Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle pile üldse veel kaasneda võiks, see on rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest osa. Eesti lugu. Vabadussõja võitmiseks poleks piisanud vapratest sõduritest rindel. Vaja oli kogu rahva tahet võita ja seda tahet tuli, võime uhkusega tõdeda pärast seda, kui oleme ära kuulanud ajaloolase Robert Hermani tagala vitama rinnet nii otseselt kui ka kaudselt. Seegi oli tähtis, et tagala iseendaga hakkama saama. Kaks vaesuse, haiguste ja igapäevase korra tagamisega nagu vabadussõja veteran Robert Tassa meie saatekujunduses ütleb vabadussõda, see oli kogu rahva kangelastegu. Tänane saade on sellest, kuidas tagala toetas rahvaväge. Rinne Tallinna ei jõudnud aga Tallinnas kõige rohkem kardeti Robert Nerman. Kardeti, kõige rohkem punalaevastiku jõudmist Tallinna lahte, sellepärast et meil ei olnud selliseid suurtüki, mis oleks laevu tabanud ja nad oleks saanud Tallinna lahes takistamatult tulistada Tallinnas hävitada, olulisi objekte inimohvreid palju tekitada. Ja sellega oleks kaasnenud ka enamlaste agressiivsus. Nad olid seni nagu, nagu vaikivas olekus kuid ootasid märguannet. Kindlasti oleks peatust mad kuritegevus, mis alati sellistes olukordades tõstab pead ja muidugi elanike paanika, mis oleks veelgi süvendanud olukorda. Tallinna kahjustamine oleks, oleks halvanud ka kogu tagalateenistust, sellepärast et siin olid kõik toidulaod, ütleme, suurem osa tööstusi, mis rinde jaoks valmistas relvi rohkete sõjaväkke siia koondatud noh, nagu vastulöögi andmiseks, et selleks nagu teatud kvantiteeti vaheajad, et seda murrangut teha. Seda, seda nagu kontaktiga Tallinna juurde, et et seal oleks nagu üsna palju jalad alt löönud. Aga õnneks seda muidugi tollal ei teadnud meie sõjaväe juhtkonda lisaks oli punaarmees endas. Punalaevastikus oli ju väga suured segadused, seal käis vastastikune arveteõiendamine ja ei olnud ka varustust, ütleme kütet ei olnud süted, näiteks saata ristlejaid kaugele. Sel hetkel hiljem nad tulid, aga, aga sel hetkel, kõige raskemal hetkel detsembrikuus juba saabus Tallinnasse Inglise kergeristlejate eskaader. Kuid enne seda oli noh, täiesti põhjapoolne osa katmata. Seda kardeti kõige rohkem. Aga elanikud, kes linnas elasid, peale selle, et oli sõda ja kardeti, et seda jõuab linna tegelikult ju kurjategijad, nagu te nimetasite, ka need tegutsevad sõja ajal eriti hoolega, et kuidas suudeti Tallinnas kord tagada või kas sõideti. Suudeti küll jah, väga paljud elanikud olid nagu ühinenud kaitseliiduga, kaitseliidu posti oli kõikjal ja nad suutsid noh, nagu väga palju ära teha, avastada näiteks enamlaste salarelvaladusid. Siis enamlased üritasid miinisadamas diversioone korraldada suurejoonelise, aga see grupp saadi kätte kaitseliidu poolt ja hävitati. Et kaitseliit üldiselt hoidis, hoidis korda ja see oli küllaltki küllaltki tõhus. Kaitseliit oli ise sõja alguses paar nädalat vana, vaevalt ja kaitseliidu mehed nagu oleks nagu pidanud rindele minema, kes siis kaitseliitu kuulasid? Tavalised olid, olid need, kes mingil põhjusel, kas vanuse tõttu või tervise tõttu lennud rindel ei saanud minna või et need oli igas vanuses mehi. Kaitseliidus ja kaitseliidu põhjal moodustati eesti sõjavägi, et algul oli ta nagu domineeriv roll kaitseliidul näiteks aeglal, kui moodustati aegne garnison, siis kaitseliit oli selle algataja lihtsalt ei oldud valmis sõjaväe, aga noh, nagu