi muutus Juhan viidinguks edasi, mitte enam tagasi. Ja vot siis seal keelemasinas Jüri Üdi hakkas otsima sõnu, mis on väga väärtuslikud või mis suuri ülevaid ja tähtsaid väärtusi tõlgendaks, mis oleksid igavesed. Siis ta muutus moralistiks ja ta ei suutnud uut stiili täiesti orgaaniliselt enam välja arendada. See käis juba täiskasvanud mehel üle võimete. Ja see murrang jäi veidi pooleli. Aga näiteks selles sõnamasina Jüri Üdi ajastus oli kasvõi niisugune väärtuse väljatoomine ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hea Võtnud kirjatöödes tagasi oma kodanikunime, tõsines Johan silmnähtavalt ja üritas rääkida tõe nimel. Vorm sai teisejärguliseks. Esiplaanile tõusis mõte. Vastandina pisikesele tagamõttele, mida ma tahtsingi öelda, mitte üksainus sõna, kui siis üksainus sõna, mitte ühtegi mõtet, jutumärkides, suur algustäht, mida üdi kasutas irooniliselt või koomilise efekti loomiseks näiteks õllesaal mõlemad suure tähega. Veevärk hakkab viidingul markeerima haardust ja sügavust, tõde, elu, sõna, suur pilt, nimetuse taevas. Olen püüdnud seletada seda meelemuutust eetilise ärkamisena. Elupoolajal. Olen korraga mitmes paigus ainult vaadata, vaadata veel. Ja mu ainus arvatav haigus seisneb soovis elada veel. Nendes ridades sisaldub siiasamma puulamine, liikumine, kulg, mis on iseloomulik Juhani sinisele luulele, kuni korraga ei jäägi kinni, olen hüübimatu ja voolon maha tuline ja tume. Maha see Juhani puhul tavatu sõna võtab õpetama, äratab terava ohutunde. Eriti kui see veel kordub. Märgin maha selle talve lume. Ta värv on mulle talumatult tume. See on koht, kus veel märkimata tooli servast kõvemini kinni võtta. Väga kõige rohkem kardan surma. Siis ei saa enam istuda toolil, tean, siis ei saa enam midagi. Ma tahan väga toolil istuda. See on hirv. Tule aita. Ja nüüd on nii sees. Ja ometi ometi on. Raja. Pole. Proosa. Juhan Viiding, eesti luuletaja. Konverentsi jutud salvestas Külli tüli ja päevikut, pidas marisse Johannes kuulmiseni.