riik oli ju nii noor, et ta mõni nädal said valitsus tegutseda, et ta ei saanud nagu seda käima pannud. Nüüd kaitseliidus olid ikka nagu vanemad mehed, kes rindele ei läinud. Ei enamasti jah, aga oli ka jah, enamasti sellised. Ega mobiliseerimine ei olnud ka täielik, ta haaras ainult teatud vanuseid ja lihtsalt ka selles suhtes ei suudetud varustada toiduga rõivastega relvadega inimesed nagu noh, nii täielikku mobiliseerumist ka ei olnud, sellist teatud hea eas mehed läksid. Nii et sõjapäevil Tallinna linnatänavatel käisid kaitseväepatrullid Politsei oli ka, aga nad olid ka, olid ka ühiselt, aga aga noh, kaitse, kaitseliit oli arvukam võrreldes politseiga, kui tähtis on tagalateenistus, eks ole, ja see on nagu noh, ütleme kogu see vabadussõda on nagu kett ja iga lüli on tähtis noh, kõige suurem rumalus. Kui vastandada ühte lüli teisele eraldi vaadata igat lüli siis kohutavalt rasketest tingimustest, nagu alustati näiteks ütleme väike patarei ja Suur-Patarei tänava vahel oli toiduainete ladu. Ja see varustas kogu kaitseväge toiduga. Sõja alguseks oli see tühi ja kui sakslased ära läksid, siis ta oli tühi. Ja siis hakati nagu koondama toiduained, aga seda oli väga raske teha, sellepärast. Ma olin niigi paljaks riisutud. Ja juba see noh, toidu hankimine. Aga väeosasid oli palju läbi ees üle Eesti, eks ole, kõik kõik said siit toidud tulid kuskilt taludest või väikelinnadest ja siis toimetati edasi väeosadesse. Et see väike noh, mõnest hoonest koosnev kompleks. Ma otsustas, aga palju vabadussõja ajal, kui see oleks halvasti toiminud, siis oleks ahelreaktsiooni nõuet probleemid tekkinud, aga ta toimis suurepäraselt ja ma vaatasin, seal ei olnud palju töötajaid seal hämmastavalt vähe. Kes seda noh, nii kohapeal kureerisid arret pidasid, aga käisid voorid küll igalt poolt, nii tulid näiteks Viljandimaalt hobustele kaldeid vatest too mingit noh ja sealsamas veidi jaotati ümber nagu kuskile ütleme, esimesse või neljandasse polku, näiteks. Läks teine voor. Et koguaegselt öösel käis ka. Aga see oli nagu koondatud ühte kohta otse. Üldiselt tõesti sõjaväe logistika oli päris päris hästi korraldatud. Ma ma arvan, et see, see tulenes ka sellest, et no juba esimese maailmasõja ajal paljusid reamehi edutati tubliduse poolest nagu ohvitserideks nad nad ei saanud ütleme, ilusate silmade eest või päritolu eest, eks ole, nad said oma tubliduse eest. Selliseid inimesi oli nagu nende osakaal oli väga suur. Võtame raudteetranspordi, nagu on uuritud ja sõjas haavata saanud mehi toimetati raudteed pidi hospidalides üsna kiiresti operatiivselt ja haavadesse. Suremus osakaal oli väike, väiksem kui näiteks esimese maailmasõja ajal, kui suurriigid omavahel sõdisid. Ja sellistes oludes, kus raudteevõrk oli väga tihe. Et meil seal on nii tihe, aga suudeti ometigi see käima panna, et kõik, kõik need lülid tööd toimisid hästi hospitalid ega sealgi iga hospitalid ja puhul oli ka ei olnud, medikamente, ei olnud seadmed, kõik viidi ära jälle nullist, tuli alustada ja võtame sealtsamast. Patarei tänaval oli pika töökojad. Suur-Patarei kaheksa 20 asus pikka töökoda. Ja Ta varustas märkimisväärset osa Eesti kaitseväest relvadega sõja ajal üldse remonditi selles töökojas pisikeses tööga suhteliselt pisikeses töö, kas 210 kuulipildujat ja 1986 püssi väiksemate remontide kohta arvestust üldse peetud. See võiks veelgi suurem olla. Ja pika töökojas valmistati ette laiarööpmelist soomusrongi number üks, mis läks 29. novembril rindele. Paar nädalat hiljem osaliselt pika töökojas läks rindele laiarööpmeline soomusrong number kaks ja kohe siis soomusrong number üks tuli remonti. Et ta oli juba lahingutegevusest nagu saanud saatkonnastused väiksel remondil pidi ära tegema pika töökoda, oli see suur, Patarei 18 ja 20 osaliselt on nende koha peale ehitatud uusi maju, et kõiki neid töökodasid, praegu ei ole olemas, aga osa olemas. Pitka oli selline mees, et nafta, sakslased olid, kas niimoodi, et nad pidasid eraomandit nagu pühakse pika ostis nendest suurtel laeva tehastelt metalli kokku metalli teadis, et seda läheb vaja ja toimetas enda kas töökodadesse ladudesse ja siis sellest metallist tehti siis soomusronge tavalistel rongidel pandi nagu soomuskihi peale ja et sellega saadi nagu sõjas väga edukalt hakkama. Arvata võib, et toiduainete ladu oli kaitseliidu kontrollijal, rääkimata Pitka töökojast. Üldiselt ja ka missugused objektid veel Tallinnas. No tavaliselt tänavanurgad olid ja et inimestel oleks turvaline, võib-olla kvartetiga enamlased olid ka hea meelega oleks teinud diversioon või, aga nad ootasid nagu soodsamat aega, et kui punaarmeel lähemal tuleb, sellepärast et nende vot see üks, üks huvitav aspekt on, olustik, seal sõjaaegne olustik ja enamlased nagu noh, ütleme enamasti nad ei jõudnud kaugemale kuskil, kui, kui ütleme seltskonnas või noh, niimoodi kohatud juttu rääkisid kui viidi näiteks Soomesse sõjas surmasaanuid, eks ole, siis keegi rahva hulgast parastas, aga ta sai kohe vastulöögi, nii et ta kodus ka sama kiiresti astus sealtsamast. Aga noh, nende käitumine piirdus sellega, sest nad olid nagu aravõitu ja ulatuvaid ootasid märkonnad. Tänavanurgad olid kontrolli all. Mitte kõik, aga, aga mõned sellised noh, et nagu nad olid teatud vahemaadega kaetud ja siis noh, teatud ajal oli ka piiratud liiklemine nalja pärast öösel, nagu seal oleks kahtlust tekitanud sisse. Riga Tallinna tänavad ju vabadusse öösel valgustatud ei olnud. Ei olnud valgustusega, olid üldse rasked probleemid, et suur osa noh, nagu ka ettevõtet hoopis valgustasid linna nendel olid oma jõujaamad ja näiteks Vene-Balti tehas varustas ja aga see elektrivarustusele üsna vilets. Sest ka seal oli jälle jällegi noh, niimoodi viidi seadmeid ära ja et see vaesus oli üpris üpris suur Missuguseid asutused peale toiduainete lao veel kaitse all olid? Noh, ma ei tea, kui palju ta nüüd kaitse all, aga ütleme kindlasti riigiasutused, ma kujutan ette, et seal need kaitseliidu postid, aga need ei olnud nii nii väga tihedalt ka näiteks noh, ütleme Tõnismäe piirkonnas oli neid vist paar tükki sellist, ütleme Tõnismäel liivalaiavahelisel alal oli kuskil paar sellist posti, kust liiguti noh, seal oli ka kaitseliidu üks staapidest jaoskonnastaap ja, ja seetõttu oli nagu seal ka valve, aga aga see ei olnud selline. Üldiselt tugineti palju rahvameelsusele, kui rahva meelsus oleks teistsugusem olnud, siis, siis poleks palve kasvanud midagi teha, et ta oli nagu selline noh, ütleme pidurdas pahatahtlike inimeste tegevust, eks ole, kas kriminaalkurjategijate või poliitiliste vastaste tegevust. Ka sõja ajal toimusid igasugusi üritusi, asutati mitmeid seltse. Et võib-olla ka sellest paljud seltsid kaua tegutsenud, osa osa jäi tegutsema, aga, aga see oli ka nagu üks üks väljapääs. Üle hulga aja oli selline reziim, mis vaatamata sõjale oli demokraatlik, sai asutada, said inimesed nägid ootuste ja võib-olla see selles selle tõttu ka neid seltsi nagu päris palju asutati. Nii et elu tagalas ei olnud eluigapäevases hirmus oma olemasolu eest, et olid nagu väga tõsised mured. Aga, aga selle kõrval suudeti ka Rõõmustage kindlasti jah, oli võib-olla ka see, et lühikese aja jooksul on palju asju toimunud, eks ole, noored inimesed ja siis veel sellist aega, et kui koolides tuupimine käis vene keeles isegi need, kes vene keelt ei oska, nad olid sunnitud tuupima arusaamatut teksti ja, ja noh, ma olen lugenud mitmete kooli õpetajate päevikut, et kui, kui mindi üle eestikeelsele õppele, siis õpilaste entusiasm hüppeliselt tõusis. Nad nägid ka õppimisest nagu igal tasandil perspektiivi. Põldroos, lavastaja ja näitleja ja teatriõpetaja oli 1919. aastal 90 aastat tagasi. Seitsmeteistkümne aastane. Tema mälestustes, mis on kirjutatud kuuekümnendatel, oli aastatel ja ilmunud 1985. aastal pealkirja all. Teel enda ellu on ka üks meile huvipakkuv seik. Korra nädalas pidi iga talu andma ühe mehe, Jaama valveks, raudtee silla kaitseks ja spekulantide haaramiseks. Minul kui nooremal ja terasemal tuli talu ja peremehe eest seda kohustust täita nagu haridusega noor mees, olin ma ikka midagi vahtkonnaülema moodi, pidin aga seejuures rongide tulekul minekul spekulante luurama. Nii ma siis kõndisin perrooni mööda, karabiin õlal. Kas selle riistaga pauku ka sai teha, see jäi proovimata. Märkasin, tuleb mees metsast heas kasukas karvamütsiga kahe raske sumadoniga ja hiilib vaguni poole. Äratasin mehe seisma ja käsutasin, summad olid avada. Need olid puha puskari Plaskudega. Hirmu ja ähmiga, pakkus mees midagi, vist taskukella jälle sain maruvihaseks ja müristasin, et ei lähe läbi. Oli naaberküla pärisperemees jõukas ja uhke, isegi natuke sugulane, kuid meil ei olnud läbi käimistega kokkusaamist. Mees oli kange rahva vastane ja isamaalane, kuid hobust tõrkus andmast. Tuli enamus vahtkonnaruumi ja käskis mul saata kaks meest hobust ära tooma. Võtsin valveseisaku ja ütlesin, et ise lähen kaasa. Läksime peremees voodis, päris haige, kaebas valu ja hädaldas, et ei tema saa anda hobustega midagi. Andsin meestele selle käsu võtta kõige paremad riistad ja hobune kõige toredama, saani ette rakendada. Nüüd korraga oli peremees terve ja jalul ning kukkus mind sõimama. Ah siis nii ise sugulane ja viib minu kalli hobuse minema. Mina muidugi vihaselt vastu, teised peavad sinu eest sõdima ja verd valama, sina ise aga ei raatsi isegi hobust anda. Mul läks nagu lahedamaks ja olin enesega rahul, et sain rikkale peremehele ja uhkele sugulasele veidina aidata. Ikka olin teistele siia-sinna tõukamiseks, ikka oli midagi vastumeelset teha, mitmest väravast läbi minna ja nüüd tuli käia isegi karabiiniga kuid viimaks hakkas kõik tüütama ja korraga hakkas vastu. Mulle on juba küll küllalt, minu mõõt on täis, aga pääsed oma väikse jõuga tühja tasku ja rahutu hingega. Tuult oli tarvis tuult tiibade alla. Aga siis peaks kogu elus ja ilmas olema teisi tuuli. Esialgu oli mul tagavaraks ainult arga igatsust ja natuke udust unistust. Kas amet, kuu ja pluus kübar olid meeles? Ühel õhtul mõtlesin kaua ja kaalusin kõiki võimalusi pea kumises, kuid igatsus läks ikka julgemaks, unistus selgemaks. Ja ma otsustasin juba kindlalt, olgu nii. Olen juba olnud mitmes olukorras ja läbi käinud mitmest väravast, nüüd tuleb oma valikuga oma jõuga läbi minna ka päris kitsast. Hommikul, kui peremees tuli äratama ning rehele ajama, teatasin, et ma enam tööle ei tule ja sõidan kohe Tallinna. Nii loeme Priit Põldroosi mälestustest. Põldroosist tuleb saate lõpus veel juttu, aga nüüd jätkab Robert Nerman olulisest turvalisuse riskist tallinlaste jaoks. See oli üks tõsine nakkushaigus. Meditsiiniasutused seal omaette teema Tallinnas oli kolm sõjaväe Hospital, peale selle siis loodearmee hospitalid ja loodearmee hospidalides juhtus selline õnnetus, õigemini juhtus Kirde-Eestis, seal hakkas nagu pleki söödovi levima. Ja algul ei pööratud tähelepanu, loodab, meil oli oma meditsiiniteenistus, aga ta nagu ei märganud õigel ajal ei saanud isoleerida, päris palju levis ja siis üritati saata saata need kergemaid haigeid Tallinnasse ja Vene-Balti asunduse seal Koplis, Kopli tipus, seal oli siis loodearmee laatsareti, noh, aga mitmed-mitmed nakatunud klisse sööd, õppen nakatunud, sattusid sinna Lassarettidesse ja siis nakatasid teisi. Kunnase lõik oli Tallinna lähedal, oleme nagu käisid sõjaväelased vabalt linnas ja ja siis see nagu ehmatas päris päris ära. See oli ka üks väga ohtlik olukord ja siis määrati suurte volitustega komandant. Jaa, tema korraldas, allusid kõik, kõik, ütleme, transport, liikumine, kõik kopliga seotud asjad ja ta korraldas niimoodi isoleeris raskelt haiged siis kergemad, haiged ja, ja Nende vahelise liikumist liikumist ei olnud ja siis muidugi ka linnaga liikumine, et see lõpuks oli ka niimoodi, et postkast oli seal üks politseijaoskonna juures ja ja nii nii sai pidurdada seda muidugi neid materjale on säilinud, loodarne laatsaretti muudeti Hospitalideks. Ja noh, seal nagu haigete raviga tegelesid. Nagu suutsid ja paljud väga ennastohverdavalt tegutsesid. Koplis oli selline häda, et sõja ajal juba, kui mindi ära, siis seal majad jäid tühjaks ja siis noh, nagu küttekriis on palju aknaid, uksi varastati ära või tal muid asju. Tulistamised toimusid, osa Hospital olid külmad, siis on teada, et nagu arstid loovutasid oma lumme haigetele ja läksid ise külmades ruumides külmemates ruumidesse. Aga sellegipoolest seal suri inimesi. Õnneks niimoodi Tallinn Tallinn ja jäi nakatumata ja, ja suur osa selles hospitalist siiski, kes seal viibisid, pääsesid eluga, raviti terveks kuidagi noh, vähemalt ei nakatunud edasi. Ja lood armen võitlejatele matusekoht oli siis Kopli kalmistu kõrval. Noh, kuna plekid söödu Wyatt, kardeti, et ta levib, et siis ta oli nagu isoleeritud ja ja nõukogude ajal siis üks esimesi asju, mis oli häbitatise kalmistu koos kos arhiteflodovski, imeilusa kabeliga millest on ainult fotod sellinud, mis selle koha peal praegu on. Nõukogude ajal püstitatud elektri alajaam ja alajaam on muidugi raske ära nihutada. Kui me alguses rääkisime korrakaitses, siis kui kaitseliitlased või ka need politseinikud, siis võtsid kurjategija kinni ja kuhu ta siis pandi, kus oli vangimaja? On neid oli vangimaja ja neid oli üsna palju, oli, tähendab, vangimajad olid ütleme, Lasnamäel karistusvangimaja ja seal seal oli huvitav, et vangidel omaette, nii nagu ta kinni läks, sellise riietusega tolli seal lihtsalt ei olnud pakkuda ja valgevalvuritel ei olnud ka pakkuda riideid. Nii et need käe peal mingi noh, silt olla või noh, et kuidas teda vangidest eristada, aga olustikust selle vangilaagri olustikust on üsna palju jutte, et seal oli põgenemine, põgenemine toimus vabadussõja ajal ja siis siis kohalikud inimesed püüdsid kinni, need vangid nägid, et vangid jooksevad ja püütigi kinni, et kohe sealsamas ja mõned natuke hiljem. Aga näiteks endise kiirabihaiglakoha peal mustamäel oli üks vangilaager, enamasti olid seal poliitilised vangid, aga seal oli kummaline et usaldusväärsemaid vange nagu saadeti. Et mis ta niisama logeleda logeleb, eks ole, saadetid taludesse ja mõnikord hästi kaugele Lõuna-Eestisse anti mingisuguse paberi kaasa, need paberid on säilinud, et, et noh, teda on saadetud sinna kihelkonda sinna või sinna valdasindaga talusse tööle ja siis ta võis seal ütleme, terve suve olla või kuidas, kuidas kokkuleppele nii et sai korralikult süüa, tegi tööd ja mingit sellist. Aga Ma vaatasin neid vangimaja vangilaagrite kuigi kandis koonduslaagri nime, teine tähendas siis, aga süüa said vangid umbes sama palju kui valvurid, nii et et et valvurid olid ka päris niimoodi. Aga tavaline asi jah, suur osa vangidest käis tööl ja siis siis selle selle võrra oli noh, nagu olukord kergem ja siis omaksed ka võisid süüa tuua veel juurde. Ja sellest vangilaagrist näiteks fotosid säilinud ja näha, kuidas nad töötavad ja ja noh, teinekord on niimoodi ütleme, inimese pilk, ütleb ärad, kas ta on Ärevas olukorras või rahulikus, siis ma vaatasin, et seal üsna rahulikult mõnusalt ütleme võib-olla paremini kui rindel, eks ole. Kes noh, vangi langenud oli, missuguste kuritegude eest seis vangi pandi? No üsna väikeste asjade eest niimoodi ütleme tänapäeval saab tingimisi siis ikka ikka noh, mitu kraadi rangemad olid need asjad üldse sõjaeelsel ajal, noh, nagu kui lugeda näiteks ajalehti, siis ma vaatasin kopli materjale seal Kopli politsei tegevust, et et see oli, ütleme sündmus, mis uudistekünnist ületas, kalossid ja varastamine näiteks on igal majal Koplis oli näiteks niimoodi esikus olid ja Tallinnas ka mitmel pool üürimajades olid sellised koridorid, sööd, kapid ja kapi sõitsid inimesed asjad tavaliselt ei olnudki mingit lukku ees. Ja Koplis oli ka see elul nii ausad inimesed ei pannud toal ka uksed kinni, kui nad läksid näiteks randa mitte ainult Te maakohtades, vaid ka linnas ja ja siis, kui keegi midagi varastades, siis ületas künnise. Aga noh, politsei oli väga resoluutne ja noh, nagu läbi sõrmede vaadatud ja see oli siis ka nagu omamoodi signaal, et nii samuti ka heakorra suhtes oli fantastiline, kuidas heakorda eriti. Aga see on rohkem nagu pärast vabadussõda. Et seal ei olnud sellist hinnaalandust mitte kuskil seal. Omaette teema on nii põnev teema, sellest saab omaette rääkida. Selge uskumatu, et kalosside eest vabadussõja ajal vangi. No ütleme, ta võis olla väikse väiksemad, aga noh, see oli, see on näiteks kuritegevus riik lehes ja siis olid ka lossi varastas, eks ole, sealt varastati, kalasid, uus Eestis ilmus kolmekümnendatel aastatel, näiteks oli see, ta ületas uudistekünnise. Aga noh, muidugi igas, kus olid suurema mastaabilised väiksema mastaabis jaga ütleme, kastav nüüd vangi, seda ma ei oska öelda, aga ütleme näiteks terroriseerima tänaval röövimine võis vähe röövida ära, aga see oli röövimine, oli röövimine. Aga sõjavangid, kui rindel sõdureid vangi võeti, kas need toodi siis ka näiteks Tallinnas koonduslaagrisse? Tollase nimega koonduslaagrisse väga edukalt käisid ka üle Eesti niimoodi tööd töötamas, seal näiteks see oli see rahume, vangilaager nimetatakse rahumann, neid oli veel mitmeid ja noh, näiteks seal nõukogude ajal puhuti üles väga sele Naissaare vangilaagri juhtum jagada kui kaks vene miiniristlejad, inglased võtsid nagu vangi, eks ole, ja siis need meeskonnad pantvangilaagrisse ja siis siis seal toimus nagu mass. Aga see mäsu eestvedajaid oli seal paar tükki ja need vangid andsid ise üles politseile, noh, kes tuli pärast sinna mingisugust, nagu need muidugi sõjaolukorra tõttu mässul korraldamine oli mahalaskmine. Ja need, need on maetud naissaarele ja siis sõja ajal nagu sakslased kaevasid lahti, vaatasid, et mis seal on, tähendab, nõukogude ajal pidulikkust maeti ümber, eks ole, kirstud seal maarjamäele maeti ära ja sakslased hakkasid uurima, tekkis nagu kahtlaselt neid oli rohkem seal nagu rohkem, kui osales osalejaid seal ja hakati vaatamas küpsetatud põhku täis. Aga sest oli väga suur propagandistlik selline. Aga see näitab ka, et kui, kui populaarsed need juhid olid, kes seal korraldasid mässajad, need anti kohe üles, ilma pikema jututa vangide endi poolt. Politsei maine oli kuidagi tugev. Võib-olla sellepärast, et ta noh, nagu on algusest peale nagu resoluutselt tugev ja sealt löödi alati välja sellised inimesed, kes ei olnud usaldusväärsed tseremooniaid setud palju. Ja noh, kas kortniku koha saamise peal oli tõsine konkurss? See töö oli niimoodi, et, et tollane politseinikud olid nagu rohkem jala liikusid ja kohapeal olid lihtsalt ka niimoodi, et olid ka alkohoolikud, kes lauluga tulid ja teadsid, et siin on postitada, eks ole, või seal liiguvad politseinikud, siis läksid vaikselt edasi hiirvaikselt ja siis natuke kvartal edasisi seal hakkasid uuesti laulma. Kas kordnikuna või politseiniku amet laiemalt oli lihtsalt austusväärne või said nad kõva palka või olid need mingid hüved? Ma ei ole leidnud, tüvesid, ollakse, palgad olid üpris väiksed, ütleme ja töö oli raske, sellepärast et valvest tuli pikalt olla ja, ja teinekord kahesel Ja ütleme näiteks selline asi, kui kordnik, eks ole, ütles, et see mees oli joodik, Trumpist siin muru peal, eks ole. Siis tema jutt jäi peale, teda jäädi rohkem uskuma, aga mitte mitte ütleme, jootikatab ei olnud, et vastupidi, et mina teen selle kortniku sealt Norbelt ära, eks ole, tema trampis ja siis keegi vaidlustab ja tunnistajaid ei ole, siis jääb niimoodi. Siis kortnikut maksis seda usku, igaüks uskus rohkem ja sellest piisas ka nagu tõstab prestiiži. Ma usun, et ka politseinikel kui, kui nende sõna nagu usutakse, rohkem kui kui pätisõna. Lõpetame lõbusama tooniga dollastes lehtedes on ka selliseid kuulutusi, mis annavad tunnistust. Linnarahvas pidas pidusid, ka on näiteks selline kuulutused, piduõhtu on endises Aleksandri gümnaasiumi ruumides ja eeskava on mitmekesine ja lõpuks on tants ja lendav post mis on lendav postlik, millega inimesed tollal meelt lahutasid. Lendab vist oli nagu mingi ümbriku sees või mingi kiri, kas keegi tahtis kellegile sümpaatiat avaldada või midagi midagi ütelda. Et noh, tavaliselt heatahtlikult ja Taltecki midagi ja see oli siis üsna levinud, nii et see on tavaliselt iga sees kavas on iga peo eskavas nagu lahutamatu osa nagu tants ja tavaliselt ka kontserdid ja näitemängud. Tolleaegsed inimesed olid väga aktiivsed, et see on tavaline asi, et noh, kuskil näiteks koplis tavaline tööline kuskil põhjalas näiteks töötas, siis ta oli osales näiteringist, siis orkestrist, laulukoorist, kaitseliidu tegevusest, tuletõrjetegevusest spordiringist, et kogu aeg elu käis niimoodi, et elulaad oli ikka kapitaalselt teistmoodi, et see noh, nagu suhtlemine noh nagu, et selle pinnalt noored tegid ka järgi, et siis spordilembelisus Koplis oli näiteks niimoodi, et poisid väiksemad positiivsed varem tõusma, et mängida jalgpalli sellepärast et pärast ei pääse löögile väljakud, kõik olid kinni, iga vaba plats oli kuskil ära kasutada spordiplatsiks. Rahvas lahutas vabadussõja ajal meelt ehk küll vaoshoitumalt, kuid siiski teatritrupid käisid rindelgi Jering reisidelgi. Priit Põldroosi mälestustest näiteks saab lugeda, et Nissi seltsimajas Läks Lutsu nali, Kalevi kojutulek, milles rahvale naermiseks on peremees, kelle esimeseks kodanikukohuseks ja isa maalikuks mureks on oma puskarivabrikule sobivat Toru otsimine. Ruts Bauman mängis peremeest ja rahvas sai naerda. Ruts Bauman oli siis 27 aastane. Etendusi anti ka teatrimajades. Vabadussõja alguseks oli nii Vanemuises kui ka Estonias lavale toodud August Kitzbergi Juhan Simmi lugu sellest, kuidas lehemehed Mulgimaal kosjas käisid. Mitu toonast osatäitjat on osalenud ka vanimas Eesti raadio talletatud kuuldemängus kosjasõit. Selle lavastas Tallinna töölisteatris 1936. aastal Priit Põldroos. Lindistatud on see kuuldemäng 19. juunil 1941. aastal. Näitejuht raadios on Felix Moor. Segaduste kese on peretütre ja tüdrukukohtade vahetamine. Mulki mängib Alfred Rebane, teenijatüdruk Miilit, Glentsi Märjasulast, Ruts, Bauman. Mis puudutab, siis on asi korras. Kogusi, kuulutusem, kilde kui mu sõprade nali. Aga kurjad selle kuulutuse ajalehte panivad küllati siseka kosilast eest hoolt, kannavad minuga paraf võivad tulla Neile püüdhr, ta ei keela häda aidata läbi säägavatkuvad ja kaubast taganema. Noh, mis on meridiaan saatsime Plareemiga mees kurjusest ja nüüd jälle olen sõitjaid, kuidas v ja kanu leiutatud staatust. Nojah, aga see hea ei ole, kui noor ilus tütarlaps ammu alla jääb, aga. Ja siis jääd sina. Kas sina oled tatra võtta tahtnud? Mõtlesin korraks küll, vot see on toores ja on väga, ja ahah, jajaja. Kosilast olete juba tellinud siis nuia, aga siis oli sinu nii ja kanu ideed ja nüüd elamishea meelega tee nõiaaga, mispärast Ginagis nõnda aeglane oli? Sul oli aega küllalt, tervelt pool aastat, mütsots vareminaalsemage Kiisvanud ja no kuidas mees ennast meelde istuma pidid hoidma, katkes keelatud, olete või? Ei kõla, dub olema ka. Nii, 100-st saad, see oligi jüripäeval, kui me teie teenib, tulin sellest ajast, istusime ikka, ela. Ei, see ei ole õige, saapa tuli siia. Ja juba. See on õige, mis jaak ütleb. Kas nüüd kihlatud oleme mina temaga kedagi? Miili pea meeles, mis nendele ütlen, et üks varblane pihus on parem kui 10 katusel. Heegelid. No ütelge nüüd veel keegi kosjakuulutuste läbi ajalehtedes inimesed reisida. Ja see kuulutuse lehte Parinud ideega oma nägu siin näitame, küll oleks tore olev neid lasta Jaagoga võistelda. Ja eks näha No ma. Ei jõua ta starti. Ja ma arvan, et ta pühkima joone jõuad arvatavasti. Kolme kosilast mängivad Hugo Malmsten jussi Roomat, Rudolf Nuude kude, selliseid lõbusaid laule ja natuke kurvemaid ka soovite kuulata, siis külastage, palun meie kodulehte. Kuidas ja kus rahvas vabadussõjas rajal meelt lahutas, räägib ajaloolane Robert Nerman ühes teises saates sügise poole. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja kutsun teid kuulama järgmist saadet, lihavõttepühade ajal saadet sellest, missuguseid laule rahvas vabadussõja ajal laulis.